Obsah (10)

§ 201§ 209§ 12§ 381§ 3811§ 64§ 73§ 81§ 4§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-1439 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Tali

§ 201

lg 2 p 1,2, § 209 lg 2 p 1,2 (alates 01.01.2015.a.

§ 209lg 2 p 1,3), § 3811 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 13.

oktoobri 2015 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Prokurör Merry Tiitus Süüdistatav Henn Linth, isikukood: 36902130264, kriminaalkorras karistamata. Kaitsja Henrik Kirsimäe Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus varem RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu
2. oktoobri 2015 aasta otsus osas, millega rahuldati AS-i Swedbank Liising tsiviilhagi ja mõisteti Henn Linthilt välja kahju summas 129 213,22 eurot.
3. Saata kriminaalasi AS-i Swedbank Liising tsiviilhagi osas uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
6. 1.
7. H.Linth’i süüdistatakse selles, et tema, olles ajavahemikul 30.01.2004-16.08.2009 OÜ H. Linth (äriregistri kood 11013313) ainus juhatuse liige, • 20.03.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses olnud AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 35 000 krooni eest. Henn Linth, olles isik, kes on varem toime pannud omastamise, olles seega

§ 201

lg 2 ps nimetatud isik, • 02.06.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L alusel, tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 69 000 krooni eest; • 05.06.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 70 000 krooni eest. • 06.06.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 68 000 krooni eest. • 10.06.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 72 000 krooni eest. • 13.06.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 75 000 krooni eest. • 17.06.2008.a pööras, liisingulepingu nr 0157592L alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki 800 SX-R (ehitusaasta 2006) enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta SIA-le L2 5500 euro eest. • 20.06.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 69 000 krooni eest. • 03.07.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta MTÜ-le Speedline Racing 80 000 krooni eest. 2 • 09.07.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta SIA-le Arco Proüerty 5500 euro eest. • 09.07.2008.a pööras, kohtueelse menetluse käigus tuvastamata liisingulepingu, kas liisingulepingu nr 0185854L või nr 0185847L, alusel tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva jeti Kawasaki SX-R enda kasuks, müües omaniku nõusolekuta jeti SIA-le Laimets 5500 euro eest. • 10.07.2008.a pööras, liisingulepingu nr 0195121L alusel, tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva kaatri Stingray 250 CS (ehitusaasta 2006) enda kasuks, müües kaatri omaniku nõusolekuta AS-ile Nordea Finance Estonia 989 100 krooni eest. • 25.07.2008.a pööras, liisingulepingu nr 0195116L alusel, tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva kaatri Stingray 195 FX ( ehitusaasta 2008) enda kasuks, müües jeti omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 225 000 krooni eest. • 05.08.2008.a pööras, liisingulepingu nr 0138024L alusel, tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva sõiduauto Audi A8 Quattro (tehasetähis WAUZZ4E84N023068) enda kasuks, müües sõiduauto omaniku nõusolekuta ettevõttele AUTO-HUOLTO & KORJAUS, tmi MetsäHeikkilä (Soome Vabariigi äriregistri kood 1942501-7) 23 000 euro eest. • 05.09.2008.a pööras, liisingulepingu nr 0151299L alusel, tema valduses oleva AS-ile Hansa Liising kuuluva mootorkelgu SKI-DOO MX Z 600 X-RX (tehasetähis 2BPSME7B97V000328, ehitusaasta 2007) enda kasuks, müües mootorkelgu omaniku nõusolekuta kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikule 49 000 krooni eest. Seega Henn Linth, isikuna, kes on varem toime pannud omastamise, valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega, kui see on toime pandud suures ulatuses, pani toime

§ 201lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.

1. Lisaks süüdistatakse Henn Linthi selles, et tema, olles OÜ H. Linth osanik ja juhatuse liige, sõlmis 18.03.2008.a OÜ H. Linth esindajana AS Hansa Liising Eestiga müügilepingu nr 0194128L-OM, mille alusel müüs OÜ H. Linth AS-le Hansa Liising Eesti kaatri Stingray 185 LX Volvo Penta/SX (ehitusaasta 2007, tehasetähis PNYUS250F707) hinnaga 320 000 krooni (20 451,73 eurot). Müügilepingus ja OÜ H. Linth poolt AS Hansa Liising Eestile väljastatud arves nr 230 märkis Henn Linth aga kaatri tehasetähiseks US-PNYUS250F
2. Seega omandas AS Hansa Liising Eesti OÜ H. Linthilt kaatri, mille oli OÜ H. Linth müügilepingu nr 0172583L-OM alusel juba 06.08.2007 AS- ile Hansa Liising Eesti hinnaga 345 000 krooni (22 049,52 eurot) müünud. Kaatri oli OÜ H. Linth saanud enda valdusesse 06.08.2007 AS Hansa Liising Eestiga sõlmitud liisinguleping nr 0172583L alusel, mille kohaselt andis AS Hansa Liising Eesti OÜ H. Linthilt ostetud kaatri OÜ H. Linthile liisingusse. Seega moonutas Henn Linth eeltooduga tegelikkusele vastavaid asjaolusid, mille tagajärjel sattus kannatanu esindaja eksimusse – kannatanu esindaja arvas, et Henn Linthi tegevuse tagajärjel, omandab kannatanu müügilepingu nr 0194128L-OM alusel talle mittekuuluva kaatri. Tegelikkuses kuulus aga kaater Stingray 185 LX Volvo Penta/SX juba eelnevalt kannatanule omandiõiguse alusel. Eksimuse tõttu tegi kannatanu esindaja varakäsutuse, makstes kaatri Stingray 185 LX Volvo Penta/SX eest OÜ H. Linth arveldusarvele müügilepingus nimetatud rahasumma. Varakäsutuse tulemusena sai Henn Linth OÜ H. Linth esindajana varalist kasu. Samuti tekkis kannatanul varaline kahju, kuna müügilepingu esemeks olnud kaater kuulus juba eelnevalt omandiõiguse alusel talle. Samuti tema, olles OÜ H. Linth osanik ja juhatuse liige ning olles isik, kes on varem toime pannud kelmuse ja omastamise, sõlmis 28.03.2008 OÜ H. Linth esindajana AS Hansa Liising 3 Eestiga müügilepingu nr 0195104L-OM ja müügilepingu nr 0195112L-OM, mille alusel müüs OÜ H. Linth AS-le Hansa Liising Eesti kaatri Stingray 185 LX Volvo Penta 3,0/SX (ehitusaasta 2008) hinnaga 333 500 krooni (21 314,53 eurot) ja kaatri Stingray 185 LS Volvo Penta 3,0/SX (ehitusaasta 2008) hinnaga 325 000 krooni (20 771,29 eurot). Nimetatud kaatrid tellis Henn Linth Marine-Center Diebold GMBH-lt, kes pidi need tarnima Eestisse. Kaatrite eest kandis AS Hansa Liising Eesti 28.03.2008 OÜ H. Linthi poolt väljastatud arvete nr 233 ja 234 alusel OÜ H. Linthi arveldusarvele 232 499,99 krooni (14 856,26 eurot) ja 226 500 krooni (14 475,99 eurot). Samuti sõlmiti 28.03.2008 OÜ H. Linth ja AS Hansa Liising Eesti vahel liisinguleping nr 0195104L ja liisinguleping nr 0195112L, mille alusel andis AS Hansa Liising Eesti eelnevalt OÜ H. Linthilt ostetud kaatrid OÜ H. Linthile liisingusse. Kaatrite Stingray 185 LS Volvo Penta 3,0/SX ja Stingray 185 LS Volvo Penta 3,0/SX omanikuks AS Hansa Liising Eesti aga ei saanud, kuna Henn Linth tühistas kaatrite tellimuse Marine-Center Diebold GMBH-lt. Samuti ei tagastanud Henn Linth AS Hansa Liising Eestile müügilepingute nr 0195104L-OM ja nr 0195112L-OM alusel saadud rahasummasid. Lisaks ei teavitanud ta ka AS Hansa Liising Eestit kaatrite tellimuse tühistamisest. Seega moonutas Henn Linth eeltooduga tegelikkusele vastavaid asjaolusid, mille tagajärjel sattus kannatanu esindaja eksimusse – kannatanu esindaja arvas Henn Linthi tegevuse tagajärjel, et kannatanu saab müügilepingute nr 0195104L-OM ja nr 0195112L-OM sõlmimise järgselt kaatrite Stingray 185 LS Volvo Penta 3,0/SX ja Stingray 185 LS Volvo Penta 3,0/SX omanikuks. Tellimuste tühistamise tagajärjel seda aga ei juhtunud. Eksimuse tõttu tegi kannatanu esindaja ka varakäsutuse, makstes nimetatud kaatrite eest OÜ H. Linth arveldusarvele 232 499,99 krooni (14 856,26 eurot) ja 226 500 krooni (14 475,99 eurot). Varakäsutuse tulemusena sai Henn Linth OÜ H. Linth esindajana varalist kasu. Samuti tekkis kannatanul ka varaline kahju, kuna ta ei saanud kaatrite omanikuks. Lisaks on eelkirjeldatud kuritegu toime pandud suures ulatuses. Vastavalt

RS § 8 punkti 2 ja Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2007.a määruse nr 254 “Palga alammäära kehtestamine” §-i 1 alusel oli
2. aastal oli suureks ulatuseks 435 000 krooni (27 801,57 eurot). Alates 01.01.2015 on kooskõlas

§ 12¹ p 2 kahju suur, kui see ületab 40 000 eurot.

Seega Henn Linth, teisele isikule varalise kahju tekitamisega tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, kui see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse ja omastamise ning suures ulatuses, pani toime

§ 209

lg 2 p 1 ja 2 (alates 01.01.2015

§ 209lg 2 p 1 ja 3) järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

1.

1. Samuti Henn Linth, olles alates 30.01.2004.a kuni 15.06.2009.a OÜ H. Linth (registrikood: 11013313) juhatuse ainuliige, seega Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 180 lg 1 kohaselt osaühingut esindav ja juhtiv organ, ÄS § 183 ja Raamatupidamise seaduse (edaspidi RPS) § 2 kohaselt raamatupidamist ja finantsaruandlust korraldama kohustatud isik, rikkus teadvalt RPS § 4 sätestatut, mille kohaselt ta oli kohustatud korraldama raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest; dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid; kirjendama algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki oma majandustehinguid raamatupidamisregistrites; koostama ja esitama majandusaastaaruande ning muud finantsaruanded raamatupidamise seaduses sätestatud korras; säilitama raamatupidamise dokumente ning ÄS § 179 lg 1 sätestatut, mille kohaselt koostab juhatus pärast majandusaasta lõppu majandusaasta aruande RPS-es sätestatud korras ning vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 esitab juhatus kinnitatud majandusaasta aruande koos kasumi jaotamise või kahjumi katmise ettepanekuga, müügitulu jaotusega ja vandeaudiitori aruandega. OÜ H. Linth majandusaasta algas 01.01 ja lõppes 31.12, seega oli osaühingu juhatuse liige kohustatud majandusaasta aruande äriregistrile esitama hiljemalt aruandeaastale järgnenud 4 aasta 30-ndaks juuniks. Henn Linth jättis teadvalt koostamata ja äriregistrile esitamata OÜ H.Linth
2. a majandusaasta aruande, mille ta oleks pidanud esitama hiljemalt 30.06.
3. Lisaks on ettevõtte OÜ H.Linth 2009.a bilansis kajastatud vara ebaõige väärtusega, mistõttu ei ole H. Linth korraldanud raamatupidamist nii, et oleks tagatud aktuaalse, olulise, objektiivse ja võrreldava informatsiooni saamine raamatupidamiskohustuslase finantsseisundist, majandustulemusest ja rahavoogudest. 03.08.2009.a esitas OÜ H.Linth Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse, Pärnu Maakohus kuulutas 13.10.2009.a välja OÜ H.Linth pankroti. Pankrotimenetluse käigus selgus, et Henn Linth ei korraldanud äriühingu raamatupidamist viisil, mis oleks võimaldanud OÜ Henn Linth ajutisel pankrotihalduril, samuti Pärnu Maakohtul saada täieliku ülevaate äriühingu varadest ja kohustustest. Seega Henn Linth raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise ja raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmisega, kui kohus on kuulutanud välja raamatupidamiskohustuslase pankroti, pani toime

§ 381¹ lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Henn Linth’i süüdi

§ 201

lg 2 p 1,2 järgi ja mõistis karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust,

§ 209

lg 2 p 1,2 (alates 01.01.2015.a.

§ 209

lg 2 p 1,3) järgi ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust,

§ 3811

lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 64

lg 1 kohaselt luges kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõistis 3 (kolm) aastat vangistust.

§ 73

lg 1 alusel jättis mõistetud vangistuse tingimisi täielikult täitmisele pööramata, kui Henn Linth ei pane 3 (kolme) aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvas alates 13.10.2015.a. VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7, 8 ja KrMS § 310 lg 1 alusel mõistis Henn Linth´ilt välja tsiviilhagi Swedbank Liising AS kasuks summas 129 213,22 €. APELLATSIOON: 3. Kaitsja taotleb: - tühistada Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsus osas, millega Henn Linth mõisteti süüdi

§ 201

lg 2 p-de 1 ja 2, § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 (alates 01.01.2015.a.

§ 209

lg 2 p-d 1 ja 3), § 3811 lg 2 järgi ja millega kohus rahuldas Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi ning mõistis Henn Linth`ilt välja 129 213,22 eurot; - tühistada Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsus kriminaalasjas nr 1-15-1439 osas, millega kohus jättis menetluskulud Henn Linth`i kanda; - teha kaevatavas osas uus otsus, millega Henn Linth suhtes lõpetatakse antud kriminaal menetlus ja Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi Henn Linth`i vastu jäetakse täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud jäetakse riigi kanda; - jätta apellatsioonikohtus kantud menetluskulud riigi kanda; - juhul kui ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsus sisaldab selliseid puudusi, mida ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada, palub saata asja tagasi uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtule. Apellant leiab, et maakohus on vääralt tõlgendanud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid ühekülgselt ja selektiivselt. Riiklik süüdistaja ei ole suutnud veenvalt tõendada süüdistatavale inkrimineeritud süüteokoosseisude toimepanemist ning maakohus on 5 kohaldanud vääralt nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Apellant põhjendab oma seisukohta järgnevaga. 3.1. Henn Linth’le inkrimineeritavad teod ajavahemikus 01.08.2007 kuni 31.12.2008 (ka 2009) on aegunud

§ 81

lg 1 p 2 mõistes Etteheidetavad teise astme kuriteod on aegunud, kuna antud tegudest on möödas 5 aastane tähtaeg

§ 81lg 1 p 2 tähenduses.

