← Eesti

3-14-52680/29

Obsah (4)§ 212§ 215§ 116§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2016, Tallinn Haldusasja

§ 212lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-14-52680 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. IM esitas 18.06.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju (6088 eurot 64 senti) hüvitamiseks. Kahju tekitati taotluse kohaselt sellega, et IM peeti Tallinna Vanglas 19.10.2006– 13.02.2007, 07.09.2007–15.05.2008 ja 08.11.2013–12.12.2013 vahistatuna kinni ebapiisava suurusega kambrites. Jalutama mahtus jalutusboksi iga päev kuuest kinnipeetavast vaid kolm. Jalutusboksis mängis piinavalt vali muusika. Vanglas puuduvad võimalused kehakultuuriga tegelemiseks, lugemiseks vajalik valgustus, pesemiseks soe vesi ning ventilatsioon on puudulik. Vangla vahendusel ei ole võimalik soetada kehakultuuriga tegelemiseks vajalikke vahendeid. Ka on vangla seadnud kinnipeetavate isiklike esemete omamisele ja kasutamisele ebamõistlikud piirangud. Kinnipidamistingimused olid taotleja väärikust alandavad ja õigusvastased. Kinnipidamistingimuste olukord on oluliselt halvem kui Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses Torreggiani jt vs Itaalia, kus iga kuu eest mõisteti välja 516 €.
  2. Tallinna Vangla tagastas 02.10.2014 vastusega taotluse perioodide 19.10.2006–13.02.2007 ja 07.09.2007–15.05.2008 osas kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaja rikkumise tõttu ja ülejäänud osas jättis taotluse rahuldamata. Vastusest nähtuvalt viibis kaebaja perioodil 08.11.2013–12.12.2013 kambrites 124, 128 ja 226, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda 3,2 m2 kuni 5,3 m
  3. Kuna kinnipeetav oli vahistatu, ei olnud tal lubatud kasutada spordisaali. Tagatud oli võimalus jalutada 1 tund päevas. Kinnipeetav sai tegeleda kehakultuuriga ka kambris. Ekslik on väide, et kambrite ventilatsioon oli ebapiisav. Duši kasutamist võimaldati üks kord nädalas. Vara omamisele kehtestati piirangud vangla julgeoleku tagamiseks ning need olid õiguspärased. Jalutusboksis oli jalutamiseks ruumi ka kuuele inimesele. Raadio helitugevus jalutusboksis oli nt 12.02.2014 keskmiselt 85 dB, mis vastab Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord“ § 3 lg-le
  4. Kinnipeetava kohta kambris olevat ruumi ei saa muid kinnipidamistingimusi arvestades pidada ebamõistlikult väikeseks.
  5. IM esitas Tallinna Halduskohtule 03.11.2014 kaebuse, milles palus mõista Tallinna Vanglalt välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 3467,94 €. 1) Kahju tekkis kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes (ebapiisav põrandapind kambrites, ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, sooja vee puudumine kambris ja vaid kord nädalas sooja veega pesemise võimalus, ebapiisav liikumisvõimalus väikeses jalutusboksis ja piirangud kehakultuuriga tegelemisel, samuti jalutusboksis valjult mängiv raadio). 2) Mitme kinnipeetavaga kambris on soovituslik piirmäär isiku kohta 4 m2, EIK praktika kohaselt on pindala alla 3 m2 EIÕK art 3 rikkumine. Isikliku ruumi hulka ei saa kuuluda ruumis paiknev mööbel jt esemed ega ühiskasutatav WC.
  6. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse osaliselt läbi vaatamata ja muus osas rahuldamata ning jäi 02.10.2014 vastuse seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja kannab kümnendat vanglakaristust ja on viibinud Tallinna Vanglas ka varasemate vangistuste ajal. Seega pidid kaebuse esitajale olema väga hästi teada Tallinna Vangla vangistustingimused. Kui need tingimused talle vastuvõetavad ei olnud, siis saanuks ta uusi kuritegusid sooritamata jättes nendesse tingimustesse sattumist ka vältida.
  7. Tallinna Halduskohus jättis 16.02.2015 määrusega (resolutsiooni p 1) kaebuse läbi vaatamata osas, milles kaebaja palub Tallinna Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju 2

