KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Otsuse avalikult teatavakstegemise 23.02.2016, Tartu aeg ja koht Haldusasja number 3-1

) § 1 p 1 järgi. Kaebaja on töötanud nimetatud sättes viidatud Vabariigi Valitsuse 16.07.

1. a määrusega nr 206 „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelude kinnitamise kohta“ (määrus nr 206) loetelu nr 1 peatüki XII p-s 6 nimetatud tööl. Ta on tervishoiuasutuse töötaja, kes töötas ioniseeriva kiirguse allikatega ning seda vahetult vähemalt 50% tööajast. Kaebaja tugines kiirgusseaduse (KiS) § 6 p-le 14, § 39 lg-le 2 ja § 40 p-le
2. Loetelu nr 1 peatüki XII p 6 kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus tervishoiuasutuste töötajatel, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega. Sellest sättest ei tulene, et selline õigus on ainult töötajatel, kes teostavad uuringuid 2 ioniseeriva kiirguse allikaga. Normi mõtteks on sätestada teatud tervist eriti kahjustava riskiallika mõjusfääris vähemalt poole oma tööajast töötavatele isikutele võimalus saada soodustingimustel vanaduspensioni. Selle normi mõtteks ei ole eristada kiirgussfääris töötavaid isikuid nende tööülesannete kaudu. Oluline on võimalik oht töötaja tervisele, mis ei sõltu sellest, milliseid konkreetseid ülesandeid ioniseeriva kiirguse allikaga töötav isik täitis. Kaebaja esmane ülesanne oli abistada arsti ja operatsiooniõde protseduuride tegemisel. Ta ulatas arstile ja õele sonde, kateedreid, positsioneeris röntgeniaparaadi ekraane, pedaale, vajadusel aitas patsiendi asendit muuta. Ühel päeval võis olla kuni 15 protseduuri ühes toas, tubasid oli kolm. Protseduurid kestavad mitmeid tunde, kuna mitte ainult ei uurita, vaid ka ravitakse protseduuride käigus. Põhiline töö oli raviprotseduuridel, seega viibis ta ioniseeriva kiirguse allikaga ühes ruumis. Aja jooksul oli töö iseloom sama, ainult tehnoloogia uuenes ja aparaate tuli juurde.
3. SKA palus hiljem täiendatud vastuses kaebusele (tl 33-35, 138-141p) jätta kaebus rahuldamata. Nimekirjade rakendamise osas on selgituste andmise kohustus Sotsiaalministeeriumil. Sotsiaalministeeriumi poolt haldusasjas nr 3-13-2422 04.03.
4. a vastuses on selgitatud: „Ioniseeriva kiirguse allikatega (röntgenaparaadid, läbivalgustusaparaadid jne) töötamisel on soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise eelduseks vahetu töötamine, s.t vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt 50% tööajast. Eelnimetatud töötajad on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. Õigust sooduspensionile ei ole isikutel, kes töötavad ainult kiirgusallika mõjusfääris.“ Tulenevalt kiirgustegevust reguleerivate õigusaktide muutumisest kooskõlastasid SKA peadirektor ja Kiirguskeskuse direktor 10.11.1997 selgituse „Soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate töötingimuste kindlakstegemise kohta tervishoiuasutustes“. Selgitus oli vajalik õiguskindluse tagamiseks, et õigus soodustingimustel vanaduspensionile tekiks jätkuvalt samadel alustel ja eeldustel, mida peeti silmas
5. aastal nimekirjade kinnitamisel. Nimetatud selgituses on rõhutatud, et sooduspensioni saamise eelduseks on vähemalt 50% täistööajanormist vahetult töötamine ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivselt 10 milliküriid raadiumi-
6. Samas selgituses on antud tõendamiseks sobivate dokumentide loetelu. Esimesena on loetelus märgitud ametijuhend, kusjuures on täpsustatud, et arvesse tuleb ametijuhend, kus on selgelt kajastatud kontakt kiirgusallikaga/radioaktiivsete ainetega. Teisena on märgitud A-kategooria töötajate nimekiri ja täpsustatud, et nimekiri, kus on märgitud, et töötaja on oma töö tõttu kontaktis kiirgusallika/radioaktiivse ainega. Selgituses ei ole käsitletud termineid mõjusfäär ja kiirgussfäär ega kiirgusseaduses nendele mõistele vastavaid mõisteid kontrolliala ja jälgimisala, kuna need ei oma nimekiri nr 1 peatükk XII p 6 alusel soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimisel mingit tähtsust. Selgituses räägitakse vahetust töötamisest ioniseeriva kiirgusallikaga kui kontaktist kiirgusallikaga. Hooldaja põhikohustusteks on abistamine angiograafiliste protseduuride läbiviimisel, tööruumide korrashoid, kabinetis kiirguskaitse ja ohutustehnika nõuete järgimine, patsiendi ja patsiendi saatja juhendamine, tööruumide korrashoidmiseks vajaminevate abivahendite olemasolu tagamine kabinetis. SA TÜK radioloogiakliiniku tõendites toodud väited kaebaja töötamise kohta perioodil 2001-2013 on vastuolulised. SA TÜK tõendis nr 9.7-1/ kinnitatakse, et kaebaja töötas 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikatega, aga vastuses nr 9.7-1/8069-1 väidetakse, et hinnanguliselt töötas kaebaja kuni 31.12.2007 kontrollialal 92-95% tööajast, alates 01.01.2008 kontrollialal hinnanguliselt 60-65% tööajast ja jälgimisalal 25-30% tööajast. Seega tegemist on hinnanguliste ja oletuslike protsentidega. Hooldaja puhul ei saa kuidagi olla tegemist isikuga, kes otseselt teeb uuringuid, s.t osutab tervishoiuteenust. Kuni
7. aastate lõpuni olid olemas aparaadid, millega töötati sisselülitatud kiirgusega vähemalt 50% tööajast. Väljalülitatud kiirgusega aparaadil mingit ohtlikku mõju ei ole ja samuti 3 ei ole röntgenkiirgusel mingit järelmõju pärast kiirguse välja lülitamist. Välistatud on võimalus arvata soodustingimustel vanaduspensionile õigust andva staaži hulka tervist mittekahjustavates tingimustes töötamise perioode. Kaebaja
8. a ametijuhendist nähtub, et ainus tegevus, mis võib, aga tunnistaja M.J. ütluste kohaselt alati ei pruugi, toimuda sisselülitatud kiirgusega, on abistamine angiograafiliste protseduuride läbiviimisel. Alles aastast 2010 on ametijuhendisse lisandunud ka rahutu patsiendi liikumatuse tagamine ehk teisisõnu patsiendi kinnihoidmine. Ametijuhenditest ei nähtu, et kaebaja töötas 50% täistööajast vahetult sisselülitatud kiirgusega ionseeriva kiirguse allikaga. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt oli kaebajal võimalik töötada samas ruumis seadmega, millel oli kiirgus sisse lülitatud, kuni 100 minutit päevas. Samuti kinnitas tunnistaja A.A. , et sisse lülitatud kiirguse ajal ei viibi hooldaja kogu aeg uuringuruumis, vaid kutsutakse, kui teda on vaja.
9. Tartu Halduskohus rahuldas 12.01.
10. a otsusega (tl 145-151) kaebuse. Uue otsuse tegemiseks kohustamise ja soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks kohustamise nõue on sisuliselt sama kohustamisnõue.

