← Eesti

3-13-2256/34

Obsah (5)§ 20§ 19§ 28§ 9§ 221

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsember 2015, Tallinn Haldusasja

) § 6 lg 2 p 1 alusel mitte tagastada 15,5 ha endisest Uuetoa A-13 talumaast ja alustada maa kompenseerimise menetlust. Hanila Vallavalitsuse 20.10.2000 korraldusega nr 284 kinnitati mittetagastatava 15,5 ha maa maksumus ja määrati õigustatud subjektile kompensatsioon endisest Uuetoa A-13 kinnistust mittetagastatava 15,5 ha maa eest (sh Hanila vallas maatükk 9,5 ha ja Varbla vallas 6,0 ha). Kuna maa tagastamise ja maa ostueesõigusega erastamise subjektid kokkulepet ei saavutanud, väljastas Hanila Vallavalitsus 03.01.2002 kirjaga nr 5-1.3/8 Pivarootsi külas Uuetoa hoonete juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku. Hanila Vallavalitsuse 18.10.2002 korraldusega nr 243 otsustati mitte tagastada 18,25 ha Uuetoa talu maast, sest seal paiknevad teise isiku hooned, ning algatati maa kompenseerimise menetlus. 08.12.2008 kirjaga nr 5-2-3/1400 teatas Hanila Vallavalitsus UÕ-le, et tunnistab kehtetuks 03.01.2002 kirjaga nr 5-1.3/8 tehtud piiriettepaneku ning esitab Uuetoa hoonete juurde maa ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise uue ettepaneku. 3. Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korraldusega nr 224 „Maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku muutmine ja kinnitamine“ kinnitati ja esitati UÕ-le Pivarootsi küla Uuetoa hoonete juurde ostueesõigusega erastatava maa täpsustatud piiride kulgemise ettepanek vastavalt lisale ligikaudse pindalaga 18,3 ha. Samuti tunnistati korraldusega kehtetuks Hanila Vallavalitsuse 08.12.2008 kirjaga nr 5-2-3/1400 UÕ-le väljastatud Uuetoa hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud piiride kulgemise ettepanek ning märgiti, et pärast Uuetoa maaüksuse erastamist ja kinnistusraamatusse kandmist on maaomanik kohustatud sõlmima eratee avaliku kasutuse lepingu või seadma notariaalse juurdepääsutee servituudi valla üldplaneeringus perspektiivse avaliku teena vormistatud Uuetoa maaüksust 2

(9)3-13-2256 läbivale ca 135 m pikkusele teelõigule Uuetoa maaüksusest mere pool asuvate kinnistute kasuks, sh munitsipaalomandis oleva Pivarootsi lautri maaüksuse kasuks. Korralduses selgitati, et kui UÕ ei nõustu uue piiride kulgemise ettepanekuga, on tal õigus 15 päeva jooksul ettepaneku saamisest arvates esitada kirjalikult motiveeritud vastuväited. Kui ettepaneku koostaja peab vastuväiteid põhjendatuks, koostab ta uue piiride kulgemise ettepaneku. Kui vastuväiteid ei ole võimalik arvestada, informeerib ettepaneku koostaja sellest kirjalikult, näidates ära vastavad põhjused. Piiride kulgemise ettepaneku alusel on UÕ kohustatud tellima katastriüksuse moodustamise tööd vastavat litsentsi omavalt isikult kolme kuu jooksul ettepaneku kättesaamise päevast arvates ja teavitama 10 päeva jooksul Hanila Vallavalitsust tellimuse esitamisest, näidates ära, kellele ja millal on tellimus esitatud. Kui mõjuva põhjuseta ei esitata nimetatud tellimust, kaotab UÕ maa erastamise õiguse. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Korralduse andmise õigusliku alusena on viidanud

§ 20

lg-le 1, §-le 21, §-le 221, § 23 lg-le 11, Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud maa ostueesõigusega erastamise korra §-dele 131–134, Hanila valla üldplaneeringule ning Hanila Vallavolikogu 26.01.2012 otsusega nr 98 kehtestatud Uuetoa lautri tee detailplaneeringule.