Antud sätte kohaselt kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat teise astme kuriteo korral. Kuivõrd Henn Linth´ le on 23.02.2015. a süüdistusaktiga esitatud süüdistus

§ 201

lg 2 p 1, 2, § 209 lg 2 p 1,2 (alates 01.01.2015

§ 209

lg 2 p 1,2) ja

§ 381

¹ lg 2 toimepanemises, millistest on möödunud enam kui viis aastat, siis on need ka aegunud. 15.03.2013 elukohast lahkumise määruse kohaldamine oli õigustühine ja kuritegude aegumine antud asjas ei katkenud antud tõkendi kohaldamisega.

§ 81

lg 5 p 1 kohaselt kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega või tema vara või rahapesu objektiks oleva vara arestimisega. 15.03.2013 määrusega kohaldatud tõkend (KrMS § 128) on määratud ilma igasuguse õigusliku põhjenduseta ja õigusliku aluseta. Määruses prokurör tõkendi kohaldamisel on välja toomata tõkendi kohaldamist õigustavad elulised asjaolud, so materiaalsed alused. Samas ei nähtu ei tõkendi kohaldamise määrusest neid konkreetseid asjaolusid, mis õigustaksid tõkendi kohaldamist seaduse eesmärgist johtuvalt või mis oleks kehtiva kohtupraktika silmis asjakohased. Tõkendi kohaldamisel olid kõik vajalikud toimingud kahtlusalusega läbi viidud ning et ta omas kindlat elukohta. Konkreetset elulist põhjust või asjaolusid mis kinnitaks tõkendi kohaldamise vajadust ja õigustaks seda, menetleja esitanud ega analüüsinud ei ole. Ühtlasi puudusid ka muud asjaolud, mis tõkendi kohaldamisel üldse KrMS § 127 lg 1 mõistes arvesse saaks võtta. Seega on tõkendi põhjendatus antud juhul kaheldav. Uurimisasutus ei ole põhjendanud tõkendi kohaldamise vajadust, mistõttu on selline otsus motiveerimata ja seega tõkendi kohaldamine õigusvastane. Seega oli tõkendi kohaldamine õigustühine ja see ei saanud omada õiguslikku tähendust süütegude aegumise osas ega mõjutada süüaluse positsiooni. Antud juhul on ilmne, et kõnealust tõkendit on kohaldatud vaid menetlusliku instrumendina, et näiliselt pikendada menetlustähtaega aegumise katkemise kaudu

§ 81lg 6 mõistes.

Juhindudes eeltoodust, tuleb ringkonnakohtul tuvastada, et Lääne Ringkonnaprokuratuuri 15.03.2013 määrus kriminaalasjas nr 10750000006 on õigustühine ja et kriminaalmenetlus kuulub lõpetamisele aegumise tõttu. 3.

1. Kriminaalmenetlus 10750000006 kuulub lõpetamisele seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsja avab KrMS § 2052 ja KrMS § 2742 lg 1 ja EIÕK art 6 lg 1 esimeses lauses sätestatu. Riigikohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades aeg, mida menetluse mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud konventsiooni tähenduses süüdistus. Apellandi suhtes alustati menetlust 12.10.2010 esitati august 2007 kuni juuli 2008 toimepandud tegudega seoses. Esmane kahtlustus esitati alles 30.05.2012 – alles siis kui osaliselt olid tehtud teod aegumise lähedal. Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendite pinnalt on sedastatav, et mõistliku menetlusaja kulgemist ei saa hakata arvestama pelgalt kahtlustatava staatuse saamisest alates, vaid oluline on määratleda aeg, mil kriminaalmenetlus hakkas isiku olukorda mõjutama ning oli suunatud isiku vastu tõendite kogumisele. Nii on EIK 18.01.2007 lahendis Šubinski vs 6 Sloveenia asutud seisukohale, et kriminaalmenetlus mõjutab oluliselt isiku olukorda ja tuleb lugeda seega alanuks ajast, mil ametivõimud rakendavad isiku suhtes eksisteeriva kuriteokahtluse kohta tõendite kogumiseks meetmeid, millega sekkutakse isiku teadmata tema eraellu, näiteks küsitletakse seoses isiku käitumisega tunnistajaid. Nimetatud kuriteokaebus oli esitatud konkreetselt H. Linth’i võimaliku kuriteo toimepanemise uurimiseks ning selle alusel kriminaalmenetlust ka alustati. Seega hakkas kriminaalmenetlus apellandi olukorda mõjutama alates kriminaalmenetluse alustamisest 12.10.
2. Seega saab eelnimetatud kuupäevadest alates hakata lugema mõistliku menetlusaja kulgemist. Tänaseks on menetlus kestnud rohkem kui 5 aastat. Menetletavate kuriteo toimepanemisest on möödunud enam kui 7 aastat. Eesti riigisisene kohtupraktika lähtub mõistliku menetlusaja hindamisel sellistest kriteeriumitest, nagu: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine; 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (RKKKo nr 3-1-1-43-10). Hinnates kriminaalasja keerukust leiab apellant, et tegemist ei ole keskmisest keerukama ega mahukama kriminaalasjaga. Esitatud kahtlustustest nähtub, et kriminaalmenetluse esemeks on sarnased väidetavad omastamise episoodid, millised pandi toime sarnaste lepingute täitmise käigus. Kõigi väidetavate kuriteoepisoodide toimepanemise viis oli sarnane. Mingeid keerulisi skeeme ei ole kuriteo objektiks olevate vallasasjade käsutamisel kasutatud. Nii süütegude toimepanemise aeg ja viis kui ka potentsiaalsed kahtlustatavad olid menetlejale alates menetluse algstaadiumist teada. Samuti ei olnud ülemäära suur isikute arv, keda tuli seoses menetletava kuriteoga tunnistajana üle kuulata. Inimõiguste kohus on asunud seisukohale, et ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte (vt nt Eckle v. Saksamaa, otsus
3. juulist 1982, p 82; Georgiadis v. Küpros, otsus
4. maist 2002, p 43, Martin v. Rumeenia, otsus
5. märtsist 2009, p 46). Kriminaalasja materjalides puuduvad igasugused andmed selle kohta, et apellant oleks oma käitumisega kriminaalmenetlust kuidagi venitanud või kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Ta on menetluse käigus üle kuulatud korduvalt ning alati on ta menetleja juurde nõuetekohaselt ilmunud. Seega ei ole kahtlustatavate käitumine kriminaalmenetluse pikkust negatiivselt mõjutanud. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval (kahtlustataval) kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, p 43). Hinnates seda, mis on süüaluse jaoks seoses talle inkrimineeritud kuritegude menetlemisega kaalul, leiab ta, et ta oli huvitatud süüküsimuse kiirest lahendamisest ja tuleviku osas ebamäärase olukorra lõppemisest. Nagu eespool märgitud, ei ole kahtlustatav kriminaalmenetlust tahtlikult venitanud ega kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Teisisõnu, kriminaalasi oli tema jaoks oluline, mistõttu ka riik oleks pidanud senises menetluses üles näitama piisavat kiirust. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et tulenevalt kriminaalasja pikast menetlusajast on tegemist käesolevaks ajaks kahtlustatavate suhtes EIÕK artikli 6 lg 1 sätestatud õiguse riivega. Edasine menetlus süvendab seda riivet, kuna jõustunud karistust talle määratud ei ole. Arvestuslik keskmine menetlusaeg üldmenetluses oli 2013.aastal Harju Maakohtus 262 päeva ning Tallinna Ringkonnakohtus 42 päeva. Kohtud on kohustatud tagama menetlusele allutatud 7 isiku põhiõiguste kaitse. Mõistliku menetlusaja ületamisega kaasnev põhiõiguste riive süveneb aja möödudes. Olukorras, kus on selge, et kriminaalmenetlust ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lõpule viia, on alus süüaluse põhiõiguste kaitse tagamiseks kaaluda kriminaalmenetluse lõpetamist koostoimes KrMS § 2742 ja § 2052 alusel. Apellant avaldab nõusolekut menetluse lõpetamiseks. Eeltoodust juhindudes on põhjendatud antud kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu. 3.
6. H. Linth ei ole võõra vara omastamist toime pannud, kuna maakohtu seisukoht, et OÜ H. Linth ja Swedbank Liising AS-i vaheliste lepingute puhul on tegemist liisingulepingutega, on väär. Lepingute nr-ga 0185854L, 0185847L, 0157592L, 0195121L, 0195116L, 0138023L, 0151299L, 0172583L, 0195104L ja 0195112L ja nendega seotud OM tähistusega lepingute puhul ei ole tegemist liisingulepingule omase kolmnurksuhtega. Seega ei ole põhjendatud liisingulepingu sätete kohaldamine. Samuti puudub alus käsitleda vara, mida ei olnud või milline füüsiliselt poolte valduses ei olnud ja millise kohta sõlmiti fiktiivsed lepingud, Swedbank Liising AS-ile kuuluvana. Poolte tahe oli luua krediidilepingule omaseid õiguslikke tagajärgi – anda OÜ-le H. Linth laenu. VÕS § 362 kohaldamine ei ole põhjendatud ja poolte õigussuhetele tuleks alternatiivselt kohaldada VÕS § 208 koostoimes §-ga
7. OÜ-le H. Linth ja Swedbank Liising AS vaheline õigussuhe ei kujuta endast majanduslikus mõttes ka laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni. OÜ H. Linth põhikohustuseks oli laenatud summade tagasimaksmine. Lepingud vormistati näiliselt liisingulepingu nime all, kuna Swedbank Liising AS ei saanud oma põhitegevusest tulenevalt laenu anda. Tegemist oli näilike tehingute muu õigussuhte varjamine – see on laenu andmine vara soetamiseks ja tellimiseks, mis OÜ H. Linth alles laenuks antud summade eest tellima asus. Kohtumaterjalidest nähtuvalt on väidetvalt omastatu vara osas alati sõlmitud 2 lepingut: müügileping, millega lepinguese liigub OÜ-lt H. Linth Swedbank Liising AS-ile ja liisingulepingu millega see liisitakse omakorda Swedbank Liising AS-i poolt OÜ-le H. Linth. Arvestades tehingute sisu ja struktuuri, siis on tehingu osapoolte selge tahe olnud tuua tehingutele, kas laenulepingu või müügilepingu sõlmisega seotuid õiguslikke tagajärgi - mitte aga liisingusuhtele omaseid õiguslikke tagajärgi. Vastasel juhul ei oleks sellist tehingute struktuuri tehtud ning pooled poleks omandireservatsiooniga ostu-müügilepingut sõlminud. Menetlusosaliste vaheline õigussuhe ei kujuta endast ka majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni. Kuivõrd mootorsõiduki puhul oleks ainuke tõhus ja realiseeritav pandiõiguse viis käsipant või registerpant, millise kummagi antud juhul tegemist ei ole, siis ei saa ka väita, et vaidlusaluste õigussuhete puhul oleks tegemist pandilepinguga. VÕS § 361 defineerib liisingulepingut läbi lepingupoolte kohustuste. Nimetatud paragrahvi kohaselt kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Eeltoodu viitab sellele, et VÕS kasutab traditsioonilist kolmiksuhtele – müüja, liisinguandja või finantseerija ja liisinguvõtja – baseeruva liisingu definitsiooni. Liisingulepingu kolmiksuhte iseloomu on rõhutanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium oma
8. aprilli
9. a otsuses nr 3-2-1-21-06, kus kohus märkis: „Kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt.”. Liisingulepingu sätete otsekohaldamist takistab aga liisingule traditsiooniliselt omase kolmiksuhte puudumine. Oma olemuselt on nimetatud juhtudel tegemist pigem järelmaksuga müügilepingu tunnustele vastava lepinguga, 8 kuid samas on neile iseloomulik kokkulepe kasutuse kohta; omandamine võib olla edasi lükatud kuni osamaksete tasumiseni või jäetud iseseisva kokkuleppe objektiks (vt RKTKo 3-2-1-5504). Liisingulepingu tunnused on seega eseme kasutusse andmine, tasu maksmine selle eest ning kolmnurksuhte olemasolu. Riigikohus on korduvalt märkinud, et asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt. Kuivõrd kohus ei ole tuvastanud, et kõnealustest lepingutest tuleneb muu omandireservatsioon, kui liisingulepingule, siis ei ole ka tuvastatud ega välistatud asjaolu, et väidetav omistatud vara ei kuulunudki Swedbank Liising AS-ile või kuulus ainult OÜ-le H. Linth või kolmandale isikule. Antud küsimus on vaidlusaluses lahendis jäänud asjakohaselt ammendavalt tuvastamata. Kusjuures maakohtu seisukohad Swedbank Liising AS-i omandi asjus on olnud vastuolulised – kohus on leidnud, et pank omandas varad, mille kohta sõlmiti näilised üleandmisaktid, kuid mitte vara, mille tellimuse OÜ H. Linth tühistas. 3.
10. H. Linth ei ole

§ 201

lg 2 p 1, 2 (alates 01.01.2015

§ 209lg 2 p 1 ja 3) järgi kelmus toime pannud.

Süüdistatav ei ole tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust loonud. Pigem on Swedbank Liising AS jätnud täitmata oma hoolsuskohustuse. Kanntanu väited süüaluse poolt eksimusse viimise osas on paljasõnalised ja asjakohaselt põhjendamata. Maakohtu sellekohane tõlgendus on meelevaldne. Eksimuse eest vastutab liisingufirma, kes ei olnud võimeline veesõidukite tehasetähiseid kontrollima. Samuti ei saa kelmuse süüdistusega seoses OÜ-le H. Linth ette heita kaatri Stingray 185 LX (tehasetähis PNYUS4K5E808, ehitusaasta 2008) tellimuse tühistamist, kuna see vara ei saanud liisingufirmale üldse kuuluda ja OÜ-le H. Linth sai tekkida vaid raha tagastamise kohustus – tavapärane tsiviilkäibes tekkinud rahaline võlasuhe. Samas ei ole kohus tuvastanud, millisel alusel oleks OÜ H. Linth pidanud liisingulepingu nr 0195104L alusel saadu raha tagastama ja millal. Seega ei ole väidetava kelmuse aluseks olevad asjaolud selged ning puudub ka õiguslik aluse apellandi süüdimõistmine kelmuse tunnustel. 3.5.

