← Eesti

3-12-1155/169

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 07.01.2016, Tallinn Haldusasja n

) § 134 lg 3 alusel

  1. aastaks kutselise kalapüügi võimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel.
  2. Vabariigi Valitsuse 02.02.2012 määruse nr 11 „Vabariigi Valitsuse
  3. oktoobri
  4. a määruse nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused
  5. aastaks“ muutmine“ p-ga 1 sõnastati määruse pealkiri ümber järgmiselt: „Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane lubatud saak
  6. aastaks“. Määrusega muudeti ka § 1 teksti ning kehtestati muu hulgas § 1 lg 2 sõnastusega: „Määrusega kinnitatakse „Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe“ alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile
  7. aastaks eraldatud aastane lubatud saak“. Määrust täiendati § 3 lg-ga 5 järgmises sõnastuses: „Peipsi järvel on kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrd ja selle piirarv on
  8. Samuti täiendati määrust §-ga 14 “Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel“, mille lg 1 p 3 kohaselt on Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak kalaliikide kaupa järgmine: 3) rääbis – 15 tonni. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei loeta

§ 134

lg 32 kohaselt lg-s 1 nimetatud saake püügivõimalusteks

§ 16lg 3 tähenduses.

Määrus kehtestati

§ 134lg-te 3, 32 ja 33 alusel ning jõustus 10.02.2012.

  1. Põllumajandusministri 14.05.2012 käskkirja nr 75 „Kutselise kalapüügi loa taotluse esitamise tähtaja ennistamine“ (edaspidi käskkiri nr 75) p-ga 1 nähti ette, et kutselise kalapüügiloa taotlusi rääbise kastmõrraga püügiks
  2. aastal Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel võib esitada kehtestatud korras kuni 28.05.
  3. Käskkirja nr 75 kohaselt on kastmõrraga püük Peipsi järvel on olnud keelatud üle 10 aasta, mistõttu ei ole Eesti Vabariigile eraldatud püügivõimaluste jaotamine

§ 16lg 3 kohaselt võimalik.

Rääbise kastmõrdade lubatud piirarvuks Peipsi järvel kolm kastmõrda kehtestanud Vabariigi Valitsuse määrus võeti vastu 07.02.2012, ehk pärast seda, kui lõppes

  1. a kutselise kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaeg (01.12.2011). See on mõjuvaks põhjuseks kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja ennistamiseks neile taotlejatele, kes on huvitatud rääbise püügist kastmõrraga Peipsi järvel.
  2. Põllumajandusministeerium selgitas 19.11.2013 vastuses nr 4.2-2/11568-1 halduskohtu 13.11.2013 määrusele, et käskkirjas nr 75 on ekslikult märgitud Vabariigi Valitsuse 2

(13)3-12-1155 02.02.2012 määruse nr 11 vastuvõtmise kuupäevaks 07.02.
  1. Määrus võeti vastu 02.02.
  3. Põllumajandusministri 29.05.2012 käskkirjaga nr 94 „
  4. aastal kutselise kalapüügi püügivõimaluste müük enampakkumise korras kalapüügiks rääbise kastmõrdadega Peipsi järvel“ (edaspidi käskkiri nr 94) otsustati müüa suulisel enampakkumisel
  5. a kutselise kalapüügi püügivõimalused kalapüügiks kolme rääbise kastmõrraga Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel kolme enampakkumise objektina (p 1). Käskkirja nr 94 p 7 kohaselt saavad enampakkumisest osa võtta isikud, kes on käskkirja nr 75 kohaselt
  6. maiks
  7. a esitanud nõuetekohase kaluri kalapüügiloa taotluse rääbise kastmõrraga müügiks Peipsi järvel.
  8. AS Peipsi Trade (haldusasi nr 3-12-1155) ja OÜ Omedu Rand (haldusasi nr 3-12-1160) esitasid 05.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebused (täiendatud 02.08.2013, 21.10.2013), milles lõplike nõuetena taotlesid käskkirja nr 75 õigusvastasuse tuvastamist ja käskkirja nr 94 tühistamist. Halduskohus liitis 11.02.2014 määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-12-
  9. 6.1 AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand kaebuste kattuvad põhiseisukohad olid järgnevad. Esialgse kaebuse kohaselt tegelesid kaebajad Peipsi järvel kastmõrdadega rääbisepüügiga kuni
  10. a (k.a).
  11. a-l oli OÜ-l Omedu Rand lubatud Peipsi järvel püüda rääbist nelja kastmõrraga ja AS-l Peipsi Trade kaheksa kastmõrraga. Ehkki kaebajad on alates
  12. a-st seda regulaarselt taotlenud, ei ole riik kalavarude ebapiisavuse tõttu alates
  13. a-st kuni praeguse ajani väljastanud püügilube kastmõrraga rääbisepüügiks Peipsi järvel. Põllumajandusminister on ekslikult leidnud, et
  14. a-ks kutselise kalapüügilubade väljastamiseks rääbisepüügiks kastmõrdadega Peipsi järvel tuleb püügiõiguse omandaja leida

§ 16lg 32 kohaselt, st avaliku enampakkumise korras.

Püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma

§ 16lg 3 ja lg 37 ehk nn ajaloolise püügiõiguse alusel.

Mõlemad vaidlustatud käskkirjad rikuvad kaebajate ettevõtlusvabadust (põhiseaduse (PS) § 31), õigust heale haldusele (PS § 14) ja õiguspärasele ootusele (PS § 10). Vaatamata sellele, et kaebajatele ei ole perioodil 2000-2011 rääbisepüügiks kastmõrraga luba väljastatud, tekkis kaebajatel kui ajaloolise püügiõiguse subjektidel õiguspärane ootus, et juhul, kui rääbisepüüki Peipsi järvel uuesti võimaldatakse, arvestab riik püügivõimaluste jaotamisel kaebajate ajaloolise püügiõigusega ning kaebajatel tekib võimalus püügiõigus eelisjärjekorras omandada. Kaebajad ei ole oma ajaloolist püügiõigust rääbisepüügiks võõrandanud ega soovinud ka sellest loobuda. Vastustaja on jätnud püügivõimaluste jaotamise viisi valikul ebaõigesti kohaldamata 31.12.2010 jõustunud

§ 16lg 37.