§ 1

punktis 1 nimetatud isikul on õigus pensionile 10 aastat enne riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmist.

§-st 42 tulenevalt on naisel kuni

1. aastani õigus nimekirja nr 1 järgi soodustingimustel vanaduspensionile vähemalt järgmise pensionistaaži olemasolul kuni 31.12.2013 pensionistaaž vähemalt 19 aastat, sellest nimekirja nr 1 järgi vähemalt 9,5 aastat. Määrusega nr 206 kinnitatud soodustingimustel vanaduspensionile õigust andvate, tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade loetelu nr 1 peatüki XII p 6 kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus tervishoiuasutuste töötajatel, kes vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega või radioaktiivsete ainetega, mille aktiivsus töökohal ületab radioaktiivsuselt 10 milliküriid raadiumi-
2. Perioodil 14.07.2001–31.07.2013 oli kaebaja täistööajaga tervishoiuasutuse töötaja. Kuigi soodustingimustel vanaduspensioni määramisel ei võeta arvesse tegelikku kahju isiku tervisele, on soodustingimustel vanaduspensioni sisuliseks eesmärgiks korvata tervist eriti kahjustavatel töödel isiku tervisele tekkinud kahju. See nähtub ka

§ 1p 1 sõnastusest ning määruse nr 206 pealkirjast.

Seega olekski arsti, õe, hooldaja või muu töötaja eristamine alusetu, kui nad teevad umbkaudu samas mahus tööd ioniseeriva kiirguse allikaga. Kuigi õigus eripensionile ei tulene põhiseadusest, ei ole võimalik sisuliselt sarnases olukorras olevaid isikuid kohelda mõne suvalise tunnuse, nt ametinimetuse, alusel erinevalt ka pensionide vallas, kuna see oleks vastuolus isikute võrdse kohtlemise põhimõttega. Asjaolu, et see põhimõte kehtib ka pensionide vallas, on kinnitanud Riigikohus 06.01.