§ 3811

lg 2 sätestab, et raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise eest või teadvalt raamatupidamisdokumentide ebaseadusliku hävitamise, varjamise või kahjustamise või raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmise või ebaõigete andmete esitamise eest, kui sellega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist, kui kohus on välja kuulutanud raamatupidamiskohustuslase pankroti, – karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. ÄS § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist. H. Linth´ile on esitatud süüdistus selles, et tema raamatupidamise korraldamise nõuete teadva rikkumise ja raamatupidamisdokumendis andmete esitamata jätmisega, kui kohus on kuulutanud välja raamatupidamiskohustuslase pankroti, pani toime

§ 381¹ lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Raamatupidamise kohustuse rikkumise objektiivne koosseis on käesolevalt raamatupidamisdokumentide ebaseaduslik hävitamine, varjamine või kahjustamine, kui nendega on oluliselt raskendatud ülevaate saamine raamatupidamiskohuslase varalisest seisundist. Antud juhul pole üheselt arusaadav milles seisneb raamatupidamise nõuete rikkumine, kuivõrd prokurör pole tõendaud ega kohus tuvastanud, selgitanud ega põhjendanud, kas äriühingu varalisest seisundist on ülevaate saamine üldse oluliselt raskendatud. 9 Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et äriühingu raamatupidamine on olnud piisavalt läbipaistev. Äriühingu raamatupidamise materjalide alusel on pankrotihaldur tavapärase raamatupidamise kontrolli tulemusel selgitanud välja kõigi äriühingu tehingute sisu ja tuvastanud selle majandusliku seisundi. Selle tulemusel on olemas täielik ülevaade äriühingu varalisest seisundist. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et äriühingu varalisest seisundist oleks ülevaate saamine oluliselt raskendatud olnud. Süüdistuse kohaselt on äriühingu varalist seisundit vaid ebaõigesti kirjeldatud – see aga ei anna alust väita, et varalisest seisundist ülevaate saamine oli või on oluliselt raskendatud. 3.

1. Kohus rahuldas Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi ning mõistis Henn Linth`ilt välja 129 213, 22 eurot. Kohus on nõude materiaalõigusliku alusena kohaldanud VÕS § 1043, milles on sätestatud, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Apellant leiab, et Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsus põhineb õigusnormi rikkumisel ning apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks ringkonnakohtu poolt teha Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsusest erinev otsus. Apellandi hinnangul ei ole kaevatav kohtuotsus seaduslik ega põhjendatud, mistõttu ei vasta see TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Maakohus on apellandi arvates kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme, mistõttu on kohus jõudnud ebaõigele seisukohale kannatanu rahalise nõude täieliku rahuldamise osas. Samuti on kohus ebaõigesti ning ühekülgselt hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid. TsMS § 631 lg 2 kohaselt on rikutud materiaalõigust, kui materiaalõiguse normi on ebaõigesti kohaldatud või kui see on jäetud täielikult kohaldamata, kuigi seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama. Apellandi hinnangul esineb antud asjas kohtu poolne materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine kui ka kohaldamata jätmine. Apellant on seisukohal, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas on kohtuotsuse argumentatsioon (vt otsuse lk 30-33) lubamatult puudulik, põhinedes sisuliselt kannatanu põhjenduste kriitikavabal kordamisel. Tegemist on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega ulatuses, mida tuleb pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samuti nähtub kohtuotsuses olemasolevatest põhjendustest ka materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. 3.6.
2. Kohus on rahuldanud tsiviilhagi rahaliste nõuete suhtes, millele saab esitada aegumise vastuväite. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 on kohustatud isikul pärast nõude aegumist õigus alaliselt keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 150 lg 1 on sätestatud, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega aegumisaja alguse väljaselgitamiseks tuleb kindlaks teha, millal sai kannatanu kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi sellest teada saama. Kannatanu ütles lepingud üles 25.03.
3. Apellandi hinnangul on see päev, mil kannatanu sai teada oma kahjust. Täpsemalt, VÕS § 367 annab liisinguandjale õiguse nõuda liisinguvõtjalt pärast ülesütlemist kõikide liisingulepingu kehtivuse ajal tekkinud kulude hüvitamist (lg 1). VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb vastavatest kuludest maha arvestada liisingueseme väärtus, eeldusel, et liisinguese jääb liisinguandja omandisse. Juhul, kui liisinguvõtja liisingu eset liisinguandjale ei tagasta või ei ole veel tagastanud, ei välista see liisinguandjapoolset nõude esitamist. Vastavast nõudest ei saa siis pelgalt 10 liisingueseme väärtust maha arvestada. See tähendab, et juhul kui liisingu eset ei ole tagastatud, võib liisinguandja nõuda kõikide VÕS §-s 367 nimetatud kulude hüvitamist, millest ei ole liisingueseme väärtust maha arvestatud. Rahaline kohustus muutub sissenõutavaks siis, kui võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist. Liisinguandja võib peale ülesütlemist nõuda rahalise kohustuse täitmist sisuliselt kohe, st peale seda, kui möödub raha ülekandmiseks kuluv mõistlik aeg. Liisinguandja võib esitada VÕS §-s 367 sätestatud nõude sisuliselt kohe peale liisingulepingu ülesütlemist ka siis, kui sõidukit ei ole tagastatud. Juhul, kui sõiduk tagastatakse, väheneb VÕS §-st 367 tulenev nõue vastava väärtuse võrra ning see annab liisinguvõtjale aluse esitada liisinguandja poolt VÕS §-le 367 tugineva nõude osas vastuväite. Eelnevalt tulenevalt sai kannatanu kahjust teada 25.03.2009 lepingute ülesütlemisega. Sellest tulenevalt pidi ta hagi kohtusse või sellega võrdsustatud asutusele esitama hiljemalt 25.03.
4. Asjas esitatud materjalidest nähtuvalt kannatanu selle tähtaja jooksul tsiviilhagi apellandi vastu ei esitanud. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-106-12 tehtud lahendis leidnud, et üldjuhul saab kannatanu kahju tekitanud isikust kriminaalmenetluses teada hiljemalt ajast, mil tal võimaldatakse tutvuda kriminaaltoimikuga. Aegumistähtaeg võib hakata kulgema ka varem, kui kannatanu kahju tekitanud isikust varem teada saab. Samas lahendis on Riigikohus sedastanud, et tsiviilhagi esitamisega aegumistähtaja kulgemise regulatsiooni tähenduses on võrdsustatud ka avalduse esitamine uurimisasutusele või prokuratuuri, milles nõutakse kahju hüvitamist, kuid hagi aegumistähtaja peatab vaid selline avaldus, millest selgub ka isik, kelle vastu nõue on suunatud. Kui algne avaldus esitati ilma konkreetse nõude adressaadi nime näitamiseta, siis peatub hagi aegumine nõude adressaadi nime sisaldava täpsustuse esitamisest ja nõude adressaadina näidatud isiku suhtes. Tsiviilhagi esitati kannatanu poolt 05.10.2012, kuid selles ei ole märgitud isikut, kelle vastu nõue on suunatud. Seega kannatanu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev rahaline nõue on aegunud ning apellandil on alaline õigus keelduda sellise nõude täitmisest. Eelnevast tulenevalt oleks Pärnu Maakohus pidanud kohaldama nõude aegumist ning jätma kannatanu nõude aegumise tõttu rahuldamata. 3.6.
5. Apellandi hinnangul on kohus valesti kohaldanud VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 ning apellandilt. kahjuhüvitisena välja mõistnud 129 213,22 eurot olukorras, kus kahju on täielikult tõendamata. Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks Henn Linth`i vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha, kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks pidanuks kohus tuvastama süüdistatava teo, kahju, põhjusliku seose apellandi teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo õigusvastasuse. Kohus on pidanud süüdistatava teoks lepingute esemeteks olnud asjade müüki kolmandatele isikutele. Samas sõidukite müüjaks oli juriidiline isik ärinimega OÜ H. Linth (pankrotis), kes sai ka asjade müügist saadud müügihinna. Ühegi asjas kogutud tõendi alusel ei ole võimalik väita või asuda seisukohale, et müügilepingu osapooleks oleks olnud apellant füüsilise isikuna. Seega apellant on seisukohal, et deliktilise kahju hüvitamise nõude eelduseks olev objektiivne teokoosseis on täitmata ning sellest tulenevalt on kohus ebaõigesti kohaldanud VÕS §
6. Apellant leiab, et kohus on tsiviilhagi nõude alusena märgitud lepingud ebaõigesti kvalifitseerinud liisingulepinguteks. Kohus on tähelepanuta jätnud, et kõik sõidukid, mis kohtu hinnangul liisingusse võeti, kuulusid eelnevalt OÜ-le H. Linth. Riigikohus on korduvalt 11 leidnud, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-48-09 ja 3-2-1-21-06). Maakohtu otsuse kohaselt on Swedbank Liising AS-i kahju suuruseks 129 213,22 eurot. Maakohus on kahjuna väljamõistetud summa ebaõigesti tuletanud 10 lepingust alljärgnevalt: Kohus on kannatanu kahjuks ebaõigesti pidanud liisingulepingutena pealkirjastatud lepingutest tulenenud varade jääkmaksumust, debitoorseid võlgnevusi, viivisemaksete võlgnevusi ja ka viivisemaksete võlgnevusi, millede tasumist võiks liisinguandja nõuda liisinguvõtjalt OÜ-lt H. Linth (pankrotis) liisingulepingute lõppemise järgse hüvitisnõudena lepinguõiguse alusel. Maakohus ongi ebaõigesti samastanud liisinguandja liisingulepingute lõppemise järgse hüvitisnõude liisinguandja kahjunõudega apellandi vastu. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel esitatava kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlaksmääramisel tulnuks aga juhinduda VÕS § 127 lg-test 1, 2, 4 ja 5 ning kaitsenormi eesmärgist (vt selles osas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-21-106-11, p 12). VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega pidanuks kohus hüvitatava kahju kindlakstegemisel võrdlema kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahet. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1121-08, p 14 ja
11. aprilli
12. a otsus asjas nr 3-2-1-20-14, p 13.). VÕS § 127 lg 2 kohaselt tulnuks kohtul täiendavalt selgitada, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse eesmärgiga või mitte (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
13. detsembri
14. a otsus asjas nr 32-1-106-11, p 12). Seega otsustamaks, millises ulatuses apellandilt kahju hüvitamist nõuda saaks, tulnuks kohtul võrrelda kannatanu olukorda, mis tekkis pärast lepingu esemeteks olnud asjade müüki, hüpoteetilise olukorraga, mis oleks tekkinud siis, kui OÜ H. Linth ei oleks lepingute esemeteks olnud sõidukeid maha müünud ja kannatanu ei oleks omandiõigust nendele asjadele kaotanud. Nimetatud hüpoteetilise olukorra selgitamiseks oleks maakohus pidanud tuvastama mh asjaolu, milline oleks olnud lepingu esemeteks olnud asjade eeldatav saatus pärast nende tagastamist liisinguandjale. Kui kannatanu oleks sõidukid tagasi saanud ja maha müünud, oleks tema varaline olukord olnud parem müügihinna võrra – mitte lepingust tulenevate debitoorsete võlgnevuste, jääkmaksumuste jms lepingust tulenevate võlgnevuste võrra. Vältimaks kannatanu rikastumist kahju hüvitamise kaudu, tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
15. oktoobri
16. a otsus asjas nr 3-2-1-90-14, p 15). Seega ei tohi kannatanu varaline olukord muutuda süüdistatavalt saadava kahjuhüvitise tõttu paremaks, kui see oleks olnud siis, kui OÜ H. Linth (pankrotis) ei oleks kannatanule kuuluvaid sõidukeid kolmandatele isikutele võõrandanud. Antud asja kontekstis tähendab see muu hulgas järgmist. OÜ H. Linth poolt võõrandatud sõidukid olid antud OÜ H. Linth valdusesse lepingute alusel, millest sätestatud lepingujärgsete maksete tasumisel oleks OÜ H. Linth ka liisingueseme omandanud või tal tekkinuks õigus nõuda omandi üleandmist. Seega kui sõidukid oleks pärast lepingute ülesütlemist kannatanule tagastatud ja mõne sõiduki jääkväärtus olnuks selle kannatanule tagastamise hetkel suurem kui sama sõidukiga seotud 12 kannatanu kulutuste hüvitamise nõue OÜ H. Linth vastu, pidanuks kannatanu nende summade vahe OÜ-le H. Linth hüvitama. Seega tuleks sama summa (jääkväärtuse ja kannatanu kulutuste hüvitamise nõude vahe, kui see on positiivne) süüdistatavalt välja mõistetavast kahjuhüvitisest VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha arvata, sest tegemist on kuluga, mis kannatanu neile kahju tekitamise tagajärjel säästis. Lepingueseme jääkväärtusena tuleb seejuures käsitada lepingueseme turuhinda selle (eeldatava) tagastamise hetkel kannatanule (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
17. juuni
18. a otsus asjas nr 3-2-1-56-08, p 15). Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks määrata kannatanu hüvitisnõude ulatuse. Muu hulgas on kohus jätnud välja selgitamata, milline olnuks kolmandatele isikutele võõrandatud sõidukite täpne saatus, kui sõidukid oleks lepingute ülesütlemisel kannatanule tagastatud, ja sõidukite müümise korral kannatanu poolt nende sõidukite eest eeldatavalt saadud müügihind. Samuti on tuvastamata, milline olnuks ühe või teise sõiduki puhul jääkväärtuse ja kannatanu kulude hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil lepinguese oleks selle olemasolu korral kannatanule tagastatud. Selle asemel käsitas kohtus süüdistatava poolt kannatanutele tekitatud kahjuna peamiselt summasid, mis hõlmas liisingulepingute järgset debitoorset võlgnevust, nendest lepingutest tulenevat sõidukite jääkmaksumust, viivisevõlgnevust ja kindlustusmaksete võlgnevust. Apellant leiab, et õiguslik alus nõuda selliste summade tasumist sai tuleneda üksnes liisingulepingutena pealkirjastatud lepingutest. Riigikohus on selgitanud, et nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest ja on võlgnikuks lepingu võimaliku tagasitäitmise puhul (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
19. juuni
20. a otsus asjas nr 3-2-1-62-13, p 14). Kõnealuste lepingute pool (liisinguvõtjana) oli kõikidel juhtudel OÜ H. Linth, mitte apellant. Seega selle summa, mis kohus süüdistatavalt välja mõistis, saanuks kannatanu nõuda üksnes OÜ-lt H. Linth, mitte aga süüdistatavalt. Sisuliselt on kohtus pannud süüdistatava vastutama OÜ H. Linth sõlmitud lepingute täitmise eest. Ühtlasi ei saa lepingueseme lepingujärgset maksumust, mille kohus on kahjuarvestuses üheks aluseks võtnud, samastada selle eseme väärtuse ehk turuhinnaga TsÜS § 65 mõttes (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
21. oktoobri
22. a otsus asjas nr 3-2-1-77-08, p 13 jj). Õigusvastasuse tuvastamisel viitab kohus VÕS § 1045 punktile 7 ja punktile
23. Kohus leidis, et H. Linth on tahtlikult rikkunud kannatanu omandiõigust ning sellest tulenevalt vastutab ta võlausaldaja ees. VÕS § 1045 lg 1 punkti 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kohtuotsusest ei selgu, millist seadusest tulenevat kohustust on apellant kohtu hinnangul rikkunud. Kõnealuses normis sätestatud seaduse all tuleb mõista õigusnormi, millest tuleneb kahju tekitanud isikule kohustus käituda teatud viisil, st teha teatud tegu või hoiduda teatava teo tegemisest. Seejuures selliseks õigusnormiks ei ole õigusnorm, mis sätestavad võlasuhte poolele võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse. Vaidlustatavas otsuses ei ole kohus välja toonud ühtegi normi, mida apellant oleks rikkunud. Rääkimata siinkohal sellest, et VÕS § 1045 lg 1 punkti 7 rakendamiseks tuleb kohaldada VÕS § 1045 lg 3, mille kohaselt seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Seega tulnuks esiteks välja tuua seaduses sätestatud õigusnorm, millest tulenevat kohustust on apellant väidetavalt rikkunud ning seejärel tuvastada, kas rikutud sätte kaitse-eesmärk oli kannatanu kaitsmine ja temale tekkinud kahju ärahoidmine. 13 VÕS § 1045 lg 1 punkti 8 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Vaidlustavas otsuses puudub sisuline argumentatsioon ja põhistus selle kohta, milles seisneb apellandi heade kommete vastane tahtlik käitumine. Selle sätte kohaldamine eeldab kohtu sisulist hinnangut selle kohta, kas apellandi tegu oli kooskõlas heade kommetega või mitte ning kas apellandi tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. VÕS § 1044 lg 2 on sätestatud, et lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ei või käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda, kui seadusest ei tulene teisiti. Lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab käesolevas peatükis sätestatud alusel nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Apellant on seisukohal, et kahjunõude õigeks adressaadiks on OÜ H. Linth, kes oli kõigi lepingute osapool. Apellandi hinnangul on kannatanu nõude näol tegemist VÕS § 367 lg 1 sätestatud nõudega, mis tuleb lahendada lepingu osapoolte vahel lepinguõiguse alusel. Kannatanu nõude rahuldamist apellandi vastu välistab ka asjaolu, et kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi puht majandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu
24. juuni
25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20;
26. novembri
27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1123-05, p 24). 3.6.
28. TsMS § 442 lg 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama Apellant on seisukohal, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas on kohtuotsuse argumentatsioon (vt otsuse lk 30-33) lubamatult puudulik, põhinedes sisuliselt hagiavalduse põhjenduste kriitikavabal kordamisel. Tegemist on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega ulatuses, mida tuleb pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ülaltoodust nähtuvalt on kohus oluliselt rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätestatut. Ülaltoodust nähtuvalt on Pärnu Maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Lisaks ei ole kohus vaidlustatavas kohtuotsuses järginud TsMS §-des 232, 436 ja 442 lg 5 ja lg 8 sätestatud nõudeid. Kohus on oluliselt rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise. Apellant palub Pärnu Maakohtu otsuse tühistada osas, millega apellandilt mõisteti välja 129 213,22 eurot vastavalt apellatsioonkaebuses esitatud protsessuaalsetele taotlustele. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et Pärnu Maakohtu otsus sisaldab selliseid puudusi, mida ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada, palub apellant antud tsiviilasja tagasi saata uueks läbivaatamiseks Pärnu Maakohtusse. PROKURÖRI SEISUKOHT:
29. Prokuratuur on arvamusel, et Pärnu Maakohtu 13.10.
30. a otsus on seaduslik ning põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. 4.
31. Kaitsja hinnangul on Henn Linthile 15.03.2013 kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keeld õigustühine, kuivõrd H. Linthile määrati tõkend ilma igasuguse õigusliku põhjenduse ja aluseta. 14 Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kohaldati 15.03.
32. a H. Linthile tõkend elukohast lahkumise keeld. Nagu kaitsjad apellatsioonis ka välja tõid, põhjendas prokuratuur tõkendi kohaldamise vajalikkust sellega, et minimeerida võimalust, et H. Linth hakkaks kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Samas on prokurör möönnud, et kõrvalehoidumise tõenäosus ei ole küll suur, kuid siiski leidnud, et see on piisav leebeima võimaliku tõkendi kohaldamiseks. 22.05.2013 saadeti Henn Linth palvel tõkendi kohaldamise määrus ka e-kirjaga Henn Linthi tollasele kaitsjale Henrik Kirsimäele. Hoolimata sellest, et KrMS § 228 lg 2 kohaselt oli H. Linthil ja tema kaitsjal menetlusosalistena õigus tõkendi kohaldamise määrust vaidlustada, nad seda ei teinud. Samuti ei esitatud vastavasisulisi taotlusi ka kohtuistungil. Kriminaalmenetluse seadustikust tulenevalt on tõkendi valik alati menetleja otsustus lähtuvalt konkreetsest kahtlustatavast ning selle kohaldamise eesmärk on kindlustada kriminaalmenetluse toimetamine. Konkreetsel juhul sai tõkendi kohaldamisel määravaks see, et toimusid kokkuleppemenetluse eelläbirääkimised, mille käigu selgus, et Henn Linthi puhul on tegu suhteliselt tihti reisiva inimesega, kellega kontakti saamine mõni kord oli problemaatiline, raskendatud. Vajab aga märkimist, et tegelikkuses H. Linthi liikumist ei piiratud, kuivõrd neil paaril korral, mil Henn Linth küsis luba elukohast lahkumiseks, see luba talle ka anti. 4.
33. Kaitsja taotleb apellatsioonis kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Prokuratuur on seisukohal, et konkreetsel juhul ei ole mõistlik menetlusaeg möödunud, mistõttu KrMS § 274² lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks alus puudub. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 6 lõike 1 kohaselt algab mõistliku aja kulg kriminaalasjades isiku „süüdistamisega“. Konkreetsel juhul on selleks hetkeks 30.05.2012, mil Henn Linth kuulati esimest korda antud asjas kahtlustatavana üle. Kaitsja on lisaks eelnevale apellatsioonis välja toonud ka selle, et nii Riigikohtu kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendites on sedastatav, et mõistliku menetlusaja kulgemist ei saa hakata arvestama pelgalt kahtlustatava staatuse saamisest alates, vaid oluline on määratleda aeg, mil kriminaalmenetlus hakkas isiku olukorda mõjutama ning oli suunatud isiku vastu tõendite kogumisele. Nii on kaitsja arvamusel, et konkreetsel juhul hakkas kriminaalmenetlus apellandi olukorda mõjutama alates kriminaalmenetluse alustamisest, s.o. 12.10.2010, kuivõrd kuriteokaebus oli esitatud konkreetselt H. Linthi võimaliku kuriteo toimepanemise uurimiseks. Prokuratuur kaitsja seisukohaga, mille kohaselt hakkas kriminaalmenetlus Henn Linthi mõjutama päevast, mil kriminaalasjas alustati menetlust, ei nõustu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.02.2015 otsusest nr 3-1-1-63-14 tuleneb, et „kriminaalsüüdistust“ EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas „kahtlustatava seisundit mõjutati oluliselt“. Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust Lääne Ringkonnaprokuratuuri poolt 12.02.2010