Nimetatud õigusnorm kuulus praegusel juhul rääbise kastmõrraga püügiõiguse jaotamisel rakendamisele, kuna Vabariigi Valitsus ei olnud kalavaru säilitamise eesmärgil kolmel järjestikusel aastal (2009-2011) kehtestanud Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügivõimalusi. Püügivõimalused kehtestati 2012. a-l ehk vähem kui 7 aasta möödumisel

§ 16lg 37 jõustumisest (31.12.2010).

Seadusele ei ole antud tagasiulatuvat jõudu, s.t 7 aastat tuleb hakata lugema seaduse jõustumisest.

§ 16

lg 37 ei nõua, et püügiõiguse jagamisel ajaloolise püügiõiguse alusel oleks taotleja pidanud ajaloolise püügiõiguse alusel kasutama püügivõimalust viimase kolme aasta jooksul. Ajaloolise püügiõiguse sisu määratlemisel tuleb lähtuda nendest püügivõimalustest, mis kaebajatel olid

  1. a-l ja vastustaja oleks pidanud
  2. a-l taas võimaldatud püügiõiguse jaotamisel arvestama kaebajate ajaloolise püügiõigusega ning jaotama tekkinud püügiõiguse ajaloolist püügiõigust arvestades, mitte aga asuma püügivõimalusi enampakkumise korras müüma. 3

(13)3-12-1155 Ajaloolise püügiõiguse säilimine või mittesäilimine ei peaks sõltuma sellest, kas riik otsustab teatud administratiivsetel kaalutlustel püügiõigusi jaotada maakondade või üksnes veealade kaupa. Juhul, kui riik pidas vajalikuks muuta senist halduspraktikat ning väljastada maakondade püügilubade asemel ühtsed püügiload kogu veealale, oleks riik pidanud tunnustama kõigi nende isikute ajaloolist püügiõigust, kes olid püügiõigust varasemalt maakonniti kasutanud. Ehkki ajal, mil rääbisepüük kastmõrraga oli Peipsi järvel viimati lubatud (1999. a), ei kasutanud seadusandja terminit „ajalooline püügiõigus“, oli ajaloolisele püügiõigusele vastav põhimõte, s.t kutselise kalapüügiga tegutsevale isikule püügiõiguse järjepidevuse tagamine ning kutseliste kalurite püügilubade saamise eesõigus võrreldes isikutega, kes alles soovisid kutselist kalapüüki alustada, sätestatud kuni 02.03.2000 kehtinud

§ 16lg-s 3.

Kaebajatele olid väljastatud riiklikud kutselise kalapüügi load, mis võimaldasid kaebajatel püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja

  1. Kaebajad realiseerisid vastava püügiõiguse, püüdes nimetatud aastatel kastmõrraga rääbist. 6.2 OÜ Omedu Rand märkis, et kaebaja ja vastustaja vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja omas
  2. a-l õigust püüda Peipsi järvel kastmõrraga rääbist. Kaebaja puhul on kõik

§ 16

lg-s 37 nimetatud tingimused täidetud ning kastmõrdadega püügivõimaluse taastamisel oli vastustajal kohustus arvestada kastmõrdade lubatud kasutamise viimasel aastal loale kantud püügivõimalusi. Seepärast on ebaõige ning kehtiva õigusega vastuolus käskkirjas nr 75 väljendatud seisukoht, et püügivõimaluste jaotamine

§ 16lg 3 järgi ei ole võimalik.

Vastustaja on kohaldanud ebaõigesti

§ 16

lg-t 37 ning jätnud tunnustamata kaebaja ajaloolise püügiõiguse rääbise püügivõimaluste taaskehtestamisel. Kaebaja esitas 29.11.2011 avalduse kaluri kalapüügiloa saamiseks aastaks 2012 ning taotles m.h nelja kastmõrra väljastamist. Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna ametnik P. Tõnismäe on avalduse kätte saanud ning kinnitanud seda allkirja ja templiga. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-st 1 tulenevalt oli vastustajal kohustus väljastada kaebajale ametlik vastus. Kaebaja 29.11.2011 avalduse alusel väljastati kaebajale kaluri kalapüügiluba, kuid selle alusel ei väljastatud kaebajale kaluri kalapüügiluba rääbise kastmõrra osas. Kuna vastustaja ei ole kirjalikult keeldunud (koos asjaomaste põhistustega) haldusakti andmisest, siis haldusmenetlus kastmõrra väljastamise küsimuses ei lõppenud kalapüügiloa väljastamisega. Kastmõrra väljastamisest keeldumine on kaebaja jaoks koormav haldusakt, mis HMS § 56 lg 1 kohaselt oleks tulnud vormistada kirjalikult ning esitada põhjendused. 02.02.2012 võeti vastu määruse nr 135 muudatus, mille kohaselt lisati Peipsi järve lubatud püügivahendite nimekirja rääbise kastmõrd (määruse § 3 lg 5). Seega muutus kaebaja kalapüügiloa taotluse menetlemise ajal materiaalõigus. Alates 02.02.2012 oli lubatud püügivahendite nimekirja lisandunud rääbise kastmõrd ja vastustajal puudusid mistahes takistused kalapüügiloa väljastamiseks kastmõrra osas. Käskkirjast nr 75 ei nähtu ühtegi põhjust, miks vastustaja on otsustanud ca kolm kuud hiljem hoopiski ennistada kalapüügilubade esitamise tähtaja ning võimaldada teistel isikutel samuti taotleda rääbise kastmõrra väljastamist. Käskkiri nr 75 põhineb ebaõigetel õiguslikel ja faktilistel alustel ning selle andmisel on oluliselt rikutud kaebaja õigust heale haldusele. Kaebajat on põhjendamatult ebavõrdselt koheldud, jättes menetlemata ka kaebaja 15.01.2012 esitatud avaldus ajaloolise püügiõiguse taastamiseks. 4

(13)3-12-1155 Käskkirja nr 94 aluseks on käskkirja nr 75 alusel kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja ennistamine. Juhul, kui kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja ennistamine oli õigusvastane, siis on automaatselt õigusvastane ka käskkiri nr
  1. 6.
  2. AS Peipsi Trade nõustus OÜ Omedu Rand seisukohtadega vastustaja poolt haldusmenetluse käigus tehtud rikkumiste osas. Ka AS Peipsi Trade esitas pärast kastmõrraga rääbisepüügi taaslubamist vastustajale taotluse ajaloolise püügiõiguse taastamiseks ja püügilubade väljastamiseks rääbise kastmõrdadega püügiks, kuid keelduvat otsust ei ole tehtud.
  3. Põllumajandusministeerium vaidles kaebustele vastu ja palus need jätta rahuldamata. Käskkirjad nr 75 ja nr 94 on õiguspärased ega riku kaebajate õigusi. Käskkirjaga nr 75 ennistati kalapüügiloa taotluste vastuvõtmise tähtaeg, sest

