Obsah (6)

§ 40§ 44§ 89§ 45§ 46§ 47

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Tiit Kollom Otsuse tegemise aeg ja koht 13.10.2015, Tallinn Tsiviilasja

) § 33 lg 1 kohaselt on asja valdaja isik, kelle tegeliku võimu all asi on. Sõiduauto üle tegeliku võimu omamine eeldab kohtu hinnangul võimu ja võimalust sõiduautot sihtotstarbeliselt kasutada - s.o kasutada autot liikluses liikumiseks ühest asukohast teise.

§ 40

lg 3 kohaselt on valduse rikkumine valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel, samuti asja äravõtmise katse või ähvardus, kui on alust karta selle täideviimist. Kostja tegevus on käsitatav hageja valduse rikkumisena – kostja ei oma tegelikku võimu asja üle, aga takistab hagejal, kui auto omanikul, oma valdust teostamast. 12.

§ 44

lg 1 ja § 89 esimene lause tagavad asja valdajale ja/või omanikule nõudeõiguse igaühe vastu, kes nende valdust ja/või omandit rikub, valdavalt vältava rikkumise lõpetamiseks.

§ 89

kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega. 13.

eristab valduse rikkumisest ja valduse äravõtmisest tulenevaid nõudeid:

§ 44

lg 1 kohaselt on valduse rikkumise korral valdajal õigus nõuda rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist ning

§ 45

lg 1 kohaselt on valduse äravõtmisel valdajal õigus nõuda valduse taastamist isikult, kes on nõudja suhtes omavoliline valdaja. 14. Kohus kvalifitseeris hageja nõude valduse rikkumisest tuleneva nõudena - hageja tahe on suunatud valduse taastamisele ehk rikkumise kõrvaldamisele.

§ 46

kohaselt võib valdaja

§-des 44 ja 45 nimetatud nõuete rahuldamisest keelduda, kui ta tõendab, et valduse rikkumine või äravõtmine ei olnud omavoliline ja et tal oli õigus valdust rikkuda või asja vallata. Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mis kinnitaksid, et kostjal on seadusest või lepingut tulenev alus takistada hagejal talle kuuluva sõiduauto kasutamine ja valdamine.

§ 47

lg 1 ja 2 kohaselt on

§-des 44 ja 45 nimetatud nõuete esitamise õigus ka kaudsel valdajal, kes võib nõuda valduse üleandmist endale. Seega on hagejal kui vara omanikul õigus nõuda valduse üleandmist endale.

