3-15-1964/27

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1964 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla vastu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 3000 eurot seoses etapeerimistingimustega vangla bussis Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Roman Gorodivski Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta kaebus läbi vaatamata turvavöö puudumisega tekitatud kahju puudutavas osas.
3. Jätta ülejäänud osas kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
5. märts
6. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
7. Tartu Vangla etapeeris kinnipeetav Roman Gorodivskit 29.05.2012 Tartu Vanglast Valga arestimajja, 05.06.2012 tagasi Tartu Vanglasse, 08.10.2013 Tartu Vanglast uuesti Valga arestimajja ning 22.10.2013 taas sealt tagasi Tartu Vanglasse. R. Gorodivski esitas Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotlused saatebussi tingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks. Tartu Vangla jättis kahju hüvitamise taotlused 22.07.2015 otsusega nr 1-13/145-2 ja 1-13/1492 (üks dokument) rahuldamata.
8. 27.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski kaebus, milles ta nõuab hüvitist 3000 eurot seoses tingimustega saatebussis tema etapteerimistel Tartu Vanglast Valga arestimajja ja tagasi. Ühtlasi taotles ta enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel. 1
9. Tartu Halduskohus rahuldas 11.09.2015 kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt ning määras tasumisele kuuluvaks riigilõivuks 15 eurot. R. Gorodivski esitas Tartu Halduskohtu 11.09.2015 määruse peale määruskaebuse, mis jäeti Tartu Ringkonnakohtu 13.11.2015 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohtu määrus jõustus edasi kaebamata.
10. 25.11.2015 tasuti asja riigilõiv, mispeale võttis Tartu Halduskohus kaebuse 15.12.2015 menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
11. Tartu Vangla esitas 22.12.2015 kirjaliku vastuse kaebusele, milles paluti see rahuldamata jätta.
12. Tartu Halduskohus määras 08.01.2016 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 20.01.2016 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 10.02.
14. 22.01.2016 saabusid Tartu Halduskohtusse R. Gorodivski täiendavad seisukohad.
15. Tartu Halduskohus andis 26.01.2016 menetlusosalistele uued tähtajad täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks kuni 05.02.2016 ning Tartu Vanglale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks kuni 29.01.
16. Kohtuotsuse teatavakstegemise aega kohus ei muutnud.
17. Tartu Vangla esitas 29.01.2016 kohtu nõutud täiendavad tõendid.
18. 01.02.2016 saabusid Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukohad. Kaebuse põhjendused
19. Kaebajat veeti neli korda üksikkambris, mille pindala oli alla 0,8 m
20. Seejuures kasutati kahel korral käeraudu. R. Gorodivski märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsustes asjades nr 25251/04, nr 15825/06, nr 6847/02 ja nr 5826/03 on EIK leidnud, et väiksem pindala kui 0,8 m2 kinnipeetava transportimisel on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Kaebaja rõhutab, et teda veeti üksikkambris mõõtmetega 85 x 60 cm ehk 0,51 m2 ning 27.05.2012 ja 05.06.2012 veeti teda käeraudades, mis olid paigutatud selja taha. Samal ajal oli vaba bussi viimane rida, kus on rohkem ruumi. Käerauad tekitasid suuri ebamugavusi, kuna kaebaja ei saanud niigi väikses boksis normaalselt istuda enam kui kaks tundi. Ohjeldusmeetmete kasutamiseks polnud alust, kuna tal ei olnud saatjatega intsidente ning tal ei olnud kalduvust põgeneda. Ohjeldusmeetmete kasutamine peab olema põhjendatud algusest lõpuni. R. Gorodivski märgib, et bussis puudusid ka turvavööd, mistõttu seati tema elu ohtu. Ta on seisukohal, et igal korral rikuti vangistusseaduse (VangS) § 41 ehk alandati tema inimväärikust. Kaebaja rõhutab, et viitas käeraudade kasutamisele ka vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses, mistõttu on tal kohtueelne menetlus selles osas läbitud. Vastustaja vastuväited
21. Tartu Vangla selgitab, et 29.05.2012 ja 08.10.2013 etapeeriti R. Gorodivski Tartu Vanglast Valga arestimajja ning vastavalt 05.06.2012 ja 22.10.2013 sealt tagasi. Kõigil kordadel viibis ta kambris mõõtmetega 85 x 60 cm ehk 0,51 m2 ning sõidu kestus jäi 1 tunni ja 6 minuti ning 2 tunni ja 29 minuti vahele. Vastustaja on seisukohal, et olukord pole võrreldav EIK otsustes 2 käsitletud olukordadega. EIK lahendis nr 25251/04 (Retunscaia vs Rumeenia) tuvastati küll Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) seisukohtadele tuginedes EIÕK artikli 3 rikkumine, kuid seda kumulatiivselt kinnipidamistingimustega kohtumajas. Otsuses nr 15825/06 (Yakovenko vs Ukraina) tuvastas EIK EIÕK artikli 3 rikkumise olukorras, kus isikut transporditi 64 korda raudteevagunis, kus arvestuslikult oli 0,4 m2 inimese kohta, kuid nähtuvalt konkreetsetest asjaoludest, tulenes see suurema hulga isikute ühte kambrisse paigutamisest. Otsuses nr 6847/2 (Khydorov vs Venemaa) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kinnipeetavad pidid üheainsa istekohaga kambris viibima kahekesi. Samuti on EIK kohtuasjas nr 36898/03 (Trepashkin vs Venemaa) selgitanud, et kuigi EIK võib võtta arvesse teiste rahvusvaheliste institutsioonide standardeid, sealhulgas CPT omi, ei saa tugineda üksnes neile.