§ 201

lg 1 tunnustel selles, et Swedbank Liising AS ja OÜ Linth (pankrotis) vahel sõlmitud liisinglepingu nr 0138023L alusel OÜ- le H. Linth üle antud liisingese- sõiduauto Audi A8 Quattro, mille omanik on Swedbank Liising AS – on Swedbank Liising AS teadmata ja nõusolekuta võõrandatud 05.08.2008 Soome Vabariiki. Eelnevast ei nähtu, et alates kriminaalmenetluse alustamisest käsitleti Henn Linthi kriminaalasjas kahtlustatavana. Ka kriminaalasja muu materjali pinnalt ei ole võimalik väita, et kriminaalmenetluse alustamine antud asjas oleks kuidagi oluliselt mõjutanud Henn Linthi seisundit. 15 Riigikohus on juba eelpool viidatud lahendis asunud seisukohale, et isiku teadlikkust kuriteoteate esitamisest ja kriminaalmenetluse alustamisest ei saa võrdsustada tema ametliku teavitamisega, et ta on väidetavalt toime pannud kuriteo. Seega on prokuratuur seisukohal, et konkreetsel juhul on ajahetkeks, mis Henn Linthi seisundit mõjutati oluliselt, 30.05.2012, kui ta kuulati kriminaalasjas kahtlustatavana üle. KrMS § 274² lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KrMS § 205² sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Riigikohus on mitmetes lahendites (näit. 18.06.

1. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10 p 20 koos viidetega varasematele lahenditele, 23.03.
2. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11 p 19) jõudnud seisukohale, et kohus võib juhul, kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Seega on kohtul teisi võimalusi süüdistatavale ebamõistiku menetlusaja rikkumisega tekitatud kahju heastamiseks. Konkreetsel juhul riiklik süüdistaja kohtuvaidluse ajal karistust küsides tõi ka välja, et karistuse küsimisel võetakse arvesse asjaolu, et kuritegude toimepanemisest on möödas hulk aastaid. Ka kohus on kohtuotsuses nentinud, et arvestab karistust mõistes asjaoluga, et kriminaalmenetluse kestus oleks võinud olla mõnevõrra lühem, mistõttu tuleb kohtu hinnangul mõistetud karistust vähendada. 4.
3. Nagu maakohtus nii ka apellatsioonis rõhutab kaitsja, et Swedbank Liising AS- i (endine Hansa Liising Eesti AS) ja OÜ H. Linth vahel sõlmitud lepingute puhul ei olnud tegu liisinglepingutega. Apellatsiooni kohaselt oli Swedbank Liising AS- i ja OÜ H. Linth esindajate tahe luua krediidilepingule omaseid õiguslikke tagajärgi- anda OÜ- le H. Linth laenu. Lepingud vormistati näiliselt liisinglepingutena, kuna liisingettevõte ei saanud oma põhitegevusest tulenevalt laenu anda. Prokuratuur eeltoodud kaitsjate käsitlusega poolte vahel sõlmitud lepingutest ei nõustu. Kohtus ülekuulatud inimestest üksnes H. Linth oli seisukohal, et AS Swedbank Liising ja OÜ H. Linth vahel sõlmitud lepingute puhul on tegu laenulepingutega. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Henn Linth, esindades OÜ- t H. Linth liisingandja juures lepingute sõlmimisel, nõustus ja allkirjastas lepingud, mille üheks tingimuseks oli see, et lepinguesemete omandiõigus jääb liisingandjale ning liisingesemed antakse üksnes OÜ H. Linth kasutusse. Seega leppisid pooled kokku, et lepingu esemete omand jääb kuni OÜ H. Linth poolt summade täielikult tasumiseni AS- le Hansa Liising Eesti. Sellest tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et Henn Linth, võõrandades liisinglepingute esemeks olnud mootor- ja veesõidukeid, pani toime omastamise. 4.
4. Kaitsja hinnangul ei ole H. Linth toime pannud kelmust, kuivõrd kaitsjate arvates vastutab eksimuse eest liisingufirma, kes ei olnud võimeline veesõidukite tehasetähiseid kontrollima. Selline kaitsja käsitlus ei ole aktsepteeritav. Kriminaalmenetluses on tõendamist leidnud, et Henn Linth OÜ H. Linth esindajana tegi kõik endast oleneva, et liisingandjat eksitusse viia, konstateerides arve esitamisega seda, et arvel olev vara kuulub omandiõiguse alusel OÜ-le H. Linth. Samuti oli arvel muudetud eseme 16 tehasetähist, mille eelduslikuks eesmärgiks oligi see, et liisingandja ei näeks oma andmebaasist, et tegu on juba tema omandis oleva varaga. Seega süüdistada liisinguandjat selles, et nad ei leidnud muudetud tehasetähise alusel oma andmebaasist üles seda, et lepingu ese on juba nende omandis, on alusetu. 4.
5. Kaitsja on arvamusel, et kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu, et äriühingu varalisest seisundist oleks ülevaate saamine oluliselt raskendatud olnud. Pärnu Maakohtu 13.10.2009 määrusega kuulutati välja OÜ H. Linth pankrot. Äriregistri teabesüsteemi väljatrükist tulenevad järgmised olulised asjaolud raamatupidamise kohustuse rikkumise kontekstis: ajavahemikul 30.01.2004 kuni 15.10.2009 oli OÜ H. Linth juhatuse ainuliikmeks Henn Linth ettevõtte majandusaasta algas 01.01 ja lõppes 31.
6. Vastavalt äriseadustiku §- le 179 lg 1 on juhatus kohustatud pärast majandusaasta lõppu koostama raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande. Seega eeltoodust tulenevalt ja kooskõlas ÄS § 179 lg 4 oli H.Linth OÜ H. Linth juhatuse liikmena kohustatud esitama
7. a raamatupidamise aastaaruande ja tegevusaruande äriregistrile hiljemalt 30.06.
8. Kohtumenetluses uurisime kirjaliku dokumendina OÜ H. Linth pankrotihalduri UTi avaldust kriminaalmenetluse alustamiseks, milles pankrotihaldur on muuhulgas konstateerinud, et OÜ H. Linth juhatus ei ole esitanud
9. a majandusaasta aruannet. Audiitorkontrolli tulemusena tuvastati, et H. Linth OÜ bilansis kajastuvate kapitalirendikohustuste ning Swedbank Liising AS liisingnõude saldode vahel eksisteerib erinevusi. Raporti kohaselt on saldode erinevuse põhjusteks järgmised asjaolud: Osaühingu bilansis ei ole arvele võetud tekkepõhist viivisekohustust seoses õigeks ajaks tasumata liisingmaksetega. Bilansis ei ole arvestatud kohustuse vähenemist seoses liisingvara realiseerimisest Swedbank Liising AS- le laekunud summadega. Samuti tuvastati raamatupidamise algdokumentidega tutvumise alusel, et H. Linth OÜ bilansis ei kajastu kohustusi seoses kolme liisinglepinguga. Kohtuliku arutamise käigus uuritud vandeaudiitori IT koostatud „H. Linth OÜ tehingute kontroll perioodi 01.01.2008-31.12.2009 kohta“ tuleneb, et lisaks pankrotihalduri poolt esitatud avalduses mainitule, jääb silma järgmine lause: audiitorkontrolli lk 3 „Töö teostajal puudub kindlustunne, et meile esitatud eelpool loetletud dokumendid olid kirjeldatud perioodi kohta täielikud ja kõikehõlmavad“. Kohtuistungil andis ütluseid ka OÜ H. Linth pankrotihaldur UT, kelle sõnul on äriühingu raamatupidamine üks olulisemaid, milles fikseeritud ettevõtte seisund. Pankrotihalduri arvates esines OÜ H. Linth raamatupidamises probleeme,
10. a majandusaasta aruanne oli esitamata. Kokkuvõtvalt hindas pankrotihaldur OÜ H. Linth varalisest seisundist ülevaate saamist väljakutset pakkuvaks. Seega on prokuratuuri hinnangul kriminaalmenetluses tuvastamist leidnud, et H. Linth olles isik, kes on kohustatud korraldama äriühingu raamatupidamist ja finantsaruandlust, jättis esitamata OÜ H. Linth
11. a majandusaasta aruande ning kajastas ettevõtte raamatupidamises vara ebaõige väärtusega, mistõttu oli pankrotimenetluses pankrotihalduril ja audiitoril ettevõtte varalisest seisundist ülevaate saamine oluliselt raskendatud. 4.
12. Kaitsja vaidlustab Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsuse ka osas, millega mõisteti Henn Linthilt välja tsiviilhagi AS Swedbank Liising kasuks. Nagu maakohtuski, on ka prokuratuur jätkuvalt seisukohal, et kriminaalmenetluses uuritud tõenditega on kinnitust saanud, et Henn Linthi, kes oli süüdistuses nimetatud ajaperioodil OÜ H. Linth ainuke juhatuse liige, süülise tegevuse tagajärjel kandis Hansa Liising Eesti AS, 17 praegune Swedbank Liising AS, varalist kahju. Seega on õigustatud kahju hüvitamise kohustuse panemine süüdistatavale. Sellest tulenevalt on riiklik süüdistaja veendunud, et Pärnu Maakohtu otsus ka tsiviilhagi rahuldamise osas on põhjendatud ja seaduslik. Tulenevalt eeltoodust ning kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 palub jätta Henn Linth kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 13.10.
13. a otsus Henn Linthi osas muutmata. Riiklik süüdistaja ei taotle suulist menetlust. SWEDBANK LIISING AS SEISUKOHT:
14. Swedbank Liising AS palub jätta tähelepanuta väide, nagu tuleks Swedbank Liising AS’il enda kahju tõendamisel lähtuda liisinguesemete väärtusest; Jätta kaitsja apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 13.10.2015 otsusele rahuldamata ja maakohtu otsus jõusse; Alternatiivselt anda vajadusel Swedbank Liising AS’ile tähtaeg täiendavate tõendite esitamiseks või saata Swedbank Liising AS’i tsiviilhagi tagasi maakohtusse täiendavate tõendite esitamiseks. 5.
15. Kannatanu ei nõustu kaitsja seisukohaga, nagu oleks süüdistatavale kohaldatud tõkend olnud põhjendamatu. Seega ei nõustu kannatanu kaitsja seisukohaga, nagu oleksid süüdistatava poolt toime pandud kuriteod aegunud. 5.
16. Tõele ei vasta kaitsja väide, nagu oleks mõistlik menetlusaeg hakanud kulgema 12.10.2010, kui alustati kriminaalmenetlust. Esitab Riigikohtu seisukoha otsuses nr 3-1-1-138-13 p-s 17 puutuvalt mõistliku menetlusaja arvestamist ja leiab, et mõistlik menetlusaeg ei saa hakata kulgema hetkel, kui alustatakse kriminaalmenetlust, vaid see hakkab kulgema hetkest, kui see isiku elu mõjutama hakkab, ehk siis antud juhul 30.05.2012, kui süüdistatav esimest korda üle kuulati. Seega on menetlusaeg kulgenud veidi enam kui kolm aastat, mis ei ole kindlasti ebamõistlik. Samuti toob esile Riigikohtu seiskohad kriminaalasja nr 3-1-1-42-15 p-s 67 puutuvalt sedastanud, et KrMS § 2742 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamist märkides, et isegi juhul kui oleks mõistlik menetlusaeg ületada, tuleks menetluse lõpetamisele eelistada muid abinõusid, nt karistuse kergendamist. Kaitsja viide keskmisele kohtumenetluse pikkusele Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus ja sellest tehtavatele järeldustele on arusaamatud. Nimelt algas käesolevas asjas kohtumenetlus 23.04.2015 ning Maakohus tegi otsuse 13.10.2015, ehk siis kestis menetlus Maakohtus 173 päeva. Ka ei ole kaitsja kuidagi viidanud, kuidas seni kestnud menetlus süüdistatavat mõjutanud on. Seega ei saa kuidagi olla käesolevas asjas mõistlik menetlusaeg möödunud. 5.
17. Tõele ei vasta kaitsja väide, nagu ei oleks liisingulepingute näol tegemist liisingulepingutega. Tegemist oli nn sale and lease back tüüpi liisingulepingutega, mille puhul müüb liisingueseme omanik liisingueseme liisinguandjale, kes siis selle omanikuks saab ja liisingueseme endisele omanikule tagasi liisib, jäädes ise selle omanikuks. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendid ei ole käesolevas asjas asjakohased, kuna viidatud lahendites on liisingueseme omanikuks kogu aeg liisinguandja, kuid käesolevas asjas oli enne Liisingulepingute sõlmimist Liisinguesemete omanikuks liisinguvõtja. 18 Riigikohus on nt tsiviilasjade nr 3-2-1-40-10 p-s 14 ja 3-2-1-133-09 p-s 12 asunud seisukohale, et sale and lease back lepingud on liisingulepingud. Seega on Liisingulepingute näol tegemist liisingulepingutega. Ka jääb kannatanule arusaamatuks, kuidas muutuks olukord siis, kui tegemist ei oleks liisingulepingutega. Nimelt on kaitsja ka ise oma apellatsioonkaebuse p-s 1.3.3 tunnistanud, et enne iga liisingulepingu sõlmimist sõlmiti müügileping, millega liisinguvõtja müüs liisinguesemed kannatanule, ehk siis oleks ka sellisel juhul liisinguesemete omanikuks olnud kannatanu. Seega ei muudaks kuritegu olematuks ka asjaolu, kui liisingulepingute näol ei oleks olnud tegemist liisingulepingutega. 5.
18. Kaitsja on asunud seisukohale, et kuna liisingulepingud öeldi üles 25.03.2009, siis hakkas tsiviilhagi aeguma 25.03.
19. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-33-09 p-s 10 seisukoha alusel ei tulene seadusest otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Leiab, et kannatanu nõue ei hakanud aeguma liisingulepingute ülesütlemisest 25.03.2009, vaid mõistliku aja jooksul pärast seda. Vastavalt TsÜS § 150 lg-le 1 on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõude aegumine kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast kriminaalasja nr 3-1-1-106-12 p-s 41 võib üldjuhul eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Vastavalt Riigikohtu seisukohale kriminaalasjas nr 3-1-1-106-12 p-s 41, kui keegi leiab, et Kannatanu oleks pidanud kahju tekitanud isikust varem teada saama, peab seda tõendama isik, kes aegumisele tugineb, ehk siis antud juhul kaitsja. Seega peavad kaitsja aegumisele tuginemisel tõendama, millal kannatanu kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai ning millal kannatanu nõude aegumine algas. 19 5.
20. Tõele ei vasta kaitsja seisukoht, nagu ei oleks kannatanu tsiviilhagi esitamine aegumist peatanud, kuna selles puudus tsiviilhagi adressaat. Riigikohus on kriminaalasja nr 3-1-1-106-12 p-s 47 leidnud, et kriminaalmenetluse eripära arvestades on võimalik, et kannatanu tsiviilnõude aegumine peatub TsÜS § 160 lg 2 p 4 alusel ka olukorras, kui tsiviilhagis ei ole nõude adressaati nimetatud ja kannatanu pole ka oma hagi täpsustanud. Seda tingimusel, et tsiviilhagis esitatud nõude adressaat on ühemõtteliselt kindlaks määratav tsiviilhagi ja süüdistusakti koostoimes ning nõude adressaadil on nende menetlusdokumentide alusel võimalik mõistlikult aru saada, milliste asjaolude alusel milline tsiviilnõue tema vastu kriminaalmenetluses on esitatud /…/ Kui süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) ja tsiviilhagi aluses kirjeldatakse üht ja sama tegu, on isikul, kelle kohta on selle teoga seoses süüdistusakt koostatud, võimalik süüdistusakti ja tsiviilhagi alusel tavaliselt mõista, et tsiviilhagi on esitatud tema vastu. Seda ka juhul, kui tsiviilhagis pole nõude adressaati nimeliselt välja toodud. Kannatanu on seisukohal, et käesoleval juhul saab süüdistatav tsiviilhagi ja süüdistusakti koostoimes aru, et tsiviilhagi adressaadiks on tema. Sellele viitab ka asjaolu, et süüdistatav ei ole senises menetluses kordagi väitnud, nagu ei saaks ta eeltoodust aru. Seega peatas tsiviilhagi esitamine kannatanu nõude aegumise. Lisaks on Riigikohus kriminaalasja nr 3-1-1-106-12 p-s 45 leidnud, et pärast seda, kui kannatanu on kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada saanud (nt pärast kohtueelses menetluses kriminaaltoimikuga tutvumist), on tal võimalik oma esialgset tsiviilhagi täpsustada, nimetades ära konkreetse isiku, kelle vastu tema nõue on suunatud. Sellisel juhul peatub tsiviilhagis toodud nõude aegumine TsÜS § 160 lg 1 või lg 2 p 4 alusel hiljemalt tsiviilhagi täpsustamisest. Oma 04.05.2015 menetlusdokumendis on kannatanu taotlenud: ’’Ülaltoodust tulenevalt palub Swedbank Liising AS mõista Henn Linth süüdi ja mõista temalt välja tema poolt Swedbank Liising AS-le tekitatud kahju summas 177 715,52 eurot.’’ Ehk siis on 04.05.2015 menetlusdokumendis ka nimeliselt välja toodud, kes on Kannatanu tsiviilhagi adressaadiks. 5.
21. Maakohus ei ole tsiviilhagi lahendamisel kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasja nr 3-1-1-79-09 p-s 9 asunud seisukohale, et tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi. TsMS § 652 lg 3 p 2 kohaselt tuvastab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, muu hulgas põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. TsMS § 652 lg 4 kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kannatanu leiab, et süüdistatav ei ole senises menetluses tuginenud asjaolule, nagu peaks kannatanu tõendama liisinguesemete väärtust. Ka ei ole süüdistatav põhjendanud, miks ta sellele asjaolule juba maakohtu menetluses ei tuginenud. Ülaltoodust tulenevalt palub kannatanu kohtul jätta tähelepanuta kaitsja väide, nagu tuleks kannatanu nõude puhul arvestada liisinguesemete väärtust. 20 Kriminaalasjas, mille tehiolud kattuvad käesoleva asjaga, on Riigikohus kriminaalasja nr 3-11-42-15 p-s 94 asunud seisukohale, et juhul kui juhatuse liige rikub juriidilise isiku võlausaldaja omandiõigust tahtlikult sel viisil, et võõrandab juriidilise isiku varana võlausaldaja vallasasja, mis on juriidilise isiku ja karistusõiguslikult ka juhatuse liikme valduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. detsembri
23. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 20), tuleb VÕS § 1045 lg 1 p 7 sisustava kaitsenormina kõne alla

§ 201

. Samuti on Riigikohus eeltoodud lahendi p-s 96 leidnud, et käesolevas kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud annavad aluse asuda seisukohale, et liisitud ehitusmasinaid võõrandades (sh selleks korraldusi andes) rikkusid RB ja HM

§-st 201 tulenevat valdaja kohustust hoiduda võõra vallasasja tahtlikust pööramisest enda või kolmanda isiku kasuks. Selle kohustuse esmane eesmärk on kaitsta võõras valduses oleva asja omanikku. Seega panid süüdistatavad kannatanute suhtes toime VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi kvalifitseeritava delikti. Järelikult on kannatanutel VÕS § 1043 alusel õigus nõuda süüdistatavatelt liisitud ehitusmasinate müügiga tekitatud kahju hüvitamist. Seega vastutab süüdistatav kannatanule kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise eest vastavalt VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le

