1-15-6312/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja

1. detsember 2015, Tallinn koht Kriminaalasja number 1- 15-6312 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Sten Lind ja Orvi Tali Kriminaalasi Viktor Sukatskase süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. oktoobri 2015 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Viktor Sukatskas Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav Viktor Sukatskas, isikukood 37311040259, kriminaalkorras karistatud korduvalt, kannab Harju Maakohtu 28.05.2014 otsusega mõistetud 5 aasta 4 kuu ja 20 päevast vangistust karistuse kandmise algusega 28.05.
3. Kaitsja Jugans Grossmann Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. oktoobri 2015 aasta otsus krimkinaalasjas nr 1-156312 Viktor Sukatskase süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi muutmata. 1 Süüdistatava apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
5. Viktor Sukatskas´t süüdistatakse selles, et tema, 27.10.2013.a. kella 22:50 paiku, lõi Tallinnas XXXXXXX XXX XXX asuva maja trepikoja vahetus läheduses EL´ile teravaservalise torke-lõikevahendiga (noaga) reie piirkonda. Sellise tegevusega tekitas Viktor Sukatskas EL´ile füüsilist valu ja eluohtliku tervisekahjustuse – torke-lõikehaava vasaku reie siseküljel koos reiel paikneva veeni vigastusega, millega kaasnes äge verekaotus ja oli kujunemas šoki kliiniline pilt ning osutus vajalikuks operatiivne ravi. Seega Viktor Sukatskas, tekitades tervisekahjustuse, millega on põhjustatud oht elule, pani toime raske tervisekahjustuse tekitamise, so KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
6. Maakohus tunnistas Viktor Sukatskas’e süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega 7 (seitse) aastat. Vastavalt KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 suurendas karistust Harju Maakohtu 28.05.2014.a otsusega mõistetud ärakandmisele kuuluva liitkaristuse - vangistus 5 (viis) aastat 4 (neli) kuud ja 20 (kakskümmend) päeva - võrra ning mõistis liitkaristuseks 10 (kümne) aastase vangistuse. Karistusaja algust arvestas Viktor Sukatskas´e kinnipidamisest, s.o alates 28.05.2014.a. APELLATSIOON:
7. Maakohtule esitas apellatsiooni süüdistatav. Leiab, et kohus ei ole piisavalt uurinud ütlusi ja tõendeid. Aset leidis isiku väärikuse ja õiguste rikkumine. Kohtuistungil ristküsitleti kannatanut EL’i, kes andis temale kallaletungija nägemise aja osas erinevaid ütlusi, kohus sellele tähelepanu ei pööranud. Samuti ei arvestanud kohus kannatanu tegevusega pärast löömist. Kannatanu on püüdnud 2 varjata narkootilise aine tarvitamist ja asjaolu, et ostis neid telefoni eest. VS oli kannatanu kukkumise juures. Kannatanu pidi nägema kuhu läks ründaja ja tunnistaja RA. Kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustes pole põhjust kahelda. Palub pöörata tähelepanu ekspertiisiaktile nr 14E-PõI
8. Mitmed kannatanule esitatud küsimused jäid vastuseta. On alust kahelda kannatanu poolt kohtuistungil antud ütlustes. Pärast tunnistaja RA ütlusi muutis kannatanu oma ütlusi. Kannatanu ja RA panid toime narkootilise aine käitlemise. Teeb viited RA kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ja kohtuistungil antud ütlustele ja märgib, et tunnistaja ütluste kohaselt toimus kuritegu trepikojas. Selliseid ütlusi ei saa kasutada, need on vastuolus kannatanu ütlustega. Süüdistatav viitab kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele ja leiab, et kannatanu ütlustega ei saa arvestada, need on ebausaldusväärsed. Kannatanu ütlused tema kui ründaja äratundmisest on väärad. Äratundmiseks esitatud fotodel olid väga erineva näoga inimesed, mistõttu rikuti KrMS § 81 sätteid. Tema foto oli tehtud 5 kuud pärast sündmusi. Tema oli kaalus juurde võtnud. Kuriteo toimepanemise ajal kannatanu ei saanud ega ka näinud teda. Kaitsja teeb viite apellatsiooni lisas esitatud fotodele ja annab nendest ülevaate, leides, et maakohus on ebaõigesti andnud hinnangu sündmuskohale. Kannatanu oli sündmuste ajal väga tugevas alkoholijoobes. 