22. Vastab tõele, et 29.05.2012 ning 05.06.2012 transporditi kaebajat käeraudades. Siiski on äärmiselt ebausutav, et käerauad oleks paigaldatud kaebajale selja taha. Vanglale 27.05.2015 esitatud kahju hüvitamise taotluses ei väitnud seda ka kaebaja ise, vaid on käeraudade paigaldamisele oma selja taha tuginenud alles kohtule esitatud kaebuses. Vastustaja peab siiski vajalikuks märkida, et käeraudade paigaldamine kinnipeetava selja taha ei oleks vastavuses Tartu Vangla saatemeeskonna tavapärase praktikaga. Kuivõrd vaidlusalusest sündmusest on käesolevaks ajaks möödas üle 3 aasta, ei ole kaebaja väite tõsikindel kontrollimine enam võimalik. Samas on eluliselt ebausutav, et vangla saatemeeskond oleks kaebaja transportimisel oma tavapärasest praktikast kõrvale kaldunud. Vastustaja hinnangul ei saa ainuüksi olukorda, kus kaebaja käed on sõidu ajal paigaldatud käeraudadesse, pidada tema väärikust alandavaks. Vastavalt Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-63-09 ei ole käeraudade kasutamine reeglina piinav, kui meedet kohaldatakse seaduslikul kinnipidamisel ja selle kohaldamisel kasutatav jõud ja avalik eksponeerimine ei välju piirist, mis on käeraudade kui ohjeldusmeetme kohaldamiseks mõistlikult vajalik. Ehkki kinnipeetavatel ei ole transportimise ajal tõepoolest võimalik püsti tõusta ja jalgu sirutada, võimaldavad saatebusside kambrid istumispositsiooni muuta ja ennast mugavamasse asendisse nihutada, millele ei ole takistuseks ka käeraudadesse paigutatud käed. Täiskasvanud inimesele ei saa valmistada raskusi 1 – 2,5 tunni vältel ühe koha peal istumine. Tartu Vangla märgib, et turvavöö puudumise osas on kaebajal kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Kohtu seisukoht
23. Esmalt kontrollib kohus, millises ulatuses on kaebuse sisuline läbi vaatamine võimalik (I), seejärel kontrollib kohus saatebussi tingimuste (II) ja käeraudade kasutamise (III) õiguspärasust ning viimaks lahendab kaebuse ja jaotab menetluskulud (IV). I
24. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebajal on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus seoses väidetavalt käeraudade selja taha kinnitamise ning turvavöö puudumisega tekitatud kahju osas. Kohus nendib, et VangS § 11 lõikest 8 tulenevalt saab kaebaja tõepoolest nõuda kahju hüvitamist üksnes osas, milles ta on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on selle tagastanud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Käesolevas haldusasjas vaidluse all olevate saatmistega tekitatud kahju hüvitamiseks esitas R. Gorodivski kaks kahju hüvitamise taotlust, mis on vastavalt registreeritud Tartu Vanglas 28.05.2015 nr 113/145-1 ja 01.06.2015 nr 1-13/149-
25. Kummaski ei ole ta märkinud talle kahju tekitanud saatebussi tingimusena turvavöö puudumist. Seega möönab kohus, et on kaebuse selles osas ebaõigesti menetlusse võtnud ning jätab kaebuse turvavöö puudumisega tekitatud kahju 3 puudutavas osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.