  1. Hanila Vallavalitsuse 23.09.2013 korraldusega nr 299 jäeti UÕ vaie 08.08.2013 korralduse kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
  2. UÕ esitas 24.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korralduse nr
  3. 1) Hanila Vallavalitsus on piiriettepaneku koostamisel jätnud ostueesõigusega erastatavast maast alusetult välja maatüki ligikaudse suurusega 4 ha õigustatud subjektile tagastamiseks ja eiranud kaebaja õigust maa erastamiseks kuni 50 ha ulatuses, mis tuleneb

§-st 221 lg-st 2. Erastamisulatuse põhjendamiseks on viidatud üksnes Maa-ameti 13.02.2004 kirjale. Sisulised põhjendused viidetega vastavatele õigusnormidele on jäetud välja toomata. 2) AM-l ei olnud maa tagastamistaotluse esitamise õigust ega ka maa tagastamise nõudeõigust. ÕVVTK kohaliku komisjoni 16.12.1994 otsusega tunnistati subjektiks AM, kes loovutas 02.08.1995 oma tagastamise nõudeõiguse tütrele AM-le. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine oli sel ajahetkel reguleeritud tol ajal kehtinud

§ 19lõikega 3.

Kuna endisel kinnistul asus elamu, mis ei kuulunud loovutamisavalduse tegemise ajal AM-le ning kuna AM ei olnud taotlenud antud piirkonnas ka mingit muud maad, siis ei vastanud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine

§ 19lg 3 nõuetele.

AM ei ole 1991. aastal koostatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduses talumaade osalist tagastamist 5 ha suuruses osas taotlenud, taotletud on üksnes ühistatud vara kompenseerimist. 3) Maa tagastamise õigustatud subjektil saaks olla nõudeõigus säilinud üksnes 2,75 ha ulatuses, kuivõrd ülejäänud osas on Uuetoa talu nr A-13 maa talle juba kompenseeritud. 4) Uuetoa A-13 maa tagastamise toimikust nähtub, et endise kinnistu Uuetoa A-13 üks lahustükk suurusega 6,3 ha asub käesoleval ajal Varbla vallas, mida on võimalik tagastamise subjektile osaliselt tagastada. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et Tallinna Halduskohtu 29.03.2011 otsusega haldusasjas nr 3-11-151 (p 26) on juba lõplikult tuvastatud Varbla vallas asuva lahustüki osas kompenseerimine. Asjakohatud on vastustaja väited nagu puuduks võimalus Varbla vallas asuva lahustüki arvelt maad tagastada, sest see lahustükk juba kompenseeriti. Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korralduses nr 165 puudub viide, et Varbla 3

(9)3-13-2256 vallas asuv lahustükk oleks kompenseeritud. Vastustaja põhjendus, et lahustüki kompenseerimist näitab Hanila Vallavalitsuse korraldus 20.10.2000 nr 284, ei ole asjakohane. Korraldus nr 284 ei ole iseseisvaks mittetagastamise aluseks, vaid eksisteerib koos Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldusega nr 165. 5) Ebaõige on piiriettepaneku tegemisel lähtuda asjaolust, et erastatavat maaüksust läbiv tee kavatsetakse taotleda munitsipaalomandisse. Nimetatud tee ei kuulu vallale. Tee, mille rajajat ja omanikku ei ole võimalik tuvastada, ei saa olla maa erastamist takistavaks rajatiseks maareformi seaduse tähenduses.

§ 28

lg 1 p 1 ei võimalda sellise tee aluse maa munitsipaalomandisse taotlemist, kui maal ei ole vallale kuuluvat ehitist. Munitsipaalomandisse andmist saab taotleda käesoleval juhul vaid

§ 28lg 2 alusel.

Sellise maa omandamise eesõigus on kaebajal,kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektil vastavalt

§ 20lõikele 1.

Detailplaneering ei anna alust vaidlusaluse maa munitsipaliseerimiseks, kui puuduvad

§-s 28 sätestatud alused. 6) Põhjendamatu on vastustaja kavatsus tagastada õigustatud subjektile ala, mis on tekkinud rannajoone muutumise arvel pärast Uuetoa A-13 kinnistu õigusvastaselt võõrandamist. 6. Hanila vald palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Kuna Uuetoa A-13 õigustatud subjekt taotles maa tagastamist osaliselt ja tal oli selleks õigus, võis kaebaja tulenevalt

§ 9lg-st 2 erastada 18,25 ha maad.

Õigustatud subjekt taotles 02.06.2000 esitatud avalduses kahe lahusmaatüki kompenseerimist ja maa osalist tagastamist ca 20 ha suurusest põhitükist. Seega tuli lähtuda

§ 9lg-s 2 ettenähtud maa poolitamisest.