5 kuu möödudes tema vastu antud ütlused toetuvad politseitöötajate infole. Toob ära JV kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja märgib, et need valed. Ütlused on antud pärast teises kriminaalasjas koos temaga vastutusele võtmist. Tema kirjavahetusest JV-ga nähtub, et nad suhtlesid. Ta ei saanud paluda kokkusaamist märtsi lõpus kuna oli alates 15.03.2014 vahi all. Maakohus ei pööranud tähelepanu tunnistaja ütluste tegelikkusele mittevastavusele kauplusse minemise aja osas. Leiab, et avaldada tuli kogu tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlused kuid mitte osas nagu palus prokurör. Need on vastuolulised. Tunnistaja maksab talle kätte kuna ei saanud temalt narkootikume. Ta on narkomaan, seega ütlused ebaadekvaatsed. Tema kirjast VS-ile nähtub, et ta ei mõjutanud tunnistajat. Tihedam suhtlemine algas 2014 septembrist, kui viibisid koos Tartu vanglas. Maakohtu otsus pole põhjendatud ja on vastuolus reaalsete tegevustega. Kohus ei analüüsinud tõendeid ja jõudis ebaõigetele järeldustele. Kaitsja ei käinud vanglas ja saatis talle vaid osa kriminaalasjast. Ta ei saanud kõikide materjalidega tutvuda, mis on EIK art 6 rikkumine. Talle ei ole õigusi selgitatud. Ta ei saanud isikuid üle kuulata. Rikutud on nii tema seaduses. KrMS § 34 ettenähtud õigusi. Sündmuskohal olid turvakaamerad, kuid salvestisi pole võetud asja juurde. Kohus on otsuse resolutiivosas konfiskeerinud ja hävitanud noa, millel pole temaga mingit seost. Segamini on aetud Tallinna ja Tartu Vangla. Tallinna Vanglas oli vaid lühikest aega. 3 Temal ei olnud motiivi kuriteo toimepanemiseks. Teist isikut ei saanud menetlusse kaasata. Tõendite kogumine ei toimunud seaduslikult. Palub hinnata ka lisatud tõendeid, kuna tal puudus ennem võimalus tõendeid esitada. Palub võtta vastutusele JV, RA ja EL. Ennast süüdi ei tunnista. Tema süü ei ole tõendamist leidnud. Samuti märgib, et karistuse mõistmisel ei lähtunud kohus KarS § 56 sätestatust. KAITSJA SEISUKOHT:
9. Kaitsja ei vaidle enda taandamisele vastu, kuid ei nõustu V. Sukatskase poolt toodud asjaoludega. Kaitsja on suhtunud oma ülesannetesse V. Sukatskase kaitsmisel väga kohusetundlikult, on kohtus taotlenud V. Sukatskase õigeksmõistmist ning toonud välja asjaolud oma taotluse põhjendamiseks. Asjaolu, et V. Sukatskas kohtuotsuse järgi süüdi mõisteti ei tulene mingilgi määral kaitsja tegevusetusest. Kohtueelse uurimise ajal oli kaitsjal pidev kontakt Viktor Sukatskasega, kuna viimane helistas kaitsjale väga tihti. Telefonivestluste käigus vastas kaitsja kõigile V. Sukatskase poolt esitatud küsimustele ning andis omapoolseid selgitusi. Pärast seda kui kaitsja sai kätte kriminaalasja materjalide koopia, trükkis kaitsja kooskõlastatult V. Sukatskasega kõik olulised dokumendid välja ning saatis need tähitud postiga V. Sukatskasele Tartu Vanglasse. Peale materjalidega tutvumist selgitas kaitsja süüdistatavale menetlusliike ning küsis, millist menetlusliiki soovib V. Sukatskas. Kuna ta ennast süüdi ei tunnistanud siis soovis ta üldmenetlust. Samuti küsis