26. Seevastu käeraudade kasutamisele on R. Gorodivski oma kahju hüvitamise taotluses tähelepanu pööranud ning märkinud, et sellega tekitati talle kannatusi ning ta tundis end alandatu ja väärkohelduna. Samas ei ole ta kahju hüvitamise taotluses märkinud, et käerauad paigaldati selja taha. Käeraudade kasutamine on VangS § 701 lg 1 punktist 1 tulenevalt ohjeldusmeetmete kasutamine VangS § 70 lõike 1 mõttes. Kuigi praeguses redaktsioonis kehtivad need sätted alates 01.01.2013, tulenes sama
27. aastal kehtinud VangS § 70 lõikest
28. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei täpsusta, kuidas tuleb käerauad paigaldada. Teisisõnu on tegemist õiguslikult ühesuguse ohjeldusmeetme kohaldamisega sõltumata sellest, kas käerauad paigaldatakse ette või taha. Käeraudade kasutamise eest on kaebaja kohtueelses menetluses hüvitist nõudnud ning see, kuidas käerauad paigaldatud olid, on juba konkreetse juhtumi faktiliste asjaolude tuvastamise küsimus. Seetõttu loeb kohus kohustusliku kohtueelse menetluse selles osas läbituks, mistõttu saab kohus käeraudade kasutamise tekitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda. II
29. Kaebaja nõuab hüvitist seoses sellega, et saatmistega tekitati talle rohkem kannatusi kui vangistuse täideviimisega paratamatult kaasneb. Teisisõnu peaks kohus kaebuse rahuldamiseks tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikest 1 ja § 9 lõikest 1 tulenevalt, et Tartu Vangla on õigusvastase ja süülise tegevusega alandanud kaebaja inimväärikust. Tartu Vangla saateplaanidest nähtuvalt kestis 29.05.2012 saatmine 1 tund ja 55 minutit, 05.06.2012 saatmine 2 tundi ja 3 minutit, 08.10.2013 saatmine 2 tundi ja 29 minutit ning 22.10.2013 saatmine 1 tund ja 6 minutit.
30. R. Gorodivski on seisukohal, et väiksem pindala kui 0,8 m2 saatebussis on EIÕK artikli 3 rikkumine ehk inimväärikuse alandamine. Pooled ei vaidle, et kaebajat etapeeriti üksinda kambris mõõtmetega 850 x 600 mm ehk 0,51 m
31. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri
32. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda VangS § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
33. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimised põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.
34. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega. 4 Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.06.2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ.
35. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m
36. Tõsi, sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üks-üheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele.
37. Kohtu hinnangul on selge, et saatebussi kamber on piisavalt lai, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on kambris üle 400 mm. Käesolevas menetluses ei ole tuvastatud istme seljatoe kaugust kambri tagumisest või eesmisest seinast, kuid kohtul ei ole põhjust arvata, et seljatugi asub tagumisest seinast kaugel. Seega asub kohus seisukohale, et ka saatebussi kambri pikkus 850 mm on piisavalt suur, et tagada 700 mm seljatoe esiküljest kambri eesmise seinani või vähemalt sellele ligilähedane ruum. Kuna seega on tuvastatud, et kaebajale on olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Analoogilisele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma 30.11.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-56-
38. Seejuures tugines Riigikohus ka EIK praktikale ning leidis, et üksnes 0,45 m2 suurusest saatebussi kambrist ei saa järeldada, et isiku inimväärikust alandati. Nimetatud otsuses puudutati 2 tundi ja 15 minutit kestnud saatmist, mistõttu on asjaolud võrreldavad praeguse juhuga. Kohus ei näe käesoleval juhul põhjust, miks tuleks Riigikohtu värskest praktikast irduda. Seetõttu ei puutu kohtu hinnangul asjasse ka see, kas saatebussi tagumises reas oleks kaebajal olnud mugavam istuda või mitte, kuna isegi kui see nii olnuks, ei saaks see olla käesoleva hüvitamiskaebuse rahuldamise aluseks. III
39. R. Gorodivski hinnangul alandati tema inimväärikust ka sellega, et 29.05.2012 ja 05.06.2012 saatmise käigus kasutati tema suhtes käeraudu. Seejuures väidab ta, et käerauad paigaldati selja taha, mis muutis istumise väga ebamugavaks. Tõepoolest nähtub 29.05.2012 ja 05.06.2012 saateplaanidest R. Gorodivski suhtes käeraudade kasutamine. Sarnaselt praegusega lubas ka sel ajal kehtinud VangS § 70 lg 1 ohjeldusmeetmeid, sh käeraudu, kasutada lisaks VangS § 69 lõikes 1 sätestatud aluste esinemisele ka saatmisel. Riigikohus on eelviidatud otsuse asjas nr 3-3-1-56-15 punktis 19 selgitanud EIK praktikale tuginedes, et käeraudade kasutamine ei ole vastuolus EIÕK artikliga 3, kui seda tehakse seoses seadusliku kinnipidamisega ning sellega ei kaasne ülemäärase jõu kasutamist ja ülemäärast avalikkusele eksponeerimist. 5 Riigikohus märkis, et meetmete kasutamisel tuleb arvestada ohtu, et isik põgeneb, käitub vägivaldselt või põhjustab varalist kahju. Otsuse asjas nr 3-3-1-63-09 punktis 16 on Riigikohus selgitanud, et ohjeldusmeetmete kohaldamine saatmisel on ennetav meede õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise takistamises, kaassõitjate (vanglameeskonna, saadetavate) elule ja tervisele suunatud julgeolekuriskide maandamises. Riigikohus täpsustas, et ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline.
40. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas oluline see, kas saatmise käigus ka tegelikult mõni intsident aset leidis. Saateplaanides on muuhulgas põhjendatud käeraudade kasutamist sellega, et R. Gorodivski ei allu korraldustele. Samuti on viidatud sellele, et R. Gorodivskit on karistatud mõrva eest. Kohus peab niisuguseid põhjendusi saatmisel käeraudade kasutamise puhul piisavaks. Kuigi kaebaja oli lukustatud saatebussis üksikkambrisse, võib maanteel ette tulla olukordi, mil kas liiklusõnnetuse või tehnilise rikke tõttu tuleb sõiduk peatada ning kinnipeetav kambrist vabastada. Teisisõnu on tegemist keskkonnaga, mis on oma olemuselt märkimisväärselt riskantsem kui nt kinnipeetava vanglasisese saatmine, kus isiku liikumine on igal juhul piiratud kindla territooriumiga. Seda, et käeraudade kasutamine ei ole automaatne, vaid seda igal korral kaalutakse, näitab muuhulgas see, et
41. aasta saatmiste käigus neid ei kasutatud. Kuna kohtu hinnangul ei nähtu, et 29.05.2012 ja 05.06.2012 oleks Tartu Vangla kaalutlusotsuse tegemisel eksinud, peab kohus iseenesest käeraudade kasutamist 29.05.2012 ja 05.06.2012 saatmistel õiguspäraseks.
42. Eeltoodu ei välista aga veel seda, et käeraudade kasutamise võib muuta õigusvastaseks nende kohaldamise viis. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale olid käerauad paigaldatud selja taha. Tartu Vangla on selgitanud, et kaebaja väite tõsikindel kontrollimine pole enam võimalik, kuid väide ei ole usutav, sest see oleks vastuolus Tartu Vangla saatemeeskonna tavapärase praktikaga. Kohus nendib, et kuivõrd saatedokumentides ei ole selgitatud, kuidas käerauad tuleb paigaldada, ning käeraudadega saatmistest oli juba kahju hüvitamise taotluse esitamise hetkel möödas peaaegu kolm aastat, ei ole tagantjärele objektiivsete tõendite hankimine enam tõenäoline.
43. Kohus nõustub vastustajaga selles, et käeraudade paigaldamist selja taha ei saa käesoleval juhul pidada usutavaks. R. Gorodivski ei ole seda maininud kahju hüvitamise taotluses, kuigi tegemist on saatebussis istumisel ilmselgelt käeraudade ette paigaldamisest märkimisväärselt enam ebamugavust põhjustava viisiga. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. Samas on Riigikohus oma otsuse asjas nr 3-3-1-14-10 punktis 10 selgitanud, et arvestades poolte võrdse kohtlemise vajadust peab kohus võtma arvesse kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Kuigi vanglal on ilmselgelt paremad faktilised võimalused käeraudade paigaldamise viisi kohta tõendite kogumiseks, ei pidanud vangla seda tegema omal algatusel. Olukorras, kus kaebaja teadaolevalt ei taotlenud mingil viisil käeraudade kasutamise viisi fikseerimist ega selle põhjendamist mõistliku aja jooksul pärast nende kasutamist ning viivitas kahjunõude esitamisega kolm aastat, ei saa objektiivsete tõendite puudumisel asuda automaatselt eeldama kaebaja väidete õigsust. Sõltumata sellest, kelle valduses on asjas olulised tõendid või kellel neid on lihtsam koguda, on nende säilitamine või kogumine eeskätt kaebaja huvides. Kaebaja ei ole aga selles osas initsiatiivi näidanud. Seetõttu asub kohus käesoleval 6 juhul seisukohale, et kaebajale ei paigaldatud käeraudu selja taha, kuna kaebaja ei ole oma vastavat väidet millegagi tõendanud. IV
44. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Tartu Vangla tegevus kaebaja saatmisel 29.05.2012, 05.06.2012, 08.10.2013 ja 22.10.2013 oli õiguspärane. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata osas, milles kohus eelnevalt ei jätnud seda läbi vaatamata.
45. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 7