1. Menetluskulude nimekirjasid pooled kohtule ei esitanud. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt oli menetluskuluks üksnes riigilõiv. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 650 eurot ning hagi tagamise avalduselt 50 eurot. Kohus selgitas, et TsMS § 138 lg 4 p 1 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka valduse kaitse nõue (asjaõigusseaduse §-d 44 ja 45). TsMS § 132 lg 1¹ kohaselt loetakse, et § 132 lõikes 4 sätestatud mittevaralise nõude hagihind on 3500 eurot. Riigilõivuseadusest tulenevalt tuleb hagilt hinnaga 3500 eurot tasuda riigilõivu 300 eurot. Seega mõistis 4 maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu hagiavalduselt 300 eurot ning hagi tagamise avalduselt 50 eurot, kokku 350 eurot. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub 29.06.2015 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu 28.05.2015 otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Maakohus jättis tähelepanuta esitatud tõendite ja asjaolude pinnalt, et EN on hageja töötaja ja hageja ei ole seda asjaolu vaidlustanud. TsÜS § 116 lg 2 alusel tuleb eeldada, et hageja töötaja, kasutades tööandjale kuuluvat sõidukit, kasutas sõidukit ettevõttega seotud tegevusteks. Sõiduki kasutamiseks antud volitus sisaldab muu hulgas õigust sõiduki kasutamisega seotud tehingute tegemiseks. Hageja ei ole esitanud vastuväidet ega tõendanud, et sõidukit kasutati kostja poolt väljatoodud aegadel ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Hageja ei tõendanud, et sõidukit ei kasutatud tema majandustegevuses ega seda, et sõidukit ei parkinud tema töötaja. Hageja sõidukit saabki üksnes läbi sõiduki juhi tegevuse vallata ja kasutada, sest tegemist on juriidilise isikuga. Kohtu tõlgenduse kohaselt ei saaks ettevõttest sõiduki omanik olla kunagi parkimislepingu pooleks ega vastutavaks parkimislepingu rikkumise eest.
4. Kohaldatud õiguskaitsevahendi proportsionaalsuse osas hinnangu andmisel on oluline tuvastada, kes oli parkimislepingu pooleks kõigi kostja poolt väljatoodud rikkumiste ajal, st kes on vastutav rikkumiste eest. Maakohus ei ole selles osas omapoolset seisukohta võtnud ega ole ka hinnanud kostja esitatud tõendeid.
5. Kohaldatud õiguskaitsevahendi proportsionaalsuse osas jääb kostja maakohtule esitatud seisukohtade ja tõendite juurde.
6. Omaniku/vastutava kasutaja vastutuse eeldus on kehtestatud liiklusseaduse § 188 lg-s
7. Omaniku vastutust tuleb eeldada ka nt kahju tekitamisel. Seega Sakala parkimisala parkimistingimuste p 10 ei saa olla tühine. Isegi, kui nimetatud punkti parkimistingimustes ei oleks, tuleks omaniku vastutust eeldada. Maakohtu õiguslik hinnang Sakala parkimistingimuste p 10 osas oli üllatuslik, sest menetluses ei vaielnud pooled kordagi Sakala ja Olümpia parkimisala tingimuse nr 10 üle. Samuti ei viidanud kostja kordagi enda poolt hageja vastutuse osas parkimistingimustele. Vastus apellatsioonkaebusele
8. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
9. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel uus otsus, millega tuleb hagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
10. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejale kuuluv sõiduauto Škoda Superb oli 31.01.2015 pargitud aadressil Sakala 14B, kust kostja esindaja teisaldas selle kinnisele alale. Hageja on esitanud kostja vastu valduse rikkumisest tuleneva nõude. Pooled vaidlevad jätkuvalt selle üle, kelle vahel oli parkimisleping sõlmitud ja kes vastutab parkimistingimuste rikkumise korral.
11. Hageja parkimislepingu sõlmimist ei tunnista ja leiab, et kuivõrd kostja parkimistingimuste p 1 kohaselt sõlmitakse parkimisleping sõiduki juhiga mitte sõiduki omanikuga ja antud juhul ei ole sõiduki juhti tuvastatud, siis järelikult ei vastuta hageja parkimislepingu rikkumise eest. Maakohus tuvastas, et sõidukit kasutas ja juhtis hageja 5 töötaja EN, kes on ühtlasi hageja esindaja praeguses menetluses. Ringkonnakohtu istungil hageja esindaja EN eitas parkimist tol päeval antud parklas ning kinnitas, et sõiduki juhti ei ole suudetud tuvastada ka OK Incure OÜ-s läbiviidud sisejuurdluse käigus (tl 154).
12. Kostja hinnangul on parkimislepingu pooleks sõiduki omanik, tuginedes TsÜS § 116 lg-le 2, mille alusel tuleb eeldada, et hageja töötaja, kasutades tööandjale kuuluvat sõidukit, kasutas sõidukit ettevõttega seotud tegevusteks. Kostja rõhutab, et omanikku lepingupoolena eeldatakse seni, kuni sõiduki omanik ei ole tõendanud vastupidist.
13. Ringkonnakohus nõustub kostjaga tõendamiskoormuse osas, tuginedes Riigikohtu seisukohale, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (Riigikohtu 08.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). Hageja tõendamiskohustust praeguses asjas toetab ka Tartu Ringkonnakohtu seisukoht parkimisvaidluses, et kuna hageja (parkimise korraldaja) nõude aluseks saab olla võlaõiguslik leping, siis on õigus esitada nõue auto omaniku vastu, kes vastutab lepingu rikkumise eest. Kui esineb seaduses sätestatud alus, millest tulenevalt omanik ei vastuta, siis peab omanik esile tooma asjaolud, mis võimaldavad kohustatud isiku määratleda. Kui omanik tõendab hagimenetluses, et sõidukit kasutas sellel ajal keegi teine, on hagejal võimalik TsMS § 208 alusel taotleda kostja asendamist (tsiviilasi nr 2-11-3112).
