← Eesti

3-14-50059/65

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2015, Tallinn H

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-14-50059 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AS-le Skinest Energia kuulub Läänemaal Hanila vallas Rõuste tuulepark. AS Skinest Energia nõukogu otsustas 03.02.2005 teostada tuulepargi arenduse ühisrakenduse projektina Kyōto protokolli art 6 ja välisõhu kaitse seaduse (VÕKS) § 1201 lg 1 tähenduses. Keskkonnaminister väljastas 06.05.2005 Rõuste tuulepargi ühisrakenduse projektile toetuskirja (Letter of Endorsement). AS Skinest Energia ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium sõlmisid 19.12.2008 ühisrakenduse projekti algatamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute (HVÜ) müügilepingu, millega AS Skinest Energia kohustus müüma 171 287 HVÜ-d hinnaga 9,50 eurot/tk.
  2. AS Skinest Energia esitas 22.12.2010 Keskkonnaministeeriumile avalduse ühisrakendusprojektile heakskiidukirja (Letter of Approval) väljastamiseks ning korduva taotluse 22.02.2011, paludes lisaks kinnitada Rõuste tuulepargi projekt Eesti Vabariigi ühisrakendusprojektide reservi nimekirja. Keskkonnaministeerium teavitas 30.06.2011 kirjas nr 12-2-2/906, et Rõuste tuulepargi ühisrakendusprojekt on arvatud menetluses oleva Eesti riikliku kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse jaotuskava aastateks 2008–2012 (RJK) eelnõusse, kuid Euroopa Komisjoni heakskiiduta RJK-le ei saa projektile heakskiidukirja väljastada. Keskkonnaminister palus 19.08.2011 kirjaga nr 12-1/6239-1 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt (MKM) kooskõlastust Rõuste tuulepargi heakskiidukirja eelnõule hiljemalt 25.08.2011, märkides, et selleks kuupäevaks mittevastamisel loetakse heakskiidukiri MKM poolt kooskõlastatuks. MKM teatas 01.09.2011 kirjaga nr 17-8/1100144/037, et ei kooskõlasta ettepanekut Rõuste tuulepargi ühisrakendusprojekti heakskiidukirja väljastamiseks. Vabariigi Valitsuse 01.09.2011 kabinetinõupidamise protokollilise otsuse p-ga 2 otsustati majandus- ja kommunikatsiooniministri ettepanekust tulenevalt jätta Rõuste tuulepargi projekt RJK ühisrakenduse reservist välja. Keskkonnaminister teatas 30.09.2011 kirjaga nr 12-2-2/906-7 AS-le Skinest Energia, et tulenevalt MKM 01.09.2011 kirjast nr 17-8/11-00144/037 ei väljastata Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja ning projekt on RJK ühisrakenduse reservist välja arvatud.
  3. AS Skinest Energia esitas 17.10.2011 ja 18.10.2011 halduskohtule kaebused (liidetud haldusasjad nr 3-11-2457 ja nr 3-11-2461) mille lõplikeks nõueteks jäid järgmised taotlused: 1) tühistada keskkonnaministri 30.09.2011 kirjast tulenev keeldumine Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamisest; 2) kohustada keskkonnaministrit väljastama Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukiri või lahendama selle väljastamise taotlus uuesti; 3) alternatiivselt tuvastada heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õigusvastasus. Kaebaja leidis, et vastustajal oli hiljemalt 30.09.2011 kohustus väljastada AS-le Skinest Energia heakskiidukiri. Tallinna Halduskohus tunnistas 08.05.2012 otsusega nr 3-11-2457 AS Skinest Energia Rõuste tuulepargi projektile heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õigusvastaseks, kuid jättis kaebuse ülejäänud nõuded rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.01.2013 otsusega nr 3-11-2457 halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus jättis 25.04.2013 määrusega nr 3-7-1-3-89-13 Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. 2

(10)3-14-50059
  1. AS Skinest Energia esitas 10.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Keskkonnaministeeriumilt tema kasuks välja hüvitis tekitatud kahju eest summas 1 040 348,18 eurot, samuti nimetatud summalt arvestatud seadusjärgne viivis (0,0226% päevas) alates 10.01.2014 kuni kohustuse kohase täitmiseni.