1. a otsuses nr 3-4-1-18-
2. Vaidlustatud SKA otsusest nähtub, et kuigi vastustaja ei tee vahet töötajate ametinimetustel, on SKA seisukohal, et kaebajal ei olnud õigust soodustingimustel vanaduspensionile, kuna tema tööülesanded olid abistavat laadi. Sellest järeldas halduskohus, et vastustaja hinnangul ei saanud ta nende abistavate ülesannete täitmise tõttu vahetult töötada ioniseeriva kiirguse allikaga samaväärselt arsti või õega. Halduskohus nentis, et kaebaja poolt esitatud tõendites sisalduvad andmed on vastuolulised. Samas asus halduskohus seisukohale, et tööandja saab anda teavet töötajate tööülesannete kohta ning niisugusel teabel võib olla väga oluline tõenduslik väärtus, kuna muud võimalused selle kohta teavet hankida, kus isik tööd tehes füüsiliselt paiknes, on küllaltki piiratud. Siiski luges halduskohus tõendatuks, et perioodil 01.09.2001–31.07.2013 töötas kaebaja vähemalt 50% tööajast röntgenkiirguse allika vahetus läheduses ehk ruumis, milles röntgenkiirgust emiteeriv aparaat paiknes. Kaebaja ei teostanud iseseisvalt röntgeniaparaadiga uuringuid. Samas oli ta osa uuringuid teostavast meeskonnast, kus tema roll oli ühest küljest abistav, kuid teisest küljest ei saa tema olukorda kiirguse osas põhimõtteliselt eristada arsti ja õe omast. Pooled ei vaidle, et kaebaja oli A-kategooria kiirgustöötaja. Samas ei ole kahtlust, et ta ei olnud enamiku tööajast vahetus 4 füüsilises kontaktis kiirgusallikaga. Siiski ei saa sellest järeldada, nagu poleks ta vahetult töötanud kiirgusallikaga. Kiirguse eripära seisnebki selles, et see levib seda emiteerivast aparaadist kaugemale ning olenevalt kiirguse iseloomust võib see läbistada riideid ning muid barjääre. Seetõttu luges halduskohus töötamist kiirgusallikaga ühes ruumis selle vahetus läheduses kiirgusallikaga meditsiinilisi uuringuid ja protseduure teostavas meeskonnas vahetuks töötamiseks kiirgusallikaga, kuivõrd olles lähedalt aparaadi tekitatud kiirgusväljas oli ta kiirgusallikaga seeläbi sisuliselt kontaktis. Halduskohus oli kindel, et kaebaja ei töötanud vähemalt 50% sisselülitatud kiirgusallikaga. Seega tuli võtta seisukoht, kas määrusega nr 206 kinnitatud loetelu nr 1 peatüki XII punktis 6 märgitud vahetu töötamine vähemalt 50% tööajast ioniseeriva kiirguse allikatega tähendab tingimata töötamist vähemalt 50% tööajast ka tegelikult röntgenkiirgust kiirgava seadmega või mitte. KiS § 6 punktis 14 defineeritakse kiirgusallikas kui seade, radioaktiivne aine või rajatis, mis on võimeline emiteerima ioniseerivat kiirgust või radioaktiivseid aineid. Seega on röntgenkiirgust kiirgavad aparaadid kiirgusallikad. Sama kehtis 26.05.1997–30.04.2004 kehtinud KiS § 3 lg 1 p 3 kohaselt. Halduskohus asus seisukohale, et kuigi ajalooliselt pole täielikult välistatud niisuguste aparaatide olemasolu, mis emiteerisid röntgenkiirgust vähemalt 50% tööajast, on tegemist Eesti kontekstis äärmiselt erandlike seadmetega ning selles osas ei erinenud olukord ka
3. ja
4. aastatel praegusest oluliselt. Ajaloolisele tõlgendamisele tuginedes leidis halduskohus, et ka
5. aastal määrust andes ei saadud silmas pidada ainult niisugust äärmiselt erandlikku olukorda, kus aparaat emiteerib röntgenkiirgust vähemalt 50% tööajast. Samuti ei haakuks niisugune tõlgendus ka sätte mõttega. Nimelt näeb kõnealune säte ette kindlad formaalsed kriteeriumid, mille täitmisel tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile ning tegeliku saadava kiirgusdoosi või tekkinud tervisekahjustuse tuvastamine ei ole vajalik. Seda, et kiirgusdoosi tuvastamine ei ole vajalik, leidis SKA ka vaidlustatud otsuses. See on mõistetav, kuna vastasel juhul võiks pensionitaotluste menetlemine kujuneda ebamõistlikult keeruliseks. Kui aga asjas tuleks tuvastada reaalne röntgenkiirguse emiteerimise aeg, ei erineks see oluliselt soodustingimustel vanaduspensionile õiguse andmise defineerimisest nt kiirgusdoosi kaudu, kuna aparaadi spetsifikatsioonide järgi oleks võimalik vähemalt umbkaudu välja arvutada saadav kiirgusdoos. Samuti kasutatakse kiirgusdoosi mõõtmiseks isiklikke dosimeetreid. Seetõttu asus halduskohus seisukohale, et
6. aastal määrust andes on silmas peetud olukorda, kus töötatakse küll vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% tööajast, kuid see ei pea vähemalt 50% kiirgust emiteerima, vaid piisab, kui sellega tehakse reaalseid ning regulaarselt toiminguid, mille käigus seade emiteerib röntgenkiirgust. Tallinna Halduskohtu 27.04.2000 otsuse haldusasjas nr 3-619/2000 osas märkis halduskohus, et kuigi ühtne kohtupraktika on oluline, ei ole nimetatud edasi kaebamata jõustunud otsus halduskohtu jaoks siduv. Halduskohus märkis, et nimetatud otsusest nähtuvalt jättis Tallinna Halduskohus kaebuse rahuldamata, kuna tuvastas, et sanitaride tööülesanded olid niisugused, mida reeglina täideti ajal, mil kiirgusallikas ei töötanud või neid täideti isegi väljaspool kiirgusallika lähedust. Praeguses asjas on tuvastanud halduskohus vastupidised asjaolud, mistõttu ei ole asjade tehiolud võrreldavad ning Tallinna Halduskohtu 27.04.2000 otsuse haldusasjas nr 3-619/2000 seisukohad kohaldatavad. Samadel põhjustel esineb ka alus kohustamisnõude rahuldamiseks. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Halduskohus leidis, et kuivõrd