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb kutselise kalapüügi loa taotlus üldjuhul esitada taotletavale aastale eelneval aastal ajavahemikul

  1. septembrist kuni
  2. detsembrini. Rääbise kastmõrra püügivõimaluse Peipsi järvel kehtestas Vabariigi Valitsus aga
  3. aasta veebruaris. Kui põllumajandusminister ei oleks taotluste esitamise tähtaega selle püügivõimaluse osas ennistanud, ei oleks olnud võimalik vastu võtta ka taotlusi vastava kalapüügiloa saamiseks. Püügivõimaluste jaotamine ja püügilubade andmine ilma taotlusteta ei ole

kohaselt võimalik ka siis, kui püügivõimalused jaotatakse nn ajaloolise püügiõiguse alusel (

§ 16lg 3).

Käskkirjal nr 75 puudub seos ajaloolise püügiõiguse tunnustamise või eitamisega. Tegemist on eelhaldusaktiga, mis on vajalik selleks, et algatada püügivõimaluste jaotamise ja kalapüügilubade andmise menetlus. Menetluse algatamine ei saa riivata kaebajate väidetavaid õigusi.

§ 16

lg 32 sätestab, et kui esmakordselt kehtestatud lubatud püügivõimalused ei võimalda kalapüügilubade taotluste rahuldamist täies ulatuses, müüakse püügivõimalused enampakkumisel. Käskkiri nr 94 anti kõnealuste püügivõimaluste seadusekohaseks müümiseks enampakkumisel. Kaebajate puhul on tegemist püügivõimaluse esmakordse kehtestamisega. Varasemalt oli kastmõrra püügivõimalus kehtestatud veeala ja maakondade kaupa, st iga Peipsi järvega piirneva maakonna kohta oli kehtestatud eraldi piirarv. 2012. a-l kehtestatud kastmõrra püügivõimalus on aga kehtestatud kogu Peipsi järvele ehk üksnes veeala kaupa. Väljendist püügivõimaluse esmakordne kehtestamine ei saa teha järeldust, nagu hõlmaks see üksnes need juhud, kui vastavat püügivõimalust ei ole kunagi varem kehtestatud.

tähenduses hõlmab see väljend igasuguse püügivõimaluse kehtestamise, mille osas puudub isikutel ajalooline püügiõigus. Ajalooline püügiõigus moodustub eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste alusel. Kui eelmisel kolmel aastal ei ole püügivõimalusi õiguspäraselt omandatud, siis ei ole ka ajaloolist püügiõigust. Seadus ei sätesta ajaloolise püügiõiguse ammendumise tähtaja kohta erisusi ning see ammendub kolme aasta möödudes, sõltumata sellest, kas püügivõimaluste mitteomandamine oli tingitud ettevõtja enda valikutest või riigi poolt püügivõimaluste kehtestamata jätmisest. Sel ajal, kui Peipsi järvel oli rääbisepüük kastmõrraga viimati lubatud, ei sätestanud

üldse ajaloolist püügiõigust.

ei sätestanud 1999. a-l ega sätesta ka täna ühtegi normi, mis annaks isikule õiguspärase ootuse püügivõimaluste eelisjärjekorras omandamiseks pelgalt seetõttu, et 13 aastat tagasi püüdis ta samal veealal sama püügivahendiga sama kala.

§ 16

lg 37 sätestab, et püügivõimaluste taaskehtestamise seitsmeaastast perioodi hakatakse lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise 5

(13)3-12-1155 eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Püügivõimalus kalapüügiks kastmõrraga Peipsi järvel kehtestati viimati 2000. a-ks (keskkonnaministri 02.12.1999 määrus nr 98). Kui

§ 16

lg 37 ka omaks käesolevas haldusasjas tähendust, oleks möödunud nii kolm järjestikust aastat (2001–2003) kui ka seitsmeaastane taastamise periood (2004–2010). Kaebajate esitatud tõenditest ega ka Keskkonnaministeeriumi esitatud andmetest ei nähtu, et kaebajatele oleks olnud väljastatud riiklikud kutselise kalapüügiload, mis võimaldasid neil püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja

  1. OÜ Omedu Rand väited tema poolt 29.11.2011 esitatud taotluse ebakorrektse menetlemise kohta ning viited Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsuse nr 371 võimalikule õigusvastasusele ei ole käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuvad ning tuleb jätta tähelepanuta. Taotluse menetlemine ei tähenda seda, et taotletav õigus või muu hüve tuleb taotlejale tingimata anda. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mis annaks talle subjektiivse avaliku õiguse ja paneks Põllumajandusministeeriumile kohustuse alates materiaalõiguse muutumisest (st rääbise kastmõrra püügivõimaluse kehtestamist) väljastada kaebajale soodustav haldusakt (st anda talle rääbise kastmõrra püügivõimalus). Asjaolude muutumise korral saab isik esitada uue taotluse ning see tuleb läbi vaadata muutunud asjaolusid arvestades. Kalavaru kui loodusressurss on rahvuslik rikkus ehk avalik ressurss. Keegi ei saa eeldada, et saavutab teiste taotlejatega võrreldes eelisseisundi pelgalt seetõttu, et esitas taotluse avaliku ressursi kasutusse saamiseks enne seda, kui avaliku ressursi kasutusse andmise konkurss üldse välja kuulutati. Kaebaja eelistamine oleks olnud teiste kutselise kalapüügiga tegelevate isikute halvemasse olukorda panemine, sest nad ei oleks üldse saanud konkureerida rääbise kastmõrra püügivõimalusele. Kalapüügilubade taotluste esitamise tähtaja ennistamine käskkirjaga nr 75 oli hädavajalik selleks, et võimaldada menetluses osaleda võrdsetel alustel kõigil nõuetele vastavatel isikutel. OÜ Omedu Rand väidetavalt 15.01.2012 Põllumajandusministeeriumile esitatud avaldus ajaloolise püügiõiguse taastamise kohta on asjasse mittepuutuv. Põllumajandusministeeriumi dokumendiregistris puuduvad andmed sellesisulise pöördumise kohta. Kui Põllumajandusministeerium oleks selle pöördumise kätte saanud, siis oleks sellele ka vastatud. Samasisulisele AS Peipsi Trade pöördumisele Põllumajandusministeerium vastas.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 07.04.2015 otsusega kaebused rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. 8.1 Tulenevalt

§ 134

lg-st 32 ja määruse nr 135 § 14 lg-st 2 ei loeta

§ 134

lg 32 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastasi lubatud saake, s.h rääbist Peipsi järves, püügivõimalusteks

§ 16lg 3 tähenduses, s.t neid ei jagata ajaloolise püügiõiguse alusel.