1. Ka leidis Riigikohus p-s 95, et olenevalt olukorrast võib juriidilise isiku nimel viimase võlausaldaja omandiõigust kahjustava tehingu tegemine olla käsitatav ka juhatuse liikme tahtliku heade kommete vastase käitumisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja tuua sel alusel kaasa juhatuse liikme isikliku vastutuse juriidilise isiku võlausaldaja ees. Seega vastutab süüdistatav kannatanule kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise eest ka vastavalt VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le
2. 5.
3. Kaitsja on asunud seisukohale, et maakohus ei oleks tohtinud süüdistatavalt välja mõista liisingulepingute debitoorseid võlgnevusi, vaid maksimaalselt liisinguesemete väärtuse. Ülaltoodud seisukoht võiks vastata tõele, kui liisingulepingutest tulenevad võlgnevused oleksid oluliselt ületanud liisinguesemete väärtusi, kuid nii see antud juhul ei olnud. Nimelt juhul, kui liisinguandja liisingulepingust tulenev nõue on väiksem kui on liisingueseme väärtus, siis loomulikult ei saa liisinguandja nt liisingueseme hävimisel nõuda liisingulepingust tulenevast nõudest rohkemat, ehk siis baseerub liisinguandja nõude suurus sellisel juhul liisingulepingutest tulenevatel võlgnevustel. Seega koosnes kannatanu nõue õigesti liisingulepingutest tulenevate nõuete suurusest. Lisaks on Riigikohus kriminaalasja nr 3-1-1-106-12 p-s 60 asunud seisukohale, et see, kui kannatanu tsiviilhagi ei sisalda kõiki süüdistusest hõlmamata faktilisi asjaolusid, mis on kannatanu nõude lahendamise seisukohalt olulised, või kui kannatanu nõue on ebaselge, ei tähenda, et kohus saaks jätta tsiviilhagi automaatselt TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1-4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 16.) Käesolevas asjas ei ole kohtud juhtinud AS Q (pankrotis) ja OÜ E tähelepanu sellele, et nõudmaks V. D.-le väljastatud laenusummade kahjuna hüvitamist D. Klt, tuleb kannatanutel tsiviilhagisid täpsustada ja näidata, et nende nõuded V. D. vastu on osaliselt või täielikult väärtusetud. Seega rikkusid kohtud eespool nimetatud selgitamiskohustust ning kannatanutel puudus piisavalt tõhus võimalus oma tsiviilhagisid kõnealuses küsimuses täpsustada. Kui Ringkonnakohus asub seisukohale, et kannatanu oleks pidanud tõendama liisinguesemete väärtust, siis on maakohus rikkunud oma selgitamiskohustust, sest maakohus kannatanule 21 selliseid juhiseid andnud ei ole, ehk siis puudus kannatanul sellisel juhul piisavalt tõhus võimalus oma tsiviilhagi kõnealuses küsimuses täpsustada. Samuti on Riigikohus sama kriminaalasja p-s 61 asunud seisukohale, et eelnevalt kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb AS Q (pankrotis) ja OÜ E tsiviilhagid saata madalama astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel arutamisel tuleb kohtul järgida käesolevas otsuses antud juhiseid, mh määrata kannatanutele TsMS § 329 lg 4 alusel tähtaeg, toomaks esile asjaolud, millest nähtub kannatanutel V. D. vastu olemasolevate nõuete väärtus või väärtusetus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid. Kui kannatanud selleks tähtajaks oma tsiviilhagisid ei täienda, võib kohus jätta hagid TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata või rahuldamata. Ülaltoodust tulenevalt juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et kannatanu peab tõendama liisinguesemete väärtust, peab ringkonnakohus andma kannatanule tähtaja tõendite esitamiseks või saatma tsiviilhagi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks. KAITSJA SEISUKOHT:
6. Apellant jääb kaebuses esitatud väidete juurde ja vaidleb prokuröri seisukohale vastu. 6.
7. Riikliku süüdistaja seisukoht tõkendi määruse vaidlustamise osas on asjakohatu. Õigustühine õigusakt, antud juhul tõkendi kohaldamise määrus, on tühine algusest peale. Kohtul on õigus kohtumenetluses kontrollida kohtueelse menetluse seaduspärasust. KrMS ja kohtupraktika näeb ette alused elukohast lahkumise keelu kohaldamisel. Antud juhul olid tõkendi lubatavuse eeldused puudulikud. Seadusest aga pole kasu, kui seda ei rakendata õigesti. Prokuratuuri väite kohaselt on viimasel vaba diskretsioon otsustad, kelle suhtes kohaldada aegumist katkestavaid menetlustoiminguid – ilma mõjuva põhjenduseta. Kriminaalmenetlus ei pea mitte ainult olema, vaid ka näima õiglane. 6.
8. Olukorras, kus prokuratuur on enne tõkendi kohaldamist 15.03.2013 pidanud aegumise tõttu loobuma mitmetest väidetavast süüdistuse aluseks olnud episoodist, on ilmselge, et tõkendit kohaldati pahatahtlikult süüaluse kahjuks ja tema olukorra raskendamiseks õigusvastaselt. Prokurör ei ole elukohast lahkumise keelu vajadust asjakohaselt ega piisavalt põhistanud – puuduvad sellised elulised asjaolud mis tõkendi kohaldamist lubanuks. 6.
9. Prokurör on oma seisukohas väitnud, et tõkendi kohaldamine oli vajalik seoses kokkuleppemenetluse eelläbirääkimistega, kuna apellant väidetavalt reisis palju. Selline seisukoht on meelevaldne ja spekulatiivne. Esiteks ei ole selline eesmärk kooskõlas tõkendi mõistega seaduses ja teiseks selliseid elulisi asjaolusid ei esinenud ning kolmandaks kriminaalmenetlus menetlustoimingud apellandiga olid selleks ajaks läbi. 6.4.Apellant täpsustab, et antud asjas alustati kriminaalmenetlust 12.02.
10. Just sellest hetkest tuleb arvestada ka mõistliku menetlusaega kuritegude toimepanemisest, sest siis hakati teostama menetlustoiminguid, mis otseselt puudutasid tema tegevust oma ettevõtte juhtimisel. Asjaolu, et prokurör ja maakohus on karistuse määramisel arvestanud asjaolu, et toimepandud kuritegudest on möödas hulk aastaid, kinnitab omakorda, et käesolevat pikka menetlusaega ei saa mõistlikuks pidada. 6.
11. Prokuratuuri väide, et ainult apellant on kohtumenetluses väitnud, et kanntanu ja Henn Linth OÜ vahelised lepingud olid krediidilepingud, ei ole asjakohane. Tegemist on õigusliku küsimusega, mida hindab kohus lepinguõiguses kehtivaid sätteid silmas pidades. Omandi küsimus ja muud lepingu eseme valduse liikumisega seotud asjaolud ei toimunud faktiliselt – need oli näilised ehk fiktiivsed (mõiste, mis on enim kasutust leidnud maksuõiguslikes kohtuvaidlustes). TsÜS § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 2). Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3). 22 6.
12. Olukorras, kus isik ei ole võimeline tuvastama tema kuuluvat vara, ei ole põhjendatud vastutusega koormama Antud juhul ei ole ka välistatud ka kahtlus, et arvetel toodud korduv tehasetähis oli ekslik – mitte tahtlik. Pooled leppisid kokku uue meresõiduki soetamise finatseerimises. Kohus ei ole kontrollinud, kas kõnealuse tehinguga sooviti osta kaater, mille kannatanu väidetavalt varem oli omandanud või sooviti uut soetada. Tegemist on apellandi jaoks kõneleva kõrvaldamata kahtlusega. 6.
13. Äriühingu varalisest seisundist ülevaate saamise oluliselt raskendamine on faktiküsimus, mis tuleb eraldi tuvastada. Seda antud menetluses tehtud ei ole. Ka audiitor on toonud kõik raamatupidamislikud puudused välja – see aga ei ole samastatav varalisest seisundit raskendatava ülevaate saamisena. Sellist fakti ega väidet ühestki tõendist ei tulene. Audiitor on esitanud oma poolse kahtluse :“Töö teostajal puudub kindlustunne, et meile esitatud eelpool loetletud dokumendid olid kirjeldatud perioodi kohta täielikud ja kõikehõlmavad.“. Tegemist on väitega ja arvamusega – audiitor ei ole kindel kas on nii või on naa. Seega koosseisu oluline element on tuvastamata ning apellandi karistamine

§ 3811lg 2 järgi ei ole põhjendatud.

6.

1. Kanntanu seisukohas toodud väited on tõendamata, selektiivsed ja meelvaldsed. Kanntanu viidatud kohtupraktikat on käsitletud kontekstiväliselt ning pealiskaudselt. Kannatanu tsiviilhagi tuleb jätta rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, kaitsja apellatsiooniga ning kohtule esitatud kirjalike seisukohtadega peab vajalikuks apellatsioonis esitatud väidetest tulenevalt märkida järgmist. 7.
3. Apellant leiab, et H.Linthile inkrimineeritud teod 01.08.2007 kuni 31.12.2008 on aegunud

§ 81lg 1 p 2 mõttes.

Esitatud süüdistuse kohaselt on

§ 201

lg 2 p 1,2 järgi kvalifitseeritud kuriteod toime pandud 20.03.2008 kuni 05.09.2008.

§ 209

lg 2 p 1,2(

§ 209

lg 2 p 1,3) järgi kvalifitseeritud kuriteod olid toime pandud 18.03.2008, 28.03.2008.

§ 3811lg 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise ajaks oli 30.06.2009.

Kõik eelnimetatud kuriteod on

§ 4

lg 3 kohaselt teise astme kuriteod.

§ 81

lg 1 p 2 kehtestab, et kedagi ei tohi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud 5 aastat teise astme kuriteo korral.

§ 81

lg 5 p 1 kohaselt kuriteo aegumine katkeb muuhulgas kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega ja aegumine saab katkeda üksnes juhul, kui mõni

§ 81

lg-s 5 nimetatud asjaoludest leiab aset enne

§ 81

lg-st 1 tuleneva üldise aegumistähtaja möödumist.

§ 81

lg 6 kehtestab, et kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti sama seaduse lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Vastavalt kriminaaltoimiku materjalidele on H.Linthi suhtes kohaldatud 15.03.2013 aastal tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Seega katkes H.Linthile inkrimineeritud kuritegude aegumine enne 5 aasta möödumist süüdistuses äranäidatud kuritegude toimepanemistest ning 5 aastane aegumistähtaeg algas uuesti 15.03.2013 aastal. Üldine 10 aastane aegumistähtaeg ei ole veel saabunud. Kaitsja on leidnud, et tõkendi kohaldamine oli õigustühine kuna tõkend määrati ilma igasuguse õigusliku põhjenduseta ja aluseta. 23 Kolleegium sellist seisukohta ei jaga. Nii nagu kaitsja on välja toonud on kohtueelse uurimise käigus prokurör oma määruses märkinud, et tõkend- alukohast lahkumise keeld kohaldatakse selleks, et minimeerida kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise võimalust. Kolleegium leiab, et elukohast lahkumise keeld riivab vaid isiku õigust vabalt liikuda. Tegemist on leebeima tõkendiga, mille eesmärkiks on tagada isiku kättesaadavus menetlustoimingute tegemiseks. Eelnimetatud aluse on prokuröri määruses ka sõnaselgelt välja toodud ja viidatud on ka materiaalõiguslikule alusele, mistõttu on kaitsja etteheited asjakohatud. H.Linth on määrusega tutvunud ning on selle allkirjastanud, seega on kinnitanud nii andmete õigsust kui ka teadlikkust tõkendi kohaldamise reeglitest ja rikkumise tagajärgedest( 5 kd. t.lk. 1). Eelnimetatud määrusele oli nii H.Linthil kui tema kaitsjal õigus esitada KrMS § 228 kohaselt kaebus, kuid õigust ei realiseeritud. Üllatoodust lähtuvalt kolleegium leiab, et antud juhul ei ole H.Linthile inkrimineeritud kuriteod aegunud ning kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus aegumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamiseks rahuldamisele ei kuulu. 7.