-st ja määrusest nr 206 tulenevad selged tingimused soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks, tekib isikul nende tingimuste täitmisel subjektiivne õigus, millele vastab SKA juriidiline kohustus. Soodustingimustel vanaduspensioni määramise otsus ei ole haldusorgani kaalutlusotsus, nagu SKA esindaja kohtuistungil väitis (tl 48), vaid tegemist on otsusega, mille SKA on imperatiivselt kohustatud langetama, kui taotleja on tingimused täitnud. Seega ei rakendu käesoleval juhul riigivastutuse 5 seaduse § 6 lg-s 4 sätestatud piirang ning kohus saab kohustamisnõude rahuldamisel kohustada vastustajat haldusakti andma. Käesoleval juhul saab kohus seda teha siis, kui asjas on tuvastatavad kõik soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks olulised asjaolud. Kaebaja on XXXXXXXX sündinud naisterahvas.

§ 1

p 1 järgi on õigus saada soodustingimustel vanaduspensioni isikul, kes on töötanud tervist eriti kahjustavatel ja eriti raskete töötingimustega töödel Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatava tootmisalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirja nr 1 järgi ning kellel on vähemalt 20-aastane pensionistaaž, millest vähemalt 10 aastat on töötatud nendel töödel. Selles punktis nimetatud isikul on õigus pensionile 10 aastat enne RPKS §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmist.

§-st 42 tulenevalt on naisel kuni 2015. aastani õigus nimekirja nr 1 järgi soodustingimustel vanaduspensionile vähemalt järgmise pensionistaaži olemasolul: kuni 31.12.2013 pensionistaaž vähemalt 19 aastat, sellest nimekirja nr 1 järgi vähemalt 9,5 aastat. Kaebaja esitas taotluse pensioni määramiseks 05.08.2013 ehk pärast tema 53-aastaseks saamist. Kuna RPKS § 7 lg 1 p 1 seob üldise pensioniea 63-aastaseks saamise, oli kaebajal täidetud

§ 1p-s 1 sätestatud vanusekriteerium.

Asjas on tuvastatud 12-aastane tööstaaž nimekirja nr 1 järgi. Samas puuduvad asjas muud tõendid, mis kinnitaksid vähemalt 19-aastast üldist pensionistaaži. Kaebaja esitatud tööraamatu väljavõte (tl 16) võimaldab tuvastada tema töötamise 14.02.1995– 31.07.2013, mis ei võimalda vähemalt 19-aastast üldist pensionistaaži tuvastada. Kuigi asja materjalidest on kohtule arusaadav, et isik töötab ka pärast 31.07.2013, ei ole kohtul võimalik tõsikindlalt tuvastada vähemalt 19-aastast üldist pensionistaaži. Seega ei ole võimalik kohustada SKA-d kaebajale soodustingimustel vanaduspensioni määrama. Küll aga kohustas halduskohus SKA-d kaebaja 05.08.2013 esitatud pensioniavaldust uuesti läbi vaatama ning tõdes, et kui SKA tuvastab kaebaja vähemalt 19-aastase üldise pensionistaaži, ei saa SKA keelduda avalduse rahuldamisest. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 6. SKA esitas 03.02.2015 Tartu Halduskohtu 12.01.2015. a otsusele apellatsioonkaebuse (tl 157-161). SKA ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et õiguse