Kaebajale maa erastamise ulatus on määratud kindlaks õigusaktidele tuginedes, seega on väide, et erastamise ulatuse põhjendamiseks viidatakse üksnes Maa-ameti 13.02.2004 kirjale, ebaõige. 2) ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni 16.12.1994 otsusega nr 105 tunnistati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks AM. Pole olukorda, kus vara tagastamise õigustatud subjekt puudub. AM oli esitanud 22.11.1991 avalduses taotluse õigusvastaselt võõrandatud ühistatud vara, sh talumaa kompenseerimiseks ja osaliseks tagastamiseks. Kuna õigustatud subjekt taotles ka maa tagastamist, oli maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine kooskõlas

§ 19lg-ga 3 ja loovutamine oli õiguspärane.

3) Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldusega nr 165 on tehtud otsus mitte tagastada Pivarootsi külas Uuetoa A-13 talumaast 15,5 ha ja alustada õigusvastaselt võõrandatud Uuetoa A-13 talu kinnistu nr 8806 maa kompenseerimise menetlust. Hanila Vallavalitsuse 20.10.2000 korraldusega nr 284 on õigustatud subjektile kompenseeritud 15,5 ha (lahustükid Varbla ja Hanila vallas) ja 18.10.2002 korraldusega nr 253 on kompenseeritud 18,25 ha. 26.10.2000 kirjaga nr 54-5/473 on Hanila Vallavalitsus teatanud Varbla Vallavalitsusele endise Uuetoa A13 kinnistu Varbla vallas asuva lahusmaatüki kompenseerimisest ja lisanud ka kompensatsiooni suuruse arvutuse. Seega on AM-le õigusvastaselt võõrandatud 36,5 ha suurusest endisest Uuetoa A13 kinnistust tema soovil kompenseeritud 15,5 ha, millest Varbla vallas asuv lahusmaatükk moodustab 6 ha ja Hanila vallas asuv lahusmaatükk 9,5 ha. Täiendavalt on kinnistu põhitükist hilisema 18.10.2002 korraldusega kompenseeritud 18,25 ha. Kuna Varbla vallas asuv lahusmaatükk on õigustatud subjektile kompenseeritud, ei saa sama maatükki tagastada. Kompenseerimise korraldusi ei ole vaidlustatud. Haldusasjas nr 3-11-151 leidis halduskohus, et kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates tuleb lugeda tuvastatuks, et Varbla vallas asuv lahustükk kompenseeriti maa tagastamise õigustatud subjektile. 4

(9)3-13-2256 4) Kaebaja on täpselt samad vastuväited tee munitsipaliseerimisele esitanud ka haldusasjas nr 3-11-151. Hanila Vallavolikogu otsusega 26.01.2012 nr 98 kehtestati Pivarootsi küla Uuetoa lautri tee detailplaneering. Detailplaneeringuga on Uuetoa lautri tee muudetud üldplaneeringus perspektiivseks avalikuks teeks, mis edaspidi taotletakse munitsipaalomandisse. Uuetoa lautri tee jätmine munitsipaalomandisse on lubatud ja vajalik

§ 28lg 2 ja looduskaitseseaduse § 36 lg 2 alusel.

Piiriettepaneku koostamisel on välditud kaebaja erastamisulatuse vähendamist Uuetoa lautri tee munitsipaliseerimise tõttu. 5) Vastustaja on erastatavast maast välja jätnud rannajoone arvelt lisandunud maa. Kaebaja väide, et rannajoone arvelt suurenenud kinnistu ala tagastamine õigustatud subjektile on põhjendamatu, ei ole õige ja seda ei toeta ka Maa-ameti arvamus.

  1. AM palus jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Varbla vald märkis vastuses kaebusele, et lahusmaatükk A-13 Uuetoa, mis asub praeguse Varbla valla haldusterritooriumil, on 6,0 ha ulatuses kaebajale kompenseeritud ja seda ei saa tagastada. Kompensatsiooni määramisest on Hanila Vallavalitsus teavitanud 20.10.2000 kirjaga nr 54-5/
  4. Tallinna Halduskohtu 03.02.2015 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. 1)

§ 221

lg 1 lubab maad erastada

§-s 9 sätestatud piirides.