  2. Keskkonnaministeerium vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 26.06.2015 otsusega AS Skinest Energia kaebuse osaliselt ja mõistis Keskkonnaministeeriumilt kaebaja kasuks välja kahjuhüvitise 60 899 eurot ning viivise perioodi 10.01.2014–29.06.2015 eest 7286,52 eurot ja alates 30.06.2015 kuni kahju hüvitamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. Samuti mõistis halduskohus vastustajalt välja kaebaja menetluskulud 473,85 eurot. Hüvitisenõue koosneb heakskiidukirja väljastamata jätmise tõttu Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 sõlmitud HVÜ-de müügilepingu täitmisest saamata jäänud tulust summas 897 686,18 eurot, enammakstud laenuintressidest summas 81 763 eurot ja usalduskahjust summas 60 899 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja on keskkonnaministri 30.09.2011 keeldumise heakskiidukirja väljastamiseks tähtaegselt vaidlustanud (haldusasi nr 3-11-2457). Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2013 otsuse nr 3-112457 (p 22) kohaselt puudub kehtivas õiguses norm, millest tuleneks kaebajale subjektiivne õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile. Sama otsuse p-s 26 ei välistanud ringkonnakohus küll seda, et kaebajale on heakskiidukirja väljastamisest keeldumise tõttu tekkinud kahju (seoses tehtud kulutustega), kuid hindas saamata jäänud tulu hüvitamise nõude vähetulemuslikuks. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kuivõrd Eesti õiguses puudub norm, mis kohustaks vastustajat väljastama heakskiidukirja kaebaja ühisrakenduse projektile ning annaks kaebajale subjektiivse õiguse heakskiidukirja väljastamist nõuda, siis sellise õigusnormi puudumisel ei ole võimalik panna riigi vastu maksma ka kahjunõuet. Arvestades, et Kyōto protokolli ja ühisrakendusprojektide eesmärk on kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramine ja/või vähendamine, puudub ka alus pidada nende kaitse-eesmärgiks kaebajale tulu saamise võimaluse tagamist ning tulu saamise võimalusest ilmajäämisest tekkida võiva kahju ärahoidmist. Samuti ei ole tõendatud, et Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumiga 19.12.2008 sõlmitud HVÜ-de müügileping keskkonnaministri 30.09.2011 keeldumise ajal tegelikult kehtis, sest kõik lepingu art-s 2 sätestatud tingimused pidid olema täidetud hiljemalt 19.09.2009, kuid selleks kuupäevaks ei olnud kaebaja esitanud Keskkonnaministeeriumile veel taotlust heakskiidukirja saamiseks (esimene avaldus esitati 22.12.2010 ja kordusavaldus 22.02.2011). Seega oli leping alates 20.09.2009 lõppenud ning kaebaja väide täiendavate tähtaegade andmise kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kiri, milles teatatakse, et lepingu art-s 2 sätestatud eeltingimuste uus tähtaeg on 31.08.2012, ei tõenda lepingu kehtivaks pidamist 30.09.2011 keeldumise ajal. Seetõttu puudub 19.12.2008 lepingu täitmisest saamata jäänud tulu 897 686,18 euro hüvitamiseks alus. Kaebaja on leidnud, et heakskiidukirja väljastamata jätmise tõttu on kolme krediidiasutusega 14.03.2007 sõlmitud laenulepingu intressikulu olnud 81 763 euro võrra suurem, sest kaebaja oleks heakskiidukirja saamisel kasutanud kõik HVÜ-de müügist saadud summad laenu ennetähtaegseks tagastamiseks. Kuna Eesti õiguses puuduvad normid, mis annaksid kaebajale õiguse nõuda heakskiidukirja väljastamist, ei teki vastustajale ka kohustust hüvitada talle HVÜ-de müügist tulu mittesaamise tõttu enammakstud laenuintresse. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et tal oli kohustus laen HVÜ-de müügist saadava rahaga tagasi maksta, sellist 3
