) § 36 lg 4 p 2) või varasemate ravi rahastamise lepingute täitmine teenuseosutaja poolt (
4) Haigekassa seaduse (HKS) § 5 lg 1 kohaselt on EHK avalik-õiguslik juriidiline isik, kellel on
Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 106 lg-tega 1 ja 3 tuleb EHK tegevuse puhul tagada, et jõus ei püsiks meetmed, mis on vastuolus eelkõige aluslepingute art-tes 18 ja 101-109 sätestatud meetmetega. Seega ei tohi kehtima jääda EL siseturuga sobimatu regulatsioon ja ebaseaduslik riigiabi andmine. 5) Patsiendiõiguste ja piiriülese tervishoiu huvides on toimiv konkurents ning EHK otsustest tulenevate turumoonutuste vältimine. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse (TTKS) §-st 54 ning
lg-st 1 ja § 36 lg-st 2 tulenevalt on EHK vahendid ja ravi rahastamise lepingud piiratud avalik ressurss, mille allikaks on riigieelarve. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 09.03.2011 direktiivi nr 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervis3
alusel samadel tingimustel piirhinna ulatuses kui ravi rahastamise lepingut omavale siseriiklikule tervishoiuteenuse osutajale. Seega on patsiendil piiriüleselt vabadus valida tervishoiuteenuse osutajat, kuid riigisiseselt on hüvitise maksmine sõltuvuses ka sellest, kas konkreetsel tervishoiuteenuse osutajal on EHK-ga ravi rahastamise leping. Tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes on patsiendi jaoks oluline, kas teenuse osutajal on sõlmitud ravi rahastamise leping või mitte, mistõttu mõjutavad lepingud tervishoiuteenuse osutamise turu konkurentsiolukorda. 6) ELTL art 107 lg 1 mõttes annab EHK riigi ressurssidest HVA haiglatele abi, mis kahjustab konkurentsi ja liikmesriikide vahelist kaubandust tervishoiuteenuse osutamise valdkonnas. EHK ei ole teinud ELTL art 108 lg-s 3 kehtestatud teavitust, mistõttu on EHK asunud otsustega nr 24 ja nr 49 rakendama riigiabi meetmeid enne Euroopa Komisjoni informeerimist ja Euroopa Komisjonilt lõpliku otsuse saamist. Konkurentsiseaduse
Otsust nr 49 oleks tulnud eraldi põhjendada. Otsuses nr 24 tulnuks põhjendada, kuidas oleks EHK-le antud ülesannete täitmine takistatud, kui HVA haiglatele oleks tagamata ravijuhud, mida nad on võimelised teenindama. Samuti ei nähtu otsustest, kuidas takistaks EHK ülesannete täitmist HVA-välistele tervishoiuteenuse osutajatele võimaluse andmine. EHK teeb otsuseid, kellega ja millistes mahtudes ravi rahastamise lepinguid sõlmida, kaalutlusõiguse alusel (
lg-d 2 ja 4), kuid EHK on eiranud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-2912 p-s 22 toodud juhist, mille kohaselt on osa kriteeriumite arvestamata jätmine lubatud üksnes ratsionaalse põhjenduse olemasolul. Otsustes puudub selgitus, miks on EHK otsustanud rakendada ainult
9) Otsuse nr 24 p-s 1.3 sisaldub kogu põhjendus, miks günekoloogia ja sisehaiguste statsionaarsete ravijuhtude osas otsustati jätta valik välja kuulutamata. Põhjendusteta kaalutlusotsus rikub haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 ja § 56 lg 3 nõuet ning on seetõttu õigusvastane. TTKS § 55 lg 1 ja
lg 5 ei anna alust ebavõrdseks kohtlemiseks.