14. Seega kui kostja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab hageja tõendama asjaolu esinemise puudumist ning hageja peab antud juhul tõendama, kes sõidukit kasutas ja parkis. Hageja esindaja istungil esitatud seisukoht, et omanikul on õigus anda oma sõidukit teistele kasutada (tl 154 pöördel) ja väide, et omanik ei teadnud, et auto pargib tasuta, ei välista antud juhul sõiduki omaniku vastutust. Ainult sõiduki omanikul või vastutavatel kasutajatel on võimalik tõendada, kes tegelikult sõidukit väljatoodud kuupäevadel (kostja vastus hagile 13.03.2015, tl 34-35) kasutas ja kostjaga parkimislepingu sõlmis. Kuivõrd juriidilise isiku teovõime realiseerub tema esindusorgani liikmete kaudu, siis kuni sõiduki juht on tuvastamata, tuleb juriidilise isiku puhul eeldada, et sõidukit kasutas ja parkis hageja seaduslik esindaja. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus vastupidiselt maakohtus tuvastatule, et parkimislepingu pooleks on hageja.
15. Parkimislepingute sõlmimise osas on Riigikohus 20.10.2010 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 tunnistanud, et selget lepingu sõlmimise tahet väljendavad infotahvlid saavad olla lepingu sõlmimise pakkumuseks. Pooled ei ole vaidlustanud infotahvlite nähtavust konkreetses parklas ega infotahvlitel toodud parkimistingimusi, samuti ei vaidle selle üle, et parkimisleping sõlmiti, mistõttu ei näe kolleegium põhjust pikemalt analüüsida lepingu sõlmimise fakti. Olles tuvastanud lepingu pooled, kes on sõlminud parkimislepingu parkla sissesõidu juurde paigutatud infotahvlitel toodud tingimustel, on kostja seega tõendanud, et tal on hageja vastu 31.01.2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev nõue. Eelneva tõttu ei saa antud asjas nõustuda ka maakohtu järeldusega parkimistingimuste p 10 tühisuse osas, kuivõrd parkimistingimuste rikkumisel parkimistasu maksmata jätmise näol ei vastuta seega kolmas isik. Sõlmitud parkimislepingu kohaselt on parkimistingimuste rikkumise korral parkimise korraldajal õigus väljastada leppetrahv (p 7) ja/või teisaldada sõiduk (p 8). Lepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu õiguskaitsevahendi kohaldamiseks annab kostjale õiguse VÕS § 101 lg 2 esimene lause, mis sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid 6 õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kolleegium märgib, et hagejale kuuluvat sõidukit oli tasuta pargitud korduvalt, mis kajastab sõiduki kasutaja suhtumist teenuse saamise eest tasumise kohustusse ja seega ilmselgelt ei saa rääkida ekslikult parkimise eest tasumata jätmisest. Ringkonnakohus möönab, et teisaldamise näol on tegemist äärmusliku õiguskaitsevahendiga, kuid kostja esindaja istungil antud selgituste kohaselt ei lõpeta muud õiguskaitsevahendid (nt tõkkepuu, rataste lukustamine) rikkumisi (tl 154 pöördel).
16. Seega võttes arvesse, et 31.01.2015 sõlmitud parkimislepingu pooled on tuvastatud, pooled on parkimislepingus kohaldatavas õiguskaitsevahendis kokku leppinud ja parkimislepingut oli rikutud korduvalt ning sõiduki omanik ei olnud üles näidanud soovi tekkinud kohustusi parkimise korraldaja ees täita, oli kolleegiumi hinnangul antud juhul kostja poolt õiguskaitsevahendina sõiduki teisaldamine kohane kaitse. Seejuures on kohus hindamisel arvestanud vastava valdkonna spetsiifikat, parkimissuhetes väljakujunenud käitumisreegleid, võtnud arvesse, millised muud võimalused on parkimisoperaatoritel oma õiguste maksmapanekuks, millistel põhjustel on kinnipidamine aset leidnud ning millised on sõiduki parkijate võimalused kinnipidamise lõpetamiseks.
17. Eeltoodu alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et hageja ja kostja vahel on kehtiv parkimisleping, milles pooled on kokku leppinud, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada. Vaidlust pole selles, et kostja ei ole hageja poolt nõutavat leppetrahvi ja teisaldamistasu ära maksnud. Seega on vaidlusalune sõiduk lepingu alusel kostja õiguspärases valduses ja hagi sõiduki väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel nii maakohtu kui ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda.
19. Tulenevalt sellest, et ringkonnakohus muudab maakohtu otsust ja teeb uue otsuse asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb ringkonnakohtul TsMS § 174 lg-st 5 tulenevalt muuta ka maakohtus kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Maakohtule menetluskulude nimekirjasid pooled ei esitanud ja asja materjalidest nähtuvalt kostja maakohtus menetluskulusid ei kandnud, mistõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulusid välja mõista.
20. Pooled ei ole menetluskulude nimekirjasid esitanu ka ringkonnakohtule.
21. Tsiviilasja materjalidest tulenevalt on apellatsiooniastmes menetluskuluks üksnes riigilõiv. Kostja on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 300 eurot (tl 141). Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv apellatsioonkaebuselt 300 eurot. Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Jõustunud Riigikohtu 23.03.2016 otsuses toodud muudatustega RESOLUTSIOON
22. Muuta tsiviilasja hinda ja lugeda selleks 15 000 eurot.
23. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu
24. oktoobri
25. a otsus tsiviilasjas nr 215-1945 muutmata. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.
26. Kassatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta OK Incure OÜ kanda.
27. Välja mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot.
28. Välja mõista OK Incure OÜ-lt ja OÜ-lt Europark Estonia solidaarselt riigituludesse riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot. Omavahelises suhtes vastutab riigilõivu tasumise eest OK Incure OÜ.
29. Koos vastusega Riigikohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti teatised tagastada OÜ-le Europark Estonia.
30. Arvata OK Incure OÜ kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Mõista OK Incure OÜ-lt riigituludesse välja vähem tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot. 8