(10)3-14-50059 tingimust ei saa järeldada ka lepingu p-st 10.3.l, sest HVÜ-de müügist saadav raha poleks olnud käsitatav Rõuste tuulepargi rajamiseks antava toetusena. Kuivõrd kaebajal puuduvad materiaalsed õigused nõuda heakskiidukirja väljastamist ja võimaldamist teenida HVÜ-de müügist tulu, siis on kaebajal üksnes menetlusõiguste rikkumise korral õigus nõuda menetluses osalemise nurjumise tõttu kasutuks muutunud kulutuste hüvitamist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2013 otsus nr 3-11-2457, p-d 2223). Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 36, et keskkonnaministri 30.09.2011 kiri on motiveerimata haldusakt, sest selles pole märgitud heakskiidukirja väljastamisest keeldumise õiguslikke aluseid, faktilist põhjendust ega kaalutlusi. Heakskiidukirja väljastamata jätmine on käsitatav soodustava haldusakti andmata jätmisena, mille vastustaja pidi otsustama kaalutlusõiguse alusel (vt ka Riigikohtu 22.10.2009 otsus nr 3-3-1-66-09, p-d 11, 13). Vastustaja on väitnud, et ministeeriumi seisukoht oleks jäänud samaks ka põhjendamiskohustuse täitmise korral ning kaalutlusõigust on sisuliselt teostatud. Sisuliseks põhjuseks, miks jäeti heakskiidukiri väljastamata, oli asjaolu, et kaebaja oleks sellisel juhul saanud samaaegselt õiguse saada tulu HVÜ-de müügist ja taotleda ka taastuvenergia toetust. Kohtud on jõustunud otsustes haldusasjas nr 3-11-2457 siiski leidnud, et vastustaja on rikkunud menetlusnorme, jättes kaalutlusõiguse teostamata ja keeldumise motiveerimata. Kuna kaebaja projektile väljastati 06.05.2005 toetuskiri, sai tal tekkida usaldus võimaliku heakskiidukirja väljastamise suhtes ning põhjendatud on hüvitada kaebajale heakskiidukirja taotlemiseks esitatavate dokumentide ja toimingute tegemise kulutused (kaebuse kohaselt summas 60 899 eurot, mis on tervikuna põhjendatud). Viivisenõue on perioodi 10.01.2014– 29.06.2015 eest kokku 7286,52 eurot ning alates 30.06.2015 tuleb viivist tasuda kuni kahju hüvitamiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud suuruses. Menetluskulud tuleb välja mõista vastavalt kaebuse rahuldamise ulatusele (5,85%). Kaebaja põhjendatud menetluskulud kokku on 8100,00 eurot (sh riigilõiv 750 eurot), millest tuleb vastustajalt välja mõista 473,85 eurot. Tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, mistõttu jäävad vastustaja kulud tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. AS Skinest Energia palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata kaebus saamata jäänud tulu (897 686,18 eurot) ja enammakstud laenuintresside (81 763 eurot) nõudes ning teha selles osas uus otsus, millega rahuldada AS Skinest Energia kaebus tervikuna ja mõista Keskkonnaministeeriumilt kaebaja kasuks täiendavalt välja 979 449,18 eurot, samuti sellelt arvestatud seadusjärgne viivis kuni kohustuse täitmiseni. Halduskohus on ebaõigesti vähendanud ka apellandi taotletud väljamõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Halduskohus asus ebaõigele seisukohale, et apellandil puudus subjektiivne õigus nõuda heakskiidukirja väljastamist. Kohtuotsuse järeldused ja põhjendused on formaalsed ja vastuolulised ning kohus on jätnud sisulise analüüsita kõrvale olulise osa kaebuse väidetest ja põhjendustest ning kohaldanud kohtupraktikat meelevaldselt ja valikuliselt. Vaidlust ei ole selles, et heakskiidukirja väljastamisel rakendas vastustaja Kyōto protokolli art 6 lg 1 kohast valikudiskretsiooni. Tegemist on taastuvenergia projektide rahvusvahelise toetusmehhanismiga, millega liikmesriik soodustab konkreetseid projekte, sekkudes nii energiaturu toimimisse ning konkurentsi tootjate vahel, mis aga ei või põhimõtteliselt toimuda meelevaldselt. Vastustaja on kõigile ühisrakenduse nõuetele vastavatele projektidele heakskiidukirjad väljastanud, kuid apellandile selle väljastamisest keeldunud, kusjuures 4