lg 5 määrab üksnes HVA haiglatega sõlmitava lepingu tähtaja, kuid ei kohusta ravi rahastamise lepingut sõlmima. Ammugi ei tulene
lg-st 5, et HVA haiglatega peaks sõlmima lepingud mahus, mis võrdub nende haiglate poolt maksimaalselt teenindatavate ravijuhtude arvuga. Seda käsitust kinnitab ka 11.11.2004 algatatud
ja sellega seonduvate seaduste 4
lg-st 5 ei ole kooskõlas PS-ga, sest tegemist on ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse ja alusetu piiramisega, mis ei arvestaks ühegi
Olukord, kus HVA haiglatele jääb turumonopol, on tagajärjeks teenuse kvaliteedi langus ning see on vastuolus
11) Ravi rahastamise lepingute aluseks olnud haldusakti tühistamisel muutuvad õigusvastaseks ka lepingud, kuna langeb ära nende sõlmimise õiguslik alus. Riigikohus on selgitanud, et haldusorgani otsus leping sõlmida, vastab ühtlasi lepingu sõlmimiseks vajaliku tahteavalduse tunnustele. Lepingute sõlmimise otsus ei ole lepingutest lahutatav. 12) Otsus nr 24 on eelhaldusakt ka HVA haiglatega, mitte ainult eratervishoiuteenuse osutajatega lepingute sõlmimisele. Otsusega nr 24 määrati kindlaks nii eratervishoiuteenuse osutajatega kui ka HVA haiglatega lepingute sõlmimise mahud. Kuna eriarstiabi osutavad kas eratervishoiuteenuse osutajad või HVA haiglad, siis järeldub ühe lepingumahu kindlaksmääramisest paratamatult ka teise lepingumahu määramine. 13) HVA haiglad ei suuda kõiki ravijuhte teenindada, mistõttu ostetakse teenust allhanke korras eratervishoiuteenuse osutajatelt. Selline praktika ei ole HVA haigla jätkusuutlikkuse tagamise vahend. EHK ei ole esitanud põhjendusi, mis õigustaksid HVA haiglate eelistamist. Olukorras, kus ravijuhte teenindavad osaliselt nagunii allhanke korras eratervishoiuteenuse osutajad, ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks neid ravijuhte ei võiks panna valikule, et läbipaistva menetluse tulemusena valida teenuseosutaja, kellega vastavas osas lepingud sõlmida. Ka õiguskantsler on arvamusel, et kooskõlas hindamiskriteeriumite ja ravikindlustuse põhimõtetega ei saa ravi rahastamise lepinguid sõlmida üksnes piirkondliku kättesaadavuse põhimõttel, jättes tähelepanuta teenuse kvaliteedi.
lg-le 1 võtab EHK kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud EHK tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. Altmarki teine kriteerium on täidetud, sest vastavalt
lg-le 1 võtab EHK ravi rahastamise lepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Ravi rahastamise lepingu alusel osutatavale teenusele vastav hüvitis lähtub tervishoiuteenuste loeteluga kehtestatud tervishoiuteenuste piirhindadest. Altmarki kolmanda kriteeriumi täitmise tagab see, et
lg 1 p 2 kohaselt lähtutakse tervishoiuteenuste loetelu koostamisel muu hulgas tervishoiuteenuse kulutõhususest. Tervishoiuteenustele kehtestatavad piirhinnad määratakse kindlaks vastavalt reaalselt vajalikele kuludele, mis tagab selle, et tasu ei ole ülemäärane ning võimaldab vaid mõistlikku tulukust. Kuna piirmäärade kehtestamine toimub väga detailse ning spetsiifilise kuludel põhineva menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuseosutaja kuludest, vaid põhjendatult vastava tegevuse keskmistest kuludest, on täidetud ka Altmarki neljas kriteerium. 