Obsah (7)

§ 8§ 90§ 50§ 12§ 11§ 49§ 52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-3061 Kohtuasi N.K. kaebu

) § 45 lg 1 sätestatu kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on vastavad nõuded sätestanud 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (VSkE). Selle § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiv redaktsioon nõuab, et kambris oleks iga seal viibiva kinnipeetava kohta vähemalt 3 m2 suurune põrandapind. Varem nägi sama säte ette igale kinnipeetavale vähemalt 2,5 m

1. VSkE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC. Asjaolu, et seda ei tulene ka EIK praktikast, on Riigikohus selgelt ära märkinud oma lahendi nr 3-3-1-42-15 punktis
2. Seega ei saa mõiste „põrandapind“ tähendada kambris ringi liikumiseks olevat vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.
3. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerivad

§ 8ja VSk

E § 8. Viimati nimetatu lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ja vahistatule, kellel tuleb

§ 90lg 3 tulenevalt viibida lukustatud kambris ööpäev läbi.

Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on valdava enamiku Tallinna Vanglas viibimise ajast olnud vahistatu seisuses ega ole väitnud, et ta sellel ajal õppis või töötas. Seega pidigi teda hoidma terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Samuti tuli tal viibida lukustatud kambris peale vastuvõtu osakonda paigutamist. 7.

§ 50

lg-s 2, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on kehtestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kui suur peaks olema jalutamiseks ette nähtud boks, ei ole seaduseandja ära määranud. Kaebaja pole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik saamata, rohkema nõudmiseks aga puudus tal alus. 8. Vanglasisest paigutamist reguleeriva

§ 12

lg 1 kohaselt tuleb eraldi hoida mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, kinnipeetavaid ja vahistatuid ning isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et vastustaja on tema suhtes neid reegleid rikkunud.

§ 11

lg-s 1 sisalduv vajadus arvestada kinnipeetava tervise seisundi ja iseloomuomadustega on ette nähtud kinnipeetava staatuses olevate isikute erinevate vanglate vahel jaotamise üle otsustamisel selleks, et võimaldada nende õigemat paigutamist kohtlemis- ja julgeolekukriteeriumitest lähtuvate põhimõtete alusel. Vahistatu staatus vastavate 3 kriteeriumite rakendamist ei eelda. Eelvangistuse tingimusi sätestava

§ 90

lg-st 3 tuleneb vahistatute kohta üksnes see, et eraldi tuleb hoida ühes ja samas kriminaalasjas süüdistatavaid.

1. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s
2. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad RVastS § 9 lg-d 1 ja
3. Neis kehtestatu võimaldab nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist muuhulgas väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise puhul, kuid vaid haldusorgani süülise käitumise korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse (VÕS) § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.
4. Kaebaja kambrite suuruse ja neis paiknenud isikute arvu kohta kohtule esitatud andmed kinnitavad, et ühelgi Tallinna Vanglas viibitud päeval pole tema osa kambri põrandapinnast olnud väiksem kui VSKE § 6 lg 6 vastaval hetkel kinni peetavale isikule ette nägi. 247 päeval on see olnud küll alla kohtueelse nõude väitel EIÕK artikli 3 rikkumiseks peetav 3 m2, kuid 447 päeval ka enam kui samas soovituslikuna viidatud 4 m
5. Seega pole vastustaja kuidagi saanud rikkuda tema neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, eraldi paigutamise ja jalutamise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Mis puutub ventilatsiooni osas esitatud etteheitesse, siis ei saa neid tagantjärele enam usutavalt kontrollida. Vastustaja väitel on kambrites osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning õhuhulka saab kõigis kambrites reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Et see tõesti ka nii on, kinnitab kaebaja enda poolt täiendusele lisatud foto, millel on nimetatud ava olemasolu selgelt näha.
6. Kohtueelse nõude õigusliku alusena viidatud põhiseaduse § 18 ning EIÕK artikkel 3 näevad ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendi nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktis 38 aga tõdeti, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta ega järeldada tema väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi.
7. Kaebaja tervisekaardi andmed kinnitavad, et ta on olnud Tallinna Vanglas viibimise ajal tervishoiutöötajate pideva järelevalve all ning tema erinevate terviseprobleemidega on tegeletud. Seejuures ei nähtu aga, et ta oleks kaevanud kaebuses nimetatud nõrkust, pidevat väsimust ja probleemi liigestega ning kõrgeim mõõdetud vererõhu näit jääb normaalseks peetava piiresse. Ainus väsimusele üle kurtmine on kirjas 04.12.2014 kandes koos viitega 16.10.14 toimunud keele operatsioonile. Psühhiaatri tehtud kannetes on küll kirjeldatud depressioonile viitavaid vaevusi, kuid selle terviseprobleemi üle on ta kurtnud juba vanglasse saabudes ning nähtub nii ravi määramine kui 4 enesetunde paranemine selle järel. Viru Vanglasse saabumisel 31.03.2015 kontrolliti tema terviseseisundit, mingeid eelnimetatud vaevusi ta ei kurtnud. 29.04.2015 ja 22.05.2015 kannetesse on arst teinud märke kaebusest väsimuse ja umbes kolm nädalat kestnud liigeste surisemise üle ning jõuetuse ja väsimuse üle viimasel ajal. Ka 02.07.2015 ja 11.09.2015 kannetesse on märgitud kaebus väsimuse üle. Esimese tegi õde ja 15.07.2015 polnud tal arsti vastuvõtul enam mingeid kaebusi. 11.09.2015 diagnoosis arst ägeda neelupõletiku. Eelnevate kaebuste puhul ei nähtu samuti, et tegemist võiks olla teise vangla varasematest kinnipidamistingimustest põhjustatud pideva seisundiga ning tervisekaardi andmed tervikuna ei anna alust järelduseks, et muutused kaebaja tervises on vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärg ja peavad seetõttu tingimata kaasa tooma rahalise hüvitise.
8. Kaebusest nähtuvalt on selle esitamise üheks põhjuseks arstiabiga viivitamine ning kaebaja väidetel soovib ta selles nõutava hüvitise abil kompenseerida vabanemisel tekkivaid ravikulusid. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud kaks asjaolu. Esiteks see, et RVastS § 8 lg 2 p 1 kohaselt on tervise kahjustamisega seotud ravikulud varaline kahju ja seega ei saa nende hüvitamiseks esitada mittevaralise kahju nõuet. Teiseks pole kaebaja arvestanud, et tervishoiuteenuse osutamine või sellest keeldumine on eraõiguslik suhe, mida reguleerivad võlaõigusseadus ja vastavad eriseadused.

§ 49

lg 1 ja

§ 52

lg 1 kohaselt osutatakse tervishoiuteenused vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätete alusel. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see tema tegevust avalikõiguslikuks, sest tervishoiuteenuse osutamisel tegutseb ta kutseala esindajana ega täida avalikõiguslikke ülesandeid. Vanglas viibival kinnipeetaval või vahistatul pole subjektiivset õigust nõuda vanglalt konkreetseid teenuseid, uuringuid, ravivõtteid või ravimeid. Vabariigi Valitsuse 19.12.2003 määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 kehtestatu kohaselt otsustab riigi poolt rahastatava tervishoiuteenuse, ravimi, meditsiinilise abivahendi ja muu sarnase vajalikkuse üle vangla volitatud tervishoiutöötaja. See, et just arst otsustab kinni peetavate isikute suunamise asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, on selgelt kirjas ka

§ 52lg-s 2.

Kuna halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses üksnes avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, ei ole vangla tervishoiutöötajate tegevuse õiguspärasuse üle kontrolli teostamine ega ka tekitatud kahju hüvitamine halduskohtu pädevuses. Vastavat nõuet saab tsiviilkohtumenetluse seadustikus kehtestatud tingimustel ja korras menetleda ainult maakohus. Riigikohus on niisugusele seisukohale asunud lahendis nr 3-3-1-69-10 ning see on täiel määral kohaldatav ka käesolevale asjale. Seega on kõik kaebuse tervishoiuteenuse osutamisega seotud väited asjakohatud ja jäävad tähelepanuta. Tähelepanuta jäävad ka kaebajal 31.01.2016 avaldunud terviserikkega seotud väited. Neis kirjeldatakse ainult tema konkreetset terviseprobleemi ega nähtu seotust vaidluse põhjustanud kinnipidamistingimuste kohaldamisega vastustaja poolt. 14. Eeltoodud põhjendustel pole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju tekitamiseks, mille eest oleks võimalik välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahasummat. Seega jääb kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistingimusi puudutavas osas rahuldamata. Tervishoiuteenust puudutavas osas jääb kaebus HKMS § 151 lg 1 kohaselt läbi vaatamata. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb selle esitamisel tasutud 250 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg-te 1 ja 4 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5