1. Kaitsja on leidnud, et kriminaalmenetlus tuleb lõpetada seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kaitsja on leidnud, et mõistliku menetlusaja alguseks tuleb lugeda 12.10.2010, mil alustati kriminaalmenetlust. Kolleegium peab siinjuures kohaseks viidata Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-57-15 sedastatule, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse tulev ajavahemik ei pruugi kattuda kriminaalmenetluse alustamisest ehk esimesest uurimis- või muust menetlustoimingust möödunud ajaga. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud "mõistliku aja" kulg kriminaalasjades algab isiku "süüdistamisega". "Kriminaalsüüdistust" EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Selline definitsioon vastab ka testile, kas "kahtlustatava seisundit mõjutati oluliselt". Peale isikule esitatud pädeva asutuse ametliku teate selle kohta, et isikut kahtlustatakse kuriteo toimepanemises, võib menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita. Kohtukolleegium leiab, et vastavalt kriminaalasja materjalidele oli H.Linthi kui äriühingu esindaja avalduse alusel 2009 aastal Pärnu Maakohus
2. oktoober 2009 otsusega välja kuulutanud äriühingu maksujõuetuse ja määranud pankrotihalduri. Seega äriühingu esindajaks oli määratud pankrotihaldur ning ka pärast kriminaalmenetluse alustamist äriühinguga seotud nõuded ning toimingud H.Linthi olukorda ei mõjutanud. Asjaolu, et pankrotimenetluse käigus H.Linth äriühingu juhatuse liikmena, vastas pankrotihalduri päringutele pole samastatavad tema suhtes kriminaalmenetlustoimingute tegemisega mis oluliselt mõjutasid tema olukorda. Kolleegium nõustub antud juhul prokuröri vastuväidetes esitatud seisukohaga, et H.Lnthi suhtes mõistliku menetlusaja algust tuleb arvestada esimesest teda puudutavast menetlustoimingust ehk siis tema kahtlustatavana ülekuulamisest 30.05.2012 aastal. Analoogset seisukohta on oma otsuses väljendanud ka maakohus. Kolmes erinevas kuriteos esitatud lõplik süüdistusakt oli koostatud 2015 aasta veebruaris ja 2015 aasta aprillis anti H.Linth kohtu alla. Kohtuotsus kuulutati oktoobris
3. Apellatsioonis on küll esitatud viiteid Inimõiguste Kohtu lahenditele, kuid puutumust käesoleva asjaga pole põhistatud. Apellatsioonis ei viidata ajavahemikele, mil menetlustoiminguid ei teostatud ja kolleegium ei tuvastanud, et riik oleks menetlustoimingute läbiviimisega viivitanud. 24 Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-63-13 sedastanud, et asjaolu, et isiku õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul on rikutud, ei tähenda aga automaatselt seda, et kriminaalmenetlus tuleks lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt lõpetatakse kriminaalmenetlus üksnes juhul, kui süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada. Muude heastamisvõimalustena tuleb seejuures arvestada nii KrMS § 306 lg 1 p-s 61 ette nähtud alust karistuse kergendamiseks kui ka isiku õigust nõuda riigilt ebamõistlikult pika kohtueelse kriminaalmenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt Riigikohtu üldkogu
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09). Kolleegium on varem selgitanud, et otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul eeskätt kaaluda ühelt poolt seda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. Antud juhul on maakohus karistuse mõistmisel juba arvestanud kriminaalmenetluse kestust ning on leidnud, et menetluse kestus oleks võinud olla lühem ning on rikkumise määra arvestavalt heastanud selle süüdistatavale karistuse mõistmisel. Seega maakohus, tuvastades mõistliku menetlusaja teatava riive, on juba KrMS § 306 lg 1 p 61 ettenähtud võimalust kasutanud ning vähendanud H.Linthi vangistust 6 kuu võrra. Kohtukolleegium leiab, et eeltoodu alusel taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu rahuldamisele ei kuulu. 7.
6. Kaitsja on leidnud, et H.Linth ei ole omastamist toime pannud kuna äriühingu ja Swedbank Liising AS-i vahelised lepingud ei olnud liisinglepingud. Tegemist ei olnud liisinglepingule omase kolmnurksuhtega. Antud juhul on tuvastatud, et süüdistuses äranäidatud vara osas oli sõlmitud AS Hansa Liising Eesti ( Swedbank Liising AS) ja OÜ H.Linth, keda esindas juhatuse ainuliige H.Linth, vahel müügilepingud. Nimelt oli kohtule esitatud ja maakohtus ka vahetult uuritud järgmisi müügilepinguid: 1) Leping nr 0138023L-OM mille kohaselt ostis AS Hansa Liising OÜ-lt H.Linth Audi A8Quatro 4,
7. Lepingu tingimuste kohaselt annab müüja ehk OÜ H.Linth ostjale, ehk AS-le Hansa Liising Eesti sõiduauto üle ja vara loetakse üle antuks vastavasisulise akti allkirjastamisega. Lepingu p 4.5 kohaselt läheb vara pärast lepingu sõlmimist ostja ehk AS Hansa Liising Eesti omandusse ( 1 kd. t.lk. 77). 2) Leping nr 0151299L-OM, mille kohaselt ostis AS Hansa Liising Eesti OÜ-lt H.Linth mootorkelgu SKI-DOO MX Z 600 H-RX. Lepingu p 4.5 kehtestas, et vara läheb pärast lepingu jõustumist AS Hansa Liising Eesti omandusse( 1 kd. t.lk. 142). 3) Leping nr 0195116L-OM, mille kohaselt ostis AS Hansa Liising Eesti OÜ-lt H.Linth kaatri Stingray 195 FX . Lepingu p 4.5 kohaselt läheb vara pärast lepingu sõlmimist üle AS Hansa Liising Eesti omandusse( 1 kd. t.lk. 133). 4) Leping nr 0195121L-OM , mille kohaselt ostis AS Hansa Liising Eesti OÜ-lt H.Linth kaatri Stingray 250 CS. Lepingu p 4.
8. kohaselt läheb pärast lepingu jõustumist vara üle AS Hansa Liising Eesti omandusse ( 1 kd. t.lk. 167). 5) Leping nr 0185854L-OM, mille kohaselt ostis AS Hansa Liising Eesti OÜ-lt H.Linth 5 jetti Kawasaki SX-R. Lepingu p 4.5 kohaselt läheb vara pärast lepingu jõustumist üle AS Hansa Liising Eesti omandusse( 1 kd. t.lk. 198). 25 6) Leping nr 0185847L-OM, mille kohasaelt ostis AS Hansa Liising Eesti OÜ-lt H.Linth 5 jetti Kawasaki SX-R. Lepingu p 4.5 kohaselt läheb vara lepingu jõustumisel üle AS Hansa Liising Eesti omandusse( 2 kd. t.lk. 1). Kõikide lepingute p 9.1 kohaselt jõustub leping selle allkirjastamisel. Pooled on kõik lepingud allkirjastanud. Maakohus on tuvastanud, et eeltoodud müügilepingute kohaselt kuulus lepingu objektiks olev vara AS-le Hansa Liising Eesti. Ringkonnakohus sellise järeldusega nõustub. Eelnimetatud vara osas on maakohus tuvastanud, et müügilepingute sõlmise järgselt oli AS Hansa Liising Eesti ja OÜ H.Linth vahel sõlmitud liisingulepingud, millede kohaselt andis aktsiaselts müügilepingute objektiks oleva vara OÜ H.Linth kasutusse. OÜ H.Linth võttis lepinguga endale kohustuse maksta liisingulepingust tulenevaid makse. Liisingulepingutes on ära näidatud liisinguesemed ja nende maksumus. Muuhulgas tulenes liisingulepingutest ja nende lisadest, et liisingulepingus toodud tingimuste kohasel täitmisel ja liisingu osamaksete ja intressi täielikul tasumisel, läheb liisinguvõtjale ehk siis H.Linth OÜ-le üle liisingueseme omandiõigus, ja üleminekut tõendab liisinguandja ja – võtja volitatud esindajate poolt allkirjastatav kokkulepe. Kohtule oli esitatud ja vahetult kohtuistungil uuritud järgmised liisingulepingud, nende juurde käivad maksegraafikud, liisingulepingu üldtingimused ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu aktid: 1) Leping nr 0138023L koos lisadega, mille kohaselt oli liisinguesemeks Audi A8Quatro, 4,0 ( 1 kd. t.lk.78-87). 2) Leping nr 0151299L, koos lisadega, milles liisinguesemeks oli mootorkelk SKI-DOO MX Z 600 X-RX( 1kd. t.lk. 143-153). 3) Leping nr 0195116L, koos lisadega, milles liisinguesemeks oli kaater Stingray 195 FX ( 1 kd. t.lk. 134-141). 4) Leping nr 0195121L, koos lisadega, milles lepinguesemeks oli kaater Stingray 250 CS( 1 kd. t.lk. 168-181). 5) Leping nr 0185854L, koos lisadega, milles lepinguesemeteks on 5 jetti Kawasaki ( 1kd. t.lk. 199-205). 6) Leping nr 0185847L, koos lisadega, milles lepinguesemeteks on 5 jetti Kawasaki( 2 kd. t.lk. 2-17). Seega on eeltoodud lepingutega tõendatud, et liisinguesemeks olev vara anti OÜ H.Linth kasutusse, kuid vara omanikuks jäi lepingutes äranäidatud summade täielikult tasumiseni AS Hansa Liising Eesti. Riigikohus on oma lahendis ( otsus nr 3-2-1-14-07) märkinud, et lepingu, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma, näol on tegemist nn sale and lease back ((müügi ja tagasiliisimise) tüüpi lepinguga, mis kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Seega on ekslik kaitsja apellatsioonis esitatud väide, et tegemist ei olnud liisingulepingutega ning ka sellest tulenev seisukoht, et kuna tegemist ei olnud liisingulepingutega pole võõra vara omastamist H.Linth toime pannud. Maakohus, andes hinnangu nii müügilepingutele, liisingulepingutele ja nende juurde käivatele lisadele, tunnistajate ütlustele, kui ka kirjalikele tõenditele, sh. pankrotihaldurile OÜ H.Linth nimelt H.Linthi poolt esitatud selgitusele, on asjakohaselt ja ammendavalt põhistanud järeldust, et tegemist oli liisingulepingutega. 26 Maakohus on tuvastanud, ning selles osas pole maakohtu järeldusi vaidlustatud, et H. Linth OÜ esindaja H.Linth võõrandas liisingulepingu alusel tema valduses olnud sõiduauto Audi A8 Quatro 2007 aasta augustis Soomes asuvale ettevõttele Auto-Huoltio & Korjaus. 2008 aasta septembris võõrandas H.Linth OÜ esindaja H.Linth liisingulepingu alusel tema valduses olnud mootorkelgu SKI-DOO MX Z 600 X-RX 49 000 euro eest tuvastamata eraisikule. 2008 aasta juunis- juulis võõrandas OÜ H.Linth esindaja H.Linth liisingulepingute alusel tema valduses olnud 7 jetti Kawasaki erinevate summade eest tuvastamata eraisikutele, 1 jeti MTÜ-le Speedling Racing, 1 jeti SIA-le „ Arco Proüerty“ja 1 jeti SIA-le Laimests. Samuti on maakohus tuvastanud, et 2008 aasta juulis võõrandas H.Linth seaduslik esindaja H.Linth liisingulepingu alusel tema valduses olnud kaatri Stingray 195 FX 225 000 krooni eest tuvastamata eraisikule ja kaatri Stingray 250 CS Nordea Finance Estonia AS-le. Vara võõrandamise osas on maakohtu otsuses põhjendused esitatud ning vaidluse puudumise tõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks tõenditele tuginevat ja jälgitavat põhjendust korrata.

§ 201

objektiivne koosseis on valduses oleva või usaldatud võõra vallasasja või vara ebaseaduslik pööramine enda või kolmanda isiku kasuks. Kolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldusega, et müügilepingud, millised on eelpool ka esitatud, tõendavad AS-i Hansa Liising Eesti omandiõigust lepingus ära näidatud asjade suhtes. Liisingulepingud koos lisadega tõendavad, et AS Hansa Liising Eesti annab liisinguobjektid OÜ H.Linth kasutusse, kuid kuni nende täieliku tasumiseni on lepinguesemeks oleva vara omanikuks AS Hansa Liising Eesti. Seega on asjakohatu apellandi etteheide, et maakohus ei ole tuvastanud otsuses kellele tegelikult vara kuulus. Kohus on tuvastanud, et liisingulepingud lõpetati AS Hansa Liising Eesti poolt ennetähtaegselt, kuna liisinguvõtja ei täitnud lepingutest tulenevaid maksekohustusi. Seega vara täielikku tasumist OÜ H.Linth poolt ei toimunud mistõttu omand üle ei läinud ning OÜ H.Linth oli vaid liisinguesemete valdaja. Seega oli liisinguesemete võõrandamise hetkel OÜ H.Linthi jaoks tegemist tema valduses olevate võõraste vallasasjadega, millede suhtes tal omandiõigus puudus. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Riigikohus on leidnud, et senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Antud juhul on maakohus tuvastanud, et OÜ H.Linth esindaja H.Linth manifesteeris omastamistahte võõrandades liisinguesemeks olevad vallasasjad nende tegeliku omaniku tahte vastaselt ja teadmata kolmandatele isikutele, saades sellest kasu, jättes sellise käitumisega tegeliku omaniku oma varast kestvalt ilma, tekitades sellega omanikule kahju. 7.

1. Kaitsja on leidnud et H.Linth ei ole kelmust toime pannud. Liisingufirma vastutab ise eksimuse eest kuna on rikkunud hoolsuskohustust. Kolleegium eeltoodud järeldusega ei nõustu. Maakohus on piisavalt selgelt esitanud oma põhjenduse sellest milles seisnes H.Linthi poolt AS-le Hansa Liising Eesti tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tulemusena tegi kannatanu varakäsutuse ja sai varalist kahju. Maakohus tuvastas esitatud süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemise ja H.Linthi süü kogu süüdistuse mahus. Nii leidis kohtus tõendamist süüdistus sellest, et H.Linth OÜ H.Linth esindajana võõrandas AS-le Hansa Liising Eesti kahel korral sama kaatri, muutes teisel korral müügilepingus ja arvel tehasetähist. Eeltoodud moonutusest tekkis AS-l 27 Hansa Liising Eesti arusaam, et omandab uue, talle mittekuuluva kaatri, tegi varakäsutuse, makstes kaatri eest OÜ Linth arveldusarvele 320 000 krooni (20 451,73 eurot) ( 1 kd. t.lk. 119121). Tegelikkuses oli AS Hansa Liising Eesti nimetatud kaatri eest eelnevalt koostatud ja õigete andmetega sisustatud müügilepingu alusel osaühingule juba tasunud ning tegemist oli juba varakäsutuse ja kahju saamise hetkel AS-le Hansa Liising Eesti kuuluva varaga. Samal kuupäeval sõlmiti liisinguleping ning maakohus on tuvastanud, et H.Linth, vaatamata sellele, et tegemist oli teadlikult temale võõra varaga võõrandas kaatri kolmandale isikule. Samuti on kohus tuvastanud ja oma sellekohase põhjenduse ka esitanud, et H.Linth OÜ H.Linth nimelt müüs AS-le Hansa Liising Eesti kaatrid, millede eest aktsiaselts kandis osaühingu arvele vastavalt 232 499,99 krooni( 14 856,26 eurot) ja 226 500 krooni( 14 475,99 eurot). Müügilepinguga samal kuupäeval sõlmiti ka eelnimetatud vara osas liisingulepingud, millega AS Hansa Liising Eesti andis kaatrite valduse üle OÜ-le H.Linth. Müügilepingute sõlmimisega näitas H.Linth üles tahet ja väljendas valmisolekut selleks, et nimetatud kaatrite omanikuks saaks aktsiaselts, kuigi tegelikkuses pärast nimetatud lepingute alusel kannatanu poolt varakäsutuse tegemist H.Linth tühistas omaalgatuslikult kaatrite tellimuse ning saades ise varalist kasu tekitas kannatanule juba tasutud summas varalist kahju. Selline käitumine annab aluse järelduseks, et H.Linth tegutses lepingute sõlmimisel eesmärgiga petta AS Hansa Liising Eestit, et viimane teeks läbi OÜ-gu H.Linth tema kasuks varakäsutuse. Maakohtu põhistatud järeldusi pole kaitsja apellatsioonis kummutanud ega argumenteeritud vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks. 7.
2. Kaitsja on

§ 3811

lg 2 järgi esitatud süüdistuse osas leidnud, et kriminaalasja materjalidest ega kohtuotsusest ei nähtu, et äriühingu varalisest seisundist oleks ülevaate saamine olnud oluliselt raskendatud. Süüdistuse kohaselt on äriühingu varalist seisundit vaid ebaõigesti kirjeldatud. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Maakohus on avanud

§ 3811lg 2 ettenähtud objektiivse koosseisu.

Analüüsides ja arvestades nii kirjalikke materjale kui ka pankrotihalduri U.Trossi ja tunnistaja V.Väli ütlusi on maakohus tuvastanud, et H.Linth, OÜ H.Linth juhatuse ainuliikmena jättis koostamata ja esitamata 2008 aasta majandusaasta aruande. Samuti on maakohus tuvastanud, et OÜ Linth raamatupidamises puudus 2008- 2009 sularaha liikumist näitav algdokumentatsioon ja kassa aruanne, millest tulenevalt ei olnud pankrotimenetluses võimalik saada ülevaadet sularaha liikumisest ja kassajäägist. Samuti on kohus tuvastanud, et ettevõtte vara oli bilansis kajastatud ebaõige väärtusega. Eeltoodust tulenevalt on maakohus leidnud, et H.Linthi poolt raamatupidamise korraldamise teadva rikkumisega ning ka raamatupidamisdokumendis oluliste asjaolude kajastamata jätmisega oli pankrotimenetluses äriühingust raamatupidamiskohustuslase varalisest seisundist ülevaate saamine raskendatud. Maakohus on otsuse lk 24-27 põhistanud H.Linthi süüditunnistamist raamatupidamise kohustuse rikkumise tahtlikus toimepanemises ning kaitsja väide, et maakohtu otsus pole selles osas arusaadav on ekslik.