kaitsja, kas tal on mingeid taotlusi ja kas ta soovib kutsuda kohtusse omapoolseid tunnistajaid, mida tuleks näidata kaitseaktis. Peale seda, kui V. Sukatskas oli toodud Tallinna Vanglasse, külastas kaitsja teda 23.10.2015 vanglas ning tutvustas uuesti kõiki kriminaalasja materjale, mida süüdistatav soovis näha, sealhulgas sündmuskoha vaatlusprotokolli koos juurdelisatud fotodega. Samuti selgitas kaitsja väga põhjalikult, kuidas toimub kohtuprotsess üldmenetluses, kuidas toimub ristküsitlus ning samuti selgitas süüdistatava õigusi selles menetluses. Läbisaamine oli kaitsjal kogu menetluse vältel V. Sukatskasega hea ning mingisuguseid pretensioone ta kaitsjale esitanud ei ole. Kuna V. Sukatskas teavitas kaitsjat, et ta soovib ise kirjutada ja esitada apellatsioonkaebuse ning ei soovinud, et seda teeks kaitsja, siis lähtudes V. Sukatskase soovist, kaitsja apellatsiooni ei esitanud, kuigi oli juba alustanud selle kirjutamist. Sellest tulenevalt ei esita kaitsja ka omapoolseid seisukohta V. Sukatskase poolt esitatud apellatsiooni kohta kuigi toetab seda. 4 V. Sukatskase poolt esitatud taotlus kaitsja taandamiseks oli kaitsjale suureks üllatuseks. Kaitsjale ta mingeid pretensioone esitanud ei ole. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
10. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja apellatsiooniga ning kirjalike seisukohtadega leiab järgmist.
11. V.Sukatskas on apellatsioonis leidnud, et rikutud on tema KrMS § 34 , § 35 ettenähtud õigusi. Tema pole saanud kaitsjalt kõiki kriminaalasja materjale. Samuti pole ta saanud küsitleda isikuid. Esmalt kolleegium osutab, et vastavalt KrMS § 2241 tutvustab kaitsja süüdistatavale kriminaaltoimiku materjale vaid viimase soovil. Kaitsja on oma seisukohtades märkinud, et tema poolt olid kõik kriminaalasja materjalid korduvalt süüdistatavale tutvustatud. Kolleegiumil puudub alus seada kaitsja väidetut kahtluse alla, seda enam, et maakohtu istungil pole süüdistatav selles osas mingeid taotlusi ega etteheiteid esitanud. Maakohtu 24.08.2015 eelistungil koostatud kohtu alla andmise määruses on ära näidatud istungile kutsutavate isikute ring. V.Sukatskasele oli määruse tõlge edastatud 31.08.2015 aastal. Seega oli V.Sukatskas teadlik isikutest kes on kohtuistungile kutsutute nimekirjas. Kaitsja poolt on 08.09.2015 aastal esitatud täiendav taotlus tunnistaja ŽR istungile kutsumiseks. Lisatud on ka süüdistatava kirjalik taotlus tunnistaja ülekuulamiseks. Seega on süüdistatavale tagatud taotluste esitamise õigus ka kaitseaktis näitamata jäetud isikute ülekuulamiseks. 28.09.2015 aastal on kohus selgitanud süüdistatavale tema seaduslikke õigusi ja protokolli kohaselt on V.Sukatskas kinnitanud, et õigused on talle arusaadavad. Samuti on kohus kaitseaktis äranäitamata tunnistaja kohtuistungile kutsumise taotluse rahuldanud. Mingeid teisi taotlusi pole süüdistatav esitanud. Kohtuistungil on süüdistaja avanud süüdistuse sisu ning V.Sukatskas on kinnitanud, et süüdistus on talle arusaadav, ennast süüdi ei tunnista. Kohtuistungil on ristküsitletud kannatanut ja kõiki kohtusse ilmunud tunnistajaid. Siinjuures kolleegium osutab, et KrMS § 2882 lg 2 ettenähtud luba, prokuröri poolt taotletud kannatanu ja tunnistajate ristküsitlemiseks pole süüdistatava poolt kohtult taotletud. Ristküsitlemine on toimunud kaitsja poolt ja tema vahendusel, seega on süüdistatava kaitseõigus tagatud. 