§ 9

lg 2 teise ja kolmanda lausega sätestatakse, et kui elamu omanik saab piirnevate maade arvel erastada vähem kui 20 ha maad, on tal õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb õigustatud subjektile. Vabade piirnevate maade puudumisel jagatakse maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võrdsetes osades, kusjuures elamu omanikul ei ole õigust nõuda rohkem kui 20 ha maad. Vastustaja leidis õigesti, et vabade piirnevate maatükkide puudumisel ei saa kaebaja erastada rohkem kui seda saaks teha õigustatud subjekt. Lähtudes õigusvastaselt võõrandatud maa 36,5 ha suurusest pindalast, ei saa kaebaja õigustatud subjektist rohkem maad ainult siis, kui talle erastatakse kuni 18,25 ha. 2) Tegemist oli õigusvastaselt võõrandatud maaga, mille tagastamise ja kompenseerimise õigustatud subjektiks tunnistatud AM loovutas nõudeõiguse oma tütrele AM-le. AM-le on õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseeritud. Kaebaja väide, et AM-l ei saanud olla maa tagastamise nõudeõigust, ei ole kooskõlas tõenditega. Seonduvalt vara kompenseerimise ja nõudeõiguse loovutamisega on kohtule esitatud Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldus nr 165, 20.10.2000 korraldus nr 284 ning 18.10.2002 korraldused nr 243 ja 253. Õigustatud subjekt oli määratletud ning olenemata võimalikust vaidlusest seonduvalt nõudeõigusega, ei oleks saanud kaebaja nagunii üle 18,25 ha maad erastada, sest õigustatud subjekt oli taotlenud maa (osalist) tagastamist. Kompenseeritud lahustükke ei saa aga enam hiljem õigustatud subjektile tagastada (ORAS § 17 lg 5). 3) Puuduvad Uuetoa A-13 lahustükiga piirnevad vabad maatükid. Lahustüki suurus on 20,15 ha. Maatüki suurenemine merepiiri muutmise tõttu ei puutu asjasse. Kaebaja ei saaks erastada üle 18,25 ha ning vaidlustatud haldusaktiga kinnitatud piiride kulgemise ettepaneku kohaselt ongi erastatava maaüksuse pindala taoliselt määratletud, isegi suuremas ulatuses. Kaebaja nõue erastada maad suuremas ulatuses on seetõttu alusetu. 4) Kohus ei või haldusorgani asemel piiri kulgemist ise kindlaks määrata, vaid üksnes kontrollida ja hinnata, kas haldusorgani poolne kaalutlusõiguse teostamine on toimunud õiguspäraselt ning põhilisi kaalutlusreegleid järgides. Need nõuded on üldjoontes täidetud. 5

(9)3-13-2256 5) Mis puutub tulevikus munitsipaalomandisse taotletavasse teealasse, siis vastavalt

§ 20

lg-le 1 kuulub erastamisele üksnes selline maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

§ 28

lg 2 lubab anda munitsipaalomandisse ka lõikes 1 nimetamata maad, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks. Seega ei ole tee munitsipaalomandisse taotlemine välistatud ning ostueesõigusega erastamise juures on võimalik sellega eelnevalt arvestada. Vastustajal on õigus osundada piiride kulgemise ettepaneku kinnitamise menetluses nendele asjaoludele, mille kohaselt peaks tee kuuluma hiljem munitsipaalomandisse. Seetõttu on vallavalitsuse viited üldplaneeringule ja detailplaneeringule seonduvalt tee munitsipaalomandisse taotlemisega asjakohased. Kaalutlusõigust ei ole selles osas valesti kohaldatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 10. UÕ apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 03.02.2015 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Erastatava maa suuruse kindlaksmääramisel tuleb tugineda

§ 221lg-le 2.

Kuna 33,75 ha õigusvastaselt võõrandatud maast on maa tagastamise õigustatud subjektile juba kompenseeritud, on selles ulatuses võimalik maad ostueesõigusega kaebajale erastada. Teisi ostueesõigusega erastamise subjekte pole.

