TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-2186 Otsuse kuupäev 23.02.2016 Kohtunik Mare Priks Kohtuasi M.K. kaebus Haridus- ja Teadusministeeriumi 19.09.2

) § 5 lõigete 21 ja 72 alusel mitte määrata kaebajale vajaduspõhist õppetoetust viieks õppekuuks, sest perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra. M.K. esitas 16.10.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus HTM-i 19.09.2013 otsuse nr 7386 tühistada, teha vastustajale ettekirjutus asja uueks otsustamiseks ning algatada vajadusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus

§ 51lg 2 p 1 vastavuse kontrollimiseks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-le 12.

1 Tartu Halduskohus rahuldas 20.02.2014 otsusega kaebaja kaebuse osaliselt, tühistas HTM-i poolt kaebaja suhtes 19.09.2013 tehtud otsuse nr 7386, tegi HTM-ile ettekirjutuse kaebaja taotluse vajaduspõhisele õppetoetusele mõistliku aja jooksul uuesti läbi vaatamiseks ning jättis kaebuse muus osas rahuldamata. Vastustaja esitas 20.02.2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22.09.2015 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu Halduskohtu 20.02.2014 otsuse ja saatis haldusasja tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse kohaselt nõustus ringkonnakohus halduskohtuga selles, et kaebaja taotluse rahuldamata jätmise kohta tehtud haldusakt on formaalselt põhjendamata. Samas viitas ringkonnakohus sellele, et formaalne põhjendamiskohustuse täitmata jätmine ei anna siiski automaatselt alust kõnealuse haldusakti tühistamiseks (haldusmenetluse seaduse § 58). Ringkonnakohtu hinnangul ei pruugi ka vastustaja poolt uue haldusakti tegemisel olla võimalik teha otsust, millega oleks võimalik saavutada kaebusega soovitud eesmärki. Tartu Ringkonnakohus on leidnud, et antud juhul ei selgu asja materjalidest, kas

§ 51

lg 2 p 1 põhiseadusvastasuse korral peaks kohus otsustama teisiti ehk kas selle põhiseadusvastasuse korral oleks võimalik kaebaja taotlus

1. a sügissemestriks vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks rahuldada. Selleks tuleb halduskohtul välja selgitada, kas juhul, kui kaebaja isa ei oleks tema perekonnaliikmena arvestatud, oleks tema kaebus kuulunud rahuldamisele. Kaebaja selgitused, põhjendused ja taotlus Kaebuse kohaselt on vastustaja lugenud kaebaja perekonnaliikmeks perekonnast lahus oleva isa, kes ei ela kaebajaga koos alates
2. aastast ning nende omavaheline suhtlus puudub. Kaebaja on seisukohal, et vajaduspõhise peretoetuse määramisel tuleb lugeda perekonnaliikmeteks abielus või abielulistes suhetes olevad samas eluruumis elavad isikud, nende abivajavad lapsed ja vanemad või muud üht või enamat tuluallikat ühiselt kasutavad või ühise majapidamisega isikud. Kaebaja vanemad ei ole aga abielus ega abielulistes suhetes, ei kasuta ühte eluruumi ega jaga ühiseid toiduega raharessursse. HTM-ile vajaduspõhise õppetoetuse taotluse esitamisel ei olnud kaebajal võimalust lisada taotluse juurde asjassepuutuvaid dokumente, millest nähtuks õppetoetuse vajadus. Kaebaja hinnangul on vastustaja kohaldanud ebaõigesti diskretsiooni. Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et õppetoetuse eesmärgiks on aidata majanduslikesse raskustesse sattunud üliõpilasi ning seadusandja ei ole sätestanud võimalusi, kuidas vajadust tõendada. Kaebaja hinnangul peab lugema tema sissetuleku hulka vaid tema ema sissetuleku, mitte isa sissetuleku, sest isapoolsest vanemlikust hoolitsusest ja toetusest on kaebaja jäänud ilma. Kaebaja ema ülalpeetavaks tuleb lugeda nii alaealine laps kui ka kuni 24-aastane üliõpilane. Kaebaja on seisukohal, et

§ 51

lg 2 punkt 1 ei ole kooskõlas seaduse eesmärgiga ja kontrollida tuleb selle sätte vastavust PS §-le 12. Vastustaja vastuväited Vastustaja sõnul on otsuse tegemisel lähtutud seaduses kehtestatud kriteeriumidest, mistõttu on haldusakti andmisel loetud kaebaja perekonnaliikmete hulka tema mõlemad vanemad.