Kaebajad on ekslikult leidnud, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma

§ 16lg 3 ehk ajaloolise püügiõiguse alusel.

Käesoleval juhul ei ole tegemist

§ 134

lg-s 3 sätestatud püügivõimaluste kehtestamisega Vabariigi Valitsuse poolt, mis

§ 16

lg-s 37 sätestatud juhtudel jagatakse

§ 16

lg 3 alusel, vaid tegemist on

§ 134

lg 32 alusel Eesti Vabariigile eraldatud aastase lubatud saagi kinnitamisega Vabariigi Valitsuse poolt ja kinnitatud saake ei loeta tulenevalt

§ 134

lg-st 32 püügivõimalusteks

§ 16lg 3 tähenduses ning seega ei jagata ajaloolise püügiõiguse alusel.

Kaebajad on ekslikult leidnud, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud toimuma

§ 16lg 37 alusel. 6

(13)3-12-1155 8.2 OÜ Omedu Rand osas ei ole asjakohased nii kaebaja kui vastustaja esitatud tõendid kaebajal aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiks kutselise kalapüügi loa omamise või mitteomamise tõendamiseks (I kd, tl 170-180; II ja III kd ). AS Peipsi Trade osas on asjakohased nii kaebaja kui vastustaja esitatud tõendid kaebajal aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiks kutselise kalapüügi loa omamise või mitteomamise tõendamiseks (I kd, tl 181-191; II ja III kd). OÜ Omedu Rand on õigesti viidanud, et keskkonnaministri 22.12.2000 määrusega nr 78 „Kutselise kalapüügi võimalused
  1. aastaks“ kehtestati
  2. aastaks lubatud püügivahendid ja selle määruse § 6 kohaselt ei olnud juba
  3. a-l lubatud kasutada kastmõrda Peipsi järvel. Keskkonnaministri 20.12.2001 määrus „Kutselise kalapüügi võimalused
  4. aastaks“, 08.11.2002 määrus nr 64 „Kutselise kalapüügi võimalused
  5. aastaks“ ja 22.12.2004 määrus nr 129 „Kutselise kalapüügi võimalused
  6. aastaks“ ei näinud ette Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalust. Seega ei olnud kaebajatele ka võimalik väljastada kutselise kalapüügi lubasid, mis oleksid võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud ka AS-l Peipsi Trade aastatel 2002, 2003 ja 2005 olla Peipsi järvel õiguspärast rääbise kastmõrraga püügi võimalust. AS Peipsi Trade esitatud kala vastuvõtukviitungid, arved kalapüügiõiguse tasu maksmise kohta ja töövõtulepingud (I kd, tl 181-191) ei tõenda seega, et ta tegeles aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiga talle väljastatud kutselise kalapüügilubade alusel. Ka vastustaja esitatud tõenditest (II kd, III kd) ei nähtu, et kaebajatele oleks aastatel 2002, 2003 ja 2005 väljastatud kutselise kalapüügi lubasid, mis oleks võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist. 8.3 Õigusaktidest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud aastatel 2001-2011 kehtestatud kastmõrra püügivõimalusi Peipsi järvel. Seega on vaidlustatud käskkirjas nr 75 õigesti märgitud, et kastmõrraga püük Peipsi järvel on olnud keelatud üle 10 aasta. Kui ka möönda püügivõimaluste jaotamise võimalust ajaloolise püügiõiguse alusel, siis tulenevalt

§ 16

lg-st 3 moodustub ajalooline püügiõigus eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud püügivõimaluste alusel. Käesoleval juhul ei olnud kehtestatud Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalusi aastatel 2001-1011, seega ei olnud kaebajatel nendel aastatel võimalik ajaloolist püügiõigust õiguspäraselt omandada, mistõttu neil ei saanud ka 2012. a-l ajaloolist püügiõigust olla.

ei sätesta, et ajalooline püügiõigus säilib juhul, kui püügivõimalusi ei ole õiguspäraselt võimalik omandada riigi poolt püügivõimaluste kehtestamata jätmise tõttu. 8.4 Kohus ei nõustu kaebajatega, et

§ 16

lg-st 38 nähtub seadusandja tahe siduda üldisemalt ajaloolise püügiõiguse kaotus ajaloolist püügiõigust omava isiku enda tegevusetusega.

§ 16

lg 38 reguleerib püügivõimaluste kaotamist olukorras, kus püügivõimalus on isikule määratud, kuid isik püügivõimalust ei kasuta. Käesoleval juhul ei olnud Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalusi aastatel 2001-2011 määratud ühelegi isikule. 8.5 Kuigi kohus leidis, et

§ 16

lg 37 ei oma käesoleval juhul tähendust, nõustus kohus vastustaja

§ 16

lg 37 tõlgendusega, et sätte sõnastusest tulenevalt hakatakse püügivõimaluste taaskehtestamise seitsmeaastast perioodi lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Viimati kehtestati püügivõimalus kastmõrraga Peipsi järvel 2000. a-ks ning aastatel 2001-2011 ei olnud kastmõrra püügivõimalusi Peipsi järvel kehtestatud. Seega oli 2012. a-ks möödunud nii

§ 16

lg-s 37 sätestatud kolm järjestikust aastat (2001-2003) kui ka seitsmeaastane taaskehtestamise periood (2004-2010). Kaebajad on õigesti märkinud, et

§ 16

lg 37 jõustus 31.12.2010, kuid teinud sellest ebaõige järelduse, et sellest tulenevalt tuleb selles sättes sätestatud seitsmeaastast püügivõimaluste taaskehtestamise tähtaega hakata lugema 7

(13)3-12-1155 alates

§ 16

lg 37 jõustumisest 31.12.2010.