29.09.2015 aastal on nii kaitsja kui ka süüdistatav loobunud tunnistaja kohtuistungile kutsumise taotlusest( t.lk. 102-103), küll aga on V.Sukatskas soovinud kohtuistungil ütlusi anda ning teda on ka ristküsitletud. Kohtuistungil on prokurör esitanud ka koos selgitustega kohtule prokuröri poolsed tõendid ning kaitsjal ja süüdistataval oli võimalus nende seaduslikkuse ja 5 vastuvõtmise kohta oma seisukoht esitada. Kohtuistungil V.Sukatskas ei ole avaldanud, et temal ei olnud eelnevalt võimalik prokuröri poolsete tõenditega tutvuda. Samal kohtuistungil on V.Sukatskas kinnitanud, et tal ei ole kohtuliku uurimise osas mingeid täiendusi ega taotlusi. On märkinud, et saab minna kohtuvaidluste juurde( t.lk. 113). Seega ei ole süüdistatav esitanud ühtegi taotlust kohtuliku uurimise täiendamiseks sealhulgas ka täiendavate tõendite kogumiseks vaid on olnud nõus asja lõpuni arutamisega juba esitatud tõendikogumi põhjal. AN tunnistajana kohtuistungile kutsumise ja ülekuulamise taotlust ei ole kaitsja ega süüdistatav maakohtus esitanud, mistõttu pole tunnistaja kohtuistungil ristküsitlemata jätmine kohtule etteheidetav. Eeloodust nähtuvalt kolleegium leiab, et süüdistataval puudusid igasugused takistused kas siis vahetult ise või kaitsja vahendusel täiendavate tõendite kogumise taotluse esitamiseks ning apellatsiooni põhjendused sellekohase taotluse esitamata jätmise kohta on paljasõnalised ega anna alust tuvastada mõjuval põhjusel tõendite maakohtule esitamata jätmist. Küll aga peab kolleegium vajalikuks märkida, et enamus apellatsioonile lisatud dokumendid olid juba maakohtule esitatud( nt nagu teabesalvestise vaatlusprotokoll, isiku ekspertiisiakt nr 14E-Põ10090, äratundmiseks esitamise protokoll, 28.mai 2014 aasta kohtuotsuse ärakiri, sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fotodega). Neid on vahetult kohtuistungil uuritud ning kohus on neid ka tõenditena käsitanud. Sega puudub vajadus nende uuesti esitamiseks. Tunnistaja ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks on kohus vastavalt taotlusele avaldanud kannatanu EL ja tunnistaja JV kohtueelsel uurimisel antud ütlused, need on kohtutoimikusse lisatud ning nimetatud avaldamine kajastub ka kohtuotsuses. Ka nende uuesti esitamiseks puudub igasugune alus ja vajadus. Vastavalt KrMS § 289 lg 1 toimub avaldamine taotluse alusel ja osas kus ristküsitlemisel antud ütluste ja kohtueelsel uurimisel antud ütlustes esineb vastuolu. Koguulatuses isikute ütluste avaldamiseks seaduslik alus puudub. Tunnistajad RA( 1 kd. t.lk. 48-57) ja VS( 1 kd. t.lk. 73-80) on kohtuistungil ristküsitletud ning nende poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise taotlust ei ole esitatud, seega on tõenditena käsitatavad nende kohtuistungil antud ütlused. Siinjuures kolleegium osutab, et vastavalt KrMS § 2861 lg 1 kohus ei võta vastu ega korralda tõendite kogumist, milledel pole kriminaalasjas tähtsust. Sellisteks dokumentideks saab hinnata sotsiaalvõrgustikus toimunud kirjavahetust, 08.mai 2014 aasta määrust, kaitsja vastuskirja, prokuratuuri vastust süüdistavale, kinnipeetava kõnede arvestuslehte. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt kriminaalmenetluse põhimõtete rikkumist, millega oleks kaasnenud süüdistatava õiguste riive. Samuti pole tuvastatav kohtuliku uurimise ühekülgsus või puudulikkus. Eeltoodud alustel maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 6