8) Kaebaja on meelevaldselt leidnud, et patsiendiõiguste direktiiv annab õigustuse nõuda riigisiseselt analoogse süsteemi kehtestamist. Nimetatud direktiivi art 1 lg 4 sätestab: „Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriigi õigusnorme, mis on seotud tervishoiuteenuste korraldamise ja rahastamisega olukordades, mis ei ole seotud piiriüleste tervishoiuteenustega. Eelkõige ei kohustata käesoleva direktiiviga liikmesriike hüvitama selliste tervishoiuteenuste kulusid, mida on osutanud tema enda territooriumil asutatud tervishoiuteenuste osutajad, kui kõnealused teenuseosutajad ei kuulu kõnealuse liikmesriigi sotsiaalkindlustussüsteemi või avalikku tervishoiusüsteemi“. Euroopa Kohtu järjepidevast praktikast tuleneb, et ühenduse õigus ei vähenda liikmesriikide õigust korraldada enda sotsiaalkindlustussüsteeme (kohtuasjades C238/82, C-70/95, C-158/96 ja C-157/99 tehtud otsused). Euroopa Kohus on selgitanud, et haiglas osutatavad meditsiiniteenused toimuvad väga selgete omadustega infrastruktuuris, mistõttu haiglate arvu, nende geograafilist jaotust, korraldusviisi ja seadmeid, millega neid varustatakse, ning pakutavate meditsiiniteenuste iseloomu on võimalik planeerida (otsus nr C6
lg-test 1, 2, 4, 41, 42 ja 5 ning TTKS § 55 lg 1 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukavast. Lisaks peab EHK oma tegevuses lähtuma haigla liikide määrusest ja
lg-s 2 sätestatud ravikindlustuse põhimõtetest, mis õigustavad eelisjärjekorras HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimist. Lepingute sõlmimine on osa ravikindlustussüsteemi toimimisest ning selle lähtealuseks on kindlustatud isikute solidaarsus ja nende vajadustele vastavate teenuste osutamine, ravi võrdne piirkondlik kättesaadavus ja kindlustusraha otstarbekas kasutamine. Ühtlase kättesaadavuse all mõeldakse piirkondlikku kättesaadavust kindlustatu vaatest, st ravi peaks olema ühtlaselt kättesaadav kogu Eesti piires. Kuna nii kolmandad isikud kui ka kaebaja tegutsevad Harjumaal, on arusaamatu, kuidas kaebajaga lepingu sõlmimine aitaks kaasa tervishoiuteenuste ühtse kättesaadavuse parandamisele. Ravikindlustusrahade otstarbeka kasutamise vajadus tingib HVA haiglate eelistamist. Otstarbekaks saab pidada maksumaksjate raha sellist kasutamist, kus HVA haiglatesse investeeritud raha ja ressursse ka kasutatakse. HVA haiglad, mille kaudu riik teostab PS §-st 28 tulenevaid kohustusi, peavad olema jätkusuutlikud. Seadusandjale on antud tervisekindlustussüsteemi kujundamisel avar kaalutlusõigus eelkirjeldatud eesmärkide täitmiseks. 7
lg 41 ja ka lg 42 kohaselt ravi rahastamise leping, arvestades lg-s 4 nimetatud asjaolusid.
lg 5 ei kohusta lepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma lg-s 4 sätestatud asjaoludest. Seda kinnitab ka 2008. a-l Riigikogus toimunud
muutmise seaduse eelnõu menetlus. 15) Alusetud on kaebaja väited, et EHK ei kontrolli HVA haiglate kvaliteeti. EHK võtab enne HVA haiglaga lepingu sõlmimist arvesse olulisi asjaolusid nagu teenuse kvaliteet ja tingimused, tervishoiupoliitika arengusuunad ja varasemate lepingute täitmine (
Asjaolu, et selliste kriteeriumite hindamine toimub väljaspool valikumenetlust, ei vähenda kriteeriumitega arvestamise kaalu lepingute sõlmimisel HVA haiglatega. Ühekordne näitajate kontroll, mille alusel EHK kontrollib HVA-s nimetamata tervishoiuteenuste osutajate kvaliteeti, ei ole mahult isegi võrreldav lepingupartnerite pideva jälgimisega ravi rahastamise lepingutes kehtestatud nõuete osas.