-s puudub rakendussäte, mis kohustaks arvutama

§ 16lg-s 37 sätestatud tähtaegu kaebajate märgitud viisil.

8.6 Vastustaja kinnitusel väljastati OÜ-le Omedu Rand tema 29.11.2011 esitatud kutselise kalapüügi loa taotluse alusel Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsus nr

  1. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega oli kaebajal olemas
  2. a kohta nii otsus kui ka kalapüügiluba. OÜ-l Omedu Rand oli
  3. a detsembris teada, kuidas tema 29.11.2011 taotlus oli lahendatud ja millise õigusnormi alusel. Kaebaja oleks saanud 14.12.2011 otsust nr 371 ja kalapüügiluba nendega mittenõustumisel vaidlustada, kaebaja aga seda ei teinud. Kohtu arvates ei vaidlustanud kaebaja 14.12.2011 otsust nr 371 ja kalapüügiluba seetõttu, et sai aru, et
  4. a detsembris ei olnud õiguslikku alust anda kaebajale
  5. a-ks luba Peipsi järvel püügivahendina kolmele rääbise kastmõrrale. Samuti ei olnud vastustajal ega ka kaebajal õiguslikku olukorda arvestades põhjendatud teha järeldust, et kaebaja 29.11.2011 esitatud taotluse alusel väljastatud Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsusega nr 371 ei ole kaebaja taotluse menetlus lõppenud. OÜ Omedu Rand 29.11.2011 taotluse lahendamine ei mõjuta kuidagi käskkirja nr 75 õiguspärasust. Samuti ei riku käskkiri nr 75 kaebajate õigusi. Kaebajatel oli õigus käskkirja nr 75 alusel kutselise kalapüügiloa taotlust esitada ja kohtuistungil kinnitasid mõlemad kaebajad, et nad on taotlused ka esitanud, OÜ Omedu Rand 16.05.2012 ja AS Peipsi Trade 22.05.2012 (IV kd, tl 112). 8.7 Kuna kaebajad ei ole märkinud, kuidas nende väide, et vastustaja on jätnud menetlemata nende esitatud ajaloolise püügiõiguse taastamise avaldused, on seotud asjas vaidlustatud haldusaktidega, jätab kohus kaebajate selle väite tähelepanuta. 8.8 Vastustaja on käskkirjaga nr 75 kutselise kalapüügi loa taotluste esitamise tähtaega rääbise kastmõrraga püügiks
  6. a-l Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel pikendanud seoses sellega, et määruse nr 135 muudatused on vastu võetud ja jõustunud
  7. a-l, s.o pärast seda, kui lõppes
  8. a kutselise kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaeg. Seega on taotluste esitamise tähtaega pikendatud mõjuval põhjusel. Käskkiri nr 75 on õiguspärane ning puudub alus selle õigusvastaseks tunnistamiseks. 8.9 Kuna kaebajad on leidnud, et käskkiri nr 94 on õigusvastane vaid põhjusel, et käskkiri nr 75 on õigusvastane, puudub alus ka käskkirja nr 94 õigusvastaseks pidamiseks ja tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  9. OÜ Omedu Rand palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 07.04.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 2 p-i 2 ega ole täitnud selgitamiskohustust. Kohus on asunud otsuses üllatuslikult kõigist menetlusosalistest erinevale seisukohale, leides, et püügivõimalusi ei jaotata ajaloolise püügiõiguse alusel. Ainuüksi selgitamiskohustuse rikkumine ja otsuse üllatuslikkus tingivad otsuse tühistamise. Kohus on ebaõigesti kohaldanud mõisteid „püügivõimalus“ ja „aastane lubatud saak“, ning vääralt järeldanud, et Peipsi järvel ei jaotata püügivõimalusi ajaloolise püügiõiguse alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegelikkuses toimub püügivõimaluste jaotamine just ajaloolise püügiõiguse alusel. Tegemist ei ole samatähenduslike mõistetega. Peipsi järvel kalapüügi teostamiseks väljastatavad püügivõimalused

mõistes ei viita isiku õigusele 8

(13)3-12-1155 püüda kindlas koguses kala ja kindlat liiki kala konkreetses veekogus, vaid isiku õigusele kasutada konkreetseid püügivahendeid Peipsi järvel. Aastane lubatud saak ei ole võrdsustatav püügivõimalusega, kuivõrd tegemist ei ole kindlale kalurile eraldatud õigusega Peipsi järvel teatud koguses kala püüda. Aastane lubatud saak on kala kogus, mis kaluritel on lubatud Peipsi järvest kalendriaasta jooksul välja püüda. Seega tuleb

§ 16

lg 3 mõistes käsitada püügivõimalustena ennekõike võimalust püüda konkreetse arvu püügivahenditega kindlal veekogul üheaastase perioodi jooksul. Apellandil on tekkinud ajalooline püügiõigus rääbise kastmõrraga püügiks ning vastustaja seisukohad ja järeldused vaidlustatud käskkirjades on ebaõiged. Halduskohus on ebaõigesti märkinud, et

§ 16

lg 37 ei oma tähendust, samuti vääralt arvutanud

§ 16

lg-s 37 sätestatud seitsmeaastast tähtaega.

§ 16lg 37 on määrava tähtsusega OÜ Omedu Rand kaebuse lahendamisel.

OÜ Omedu Rand puhul on kõik

§ 16lg-s 37 sätestatud tingimused täidetud.

Enne

§ 16

lg 37 jõustumist 31.12.2010 puudusid ajalised piirangud ajaloolise püügiõiguse säilimiseks. Samuti puudub