(10)3-14-50059 taotlejate erinevaks kohtlemiseks puudus igasugune sisuline alus. Seetõttu sai tegemist olla üksnes kaalutlusveaga (st võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega). Apellandil on põhiseaduse (PS) §-dest 12 ja 31 tulenevalt subjektiivne õigus nõuda võrdset kohtlemist konkurentidega ning proportsionaalsuse põhimõtte järgimist ettevõtlusvabaduse piiramisel. Arusaamatuks jääb halduskohtu formaalne ja ennatlik positsioon, et kohus ei saa kontrollida, millisele tulemusele oleks vastustaja pidanud kaalutlusõiguse teostamise tulemusel jõudma. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta väite osas, et just haldusorgan peab tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleks apellandile kaasnenud sama tagajärg ehk heakskiidukirja väljastamisest keeldumine. Vastustaja ei ole seni esitanud ühtegi mõistlikku ega kontrollitavat argumenti, miks heakskiidukirja väljastamisest keeldumine olnuks sisuliselt õiguspärane (väidetav energiapoliitiline kaalutlus on meelevaldne ja vastuolus diskrimineerimise keeluga, sest kõik toetusperioodil 2008–2012 heakskiidukirjad saanud projektide arendajad said samal ajal ka taastuvenergia toetust). Kui erinormi ja selle kaitse-eesmärki pole võimalik tuvastada, siis ei saa kahju hüvitamine olla VÕS § 127 lg 2 alusel välistatud. Vastustaja kohustuse rikkumine VÕS § 127 lg 2 tähenduses tuleneb antud juhul PS §-de 12 ja 31 rikkumisest. Olukorras, kus vastustaja meelevaldselt keeldub heakskiidukirja väljastamisest, rikkudes võrdse kohtlemise põhimõtet, ettevõtlusvabadust ja kahjustades õigusvastaselt konkurentsi, vastutab ta kogu asjaomases majandustegevuses tavapäraselt tekkiva ja mõistlikult ettenähtava kahju eest. Kahju hüvitamise eesmärgi täitmiseks tuleb isik asetada olukorda, nagu rikkumist poleks toimunud. VÕS § 127 lg-st 2 tulenev normi kaitse-eesmärgi teooria kohaldamise praktika riigivastutusõiguses põhineb lisaks olemuslikult võlaõigusliku lepinguga seotud vaidlusele (vt lahend nr 3-3-1-66-09). AS Skinest Energia ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 19.12.2008 leping HVÜ-de müügiks oli keskkonnaministri 30.09.2011 keeldumise ajal kehtiv. Halduskohtu vastupidine seisukoht on üllatuslik ning kohus ei ole juhtinud apellandi tähelepanu vajadusele esitada selle kohta muid tõendeid peale Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kirja. Lepingu art 2.3 kohaselt on Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumil õigus loobuda art-s 2.1 sätestatud eeltingimuste täitmise nõudmisest või määrata eeltingimuste täitmiseks uus kuupäev. Seda õigust on Soome Vabariigi Keskkonnaministeerium korduvalt kasutanud, pikendades tähtaega viimati kuni 31.08.2012 ja pidades lepingut jätkuvalt kehtivaks. Olukorras, kus lepingupoolte ühine tegelik tahe oli käsitada lepingut kehtivana kuni 31.08.2012, ei saanud halduskohus tõlgendada lepingut sellest erinevalt. Isegi kui leping olnuks alates 20.03.2009 lõppenud, siis saab Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kirjas sisalduvat tahteavaldust käsitada soovina taastada leping senistel põhitingimustel ja leping ennistus tagasiulatuvalt. Igal juhul oli apellandil kuni 31.08.2012 võimalik HVÜ-d tasu eest Soome Vabariigile võõrandada ning müügitehingu nurjumise ainsaks põhjuseks oli heakskiidukirja väljastamata jätmine. Halduskohtu järeldused enammakstud laenuintresside nõude põhjendamatuse kohta on ebaõiged. Kohus leidis üllatuslikult, et HVÜ-dest saadav müügitulu ei oleks olnud käsitatav Rõuste tuulepargi rajamise toetusena laenulepingu p 10.3.l tähenduses. Ühisrakenduse mehhanism on oma olemuselt taastuvenergiat tootvate käitiste rajamise toetamiseks loodud mehhanism. Otsusega väljamõistetud menetluskulude suurus on ilmselgelt liiga väike. Kaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks ei saa pidada kõigest 20 tundi ja vastustaja vastuse analüüsimiseks ei oleks piisanud 4 tunnist. Tegemist ei ole haldusasjas nr 3-11-2457 peetuga 5
(10)3-14-50059 kattuva või õiguslikult vähekeeruka vaidlusega. Vajalikud ja põhjendatud olid ka kohtuistungi teeside koostamiseks ja kohtuistungiks valmistumiseks kulutatud 10 töötundi.