lg-s 4 loetletud kriteeriumeid on käsitletud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-29-12, milles Riigikohus märkis, et lahendiga nr 3-3-1-81-07 ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi
16) Kaebaja väited
lg 5 võimaliku PS-ga vastuolu kohta on küsitavad olukorras, kus Riigikohus ei tuvastanud asjas nr 3-3-1-29-12 sarnastel asjaoludel tehtud otsuses, et säte oleks PS-ga vastuolus, ehkki üks kaebajatest seda taotles. Ka õiguskantsler tuvastas, et ravi rahastamise lepingute sõlmimise regulatsioon ei ole vastuolus PS-ga. 4. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palus jätta kaebus rahuldamata. Otsus nr 24 on õiguspärane ning EHK on selle tegemisel teostanud
Riigikohus kinnitas 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12, et EHK-l on õigus ravi rahastamise lepingute sõlmimisel eelistada HVA haiglaid ning nende eelistamine on kooskõlas PS-ga. Ka otsus nr 49 on õiguspärane. PERH nõustub EHK põhjendustega koos viidetega asjakohasele kohtupraktikale.
lg 2 kohaselt on ravi rahastamise leping haldusleping ning sellele kohaldatakse HMS 7. ptk sätteid
-s sätestatud erisustega. HMS § 103 lg 1 sätestab halduslepingu tühisuse alused ning selliseid asjaolusid ei esine. Vaidlustatud otsuste tühistamine ei tooks kaasa lepingute tühisust. HKMS ei võimalda esitada lepingute lõpetamiseks kohustamise nõuet. HMS § 102 lg 1 kohaselt toimub halduslepingu lõpetamine tsiviilseadustes sätestatud korras, arvestades HMS §-s 102 sätestatud erisusi. HMS § 102 lg 2 kohaselt võib haldusorgan ühepoolselt halduslepingu lõpetada, kui see on tingimata vajalik, et vältida ülekaaluka avaliku 8
lg 4 p 1) ning riigi tervishoiu arengusuundadest (
HVA-sse kuulumine on seejuures vaid üks tingimus, mida EHK peab ravi rahastamisel arvestama kõrvuti teiste asjakohaste kriteeriumitega nagu pakutavate tervishoiuteenuste kättesaadavus, hind ja kvaliteet. 5)
lg 4 p 2 kohaselt hindab EHK lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel muu hulgas teenuse osutamise kvaliteeti ja tingimusi. Nimetatud säte ei kohusta võrdlema erinevate tervishoiuteenuse osutajate kvaliteeti ning sõlmima lepingut kõige paremat kvaliteeti pakkuva teenuseosutajaga. EHK hindab, kas teenuseosutaja poolt osutatavad teenused vastavad nõuetele. Nõuetele vastav teenus on ka kvaliteetne (sotsiaalministri 15.12.2004 määruse nr 128 „Tervishoiuteenuse kvaliteedi tagamise nõuded“ § 2 p-d 1 ja 4). 6) Günekoloogia tervishoiuteenuse osutamisele on piirkondlikus ja keskhaiglas esitatud kõrgemad nõuded kui erahaiglas (sotsiaalministri 19.08.2004 määrus nr 103 „Haigla liikide nõuded“). Kui erihaigla võib n.ö patsienti valida, siis piirkondlikul ja keskhaiglal selline valikuvõimalus puudub, raskes seisundis patsiendid suunatakse edasi n.ö kõrgema etapi haiglasse. 7) Nõustuda ei saa kaebaja käsitusega ebaseadusliku riigiabi andmisest. 7. Tallinna Halduskohus jättis 08.12.