-s rakendussäte, mis annaks viidatud sättele tagasiulatuva jõu. Erinevalt kohtu seisukohast on seadusandja

eelnõu seletuskirjas selgesõnaliselt märkinud, et viidatud sätte eesmärgiks oli kaitsta Peipsi järve kalureid, et nad ei kaotaks ajaloolist püügiõigust. Seega tuleb seadust kohaldada alates selle jõustumisest ning mitte kohaldada seda ajaperioodile, mil asjaomane regulatsioon ei kehtinudki. Kuivõrd käskkirjad nr 75 ja 94 eiravad nende andmise hetkel kehtinud õigust, siis on tegemist õigusvastaste haldusaktidega. Põllumajandusminister otsustas korraldada enampakkumise, kuna järeldas ekslikult, et ajaloolist püügiõigust ei ole kaluritel tekkinud rääbise kastmõrra osas. Kuna vastustaja seisukohad on ebaõiged, siis on käskkirjad vastuolus seadusega ja tuleb tühistada. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et avalduse lahendamata jätmisest järeldub soodustava haldusakti andmisest keeldumine. Vastustaja ei ole apellandi 29.11.2011 taotlust rahuldamata jätnud, samuti ei ole OÜ Omedu Rand taotlust tagasi võtnud. Apellandile väljastatud kalapüügiloale ei ole märgitud püügiõigust rääbise kastmõrraga, seega ei ole vastustaja esitatud taotlust ka rahuldanud. Kui haldusorgan ei ole avalduse lahendamisest keeldunud, siis on tal kohustus avaldust menetleda. Kui vastustaja oleks käitunud kooskõlas hea halduse põhimõttega ja lahendanud apellandi 29.11.2011 taotluse kooskõlas HMS-ga pärast määruse nr 135 muutmist, siis oleks puudunud vajadus käskkirjaga nr 75 taotluste esitamise tähtaja ennistamiseks. Kohus on ekslikult leidnud, et kalapüügiloa väljastamise otsuse vaidlustamata jätmisest saab tuletada kaebaja nõustumuse avalduse lahendamise viisiga. Apellandil puudus kaebeõigus põllumajandusministri 14.12.2011 otsuse nr 371 vaidlustamiseks, sest apellant ei omanud pretensioone väljastatud loa osas. Seega ei saa otsuse vaidlustamata jätmisest tuletada OÜ Omedu Rand nõustumust kastmõrdade mitteväljastamisega. 10. AS Peipsi Trade palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 07.04.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise. Selgitamiskohustuse täitmata jätmisega on halduskohus rikkunud HKMS § 157 lg 2 p-i 2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et püügiõiguste jaotamine Peipsi järvel peaks üldjuhul toimuma ajaloolise püügiõiguse alusel. Kohus on seevastu rajanud oma otsuse

§ 134lg-le 32 (2012.

a mais kehtinud redaktsioonis) ning määruse nr 135 § 14 lg-le 2. Viidatud normidest on kohus teinud järelduse, et rääbise püügivõimalust, sõltumata püügivahendist, ei jagata 9

(13)3-12-1155 ajaloolise püügiõiguse alusel. Viidatud normide kohaldamise näol on tegemist poolte jaoks üllatusliku kohtuotsusega. Osundatud normid ei ole antud vaidluses asjakohased. Kohus on neid norme kohaldades samastanud mõisted „püügivõimalus“ ja „lubatud saak“ ning teinud sellest ebaõige järelduse, et püügiõiguste jaotamine Peipsi järvel ei peakski toimuma ajaloolise püügiõiguse alusel. Viidatud normid ei olnud vaidlustatud haldusaktide andmise aluseks. Apellant ei ole jätnud ajaloolist püügiõigust kasutamata, samuti ei ole ta seda võõrandanud. Apellant on soovinud alates 2000. a-st temale ajaloolisest püügiõigusest tulenevaid võimalusi kasutada, kuid riigi poolt tehtud püügivõimaluste mittelubamise otsustuste tõttu ei ole see olnud võimalik. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ta jõudis

§ 16lg 37 osas otsuses toodud tõlgenduseni.

Põhjendamata on ka seadusele tagasiulatuva jõu omistamine kohtu poolt. Tõlgendamisel tuleb teistsuguse eriregulatsiooni puudumisel lähtuda eeldusest, et seadusel puudub tagasiulatuv jõud. Seetõttu tuleb ka seaduses sätestatud tähtaja kulgemist hakata lugema alates seaduse jõustumisest ehk alates 31.12.2010. Kuna püügivõimalused taaskehtestati 7 aasta jooksul alates seaduse jõustumisest, oleks

§ 16lg 37 kuulunud kohaldamisele.

Apellandil eksisteeris

-st tulenev õiguspärane ootus sellele, et kui kastmõrraga rääbisepüüki peaks Peipsi järvel taas lubatama, on tal kui ajaloolise püügiõiguse omajal võimalus saada püügiõigus eeliskorras. Vastustaja ei ole viinud apellandi poolt 24.11.2011 ja 06.01.2012 esitatud kalapüügiloa taotlusi lahendades läbi nõuetekohast haldusmenetlust. 11. Põllumajandusministeerium vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta rahuldamata. Vastustaja jaoks ei ole halduskohtu seisukoht, et püügivõimalusi ei jaotata ajaloolise püügiõiguse alusel, üllatuslik ega erine vastustaja enda seisukohast. Püügivõimaluste jaotamine ajaloolise püügiõiguse alusel on ainult üks mitmest

-ga ette nähtud püügivõimaluste jaotamise viisist. Kuigi see on praktikas kõige enam kasutust leidnud, ei ole tegemist reegliga, millest tuleks üldjuhul alati lähtuda. Halduskohtu otsus vastab HKMS §-s 157 sätestatud nõuetele ning kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Vastustaja möönab, et mõisteid „püügivõimalus“ ja „aastane lubatud saak“ ei saa samastada ning vaidlusaluse püügivõimaluse puhul on tegemist ikkagi püügivõimaluse, mitte aastase lubatud saagiga. Samas vaidleb vastustaja vastu sellele, et see asjaolu on viinud halduskohtu ebaõige lõppjärelduseni. Kuigi otsust võib mõista ka nii, nagu oleks halduskohus samastanud mõisted „püügivõimalus“ ja „aastane lubatud saak“, on kohus otsuses esitanud põhjendused, kus nimetatud mõisteid ei ole samastatud ning jõudnud nende alusel järeldusele, et vaidlusalust püügivõimalust ei ole võimalik ajaloolise püügiõiguse alusel apellantidele anda. Mõistetega seotud minetused ei ole viinud kohut ebaõige lõppjärelduseni.

§ 16

lg 38 on asjasse mittepuutuv norm, mis ei muuda seda, et

§ 16lg 3 kohaselt ammendub ajalooline püügiõigus kolme aastaga.

Vastustaja nõustub halduskohtuga, et

§ 16

lg 37 ei oma käesolevas asjas tähendust, samuti sellega, kuidas tuleks arvutada

§ 16lg-s 37 sätestatud tähtaega.

Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et 2011. a-l esitatud kalapüügiloa taotlused on lõplikult lahendatud ja jääb selles osas enda varasemate seisukohtade juurde. 10

(13)3-12-1155 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on vääralt kohaldanud

§ 134

lg-t 32 ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et püügivõimalusi ei saagi põhimõtteliselt jaotada ajaloolise püügiõiguse alusel. Sellest hoolimata on halduskohus lõppjäreldustes jõudnud õigele seisukohale, et vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja nr 75 õigusvastasuse tuvastamiseks ja käskkirja nr 94 tühistamiseks puudub alus. Seepärast muudab ringkonnakohus HKMS § 200 p 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, ning jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata. 13. Ringkonnakohus nõustub apellantide ja vastustaja käsitlusega, mille kohaselt ei ole

mõisted „püügivõimalus“ ja „lubatud saak“ samatähenduslikud.

(nüüd ja edaspidi 01.07.2011-17.11.2012 kehtinud redaktsioonis) § 134 lg 1 sätestas, et kutselise kalapüügi luba antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks kalendriaastaks. Vastustaja selgitas 21.12.2015 toimunud kohtuistungil, et Peipsi järvel kalapüügi teostamiseks väljastatavad kalapüügi load väljastatakse püügivahendite arvu alusel, mis tähendab, et Peipsi järvel kalapüügi teostamiseks väljastatavad püügivõimalused

-i mõistes ei viita isiku õigusele püüda kindlas koguses kala konkreetses veekogus, vaid isiku õigusele kasutada konkreetseid püügivahendeid Peipsi järvel. Niisiis tuleb püügivõimalusena

tähenduses mõista Maaeluministeeriumi (endise Põllumajandusministeeriumi) poolt antud õigust püüda konkreetse arvu püügivahenditega kindlal veekogul kala kalaliigist sõltumatult. Viimati öeldu nähtub üheselt ka määrusest nr 135, konkreetsel juhul selle §-st 3. Püügivõimalustest tuleb eristada aastast lubatud saaki

mõistes.

§ 134

lg 32 kohaselt kinnitab Vabariigi Valitsus Peipsi järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastase lubatud saagi kalaliikide kaupa. Viidatud sätte alusel kehtestas Vabariigi Valitsus määruse nr 135 §-s 14 Eesti Vabariigile eraldatud aastase saagi Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel aastaks 2012. Aastane lubatud saak on kala kogus, mis Eesti Vabariigi kaluritel kokku on lubatud Peipsi järvest kalendriaasta jooksul välja püüda, mitte see kala kogus, mida kutselise kalapüügiloa alusel on isikul talle eraldatud püügivõimaluse alusel õigus välja püüda. Eestile eraldatud aastase lubatud saagi kvoodi täitumise arvutamise aluseks on kõigi kalurite poolt välja püütud ja deklareeritud konkreetse kalaliigi kogused ning selle täitumisel püük peatatakse. Teisisõnu ei jaotata Eesti Vabariigile eraldatud saake konkreetsete isikute vahel ning see ongi

§ 134

lg 32 viimase lause mõte – aastast lubatud saaki ei loeta püügivõimaluseks

§ 16lg 3 tähenduses.

14.

-s sisalduvate mõistete ebaõige kohaldamine viis halduskohtu väära järelduseni, et Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud aastane lubatud saak mõjutab Peipsi järvel püügivõimaluste jaotamist ajaloolise püügiõiguse alusel. Määruse nr 135 §-ga 3 kehtestas Vabariigi Valitsus

§ 134

lg 3 alusel püügivõimalused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel, mida

§ 16

lg 3 ja § 16 lg 37 alusel oleks ajaloolise püügiõiguse olemasolu korral olnud võimalik selle alusel ka jagada. Seega sõltub käesoleva vaidluse lahend

§ 16

lg-le 37 antavast tõlgendusest ja ühtlasi sellest, kas nimetatud sätte alusel oli apellantidel ajalooline püügiõigus või mitte. 15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja poolt

§ 16

lg-le 37 antud tõlgendusega.

§ 16

lg 37 sätestab, et kui Vabariigi Valitsus ei ole kalavaru säilimise eesmärgil kolmel aastal järjest kehtestanud püügivõimalusi

§ 134

lg 3 alusel või neid ei ole Euroopa Liidu määrusega kehtestatud, siis järgmise seitsme aasta jooksul nende püügivõimaluste taaskehtestamise korral jagatakse lubatud püügivõimalused § 16 lg 3 alusel, lugedes õiguspäraselt omandatud püügivõimalusteks nende lubatud kasutamise viimasel aastal loale kantud püügivõimalused, mille eest on makstud kalapüügiõiguse tasu, või loa 11

(13)3-12-1155 alusel välja võetud püügivõimalused, mille eest kalapüügiõiguse tasu maksmine ei olnud nõutav. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab

§ 16

lg 37, et püügivõimaluste taaskehtestamise seitsmeaastast perioodi hakatakse lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Tegemist ei ole seejuures nimetatud sätte tagasiulatuva kohaldamisega, milleks

oleks pidanud ette nägema vastava rakendussätte, vaid säte ise oma olemuselt ongi suunatud reguleerima mineviku sündmusi. Vaidlus puudub selles, et püügivõimalus kalapüügiks kastmõrraga Peipsi järvel kehtestati viimati

  1. a-ks (keskkonnaministri 02.12.1999 määrus nr 98 „Kutselise kalapüügi vahendite piirarvude kinnitamine ja ajutised püügikitsendused teatud kutselise kalapüügi vahenditele
  2. aastaks”). Sellest ajast oli apellantide poolt kutselise kalapüügi loa taotluste esitamise ajaks
  3. a-l möödunud nii kolm järjestikust aastat (2001.–
  4. a) kui ka seitsmeaastane taastamise periood (2004.–
  5. a). Niisiis ei olnud apellantidel korralduste nr 75 ja 94 andmise ajal ajaloolist püügiõigust

§ 16

lg 37 kohaselt, mis tinginuks püügivõimaluste jagamise

§ 16lg-s 3 sätestatud ajaloolise püügiõiguse alusel.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et

§ 16

lg-st 37 ega eelnõu seletuskirjast (keskkonnakomisjoni seletuskiri kalapüügiseaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (828 SE ja 724 SE) teise lugemise teksti juurde) ei ole võimalik välja lugeda seadusandja tahet kehtestada normi, mis näeb ette ükskõik millal kunagi minevikus olnud ajaloolise püügiõiguse taastamise, kui seitsme aasta jooksul alates § 16 lg 37 jõustumisest 31.12.2010 taaskehtestatakse mingi püügivõimalus, mis oli kaotatud kalavaru säilimise eesmärgil.