§ 9

ei reguleeri maa ostueesõigusega erastamise ulatust olukorras, kus õigustatud subjekt on taotlenud maa kompenseerimist. AM taotles eeskätt maa kompenseerimist. Kuna maa on juba ligi 93% ulatuses kompenseeritud, ei tagaks

§ 9

lg 2 kohaldamine ja maa erastamine kaebajale üksnes 18,3 ha ulatuses maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti ja vara tagastamise õigustatud subjekti huvide tasakaalu. Maa jagamisel kaebaja ja kolmanda isiku vahel tuleb arvesse võtta maa osalist kompenseerimist. 2) Vastustaja on otsustanud õigustatud subjektile tagastada kinnistu kõige väärtuslikuma mereäärse osa. Enamuse ostueesõigusega erastatavast kinnistust moodustab üleujutusala, mis on soostunud ning ei oma praktilist väärtust. Kogu soine üleujutusala on jäetud kaebajale erastamiseks ja ainus ligipääs merele on otsustatud tagastada ning lautritee munitsipaliseerida. Selline olukord ei taga poolte võrdsust.

§ 9

lg 2 sätestatud võrdsuse põhimõttest lähtuvalt tuleb maatükkide suuruse kõrval arvestada ka maa kasutusvõimalusi ja väärtust mõjutavaid muid tegureid ning silmas tuleb pidada ka maatükkide tegelikku väärtust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 27.02.2001 otsus nr 3-3-1-1-01, p 3 ja 22.11.2001 nr otsus 3-3-1-52-01, p 2). 3) Õigusaktidest ei tulene, et endise õigusvastaselt võõrandatud kinnistu merepiiri arvel suurenenud osa tuleb tagastada. 4) Vaidlustatud korralduses ei ole nimetatud õiguslikku alust, mis annaks võimaluse taotleda lautritee aluse maa munitsipaalomandisse andmist. Maa-ameti väide, et see on võimalik, ei ole siduv ning on vastuolus seadusega. Halduskohus pidas võimalikuks maa munitsipaalomandisse andmist

§ 28

lg 2 alusel.

§ 20

lg 1 ls 2 näeb ette, et kui maad taotletakse munitsipaalomandisse

§ 28

lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist

§-s 221 sätestatud ulatuses. 5) Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma kehtestatud menetlust järgides, vastavat otsust tuleb põhjendada ning seda saab vaidlustada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2006 otsus asjas nr 3-3-1-61-06 ja 11.10.2007 otsus asjas nr 3-3-1-37-07). See seisukoht on kohaldatav ka maa munitsipaalomandisse andmisel. Kuna vastustaja on seisukohal, et kehtestatud detailplaneeringu järgselt maa munitsipaalomandisse andmist enam vaidlustada ei saa, pidi 6

(9)3-13-2256 vastustaja tingimata juba detailplaneeringu menetluse ajal järgima ka maa munitsipaalomandisse andmise põhimõtteid ning kaaluma maa munitsipaalomandisse taotlemist tingivaid avalikke huve kaebaja huvidega, kes taotles sama maa erastamist. Seda ei ole tehtud. Detailplaneeringu menetluses ei ole avalikku huvi maa munitsipaalomandisse andmiseks välja toodud ega selle kaalukust kaebaja huviga võrreldud. 6) Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu kaalutlusi, sh kaebaja huvide arvesse võtmist ega vastanduvate huvide vahel valiku tegemist. Halduskohtu vastupidine väide on põhjendamata. 7) Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja esitatud tõendeid, mis kinnitavad, et teiste õigusvastaselt võõrandatud kinnistu lahustükkide suurus kokku oli 16,35 ha (6,3 ha Uuetoa A13b ja 10,05 ha Uuetoa A13a) ning kinnistu kokku 38,35 ha. Kohus ei ole kinnistu suuruse väljaselgitamisele tähelepanu pööranud. 8) Vara tagastamise õigustatud subjekt AM ei taotlenud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist. Alles hiljem kirjutati avaldusele juurde, et õigustatud subjekt soovib maa 5 ha osas tagastamist. Uuetoa A13 maa 3,2 ha ulatuses AM-le tagastamise aluseks ei saa olla AM 02.06.2000 avaldus maa tagastamise tingimuste muutmise kohta. Maa-ameti 08.11.2000 vastuses nr 12-1/3418/4499 selgitati, et see avaldus on esitatud tähtaega ületades. 9) Maa kompenseerimise korralduses puudub viide sellele, et Varbla vallas asuv lahustükk oleks jäetud tagastamata või oleks kompenseeritud. Seetõttu saab õigustatud subjektile maad tagastada Varbla vallas asuva maatüki Uuetoa A13b arvelt. Asjakohane ei ole vastustaja väide, et lahustüki kompenseerimist näitab Hanila Vallavalitsuse 20.10.2000 korraldus nr 284, sest korraldusega nr 284 määrati 15,5 ha talumaa maa maksumus ja kompensatsiooni summa. 11. Hanila vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane. 2) Maa-amet on ka veel pärast halduskohtu otsust 18.02.2015 kirjas nr 6.2-2/1828 kinnitanud, et Hanila Vallavalitsuse 08.08.2013 korralduses nr 224 on erastamiseks määratud maa suurus õige ja UÕ õigusi ei ole rikutud. Maa-amet selgitas, et kuna õigustatud subjekt taotleb Uuetoa A13 põhitüki osalist tagastamist, siis on kaebajal

§ 9lõike 2 kohaselt õigus taotleda kuni poole endise kinnistu maade erastamist.