  1. Keskkonnaministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Halduskohus tuvastas õigesti, et normi, millest tulenenuks vastustajale kohustust teatud viisil käituda ning apellandile õigust sellist käitumist nõuda, ei eksisteeri (samale viitas juba ringkonnakohus haldusasjas nr 3-11-2457). Ka apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi materiaalõigusnormi, millest oleks tulenenud apellandi subjektiivne õigus nõuda soodustava haldusakti (heakskiidukirja) väljastamist. Apellant tugineb üksnes põhiseaduses sätestatud abstraktsetele põhimõtetele ning ebaõigele eeldusele, et riik ei tohi kunagi muuta energiapoliitikat ega selle edendamiseks rakendatavaid meetmeid. Kui seaduses puudub suunis, kuidas isiku taotlust lahendada, siis ei ole võimalik selliste suuniste täidetust või mittetäidetust kontrollida ega eeldada, et taotlus tulnuks igal juhul lahendada taotleja jaoks sobival viisil. Halduskohtul puudus seetõttu kohustus apellandi muid väiteid analüüsida. Olukorras, kus sellist normi kehtivas õiguses ei eksisteeri, ei ole võimalik tuvastada normi kaitse-eesmärki, mistõttu ei ole apellandil võimalik riigi vastu panna maksma ka kahjunõuet. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et VÕS § 127 lg-st 2 tulenevat normi kaitse-eesmärgi teooriat saab avalik-õigusliku suhte puhul rakendada vaid olukorras, kus kahjunõue tugineb tehingule (vt lahend nr 3-3-1-2-10). Normiks, mille kaitse-eesmärki tuvastatakse, ei saa olla sedavõrd kõrge abstraktsuse tasemega norm nagu seda on põhiseaduse norm. Kui kohus peab siiski võimalikuks rikutud normi ja selle kaitse-eesmärki tuvastada ning kahjuhüvitise väljamõistmist kaaluda, ei ole kahju suurus siiski tõendatud, sest apellant on esitanud vastuolulised andmed toodetud elektrienergia kohta (perioodil 2008–2012 toodeti apellandi väitel elektrienergiat kokku 85 747,08 MW/h, kuid majandusaasta aruannetest nähtub toodangumaht kokku 85 587 MW/h, seega ei saanuks apellant ka HVÜ-de müügist mitte 897 686,18 eurot, vaid 896 010,30 eurot). Samuti ei saa saamata jäänud tuluna nõuda puhtmajanduslikku kahju. Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kinnitus ei tõenda lepingu kehtimist 30.09.
  2. Apellandi väidet 30.03.2012 lepingu „viimatisest“ pikendamisest ei kinnita ükski asjas esitatud tõend. Lepingust nähtuvalt oli apellant ka teadlik, et Eesti Vabariigi poolt heakskiidukirja andmine ei ole tingimata kindel. Seega on apellant oma tegevuse rajanud eeldusele, et riik käitub igal juhul temale soodsal viisil ning apellant ei saa oma äririski kanda üle vastustajale. Vastustaja ei ole apellandile kahju põhjustamises süüdi (käitudes oma ülesandeid täites käibes vajaliku hoolega) ning kuigi keeldumine oli vormistuslikult puudulik, kaalutlusõigust sisuliselt siiski teostati (muudatuse senisesse praktikasse heakskiidukirjade väljaandmisel ning samal ajal ka taastuvenergiatoetuste maksmisel tõi uue valitsusliidu programmiga kokkulepitud energiapoliitika elluviimine
  3. a kevadel). Sündikaatlaenulepingu tingimustest (p 10.3.l) ei nähtu, et apellant oleks olnud kohustatud HVÜ-de müügist saadavat tulu kasutama laenu ennetähtaegseks tagasimaksmiseks. Halduskohus märkis õigesti, et apellant käsitas ka ise HVÜ-de müügist saadavat raha tuluna, mitte toetusena ning kuivõrd vastustaja oli sellele tähelepanu juhtinud, ei saanud vastav seisukoht olla apellandile üllatuslik. Isegi kui tagasimaksmise kohustus eksisteeris, siis pole tõendatud, et tagasimaksmiseks tulnuks kasutada 100% Soome Vabariigilt saadavat tulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
(10)3-14-50059