alusel sooduspensionile annab ka töötamine kiirgust mitteemiteeriva, s.t väljalülitatud kiirgusega ioniseeriva kiirgusallikaga. Halduskohtu väide on vastuolus

mõtte ja eesmärgiga, milleks on nimekiri nr 1 puhul töötajate tervise kaitsmine eriti tervistkahjustavates töötingimustes. Eesti Vabariigi Valitsuse 09.05.1991 korralduse täitmiseks moodustatud töögrupi seletuskirjas Eesti Vabariigi seaduse „Soodustingimustel vanaduspensionidest“ eelnõu juurde (seletuskiri) määratleti

eesmärgid ja eeldused järgnevalt: „Soodustingimustel vanaduspensioni saajate ring ... on kindlaks määratud kahes grupis: tervist eriti kahjustavate ja eriti raskete töötingimustega tegevusaladel, töödel, kutsealadel ja ametikohtadel töötanud (nimekiri nr. 1); tervist kahjustavatel ja raskete töötingimustega tegevusaladel, töödel, kutsesaladel ja ametikohtadel töötanud (nimekiri nr. 2). ... Töötingimustega seotud soodustingimustel vanaduspensioni saamise õigus on rajatud eeldusele, et töötamine antud tingimustes, kutsealal või ametikohal üle teatud aja põhjustab terviserikkeid ja töövõime langust või täielikku kaotust. Selle aja piiramisega seadusandja kaitseb töötajate tervist.“

-st on üheselt mõistetav, et nimekiri nr 1 peatükk XII p 6 alusel sooduspensioni saamiseks peab isik olema töötanud tervist eriti kahjustavates töötingimustes 50% tööajast. Määrusega pannakse selgituste andmise kohustus nii nimekirjade rakendamise kui ka töökohtade atesteerimise osas praegusele Sotsiaalministeeriumile, kes on selgitanud, et isik peab olema A-kategooria kiirgustöötaja ja vähemalt 50% tööajast tähendab 50% täistööajast. Eeltoodud selgitus on kohaldatav ka kaebajale sooduspensioni määramise otsustamisel. SKA tugineb Sotsiaalministeeriumi peaspetsialisti M.J. 11.11.2014 kohtuistungil antud ütlustele, samuti tunnistajate A.A. . M.V. , P.M. ja M.J. ütlustele. 6 Kaebaja puhul on sooduspensioni saamise eelduseks töötamine alates 14.07.2001 vähemalt 3 tundi ja alates 01.09.2009 vähemalt 4 tundi tööpäeva jooksul sisselülitatud kiirgusega ioniseeriva kiirguse allikaga uuringuruumis. Asjas on aga tõendatud, et kaebaja ei saanud töötada 50% täistööajast uuringuruumis, kus töötas sisselülitatud kiirgusega seade, kuna 6-tunnise tööpäeva puhul oleks 50% täistööajast 180 minutit ja 8-tunnise tööpäevapuhul 240 minutit. Nimekirjade mõistete sisustamisel tuleb lähtuda nimekirja kehtestamisel silmas peetust. Nimekirjad on koostanud Vabariigi Valitsuse 09.05.