Antud juhul tähendab see, et tal on õigus erastada endise Uuetoa A13 talu maa põhitüki tagastamisest ja munitsipaalomandisse andmisest ülejääv osa. 3) Kaebaja väide, et ostueesõigusega erastamiseks on määratud vähemväärtuslik maa, on ekslik. Erastatav maa paikneb samuti mere ääres. 4) Tee munitsipaalomandisse taotlemine iseseisvalt ega sellele viitamine vaidlustatud korralduses ei riku apellandi õigusi, sest õigusvastast „äralõiget“ erastamisele kuuluvast maast ei ole tehtud sellega, et tee on avalikes huvides kavandatud taotleda munitsipaalomandisse. Seejuures toimubki munitsipaliseerimine kehtestatud menetlust järgides. 5) Korraldus on põhjendatud ja selles on esitatud põhikaalutlused. Asjaolust, et korraldus ei vasta tulemuselt kaebaja huvidele, ei too kaasa selle õigusvastasust. 7

(9)3-13-2256 6) Kaebaja väitis 05.01.2015 menetlusdokumendis, et kogu endise kinnistu pindala on 36,5 ha. Halduskohus leidis, et pooltel endise kinnistu suuruse üle vaidlust ei ole. Kaebaja väites seoses endise kinnistu suurusega tuleb jätta tähelepanuta. 7) AM nõudeõigust on aktsepteeritud kohe avalduse esitamise järgselt ning ükski sellekohane haldusakt ei ole kehtetuks tunnistatud. Kuna õigustatud subjekt oli määratletud ja taotles maa osalist tagastamist, on korralduses õigesti määratletud ka kaebajale erastamisele kuuluv maa. 8) Varbla valla lahustükk on õigustatud subjektile kompenseeritud, mistõttu ei saa seda enam tagastada.
  1. AM ja Varbla vald apellatsioonkaebuse suhtes seisukohta ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. AM 22.11.1991 avaldusest ei saa järeldada, et AM ei taotlenud maa osalist tagastamist. Avalduses ei ole tehtud parandusi ning isegi osa teksti avaldusest väljajätmise korral ei saa sellest järeldada, et maa tagastamist avalduse esitaja ei soovi maa tagastamist. Apellatsioonkaebuses viidatud 18.02.2010 protokollist ei saa teha sellist järeldust, nagu apellatsioonkaebuses on tehtud. M. Voki öeldust („Tagastamise avaldus esitatu 91 aastal ja nõuti kogu endise Uuetoa A-13 maade tagastamist. Samale avaldusele on hiljem juurde kirjutatud, osaliselt 5ha“; „Ta soovis ühistatud vara kompenseerida, mitte maad“) saab teha hoopis järelduse, et algselt soovis maa tagastamise õigustatud subjekt kogu maa tagastamist, mitte kompenseerimist. 14.