(5)3-14-52680 hüvitise seoses väärikust alandavate kinnipidamistingimustega ajavahemikel 19.10.2006– 13.02.2007 ja 07.09.2007–15.05.
  2. Tallinna Halduskohtu 09.04.2015 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tunnistati õigusvastaseks kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ajavahemikus 11.11.2013– 24.11.2013 ning mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõiv summas 3 eurot. 1) Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 6 „Kinnipeetava vanglasisene paigutamine“ kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis lõige 6 sätestas: „Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.“ Alates 01.01.2014 kehtiva redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m
  3. 2) Nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka (vähemalt praeguse vaidluse lahendamise kontekstis) ning tuleb lähtuda andmetest, kus pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Ka EIK jättis asjas Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Tualeti pindala arvestamine ei oleks põhjendatud ühest küljest seetõttu, et tegemist on seintega eraldatud ruumiga. Teisalt tuleb arvesse võtta ruumi kasutusotstarvet. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja viibinud kambrites, kus elas kolm kuni viis kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa pidada seda ruumiks, mis võimaldaks vaba liikumist lisaks kambri elupinnale (sarnasele seisukohale on kohus asunud ka nt haldusasjas nr 3-14-52725). 3) Kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu võrreldes kambri põrandapinnaga. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 mõttes ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust. Sarnasele seisukohale on asutud ka varasemas kohtupraktikas. 4) Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, on ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa
(2012)p 145). EIÕK art 3 rikkumiseks ei ole peetud aga ajutist lühiajalist viibimist (27 päeva jooksul) kinnipeetava kohta alla 3 m 2 suuruses kambris, kui kitsikust kompenseerivad muud tegurid, nt kambrisse loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs ja joogivee olemasolu, kaebajal isikliku voodi olemasolu ning võimalus väljaspool kambrit viibida raamatukogus või osaleda erinevates tegevustes (Muršić vs Horvaatia, kohtuotsus 12.03.2015). 5) VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Piiratud liikumisvõimalustele lisaks tähendab kambrivälise liikumisvõimaluse puudumine ka väiksemat suhtlemisvõimalust. 6) Negatiivset mõju vähendab asjaolu, et kaebaja viibis sellistes oludes vaid lühikest aega, 14 päeva. Silmas tuleb pidada, et oli täidetud sel ajal kehtinud õiguses sätestatud nõue (2,5 m2 inimese kohta). Samuti seda, et kõigi kõnealuse 14 päeva jooksul polnud kaebajale tagatud 3
(5)3-14-52680 põrandapind mitte üksnes seda miinimumnõuet minimaalselt täitvas ulatuses, vaid 2,85 m
  1. Sellele perioodile eelneval kolmel päeval oli kaebajale võimaldatud viibida kambris, kus pinda isiku kohta oli 4,77 m2 ning järgnevalt ühel päeval 3,56 m2 ja 16-l päeval 3,05 m
  2. 7) Kambris oli ventilatsioon olemas. Kaebaja seda ka ei eita, kuid peab seda ebapiisavaks. Kaebaja ei ole aga ebapiisava ventilatsiooni ja valgustuse korral pöördunud kohe vangla poole sobiva õiguskaitsevahendiga. Jalutusboksi mürataseme täpset suurust ei ole võimalik tagantjärele täpselt hinnata, ent arvestada tuleb, et kaebaja viibis jalutusboksis vaid ühe tunni päevas. Liigse müra korral on kohane pöörduda vangla poole häiriva olukorra lõpetamise nõudega. Võimalus käia üks kord nädalas duši all ei halvendanud kinnipidamistingimusi kogumis. Raha puudumisel veekeedukannu ostmiseks on võimalik kasutada vangla veekeedukanne, seda vähemalt mõnikord. 8) Kaebaja kinnipidamistingimused olid ajavahemikul 11.11.2013–24.11.2013 õigusvastased. Kahju hüvitamiseks puudub aga alus, sest õigusvastane kinnipidamine oli sedavõrd lühiajaline ning õiguste rikkumine ei olnud raske ja hüvitise maksmine ebaõiglane (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p-d 3 ja 5). Ülejäänud perioodil oli kaebajale tagatud 3 m2 ületav põrandapind kinnipeetava kohta ning kinnipidamistingimusi sel perioodil ei ole põhjust pidada õigusvastaseks ka nende kogumis. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 09.04.2015 otsus tühistada osas, millega tunnistati IM kinnipidamistingimused ajavahemikus 11.11.2013– 24.11.2013 õigusvastaseks ja mõisteti välja kaebaja kasuks menetluskulu ning teha selles osas uus otsus, millega kaebus jätta rahuldamata. 1) Halduskohus leidis ekslikult, et kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ei saa arvesse võtta kambris paiknevat WC-d. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast välja. WC (ja ka mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses aga asuvad WC-d kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. EIÕK kohaselt tuleb kinnipeetavatele tagada juurdepääs tualettidele. Isegi kui kambri üldpinnast WC välja arvata, oli siseriikliku õiguse miinimum täidetud. Apellandi seisukohti kinnitavad ka halduskohtu jõustumata lahendid asjades 3-15-253 ja 3-14-
  4. 2) Kambrites, kus kaebaja 11.11.2013–24.11.2013 paiknes, oli pindala iga seal viibinud isiku kohta vähemalt 3,20 m
  5. 3) Halduskohus pidanuks otsuse tegemisel arvestama EIK 12.03.2015 lahendis asjas nr 7334/13 Muršić vs Horvaatia välja toodud seisukohaga, et ruum alla 3 m2 ei ole alati automaatselt EIÕK artikli 3 rikkumine. Käesoleval juhul on oluline arvestada, et vaidlusalune periood ei olnud pikk, kaebaja sai kõiki oma õigusi realiseerida, muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased ja kaebajal oli võimalik viibida ka väljaspool kambrit jalutuskäigul.
  6. IM ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4
(5)3-14-52680 9. Ringkonnakohus hindab halduskohtu otsuse õiguspärasust vaid apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas (

§ 197

lg 1), s.t perioodi osas, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli ilma WC alust pinda arvestamata ruumi alla 3 m

  2. Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2015 otsuses asjas nr 3-14-52725 (jõustus Riigikohtu määrusega 04.11.2015) selgitati, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb tualeti alune pind arvata kambri pinna hulgast välja. Kohus viitas seejuures varasematele kohtulahenditele (Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015 otsus nr 3-13-821 (p 10) ja 28.05.2015 otsus nr 3-1370245 (p 12) ning Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2015 otsus nr 3-13-1610 (p 11)) ning EIK lahendile Tunis vs Eesti (EIK 19.12.2013 otsuse p-d 9, 10, 38, 46). Seda praktikat on hilisemas kohtupraktikas aga muudetud.
  3. Riigikohus on 09.12.2015 otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 17 viidanud, et EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
  4. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.
  5. Kaebajat peeti vaidlusaluse 14 päeva jooksul kinni kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli WC alust pinda arvestades ruumi 3,2 m2, ilma seda pindala arvestamata 2,85 m
  6. Riigikohtu praktika kinnitab, et WC alust pinda ei tule tingimata kambri suuruse hindamisel maha arvata ning alla 3 m2 suuruses kambris, millele lisandub kambri juures olev WC, kinnipidamine ei ole automaatselt õigusvastane. Halduskohus ei tuvastanud kaebaja kinnipidamistingimuste muud laadi õigusvastasust. Seetõttu, ja eriti sedavõrd kitsastes oludes kinnipidamise lühiajalisust arvestades, ei ole alust pidada kaebaja kinnipidamist apellatsioonimenetluses vaidluse all oleval perioodil õigusvastaseks.
  7. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati, tühistada ning uue otsusega jätta selles osas kaebus rahuldamata ja menetluskulud jätta kaebaja kanda. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled menetluskulude kandmist väitnud. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.