§ 51

lõikest 1 tuleneb, et üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulumaksuseaduse § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu. Kaebaja 19.09.2013 taotlusest vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks nähtub, et tema perekonnaliikmetena arvesse võetud isikute sissetulekute summa on 34527,4 eurot. Maksu- ja Tolliameti tõendist kaebaja isale

1. kalendriaastal tehtud väljamaksete kohta nähtub, et talle on tulumaksuga maksustatavat tulu laekunud summas 22691,41 eurot. Seega, kui kaebaja isa tulusid kaebaja taotluses
2. aastal arvestatud sissetulekute summa hulka mitte arvestada, oleks kaebaja sissetulekute summa olnud 11835,99 eurot (34527,4 – 22691,41=11835,99). 2 Juhinduvalt

§ 51

lõikest 4 jagatakse üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamiseks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud tulude summa kaheteistkümnega ja seejärel üliõpilase ja tema perekonnaliikmete arvuga. Kui kaebaja isa perekonnaliikmena ning tema tulusid kaebaja poolt esitatud taotluses mitte arvesse võtta, oleks kaebaja keskmine sissetulek kujunenud järgneva valemi alusel: (11835,99/12)/3=328,78 eurot.

1. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punkt 1 sätestas, et üliõpilase vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäär on 280 eurot kuus. Seega ületanuks kaebaja sissetulekud taotlemise hetkel kehtinud keskmise sissetuleku ülemmäära ka juhul, kui tema isa sissetulekuid ei oleks sissetulekute summa hulka arvatud ning kaebaja isa tema perekonnaliikmete hulka arvestatud. Seega ei oleks kaebaja taotlus
2. aastal kuulnud rahuldamisele ka juhul, kui vastustaja tema isa sissetulekuid taotluse menetlemisel ei arvestanuks. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht 1.Kohus, tutvunud asja materjalidega asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele alljärgnevatel põhjustel. 2.Kohus märgib, et on esialgselt lugenud kaevatava otsuse õigusvastaseks seetõttu, et see oli motiveerimata ning ei vastanud haldusmenetluse seaduse sätestatud nõuetele ning tühistas HTM 19.09.2013 otsuse nr 7386, ringkonnakohus tühistas kohtuotsusega 22.09.2015 Tartu Halduskohtu 20.02.2014 tehtud kohtuotsuse ja saatis asja tagasi uueks läbivaatamiseks. Kaebaja vajaduspõhise õppetoetuse rahuldamata jätmise faktilise põhjendusena on vaidlustatud haldusaktis lühidalt märgitud, et kaebaja perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra. Asja uue läbivaatamise raames on kohus nõudnud täiendavat seisukohta vastustajalt ja andmeid maksuhaldurilt kaebaja isa tulude kohta.
3. Vaidlus puudub selles, et HTM-i 19.09.2013 otsuse nr 7386 vastuvõtmise ajal kehtinud

§ 51

lg 2 p 1 ei lubanud vajaduspõhise õppetoetuse määramisel üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamisel välja jätta tema ühte vanemat mistahes põhjendustel. Säte on konkreetne, tõlgendamisruumi ei jäta ning samast sättest tuleks Haridus- ja Teadusministeeriumil lähtuda ka juhul, kui kohus tühistaks HTM-i 19.09.2013 otsuse nr 7386 ja kohustaks vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Seetõttu saavutaks kaebaja oma kaebusega taotletava eesmärgi vaid juhul, kui viidatud sätte saaks selle põhiseadusvastasuse tõttu jätta kohaldamata. Kaebaja ongi kaebuses esitanud taotluse, et kohus kontrolliks

§ 51lg 2 p 1 vastavust PS §-le 12.

4.Tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 ja § 14 lg 2 esimesest lausest on normi kohtus põhiseadusvastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise ning sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise eelduseks vaidlusaluse normi asjassepuutuvus. Seega tuleb esmalt välja selgitada, kas

§ 51lg 2 p 1 on käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutuv.

Säte on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks seda kohtuasja lahendamisel kohaldades otsustama selle põhiseadusele mittevastavuse korral teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-15-02, p 15). 5.

§ 5

lg 21 p 3 sätestas kaebaja taotluse lahendamise ajal, et üliõpilasel on õigus saada vajaduspõhist õppetoetust, kui tema käesoleva seaduse § 51 alusel arvestatud keskmine sissetulek 3 kuus ei ületa igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära.

§ 51

lg 1 sätestas kaebaja taotluse lahendamise ajal, et üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamise aluseks on üliõpilase ja tema perekonnaliikmete vajaduspõhise õppetoetuse taotlemise õppeaastale eelnenud kalendriaasta tulumaksuseaduse § 12 alusel tulumaksuga maksustatav tulu, arvestamata tulumaksuseaduse 4. peatükis sätestatud mahaarvamisi, tulumaksuseaduse § 13 lõikes 4 nimetatud tulu ning saadud dividendid ja omakapitali väljamaksed. 6.