§ 221

lg 1 näeb ette, et ostueesõigusega võib maad erastada

§-des 7, 8, 9, 10, § 20

  1. ja
  2. lõikes ning §-s 21 sätestatud ulatuses, kui käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 näeb ette, et väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul, kes on Eesti kodanik, on õigus ostueesõigusega erastada tagastamise käigus vabaks jäävat maad kuni 50 ha ulatuses või endise kinnistu piires, kui see oli suurem 50 ha-st, tingimusel, et kinnistu moodustatakse elamu juurde ning sellega ei rikuta teise ostueesõigust omava isiku õigusi. Kinnistu võib koosneda elamualuse katastriüksusega vahetult külgnevatest katastriüksustest, kui nende vahel asub halduspiir või teisele isikule kuuluv tee, oja või jõgi, maaparandussüsteemi magistraalkraav või muude tehnovõrkude ja -rajatiste alune maa. See säte ei ole praeguses asjas kohaldatav, sest kaebaja poolt ostueesõigusega erastamiseks taotletav maa (osa endise Uuetoa talu A13 maatükist, millel paiknevad kaebajale kuuluvad ehitised ja mida ei ole vaidlustatud piiride kulgemise ettepaneku kohaselt ette nähtud kaebajale erastada) ei ole jäänud tagastamise käigus vabaks. Vabaks on jäänud 18,25 ha maad, mis otsustati jätta tagastamata ja kompenseerida Hanila Vallavalitsuse 18.10.2002 korraldusega nr
  3. Ostueesõigusega ei saa ehitiste juurde maad erastada endise Uuetoa talu A13 ülejäänud lahustükkide arvel, mis on kompenseeritud, sest sel juhul ei moodustata kinnistut elamu juurde. Asjaolu, et lahustükke Hanila vallas suurusega 9,5 ha ning Varbla vallas ei saa tagastada, kinnitab asjaolu, et kompensatsioon on määratud just nende lahustükkide eest, mitte õigusvastaselt võõrandatud maa mistahes osade eest. Varbla vallas paikneva lahustüki kompenseerimine nähtub 20.10.2000 korralduse lisadest.
  4. Seetõttu leidsid vastustaja ja halduskohus õigesti, et kohaldada tuleb

§ 9lg-t 2.

Olukorras, kus maa tagastamise õigustatud subjekt taotleb maa osalist tagastamist, tuleb maa jagada maa õigustatud subjekti ja elamu omaniku vahel võimalikult võrdsetes osades, kusjuures 8

(9)3-13-2256 maad ei saa ostueesõigusega erastada tagastatava kinnistu arvelt rohkem kui 20 ha ega rohkem, kui jääb maad õigustatud subjektile. Viimane tingimus välistab maa ostueesõigusega erastamise rohkem kui 18,25 ha suuruses, sest pool endisest kinnistust, mille tagastamise õigus kaebajal või AM-l oli, oli ÕVVTK Lääne maakonnakomisjoni otsuse kohaselt 36,5 ha.
  1. See 16.12.1994 otsus on kehtiv ning selle võimalik õigusvastasus maa suuruse ebaõige kindlaksmääramise osas ei anna alust otsusest kõrvale kalduda. Tähtsust ei oma seetõttu kaebaja väited ja nende kinnituseks esitatud tõendid endise Uuetoa talu A13 maa suuruse kohta.
  2. Lautri juurde viiva tee ostueesõigusega erastamisele kuuluva maa piiridest väljajätmise kohta esitatud väited ei oma tähtsust. Kuna kaebajale on võimaldatud ostueesõigusega erastada maad maksimaalselt lubatavas suuruses, saab teealuse maa munitsipaalomandisse andmine toimuda üksnes maa tagastamise arvel, s.t maad tagastatakse vähem kui 5 ha. Kaebaja ei väida, et teealune maa tulnuks erastada mõne muu maa-ala arvel.
  3. Kuna ostueesõigusega erastamisele kuuluv maa on samal lahustükil oluliselt suurem kui tagastamisele kuuluv maa, ei ole alust pidada maa erastamise ja maa tagastamise õigustatud subjektide kohtlemist ebavõrdseks. Kaebaja ei väida, et ka kompenseeritud lahustükid oleks oluliselt väärtuslikumad. Piiride kulgemise ettepanekust nähtub, et merepiir on jäetud nii ostueesõigusega erastamisele kuuluvale maatükile kui tagastamisele kuuluvale maatükile. Kaardilt ei nähtu, et tagastamisele kuuluv ala ei ole soostunud ja kaebajale ostueesõigusega erastamiseks kuuluv maatükk on soostunud.
  4. Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebus tuli jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  5. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud (apellatsioonimenetluses 15 € riigilõiv ja 420 € esindajatasu; halduskohtus riigilõiv 15 € ja esindajatasu 870 €) tema enda kanda.
  6. Vastustaja taotleb apellatsioonimenetluses menetluskulu väljamõistmist summas 611 € (esindajatasu). Halduskohtus vastustaja menetluskulude nimekirja ega kuludokumente ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulude kaebajalt väljamõistmiseks pole alust. Haldusorganil ei ole küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid kohtuasi peab olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv, et oleks õigustatud kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise. Vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest. Omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka, mistõttu on põhjendatud jätta esindajakulud tema enda kanda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-64-13, p 50). /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.