§ 16

täiendamist lõikega 37 põhjendati seletuskirjas järgmiselt: „Paragrahvi 16 täiendus lõikega 37 tagab ajaloolise püügiõiguse säilimise 7 aastaks olukorras, kus taotlemise aastale eelnenud 3 aastal järjest ei ole kalavarude kaitse eesmärgil teatud püügivõimaluste kasutamist lubatud. Selline olukord on reaalselt tekkimas Peipsi järvel tindimõrra püügil, kui 2011. a on kolmas järjestikune aasta, mil tindivaru halva olukorra tõttu tindimõrra püügivõimalusi ei kehtestata.“ Niisiis nähtub eelnõu seletuskirjast eesmärk konkreetse sätte kohaldamiseks suunaga minevikku, võimaldades 3-aastast tähtaega hakata lugema enne sätte jõustumist tekkinud olukorrast, st ajast, mil püügivõimalusi ei kehtestatud. See on ka kooskõlas

üldise loogikaga, mille kohaselt kehtib ajalooline püügiõigus üldjuhul 3 aastat (

§ 16lg 3).

Vastustaja on õigesti leidnud, et seadusandja tahe oli suunatud ajaloolise püügiõiguse säilitamisele seitsmeks aastaks, mitte sellele, et seitsme aasta jooksul tuleks taastada kõik kunagi olnud ajaloolised püügiõigused püügivõimaluste taaskehtestamise korral. 16. Apellantide poolt viidatud

§ 16

lg 38 ei ole asjakohane, sest reguleerib püügivõimaluse kaotamist juhul, kus püügivõimalus on isikule määratud, kuid isik ei hakka selle alusel tegelikult kala püüdma. Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole ning samuti saa selle sätte kaudu kuidagi sisustada

§ 16lg-t 37.

17. Et apellantidel ei olnud tekkinud ajaloolist püügiõigust, ei saanud vastustaja jagada püügivõimalusi

§ 16lg 3 alusel.

Seetõttu tuli kohaldada

§ 16

lg-t 32 ja müüa püügivõimalused enampakkumisel.

§ 16

lg 32 kohaldamisel (esmakordselt kehtestatud lubatud püügivõimalused) ei olnud määravaks see, et 2012. a-ks kehtestati püügivõimalused üksnes veeala kaupa, vaid asjaolu, et rääbise kastmõrraga püügile ei saanud konkreetseid asjaolusid silmas pidades kellelgi olla tekkinud ajaloolist püügiõigust ning sellises olukorras ei näinud

püügivõimaluste jagamiseks muud moodust. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et väljendist „püügivõimaluse esmakordne kehtestamine“ ei saa teha järeldust, nagu hõlmaks see üksnes need juhud, kui vastavat püügivõimalust ei ole mitte kunagi varem kehtestatud.

tähenduses hõlmab see väljend igasuguse püügivõimaluse kehtestamise, mille osas puudub isikutel ajalooline püügiõigus. 12

(13)3-12-1155 18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetluse õiguspärasust puudutavas osas. Vaidlus puudub selles, et OÜ-le Omedu Rand väljastati 29.11.2011 avalduse (IV kd tl 63) alusel kutselise kalapüügi luba Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsuse nr 371 alusel. Seega oli vastustaja tema taotluse haldusaktiga lõplikult lahendanud ja haldusmenetlus ei olnud jäänud poolikuks.

134 lg 6 kohaselt määratakse kalapüügiloaga lubatud püügivahendid, väljapüügimahud, püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht. Nii oli OÜ-l Omedu Rand

  1. a detsembris teada, millises mahus tema 29.11.2011 taotlus oli lahendatud ja millise õigusnormi alusel. Otsusega mittenõustumisel oli OÜ-l Omedu Rand võimalik see vaidlustada. Arvestades, et 14.12.2011 otsuse andmise ajal puudus õiguslik alus otsustada rääbise kastmõrraga püüdmise üle (määrus nr 135 kehtis siis 27.10.2011 jõustunud redaktsioonis, millega ei nähtud ette
  2. a-ks Peipsi järvel kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendina rääbise kastmõrda), ei saanud isikul ka tekkida arusaama, et vastavas osas on taotlus jäänud lahendamata. Ei HMS ega

näe ette, et kui mingis osas ei ole taotlust õiguslikult võimalik lahendada (rahuldada), siis jääb see taotlus nö ootele, kuni õiguslik alus ehk püügivõimalus kunagi tulevikus tekib.

134 lg 2 kohaselt esitatakse kutselise kalapüügi loa taotlus taotletavale aastale eelneval aastal ajavahemikul

  1. septembrist kuni
  2. detsembrini. See tähendab, et reeglina taotletakse ja otsustatakse kutseliste kalapüügi lubade andmine üks kord aastas ja lõplikuna. Seetõttu ei mõjuta OÜ Omedu Rand 29.11.2011 taotluse lahendamine kuidagi käskkirja nr 75 õiguspärasust. AS-ga Peipsi Trade seonduvalt on esitatud üksnes avaldused ajaloolise püügiõiguse taastamiseks (IV kd tl 69-71), mis samamoodi ei oma käskkirjaga nr 75 mingit õiguslikku puutumust, kuna vastavat õigust ei olnud ei AS-l Peipsi Trade ega OÜ-l Omedu Rand tekkinud, sõltumata sellest, kas ja kuidas ministeerium nendele pöördumistele vastas. Selles kontekstis ei riku käskkiri nr 75 apellantide õigusi. Apellantidel oli õigus käskkirja nr 75 alusel kutselise kalapüügiloa taotlust esitada ja vaidlus puudub selles, et seda nad ka tegid.
  3. Eelnevast tulenevalt saab asuda seisukohale, et käskkiri nr 75 oli õiguspärane ja apellantide väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Käskkirja nr 75 õiguspärasusest ja ringkonnakohtu poolt esitatud põhjendustest (ajaloolise püügiõiguse puudumine apellantidel) tulenevalt on õiguspärane ka käskkiri nr
  4. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
  5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna otsus tehakse apellantide kahjuks, on menetluskulude kandjaks apellandid ise. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega menetluskulude nimekirja ja kuludokumente kohtule esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.