1. a korralduse täitmiseks Sotsiaalministeeriumi poolt moodustatud komisjon. SKA viitab selle seletuskirjale: „Sooduspensionide määramise tingimuste väljatöötamisel arvestati ministeeriumide, keskasutuste ja rea ettevõtete sellekohaseid ettepanekuid. Soodustingimustel vanaduspensionidele õigust andvate tegevusalade, tööde, kutsealade ja ametikohtade nimekirjade projektides on võrreldes kehtiva seadusandlusega tunduvalt vähendatud sinna lülitatud tööstus- ja majandusharude hulka, samuti on senisest rohkem rakendatud sooduspensioni saajate ringi piiravaid lisatingimusi (kahjulike ainete ohuklass, keemiliste ainete tootmine, töötlemine või kasutamine jne). ... Nagu eelpool märgitud ei too esitatava seaduseelnõu rakendamine kaasa käsitletud pensioni saajate ringi suurenemist. Samas tuleb märkida, et võrreldes kehtiva seadusandlusega näeb eelnõu ette kitsendusi soodustingimustel vanaduspensioni maksmisel.“ Vastustaja ei nõustu järeldusega, et Tallinna Halduskohtu 27.04.
2. a otsuse haldusasjas nr 3-619/2000 aluseks olid teised tehiolud. Ka käesolevas asjas on tunnistajate ütlustega leidnud tõendamist, et kaebaja täitis tööülesandeid ajal, mil kiirgusallikas ei töötanud, s.t ei emiteerinud kiirgust. Ainus tegevus, mis võib, aga mitte alati ei pruugi toimuda kiirgust emiteeriva seadmega samas uuringukabinetis, on abistamine angiograafiliste protseduuride läbiviimisel. Alles aastal 2010 on ametijuhendisse lisandunud ka rahutu patsiendi liikumatuse tagamine ehk teisisõnu patsiendi kinnihoidmine. Ametijuhenditest ei nähtu, et kaebaja töötas vähemalt 50% täistööajast vahetult sisse lülitatud kiirgusega ioniseeriva kiirguse allikaga. SA TÜK tõendites toodud väited kaebaja töötamise kohta perioodil 2001-2013 on vastuolulised. Sooduspensioni saamiseks peab olema täidetud eeldus, mille kohaselt peab isik olema vahetult töötanud sisselülitatud kiirgusega kiirguse allikaga vähemalt 50% täistööajast ning et tänasel päeval ei ole nimetatud eeldus täidetud ka arstide ega õdede puhul. Kaebaja puhul ei ole täidetud kõik eeldused, mis annavad õiguse soodustingimustel vanaduspensionile nimekiri nr 1 peatükk XII p 6 alusel. Täidetud on A-kategooria kiirgustöötajaks olemise nõue. Täitmata on eeldus, mille kohaselt peab isik olema vahetult töötanud sisselülitatud kiirgusega ehk kiirgust emiteeriva ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% täistööajast (6-tunnise tööpäeva puhul 3 tundi ja 8-tunnise tööpäeva puhul 4 tundi tööpäeva jooksul). Vastasel juhul oleksid sõnad „50% tööajast“ üleliigsed ning määrusega hõlmatud isikute ring ebamõistlikult lai. On tõendatud, et tervistkahjustavad töötingimused on ainult töötamisel sisselülitatud kiirgusega seadmega, kusjuures aparaat oli sisse lülitatud terve päeva ja ajal, kui kiirgus ei ole sisse lülitatud, on kiirgusolukord uuringukabinetis sama kui koridoris või mõnes muus ruumis ehk puuduvad tervistkahjustavad tingimused, kiirgusel puudub ka järelmõju. 21.01.2016 esitatud täiendavas seisukohas on SKA tuginevalt ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-13-2422 väitnud, et vahetu töötamisena tuleb käsitleda isiku viibimist oma töö tõttu kiirtekimbus, kas otseses või hajunud kiirtekimbus ehk siis kasutades kiirgusseaduses sätestatud termineid kontrollialal või jälgimisalal. Sellest järeldab SKA, et isik peab seoses tööülesannete täitmisega viibima kiirgust emiteeriva kiirgusaparaadiga samas ruumis. SKA leiab, et lahendis 3-13-2422 on kohus pidanud soodustingimustel vanaduspensionile õiguse tekkimise tuvastamisel oluliseks tõendiks tööandja tõendit, milles tööandja on 7 kinnitanud kaebaja töötamist 50% tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga. SKA viitab Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-96-09 p-s 12 öeldule. SKA on seisukohal, et aparaadi sisselülitamine ja röntgenkiirguse sisselülitamine kaks erinevat asja, aparaat on sisse lülitatud 100% tööpäevast, kuid kiirgus on sisse lülitatud vaid lühikest aega (keskmiselt 100 minutit 8-tunnise tööpäeva korral), ning kui kiirgus ei ole sisse lülitatud, siis on kiirgusolukord uuringukabinetis sama kui koridoris või mõnes muus ruumis. Sisselülitatud, kuid kiirgust mitte emiteeriva kiirgusaparaadi mõju on sama kui tavalisel sisselülitatud arvutil. Kiirguse väljalülitamise järel puuduvad igasugused tervistkahjustavad tingimused ja ka järelmõju ning tingimused töötamisel kiirgust mitteemiteeriva kiirgusallikaga samas ruumis on samad, kui tavalise sisslülitatud arvutiga samas ruumis töötamisel.
3. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 171-172p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus on otsuses põhjalikult analüüsinud kohtuasjas esitatud tõendeid ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et
4. aastal määrust andes on silmas peetud olukorda, kus töötatakse küll vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% tööajast, kuid see ei pea vähemalt 50% kiirgust emiteerima, vaid piisab, kui sellega tehakse reaalselt ning regulaarselt toiminguid, mille käigus seade emiteerib röntgenkiirgust. Kaebaja nõustub halduskohtuga täielikult. SKA tõlgenduse kohaselt tähendab vahetu töötamine 50% tööajast sisselülitatud kiirguse allikaga, st kiirgusallikaga, mis emiteerib röntgenkiirgust vähemalt 50% tööajast (vastavalt tööajale 3 või 4 tundi tööpäeva jooksul). Sellisel juhul oleks tegu reaalsuses töötajale eluohtliku töökeskkonnaga ning see tähendaks töötajale väga tõenäoliselt surmavat kiirgusdoosi. Kaebaja tugineb tunnistajate M.J. , M.J. , A.A. , M.V. ja P.M. ütlustele. SKA ei ole kohtu seisukohaga nõustunud, kuid pole apellatsioonkaebuses esitanud ka asjakohaseid argumente, mis kohtu järeldused ning põhjendused ümber lükkaksid. Puuduvad ka igasugused tõendid, mis võiksid SKA vastuväiteid kinnitada. Sotsiaalministeeriumi selgitusest haldusasjas nr 3-13-2422 ei nähtu, et kiirgusallikas peaks 50% tööajast kiirgust emiteerima. Selgitusest ilmneb üksnes pidepunkt, kuidas Sotsiaalministeeriumi arvates tuleks sisustada vahetut töötamist kiirgusallikaga: töötajad, kes töötavad kiirgusallikaga vahetult, s.t on sellega kontaktis, on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. A-kategooria kiirgustöötajad tuleb lugeda isikuiks, kes töötavad kiirgusallikaga vahetult ning on sellega kontaktis. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli oma tööülesannete tõttu kvalifitseeritud A-kategooria kiirgustöötajana. Sotsiaalministeeriumi selgitused toetavad kaebaja nõuet. SKA on väitnud, et sellised röntgenseadmed/kiirgusallikad, mis emiteerisid kiirgust 50% tööajast, võisid olla olemas
5. aastal ning enne seda, sh
6. ja
7. aastatel, kuid ei ole esitanud ühtegi asjakohast tõendit ega ka ühtegi konkretiseeritud viidet sellistele tõenditele. P.M. , kes angiograafia alal töötas
8. aastast kuni
9. aastani, oleks kohtus osanud kirjeldada, kui sellised seadmed oleks tegelikkuses olnud Eestis
10. ja
11. aastatel olemas või laiemalt levinud. M.V. ütluste kohaselt on kiire tugevus ja selle tekkimise protsess läbi aegade jäänud samaks, tehnilised andmed on samad, muutunud on kujutise üleandmise tehnika, mis nüüd on juba digitaliseeritud. See ei puuduta kiire intensiivsust. Ka
12. aastal ning enne seda ei olnud võimalik töötada 50% tööajast sisselülitatud kiirgusallika (röngtentoru) vahetus läheduses, kuivõrd saadav kiirgusdoos oleks olnud äärmiselt suur ning ohtlik elule. Kaebaja leiab, et hooldaja võtab samaväärselt arsti ja õega osa angiograafiakabineti toimingutest ning seega ei esine alust teda samas kabinetis töötavatest arstidest või õdedest erinevalt kohelda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8
13. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
14. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on asjas tõendeid piisavalt kogunud ning neid ammendavalt hinnanud. Ainuüksi apellandi teistsugune tõlgendus tõenditele ei anna apellatsioonimenetluses veel alust halduskohtu seisukohtade ümberhindamiseks. Uusi tõendeid SKA esitanud ei ole.
15. Ringkonnakohus märgib, et ei nõustu SKA seisukohaga, et halduskohtu seisukohta järgides võib soodustatud isikute ring laieneda ebamõistlikult. Seejuures ei täpsusta SKA, kui suurt soodustatud isikute ringi tuleb pidada ebamõistlikuks. Eesti Radioloogia Ühingu kodulehe andmetel töötas 23.01.2001 Eesti tervishoiuasutustes 173 radioloogi (http://www.ery.ee/uploads/files/radioloogia_arengukava_aastateks_20012015_tiendatud_aast al_2004.pdf, lk 17).
16. aastal oli sama kodulehe andmetel Eestis radiolooge 189 (http://www.ery.ee/uploads/files/radioloogia_eriala_arengukava_aastani_2020.pdf, lk 14). Kuigi radioloogide arv ei hõlma radioloogiaõdede ega muu radioloogia abipersonali arvu, saab siinkohal rääkida suurusjärgust mõnisada inimest. Tegemist on kogu ühiskonna mastaabis võrdlemisi väikese grupiga. Ringkonnakohus leiab, et kas ja kuivõrd on põhjendatud ja mõistlik sellele grupile erandite tegemine, on seadusandja ja mitte täitevvõimu otsustada.
17. 21.01.2016 esitatud täiendavas seisukohas tugineb SKA haldusasjas nr 3-13-2422 tehtud ringkonnakohtu otsusele ja väidab, et vahetu töötamisena tuleb käsitleda isiku viibimist oma töö tõttu kiirtekimbus. Nimetatud haldusasjas rahuldas halduskohus 09.05.