12. Süüdistatav taotleb tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmist. Riigikohus on korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest (vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12 ). Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ja milliste tõendite alusel ta süüdistatava V. Sukatskase talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus maakohtu poolt analüüsitud tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. Apellatsiooni väidetele tõendite hindamise osas peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Kolleegium osutab, et kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel, lähtuvalt KrMS §-st 289, saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal antud ütlustele. Seega ei saa otsuse tegemisel tugineda kannatanu ja tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütlustele. Maakohus on nii kannatanu EL kui ka tunnistajate RA, JV ütlustele hinnangu andmisel kõrvutanud neid nii omavahel kui ka teiste kirjalike kohtule esitatud tõenditega ning pole tuvastanud olulistes ja tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude osas selliseid vastuolusid, mis annaks aluse nende poolt antud ütluste täielikuks või ka osaliseks tõendikogumist väljajätmiseks. Kolleegium leiab, et selleks ei anna alust ka süüdistatava poolt apellatsioonis esile toodud üksikud laused ja mitteolulised lahknevused ütlustes. Maakohus on andnud kannatanu ütlustele hinnangu kõrvutades neid kohtus vahetult uuritud sündmuskoha vaatlusprotokolliga koos fotodega. Kolleegium ei 7 nõustu süüdistatava väitega, et maakohus on andnud sündmuskoha vaatlusprotokollile ebaõige hinnangu. Sündmuskoha vaatlus toimus vahetult pärast sündmusi ning üheselt on tuvastatav, et sündmuskoht, Tallinn XXXXXXX XXX XXX trepikojaesine, on valgustatud. Tõendist nähtu kinnitab kannatanu ütlusi, et ta nägi trepikojast väljunud, temale lähenenud ja teda noaga löönud isiku nägu. Erinevus minutites sündmuste toimumise aja osas ei sea eelnimetatud kannatanu ütlusi kahtluse alla. Süüdistatav on leidnud, et äratundmiseks esitamise protokoll pole tõendina käsitatav. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et isiku fotode järgi äratundmiseks esitamine on toimunud kooskõlas KrMS § 81 ettenähtuga ja äratundmiseks esitamise protokoll vastab KrMS § 82 sätestatule. Enne äratundmiseks esitamist on kannatanu andnud teda löönud isiku kohta kirjelduse ning on ka äratundmiseks esitamise protokollis selgitanud mille alusel ta leiab, et fotol nr 1, kus asus süüdistatava foto( 1 kd. t.lk. 86-88 pöördel) on teda noaga löönud isikuga väga sarnase näokujuga isik. Maakohtu istungil on kannatanu kinnitanud, et tundis kohtueelsel uurimisel ära fotode järgi isiku, kes teda noaga lõi ning asjaolu, et V.Sukatskase kaal muutub, ei sea kahtluse alla kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel teda noaga löönud isiku fotode järgi äratundmist. Samuti kinnitas kannatanu kohtuistungil, et vaatamata V.Sukatskase kõhnemaks muutumisele on selgelt tegemist isikuga, kes teda noaga lõi. JV ütluste usaldusväärsust on maakohus põhjendanud ning kolleegium leiab, et süüdistatava väited tunnistaja kättemaksust on paljasõnalised. Kohus on analüüsinud tunnistaja ütlusi koostoimes teiste tõenditega ning ka tunnistaja ütlusi puudutavalt tema poolt narkootikumide tarvitamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et JV poolt kannatanu ja tunnistaja RA ütlustega riimuvaid ütlusi ei sea kahtluse alla asjaolu, et JV oli narkootikume tarbiv isik. Apellandi viited RA ütlustele sündmuskoha osas on maakohtu otsuses kajastatud ja kohtuistungil ütluste avaldamise järgselt on tunnistaja andnud eksimuse kohta ammendava ja usutava selgituse. Ta on kinnitanud kohtueelsel uurimisel sündmuste paremini mäletamist ning tunnistanud ka, et noaga löömine võis toimuda trepikoja ees. Mingi detaili osas erinevate ütluste andmise kohta arusaadava ja usutava selgituse esitamise korral, pole alust jätta ka selles osas isiku ütlusi tõendikogumist välja. Tunnistaja VS ütluste hindamist ebausaldusväärseks on maakohus põhjendanud. Tuvastatav on, et tegemist on V.Sukatskase sõbraga, kellel on olnud enne kohtuistungil ütluste andmist kontakt V.Sukatskasega kuna viibisid mõlemad Tartu Vanglas ja said omavahel vestelda. Nimetatud asjaolu kinnitab süüdistatav ka apellatsioonis. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kannatanu ja teiste tunnistajate ütlustega vastuolus olevad VS ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed tõendikogumist välja jätta. Apellatsioonis on juhitud tähelepanu ka ekspertiisiaktile ( 1 kd. t.lk. 153-156), kus on meditsiinidokumendina ära toodud kiirabikaart ja seal kajastuv arsti poolt 8 kirjapandud kannatanu selgitus. Selles osas kolleegium märgib, et kiirabikaart kui eraldi dokument on maakohtu poolt seaduslikult hinnatud lubatavaks tõendiks ja seda üksnes osas, mis puudutab kannatanul tuvastatud kehavigastusi. Kaardil sisalduv teave sündmuse toimumise tehioludest ei ole hõlmatud arsti eriteadmiste ja pädevusega. Samuti ka ekspertiisiaktis ära toodud kannatanu selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Seega on maakohus seaduslikult andnud hinnangu nii kiirabikaardile kui ka ekspertiisiaktile ja seda just mitteõiguslike eriteadmisi kajastava kannatanule tekitatud kehavigastuste osas.
13. Maakohus on esitanud oma põhjendused ka subjektiivse tunnuse osas ning kolleegium jagab maakohtu järeldust, et süüdistatav pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Kuriteo toimepanemise motiiv pole tõendamiseseme asjaolu ega koosseisu tuvastamisel oluline. Kolleegium nõustub maakohtuga, et subjektiivse külje tuvastamisel tuleb arvestada, et süüdistatav võttis noa kaasa korterist. Sammus kannatanu juurde ja koheselt lõi teda noaga reie sisekülge nii et vigastas veeni, mis omakorda tõi kaasa suure verekaotuse. Süüdistatav ei kontrollinud kannatanu seisukorda vaid lahkus sündmuskohalt jättes kannatanule abi kutsumata. Sellise käitumisega pidas V.Sukatskas võimalikuks ja möönis eluohtliku vigastuse tekitamist. Õigusvastatust välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud, neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus ning ka esitatud apellatsioonis sellistele asjaoludele ei viidata.
14. Süüdistatav on apellatsioonis leidnud, et mõistetud karistus ei vasta KarS § 56 sätestatule kuna oluline on süü suurus, mitte süüdlase isik. Maakohus ongi võtnud aluseks süü suuruse. Tegemist on 1 astme raske isiku tervisevastase kuriteoga. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei ole maakohus tuvastanud ning arvestamata jäetud karistust kergendavatele asjaoludele ei viita ka apellant. Kolleegium nõustub, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut( vt Riigikohtu otsus 3-1-1-99-06). 9 Kolleegium leiab, et maakohus on eeltoodud juhiseid järginud ning on arvestades nii süü suurust kui ka süüdlase isikut, mõistnud süüdistatavale 7 aastase vangistuse ehk siis veidi alla sanktsiooni keskmist määra. Kolleegium leiab, et mõistetud üksikkaristus ning KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus on kooskõlas seadusega ning selle muutmiseks seaduslikud alused puuduvad.
15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.oktoobri 2015 aasta otsuse muutmata ja süüdistatava apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 10