§ 51

lg 2 p 1 sätestas kaebaja taotluse lahendamise ajal ja ka käesoleval ajal, et vajaduspõhise õppetoetuse taotlemisel loetakse üliõpilase perekonnaliikmeteks kuni 24-aastase üliõpilase vanemad juhul, kui üliõpilane ei ole abielus ega lapse vanem või eestkostja. Seega omavad vajaduspõhise õppetoetuse määramisel tähtsust kaebaja vanemate sissetulekud, sest neid sissetulekuid arvestades arvutatud kaebaja keskmine sissetulek on aluseks taotluse osas otsuse tegemisel. Kaebaja leiab, et tema isa sissetulekuid ei oleks tohtinud vajaduspõhise õppetoetuse määramisel arvesse võtta, sest isa ei toeta perekonda rahaliselt. Seetõttu on ka

§ 51lg 2 p 1 põhiseaduse §ga 12 vastuolus.

7.Normi asjassepuutuvuse hindamisel tuleb seega välja selgitada, kas kaebaja isa sissetulekute mittearvestamine oleks mõjutanud kaebaja osas tehtud HTM-i 19.09.2013 otsuse nr 7386 sisu. Maksu- ja Tolliameti poolt on kohtule 11.01.2016 edastatud andmed kaebaja isa sissetulekute kohta 2012. aastal (tl 119). Kohus on nimetatud andmed edastanud vastustajale, kes on teinud arvestuse ja on leidnud, et ka kaebaja isa sissetulekute mittearvestamisel ei oleks kaebaja kvalifitseerunud vajaduspõhise õppetoetuse saajaks (tl 124). Nimelt oleks kaebaja sissetulekute summa tema isa tulusid arvestamata olnud 11835,99 eurot (34527,4 – 22691,41 (isa tulu)=11835,99).

§ 51

lg 4 sätestab, et üliõpilase keskmise sissetuleku arvestamiseks jagatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 nimetatud tulude summa kaheteistkümnega ja seejärel üliõpilase ja tema perekonnaliikmete arvuga. Kaebaja keskmiseks sissetulekuks oleks seega kujunenud 328,78 eurot ((11835,99/12)/3), mis ületab

1. aasta riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 punktis 1 sätestatud keskmise sissetuleku ülemmäära 280 eurot kuus. Seega ei oleks kaebaja taotlus
2. aastal kuulunud rahuldamisele ka juhul, kui tema isa sissetulekuid ei oleks arvestatud. Eeltoodust nähtub, et

§ 51

lg 2 punkti 1 ei saa käesoleva haldusasja lahendamisel pidada asjassepuutuvaks, sest olenemata kaebaja isa sissetulekute arvestamisest või mittearvestamisest taotluse lahendamisel, ei oleks vastustaja saanud kaebaja vajaduspõhise õppetoetuse taotlust rahuldada. Seega puudub vajadus

§ 51lg 2 p 1 põhiseadusvastasuse hindamiseks.

8. Vaidlustatud HTM-i 19.09.2013 otsus nr 7386 on küll vajalikul määral formaalselt põhjendamata, kuid selle sisuline õiguspärasus on siiski kontrollitav. Otsuses on välja toodud, et toetuse mitte määramise põhjuseks on just asjaolu, et perekonna eelmise aasta sissetulek ületab riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra. Kuigi haldusakti õiguslik alus ei ole vastustaja poolt korrektselt välja toodud, on siiski selge, et õppetoetuse määramisest on keeldutud

§ 5

lg 21 p 3 (haldusaktis puudub ka viide p 3) ja selles viidatud

§-s 51 sisalduva regulatsiooni alusel. Kuna viidatud sätted ei anna kaalutlusruumi ja kaebaja perekonna sissetulek ületas riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku määra, siis on kaebajale HTM-i 19.09.2013 otsusega nr 7386 õiguspäraselt vajaduspõhise õppetoetuse määramisest keeldutud. 4 Eeltoodust tulenevalt jääb M.K. kaebus tervikuna rahuldamata. Kohus on lähtunud asja menetlemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 160 lg 1, mille kohaselt koosneb kohtuotsus sissejuhatusest, selgitustest, kirjeldavast ja põhjendavast ning resolutiivosast. 9. Menetluskuludest HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist soovinud. (allkirjastatud digitaalselt) Mare Priks kohtunik 5