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebaja väitel ei oleks EHK tohtinud otsuse nr 24 vaidlustamise tõttu otsust nr 49 vastu võtta ja kolmandate isikutega lepinguid sõlmida, kuid kaebaja esitas otsuse nr 24 peale vaide alles pärast otsuse nr 49 tegemist ja kolmandate isikutega lepingute sõlmimist. Seadusest ei tulenenud otsuse nr 49 vastuvõtmise ja lepingute sõlmimise keeldu. Kohus nõustus vastustajaga, et otsus nr 49 on halduse siseakt, mis ei piira kaebaja õigusi. Seetõttu ei kohaldu sellele otsusele ka laiaulatuslikud motiveerimisnõuded. Otsus nr 49 sisaldab nelja korralduslikku otsustust ning sellel ei ole haldusorgani väliseid adressaate. Haldusesisene akt on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. HKMS ei välista siseakti vaidlustamist, kuid vaidlustamise eelduseks on kaebaja õiguste piiramine. Otsus nr 49 ei piira kaebaja õigusi, sest EHK juhatuse esimehel oleks ka ilma selle otsuseta olnud õigus lepingute sõlmimisele eelarvemahu piires. Kaebaja õigusi riivavad otsus nr 24 ning kolmandate isikutega sõlmitud ravi rahastamise lepingud. Seega puudub kaebajal otsuse nr 49 vaidlustamiseks kaebeõigus. 2) HVA haiglate eelistamine ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on õiguspärane. Kohus nõustus haldusasjas nr 3-14-50157 tehtud otsuses väljendatud seisukohtadega. Õiguse sõlmida lepingud esmajärjekorras HVA haiglatega annab EHK-le
lg 5 koosmõjus teiste õigusnormidega.
Selline käsitus ei välju TTKS § 55 lg-s 1 sätestatud volitusnormist, sest arengukava üheks eesmärgiks on tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse tagamiseks piirkondlike haiglate, keskhaiglate, üldhaiglate, kohalike haiglate, taastusravihaiglate ja õendushaiglate loetelu kehtestamine (§ 55 lg 1 p 1), mis koos määrusega nr 103 moodustavad ühtse toimiva terviku, tagades tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja
HKS § 2 lg 1 kohaselt on EHK eesmärk ravikindlustushüvitiste võimaldamine vastavalt
-le, muudele õigusaktidele ja EHK eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele. HKS § 2 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt korraldab EHK oma eesmärgi saavutamiseks ravikindlustust, tagades ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka kasutamise, ning täidab
-st ja muudest seadustest tulenevaid ülesandeid. EHK vahendid on piiratud ressurss, mida antakse tervishoiuteenuse osutajatele EHK-ga sõlmitud ravi rahastamise lepingute alusel. Tegemist on halduslepinguga, millega EHK võtab kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele (
). Ravi rahastamise lepingute sõlmimist reguleerivad
jj.
lg 1 sätestab, et lepingu sõlmib EHK tervishoiuteenuse osutaja või osutajatega.
lg 2 sätestab, et EHK ei ole kohustatud sõlmima lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Seega annavad
lg-d 1 ja 2 EHK-le õiguse otsustada, kas ja milliste teenuseosutajatega lepingud sõlmitakse. Kahetasandilise lepingute sõlmimise praktika väljakujunemist põhjendab EHK
lgga 5, millest vastustaja arvates tuleneb kohustus sõlmida lepingud esmalt HVA haiglatega. Kui HVA haiglad ei suuda vastustaja hinnatud nõudlust teenindada, siis kuulutab vastustaja ülejäävate ravijuhtude osas välja valiku ning sõlmib lepingud valiku käigus väljaselgitatud partneritega. Selline praktika nähtub ka otsuse nr 24 p-st 1 ja otsuse lisa 1 p-st 1 ning EHK juhatuse 30.12.2013 otsuse nr 496 „Protseduuri „Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja haldamine“ kinnitamine“ p-ga 1 kinnitatud protseduurist TO-P-02-11 „Ravi rahastamise lepingute sõlmimine ja haldamine“, millele on viidatud otsuses nr 24. Ka Riigikohus on 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 nõustunud sellega, et ravi rahastamise lepingud sõlmitakse esmajärjekorras HVA haiglatega. Viidates 11.11.2004 algatatud eelnõu 507 SE seletuskirjale, jätab kaebaja tähelepanuta aastal 2008 toimunud ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE) arutelu, kust nähtub seadusandja soov sõlmida esmalt lepingud HVA haiglatega ning kui HVA haiglad ei suuda pakkuda vajalikul hulgal teenust, siis kuulutada välja valik lepingute sõlmimiseks teiste teenuseosutajatega. Oluline on välja tuua, et viidatud eelnõust jäeti sotsiaalkomisjoni ettepanekul välja