  1. Ringkonnakohus leiab, et AS Skinest Energia apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Apellatsioonimenetluses on vaidlus üksnes HVÜ-de müügist saamata jäänud tulu (897 686,18 eurot) ja enammakstud laenuintresside (81 763 eurot) väljamõistmise põhjendatuse üle. AS Skinest Energia kantud nn usalduskahju (60 899 eurot) osas on halduskohus kaebuse rahuldanud ja vastustaja ei ole selle peale apellatsioonkaebust esitanud. Vaidlust ei saa olla ka selles, et keskkonnaministri 30.09.2011 keeldumise heakskiidukirja väljastamisest (I kd, tl 137-138p; II kd, tl 161-162; III kd, tl 8-9) on jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-11-2457 (III kd, tl 75-97) tunnistatud õigusvastaseks selle motiveerimatuse ja kaalutlusõiguse kasutamata jätmise tõttu. Kuigi vastustaja esindaja märkis ringkonnakohtu 28.10.2015 istungil, et varasemas haldusasjas ei heidetud riigile ette mitte kaalutlusreeglite, vaid üksnes põhjendamiskohustuse rikkumist, nähtub Tallinna Ringkonnakohtu 15.01.2013 otsusest nr 3-11-2457 (p-d 37-38) selgelt, et kohtute hinnangul jättis keskkonnaminister 30.09.2011 keelduva otsuse andmisel kaalutlusõiguse sisuliselt teostamata. Praeguses vaidluses ei ole enam asjakohased väited selle kohta, et vastustaja kaalutlusõigust siiski teostas, sest seda küsimust on juba analüüsitud jõustunud kohtuotsustes haldusasjas nr 3-
  4. Põhjusliku seose sisustamisel tuleb riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 4 alusel lähtuda VÕS § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga. Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitse-eesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu 07.10.2015 otsus nr 3-3-1-11-15, p-d 12). Rikutud normi kaitseeesmärgi teooriast on juhindutud varasemates haldusasjades (vt Riigikohtu 03.03.2014 otsus nr 3-3-1-64-13, p 32 ja seal viidatud praktika). VÕS § 127 lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima kohustuse või sätte, mille rikkumist vastustajale ette heidetakse ning mille kaitseeesmärgi ulatust kohus hindab (vt Riigikohtu 07.12.2011 otsus nr 3-2-1-106-11, p 12; 09.03.2011 otsus nr 3-2-1-174-10, p 12). Riigikohus selgitas lahendis nr 3-3-1-11-15 (p 25) täiendavalt, et CO2 kvootide müügisüsteemi eesmärgiks ei ole ettevõtjatele tulu tagamine ja ettevõtlusvabaduse kaitse, vaid kasvuhoonegaaside emissiooni globaalne vähendamine avalikes huvides, mistõttu ei ole tegemist sellise tuluga, mille saamine oleks hõlmatud omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabadusega. Lisaks täpsustas Riigikohus (p-d 26.2-26.3), et ka intressikahju puhul on VÕS § 127 lg 2 alusel oluline hinnata seda, kas intressikahju on seotud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga.
  5. VÕS § 1045 lg 1 p 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 1045 lg 3 sätestab, et seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine ei ole õigusevastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise kahju tekkimise eest. Halduskohus on õigesti viidanud, et Tallinna Ringkonnakohus märkis 15.01.2013 otsuses nr 3-11-2457 (p 22), et kehtivas õiguses puudub norm, millest tuleneks kaebajale subjektiivne 7
(10)3-14-50059 õigus nõuda mingite tingimuste täitmisel heakskiidukirja väljastamist enda ühisrakenduse projektile. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyōto protokolli art 6 ja selle rakendamiseks sama protokolli art 17 alusel vastu võetud juhised (vt osaliste konverentsi otsuse nr 9 lisa – Decision 9/CMP.1 – FCCC/KP/CMP/2005/8/Add.2) on suunatud nimetatud rahvusvahelise lepingu osalisriikidele ega ole mõeldud looma protokolli art-s 6 nimetatud projekte arendavatele isikutele subjektiivseid õigusi. VÕKS § 1201 ei anna kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise projekti arendajale samuti õigust nõuda, et riik võimaldaks seda projekti arendada ühisrakendusprojektina ja saada HVÜ-de müügist tulu. Haldusasjas nr 3-11-2457 tunnistati keskkonnaministri 30.09.2011 keeldumine heakskiidukirja väljastamisest õigusvastaseks põhjusel, et selle andmisel ei järginud vastustaja haldusmenetluse seaduses sätestatud üldnõudeid, mitte keeldumise vastuolu tõttu mõne materiaalõiguse normiga või konkreetselt ühisrakendusprojektide menetlemist käsitlevate sätetega. Selliste normide rikkumist ei ole kaebaja välja toonud ka praeguses vaidluses, viidates üksnes PS §-dele 12 ja
  1. Ringkonnakohus leiab, et konkreetselt HVÜ-de müügist tulu saamata jäämist ei ole alust lugeda hõlmatuks PS § 12 lg 1 (õigus võrdsele kohtlemisele) ja § 31 (ettevõtlusvabadus) ega HMS § 4 lg 2 (kaalutlusõigus) ja § 56 lg-te 1-3 (haldusakti põhjendamiskohustus) kaitse-eesmärgiga, sest nimetatud normid on selleks liiga üldise sisuga ning neist saaks tuletada riigi kohustuse hüvitada apellandil saamata jäänud tulu üksnes koostoimes konkreetset menetlust reguleerivate erisätetega, mis praegusel juhul puuduvad. Kyōto protokolli eesmärk ei ole ettevõtjatele tulu tagamine ja ettevõtlusvabaduse kaitse, vaid kasvuhoonegaaside emissiooni globaalne vähendamine avalikes huvides. Protokolli art 6 lg-st 1 ja art-st 17 tulenevalt saab HVÜ-dega kauplemine toimuda vaid art-s 3 ettenähtud kohustuste täitmiseks (s.o inimtekkeliste kasvuhoonegaaside üldkoguse piiramiseks) ning HVÜ-de ülekandesüsteemi eesmärk on toetada meetmeid, mida osalised (st protokolliga ühinenud riigid) võtavad heitkoguste piiramise ja vähendamise kohustuste täitmiseks. Seetõttu ei saa apellant saamata jäänud tulu hüvitamist nõuda ka ebavõrdse kohtlemise väite alusel. Sarnaselt lepingueelsete kohustuste rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudele saab apellandi kahju hüvitamise nõue olla praegusel juhul suunatud üksnes vastustaja varasemale käitumisele tuginemisest tingitud negatiivsete varaliste tagajärgede (nt kasutuks muutunud kulutuste) kõrvaldamisele ehk usalduskahju hüvitamisele (vt Riigikohtu 05.06.2013 otsus nr 3-2-1-62-13, p 18). See nähtub ka lahendist nr 3-3-1-11-15 (p 25), milles oli samuti tegemist Kyōto protokolli alusel kavandatud ühisrakendusprojektiga ning kvoodimüügist saamata jäänud tulu hüvitamise nõude osas jättis Riigikohus kaebuse rahuldamata. Praeguses asjas on AS-le Skinest Energia tekkinud usalduskahju apellandile halduskohtu otsusega hüvitatud.
  2. Kuivõrd saamata jäänud tulu hüvitamise nõue jääb igal juhul rahuldamata, puudub asja lahendamiseks vajadus hinnata AS Skinest Energia ja Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 19.12.2008 lepingu kehtivust keskkonnaministri 30.09.2011 keeldumise andmise ajal. Ringkonnakohus märgib siiski, et Soome Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 30.03.2012 kirja (II kd, tl 149; tõlge II kd, tl 150) põhjal ei ole mõistlikku alust kahelda, et sõlmitud HVÜ-de müügileping oli 30.09.2011 seisuga jätkuvalt kehtiv.
  3. Heakskiidukirja väljastamisest keeldumisega AS-le Skinest Energia kaasnenud täiendava intressikulu osas leiab ringkonnakohus, et nimetatud kahju ei ole esmalt hõlmatud kaebaja viidatud sätete kaitse-eesmärgiga ning teiseks ei pidanud sellise kahju tekkimine olema vastustajale ettenähtav, mistõttu esineb ka RVastS § 13 lg 1 p-s 1 sätestatud kahju hüvitamise piirang (vrd Riigikohtu 07.12.2011 otsus nr 3-2-1-106-11, p 12). Sellises olukorras ei oma tähtsust, kas HVÜ-de müügist saadavat tulu tulnuks käsitada Rõuste 8
(10)3-14-50059 tuulepargi rajamise toetusena AS Skinest Energia ja krediidiasutuste vahelise laenulepingu (I kd, tl 26-41p) p 10.3.l tähenduses või mitte.