1. Kaitsja on leidnud, et kohus on rahuldanud tsiviilhagi rahaliste nõuete suhtes, millel saab esitada aegumise vastuväite. Analoogse väite esitas kaitsja ka maakohtus ning maakohus on otsuse lk. 32 kaitsja vastavasisulise seisukohaga mittenõustuva põhjenduse esitanud. Kaitsja leiab jätkuvalt, et kannatanu poolt lepingute ülesütlemise aeg 25.03.2009 on päevaks mil kannatanu sai teada oma kahjust, mistõttu ka kahjunõude aegumistähtaja alguseks. Kolleegium sellekohase käsitlusega ei saa nõustuda. 28 Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaega reguleerivad esmajoones TsÜS § 150 lg-d 1 ja
2. TsÜS § 150 lg 1 sätestab, et kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 150 lg 3 näeb ette, et kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest. Süüdistuse kohaselt oli kuritegude toimepanemise ajavahemikuks 2007- 2008, seega TsÜS § 150 lg 3 ettenähtud aegumistähtaeg ei ole saabunud. Teadmine kahjust TsÜS § 150 lg 1 tähenduses peab hõlmama nii teadmist kahjust kui ka teadmist teost või sündmusest, millega kahju põhjustati. Selline teadmine ei eelda täpset ülevaadet kõigist kahju ja selle tekitamise üksikasjadest: piisab kui kannatanul on küllalt infot, et koostada selline hagi, mille kohus eeldatavasti menetlusse võtaks. TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja kulgu ei saa lugeda alanuks ajast, mil õigustatud isik sai või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud teost või sündmusest, kuid ta ei teadnud ega pidanudki teadma kahju hüvitama kohustatud isikust. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-106-12 on sedastatud, et üldjuhul võib eeldada, et kriminaalasjas kannatanu teab või peab teadma kahju hüvitama kohustatud kahtlustatavast, süüdistatavast või tsiviilkostjast hiljemalt ajast, mil menetleja võimaldab tal KrMS § 224 lg 2 korras tutvuda kriminaaltoimikuga, milles sisalduvad faktilised asjaolud osutavad konkreetsele isikule kui kahju hüvitama kohustatule. Välistatud ei ole, et kannatanu saab kahju hüvitama kohustatud isikust TsÜS § 150 lg 1 mõttes teada kahju põhjustamise ja kohtueelse menetluse lõpuleviimise vahelisel ajal, nt mõnest kriminaalmenetlusvälisest allikast. Asjaolud, millest nähtub, et kannatanu teadis või pidi teadma kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust enne seda, kui tal võimaldati kriminaaltoimikuga tutvuda, peab esitama ning tõendama kohtumenetluse pool, kes aegumisele tugineb. Kaitsja on apellatsioonis märkinud vaid, et kuna aktsiaselts ütles lepingud üles 25.03.2009 , siis algabki TsÜS ettenähtud aegumistähtaeg sellest päevast. Kaitsja on jätnud tähelepanuta, et lepingute näol, millised kannatanu ennetähtaegselt üles ütles, oli tegemist äriühingute vaheliste lepingutega ning ennetähtaegne lepingute lõpetamine tulenes asjaolust, et äriühing ei täitnud lepingujärgseid kohustusi. Selline äriühingute vaheliste lepingute lõpetamise aeg ei ole käsitatav aegumistähtaja kulgemise algusena äriühingu juhatuse liikme vastu esitatud deliktiõigusest tuleneva nõude osas. Kolleegiumi seisukohalt saab antud menetluses kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaja alguseks arvata aeg, mil kannatanu sai teada, et juhatuse liige on pannud toime õigusvastase teo, millega on kannatanule kahju tekkinud. Maakohus on märkinud, et kannatanu sai nimetatud asjaolust teada kriminaalmenetluse, mis alustati 2010 käigus ning apellant, kes aegumisele tugineb ei ole vastupidist tõendanud. Kolleegium leiab, et 05.10.2012 aastal kannatanu poolt esitatud kahjunõue ei ole aegunud ning nimetatud alusel haginõude rahuldamata jätmiseks seaduslikud alused puuduvad.
3. Kaitsja on leidnud, et tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas on kohus piirdunud vaid hagiavalduses esitatu kordamisega, otsus pole kooskõlas TsMS § 442 lg 8 sätestatuga. Tegemist on kohtuotsuse põhistamiskohustuse rikkumisega ulatuses mida tuleb pidada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja palub maakohtu otsuse tühistamist kahjunõude summas 129 213, 22 väljamõistmise osas ning leiab, et rikkumise kõrvaldamatuse korral tuleks asi saata maakohtule tsiviilhagi osas uueks lahendamiseks. Kannatanu esindaja on kirjalikes seisukohtades samuti tõdenud, et uute tõendite esitamise vajadusel tuleb anda kannatanule täiendav aeg või saata selles osas kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. 29 9.
4. Kolleegium leiab, et tekitatud kahju väljamõistmist juhatuse liikmelt H.Linthilt on maakohus põhjendanud, mistõttu ei saa nõustuda selles osas põhjenduste puudumise etteheitega. Antud menetluses on maakohus tuvastanud, et
5. a augustist kuni
6. a septembrini võõrandas H.Linth OÜ Linth nimel kolmandatele isikutele AS-le Hansa Liising Eesti ( Swedbank Liising AS) kuulunud esemeid, mis olid OÜ Linth valduses liisingulepingute alusel. Liisingulepingute kohaselt ei olnud OÜ-l Linth õigust liisitud esemeid AS Hansa Liising Eesti nõusolekuta võõrandada. Sellist nõusolekut pole äriühing andnud.
7. a märtsis ütles AS Hansa Liising Eesti osaühinguga H.Linth sõlmitud liisingulepingud üles. Esemete võõrandamise tõttu kaotas kannatanu oma vara ning maakohus on tuvastanud, et H.Linth sai võõrast vara võõrandades, kuritegu toime pannes, aru selle tagajärjest. Käesolevas kriminaalasjas tuvastatud faktilised asjaolud andsid maakohtule aluse asuda seisukohale, et liisitud esemeid tahtlikult võõrandades rikkus H.Linth

§-st 201 tulenevat valdaja kohustust hoiduda võõra vallasasja tahtlikust pööramisest enda või kolmanda isiku kasuks.

§ 209

koosseisuteo puhul antud ebaõige oluline teave või olulistest asjaoludest teatamata jätmine, mis viis lepingu sõlmimiseni, mida teine pool tegelikest asjaoludest teades ei oleks sõlminud, on kahju hüvitamise nõue suunatud kahju hüvitamisele, mis teisele poolele lepingust tekkis. Maakohus on jõudnud järeldusele, et tuvastatud asjaoludel on H.Linthi tegevus, millega AS Hansa Liising Eesti jäi jäädavalt oma varast ilma käsitatav aktsiaseltsi suhtes toime pandud isikliku, VÕS § 1045 lg 1 p 7,8 järgi kvalifitseeritava deliktina. Järelikult on kannatanul VÕS § 1043 alusel õigus nõuda süüdistatavalt liisitud esemete müügiga tekitatud kahju hüvitamist. 9.

1. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles osas, et maakohus, mõistes esitatud kahjunõude välja tsiviilhagiavalduses esitatud põhjenduste alusel ja taotletud määras, ei ole nõuetekohaselt tuvastanud faktilisi asjaolusid, mille alusel saaks kindlaks määrata kannatanu hüvitisnõuete ulatuse. Selles osas puudub ka põhjendus ning piirdutud on vaid hagiavalduses märgitu kordamisega. Riigikohus on mitmetes lahendites( nt otsused 3-1-1-42-15, 3-1-1-64-15) sedastanud, et VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel tekkiva kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda VÕS § 127 lg-test 1, 2, 4 ja 5 ning kaitsenormi eesmärgist. Maakohus on küll otsuses avanud VÕS § 127 lg 1 sisu, kuid pole hüvitatava kahju kindlakstegemisel võrrelnud kahjustatud isiku varalist olukorda pärast kahju tekitanud sündmust selle olukorraga, mis oleks olnud juhul, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tekkinud kahju suuruseks loetakse nimetatud kahe varalise olukorra vahe. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist. VÕS § 127 lg 2 kohaselt tuleb täiendavalt selgitada, kas kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga. Analoogselt eelpool viidatud Riigikohtu lahendites tuvastatuga on ka antud juhul jätnud maakohus välja selgitamata, milline olnuks ebaseaduslikult kolmandatele isikutele võõrandatud sõiduauto, jettide, kaatrite ja mootorkelgu täpne saatus, kui need oleks liisingulepingute ülesütlemisel liisinguandjatele tagastatud ja liikumisvahendite müümise korral liisinguandjate poolt nende eest eeldatavalt saadud müügihind. Samuti on tuvastamata, milline olnuks ühe või teise asja puhul jääkväärtuse ja liisinguandja kulude hüvitamise nõude vahe selle aja seisuga, mil liisinguese oleks selle olemasolu korral liisinguandjale tagastatud. Selle asemel käsitas kohus süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kahjuna summat, mis koosneb liisingulepingute järgset debitoorset võlgnevust koos viivismakse võlgnevusega ja nendest lepingutest tulenevat vara jääkmaksumust (vt otsuse lk 31). H.Linthi vastu suunatud 30 nõude ulatust ei saa kindlaks määrata nii, nagu kohus seda hagiavalduse alusel tegi kuna õiguslik alus nõuda selliste summade tasumist sai tuleneda üksnes liisingulepingutest. Riigikohus on selgitanud, et nii lepingu sõlmimisel kui ka selle täitmisel on võlasuhte osaliseks isik, kes lepingu sõlmib, st lepingupool või eeldatav lepingupool. Temalt saab nõuda lepingu täitmist, tema vastutab ka lepingu rikkumise eest. Antud juhul ei ole H.Linth lepingu pooleks. Liisingueseme lepingujärgne maksumus, mille kohus on kahjuarvestuses aluseks võtnud, pole samastatav selle eseme väärtuse ehk turuhinnaga TsÜS § 65 mõttes. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama muu hulgas ka kahju ja põhjusliku seose kostja teo ning kahju vahel. Käesolevas asjas ei ole Swedbank Liising AS kõiki kahju ulatuse tuvastamiseks olulisi asjaolusid ja neid kinnitavaid tõendeid kohtule esitanud. Kolleegium jagab kannatanu esindaja seisukohta, et tsiviilhagi menetlemisel tuleb kohtul ka kriminaalmenetluses järgida TsMS § 328 lg-st 2, § 329 lg-st 3, § 351 lg-st 2 ja § 392 lg 1 p-dest 1–4 tulenevat selgitamiskohustust, sh kohustust selgitada kohtumenetluse pooltele, missuguseid asjaolusid peavad pooled nende seatud materiaalõiguslike eesmärkide saavutamiseks tõendama ja milline on nende asjaolude tõendamise koormus. (Vt Riigikohtu erikogu
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 60.) Neid nõudeid pole maakohus järginud. Kohtuotsuses puudub vähimgi põhjendus kuidas H.Linthi õigusvastaste tegudega(

§ 201

järgi etteheidetud teona liisinguesemete võõrandamisega) on seotud enne lepingu ülesütlemist osaühingu poolt tasumata jäetud liisingu osamaksed, mis on käsitatud debitoorse võlgnevusena ja samuti ka nendelt arvestatud viivis. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 341 lg 3 näeb ette põhimõtte, et KrMS § 339 lg 2 rikkumise tuvastamisel saab maakohtule uueks arutamiseks kriminaalasja saata vaid juhul kui rikkumist pole võimalik kõrvaldada apellatsioonikohtus. Nii nagu Riigikohtu lahenditites käsitatud juhul peab kolleegium põhjendatuks ka antud juhul juhindudes KrMS § 337 lg-st 2 p 2, § 341 lg-st 3 ja TsMS § 692 lg-st 5 saata kriminaalasi tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Eesseisva tõendamiseseme maht on külaltki suur. Apellatsioonimenetluses on vaidlusesemeks ka H.Linthi süü küsimus, mille üle otsuse tegemine lükkuks uute, mahukate tõendite kogumise tõttu teadmata ajaks edasi. Selline teadmatus on aga vastuolus EIÕK art 6 lg 1 eesmärgiga, mille kohaselt peab kriminaalasjades vältima seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. Kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmine üksnes Swedbank Liising AS-i tsiviilhagi osas ei lükka edasi H.Linthi süü ja karistuse mõistmise osas lahendi tegemist ega ka selles osas tehtud otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Eespool kirjeldatud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb kohtul tsiviilhagi uuesti arutada. Asja uuel arutamisel peab kohus järgima käesolevas otsuses antud juhiseid, mh määrama kannatanule TsMS § 329 lg 4 või § 3401 lg 1 alusel tähtaja, toomaks esile asjaolud, millest nähtub kannatanul H.Linthi poolt toimepandud kuritegudega tekkinud kahju ulatus, ning esitada neid asjaolusid kinnitavad tõendid. 10. Mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele pole apellant viidanud. Kolleegium, kontrollides nii mõistetud põhikaristusi kui ka liitkaristust leiab, et karistuse mõistmisel pole tuvastatavad menetlusõigust ega materiaalõigust puudutavad minetused, mis annaks aluse karistuse mõistmise osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Mõistetud karistused on kooskõlas

§ 56

ettenähtuga ja

§ 73kohaldamine vastab karistuse eripreventiivsetele eesmärkidele. 31 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 3, § 339 lg 2, § 340 lg 2 p 5, § 341 lg 3, TsMS § 656 lg 1 p 5, TsMS § 657 lg 1 p 3 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2015 aasta otsuse AS Swedbank AS kasuks kahjunõude summas 129 213,22 eurot Henn Linth’ilt väljamõistmise osas. Saadab tühistatud osas kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kaitsja apellatsiooni rahuldab osaliselt. Apellatsioonimenetlusega seotud kulude hüvitamise taotlusi pole ringkonnakohtule esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) 32