18. a otsusega SKA otsuse peale esitatud kaebuse ning ringkonnakohus jättis 03.07.
19. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus jõustus 21.10.
20. Ringkonnakohus märgib, et kiirtekimbus viibimist tuleb ilma kahtluseta käsitada vahetu töötamisena, kuid juhib SKA tähelepanu sellele, et vahetu töötamise mõiste on laiem. 03.07.
21. a otsuse p-s 19 on ringkonnakohus asunud selgesõnaliselt seisukohale, et „„vahetu töötamise“ terminit tuleb mõista selliselt, et see kujutab endast muu hulgas ka kiirguse allika mõjupiirkonnas töötamist ega eelda tingimata vahetut kontakti kiirgusallikaga (näiteks sisse ja välja lülitamine, liigutamine, protseduuride läbiviimine jmt)“. SKA on ringkonnakohtu otsust seega ekslikult tõlgendanud. Samuti ei saa nõustuda SKA seisukohaga, et käesoleva vaidluse asjaolud erinevad oluliselt haldusasja nr 3-13-2422 aluseks olnud juhtumi asjaoludest. Ka käesolevas asjas on SA TÜK 06.08.
22. a tõendiga nr 9.7-1/ (tl 22) ja 19.09.
23. a vastusega järelepärimisele nr 9.7-1/8069-1 (tl 23) leidnud kinnitust kaebaja töötamine vähemalt 50% ulatuses tööajast vahetult ioniseeriva kiirguse allikaga ning vähemalt 60% ulatuses töötamine kontrollialal röntgenkiirguse allika vahetus läheduses. Samuti ilmneb Sotsiaalministeeriumi kirjast nr 4.2-1/1057 (tl 39), et need töötajad, kel on vahetu kontakt kiirgusallikaga vähemalt 50% tööajast, on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja on kantud A-kategooria kiirgustöötajate nimekirja. Sellele kirjale on SKA ise vastuses kaebusele tuginenud. Ringkonnakohus ei mõista, millist tõendit SKA pensioni taotlevalt isikult veel lisaks saada soovib.
24. Õiguslikest küsimustest on apellatsioonimenetluses vaieldav vaid küsimus, kas määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 mõttes tähendab nõue „vähemalt 50% tööajast vahetult töötavad ioniseeriva kiirguse allikatega“ seda, et ioniseeriv kiirgus peab olema sisse lülitatud või piisab sellest, et töö leiab aset samas ruumis, milles aparaat asub. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on ammendavalt selgitanud, miks tuleb piisavaks lugeda ka vahetut töötamist 9 ioniseeriva kiirguse allikaga vähemalt 50% tööajast sõltumata seadme ja/või kiirguse sisselülitatusest. See seisukoht ühtib ringkonnakohtu poolt 03.07.2015 haldusasjas nr 3-13-2422 tehtud otsuses väljendatud seisukohaga. Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendavalt juhtida SKA tähelepanu sellele, et juhul, kui tõlgendada määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 selliselt, et kiirgus peaks olema vähemalt 50% ajast sisse lülitatud, siis muutuks soodustingimustel vanaduspensionile saamise võimalus sellele punktile tugineva isiku jaoks sisutuks, kuna kiirguse sisselülitatuse tõendamine kogu nõutava staaži vältel ei pruugi osutuda võimalikuks. Ringkonnakohus nõustub ka argumendiga, millele on juhtinud tähelepanu kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele ja mille kohaselt oleks aparaadi röntgentoru 50% ajast sisselülitatuse nõude korral ületatud seadusega ette antud doosipiirangud. Seda on kinnitanud tunnistaja M.V. (tl 119p). SKA poolt sellise tingimuse esitamisel ei pruugi isik niisiis piisavalt vanaks elada, et tal oleks võimalik taotleda soodustingimustel vanaduspensioni tuginedes vaidlusalusele määruse nr 206 punktile. Lisaks on tunnistaja P.M. selgitanud (tl 120), et kui röntgenitoru oleks sisse lülitatud üle 4 tunni päevas, siis tuleks see toru ilmselt välja vahetada nädala jooksul, mis ei oleks toru kõrget hinda arvestades mõeldav. Eelnevale tuginedes võib jõuda seisukohale, et määruse nr 206 loetelu nr 1 peatüki XII p 6 muutuks SKA tõlgendust järgides sisutühjaks, kuna ükski haiglas radioloogiateenuse osutamisega seotud isikutest ei täidaks kiirguse 50% ajast sisselülitatuse nõuet. Ringkonnakohus leiab, et seadusandja eesmärgiks ei saanud olla kehtestada sellised reeglid, mida keegi täita ei suuda.
25. Kokkuvõttes jääb niisiis apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt kannab menetluskulud SKA. Kaebaja on 29.01.2016 ringkonnakohtule esitatud taotluses palunud välja mõista menetluskulu kokku 120 eurot ning esitanud nõutavad kuludokumendid. Ringkonnakohus leiab, et taotletud kulude põhjendatuses ja mõistlikkuses pole kahtlust. Seetõttu tuleb SKA-lt kaebaja kasuks välja mõista 120 eurot apellatsiooniastme menetluskulu. Kuna SKA ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, ei ole selles osas vajalik seisukohta kujundada. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 10 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/