  1. AS Skinest Energia on apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsuse ka menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas. Kaebaja taotles esimese astmes kohtus kokku 12 466,50 euro (koos käibemaksuga) suuruste menetluskulude (I kd, tl 175; III kd, tl 98-112; III kd, tl 139-142) vastustajalt väljamõistmist (sh riigilõiv 750 eurot ja õigusabikulud kokku 96,25 töötunni mahus hinnaga 100 eurot/tund + KM). Vaidlust ei ole selles, et kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Halduskohus lähtus väljamõistetava summa määramisel esmalt asjaolust, et AS Skinest Energia 1 040 348,18 euro suurune kahju hüvitamise nõue rahuldati 60 899 euro ehk 5,85% ulatuses, ning pidas kaebaja õigusabikulusid lisaks osaliselt põhjendamatult suurteks (kohus luges põhjendatud esindajakuluks kokku 7350 eurot, mis vastas kohtu hinnangul advokaatide 43,5 töötunnile). Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, et halduskohtu poolt põhjendatuks loetud menetluskulude suurus on ebamõistlikult väike. Seejuures on apellant jätnud tähelepanuta, et kuigi halduskohus pidas vajalikuks ja põhjendatud töömahuks kokku 43,5 tundi, ei ole kohus lõppsumma määramisel sellest siiski lähtunud ja eksis arvutustes ka oluliselt kaebaja kasuks. Nimelt arvestas halduskohus Advokaadibüroo Fort OÜ 02.09.2014 arvel nr 140906 (III kd, tl 106-107) ja 20.10.2014 arvel nr 141021 (III kd, tl 108-109) kajastatud summad (kokku 3390 eurot) tervikuna AS Skinest Energia põhjendatud menetluskulude hulka, kuigi kaebaja oli nende arvetega seoses taotlenud vastustajalt kokku üksnes 510 euro väljamõistmist (III kd, tl 98-99). Kui lähtuda halduskohtu enda arvutustest (ja lisades õigusabikuludele täiendavalt käibemaksu), tulnuks kaebaja põhjendatud õigusabikuluks lugeda üksnes 5220 eurot (s.o 43,5 töötundi × 100 eurot/tund + käibemaks 20%). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada eelkõige läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust (vt Riigikohtu 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p-d 32.1 ja 36). Praeguse vaidluse mahtu ja keerukust ei ole põhjust hinnata keskmisest kõrgemaks, arvestades mh asjaoluga, et vastustaja 30.09.2011 keeldumise õiguspärasuse küsimus oli lahendatud juba haldusasjas nr 3-11-
  2. Halduskohtu poolt vajalike ja põhjendatud menetluskuludena aktsepteeritud summa on ringkonnakohtu hinnangul seevastu isegi keskmisest mõnevõrra kõrgem ning selle suurendamiseks puudub alus (vrd nt Riigikohtu 11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15, p 27; 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-14, p 36).
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb AS Skinest Energia apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 29.06.2015 otsus muutmata. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et AS Skinest Energia on apellatsioonimenetluses tasunud riigilõivu 750 eurot (III kd, tl 188) ja kandnud õigusabikulusid 3460 eurot (IV kd, tl 12-19; IV kd, tl 33-36). Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuivõrd AS Skinest Energia apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Keskkonnaministeerium on apellatsioonimenetluses taotlenud kaebajalt 2684,76 euro suuruste õigusabikulude (IV kd, tl 20-24) väljamõistmist. Menetluskulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Vastustaja õigusabikulude osas nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et Kyōto 9

(10)3-14-50059 protokolli art 6 rakendamisega seonduv vaidlus ei välju Keskkonnaministeeriumi põhitegevuse raamidest (vt Kyōto protokolli ratifitseerimise seaduse § 2 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 18.05.2006 korralduse nr 294 „Keskkonnaministrile volituse andmine kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ühikute üleandmise rahvusvaheliste lepingute sõlmimiseks“ p 1). Kuigi praeguses vaidluses on esitatud nõue kahju hüvitamiseks väga suures summas, ei tähenda see iseenesest, et riigi poolt tellitud välise õigusteenuse kulud tuleks mõista välja apellandilt. Vastustaja menetluskulude väljamõistmist ei saa praegusel juhul õigustada ka apellandi tegevus, sest seda pole alust pidada pahatahtlikuks. Põhjendatud ei ole heita apellandile ette ilmselgelt perspektiivitu kaebuse esitamist, sest rikutud kohustuse eesmärgi kui kahjuhüvitise väljamõistmist piirava tingimuse piiritlemine ei ole lihtne ning kohtupraktika on nimetatud küsimuses napp. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.