muudatus järgmise põhjendusega: „Tervishoiuteenuse osutajate võrdseks kohtlemiseks viib Eesti Haigekassa läbi tervishoiuteenuse osutajate valiku. Valik kuulutatakse välja nendes piirkondades ja ainult nendel erialadel, mida ei kata vajalikus ulatuses haiglavõrgu arengukava haiglad. Valikul selgitatakse välja kriteeriumidele kõige paremini vastavad tervishoiuteenuse osutajad, kellega sõlmitakse RRlepingud vähemalt kolmeks aastaks. Kui valiku võitnud tervishoiuteenuse osutaja suudab pakkuda kogu selles piirkonnas valikule pandud vastava eriala ravijuhtude arvu ravijuhte, siis 10
§-st 36 on eelistada HVA haiglaid lepingu sõlmimisel võrreldes eratervishoiuteenuse osutajatega (valikupartneritega). EHK märgib õigesti, et HVA haiglate eelistamisega tagatakse
§-s 2 sätestatud põhimõtete järgimine. Lisaks õigustab HVA haiglate eelistamist ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus (arengukava § 3). Põhjendatud ei oleks olukord, kus riigieelarvelistest vahenditest pannakse investeerimiskohustus, aga ei tagata vajalikku arvu ravijuhte selleks, et investeering õigustaks ennast majanduslikult parimal viisil. Arengukava kohaselt on PERH piirkondlik haigla ning ITKH ja LTKH on keskhaiglad. Kooskõlas määrusega nr 103 on viidatud haiglatel kohustus osutada statsionaarse günekoloogia ja statsionaarset sisehaiguste raviteenust. TTKS § 2 lg 2 kohaselt on statsionaarne tervishoiuteenus selline teenus, mille osutamiseks on vajalik inimese ööpäevaringne viibimine haiglas. TTKS § 20 lg 1 kohaselt on eriarstiabi ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Seega eeldab statsionaarse raviteenuse pakkumine nn kompleksteenust, mistõttu tuleb tagada nende teenuste osutamiseks vajalik rahaline kompensatsioon. Kohus nõustus vastustajaga, et HVA haiglaks olemine tähendab õigusaktidest tulenevaid kohustusi osutada määruses nr 103 nimetatud teenuseid, kuid eratervishoiuteenuse osutajal selliseid kohustusi ei ole ning ta võib vajaduse korral ka teenuse osutamise lõpetada. On selge, et piirkondlikus haiglas ja keskhaiglas tuleb tagada vajalikud rahalised vahendid lepingutega, mille sõlmimisel on riik EHK kaudu kohustatud tagama, et HVA haiglad saaksid täita neile õigusaktidega pandud kohustused. Kui riik paneb HVA haiglatele kohustused osutada üht või teist tervishoiuteenust, siis nende ülesannete täitmiseks on vaja tööle võtta teatud hulk arste ning omandada vajalik aparatuur. Selleks, et tööjõu- ja aparatuurikulud oleksid ratsionaalsed, tuleb tagada neile piisav koormus. Piirkondlik haigla ja keskhaiglad on kohustatud osutama laiaprofiililist raviteenust ning erialati on raviteenused omavahel seotud, moodustades ühtselt toimiva terviku. Seega peab riik lepingute kaudu tagama, et kolmandad isikud saaksid täita neile määrusega nr 103 pandud kohustusi piisava arvu raviarstidega. Samas ei saa riik kohustada erahaiglaid osutama tervishoiuteenust. Maksumaksja raha eest raviteenuste tellimisel on oluline eelistada HVA haiglaid, millesse riik on panustanud maksumaksjate raha (arengukava § 1 lg 1 ja § 3) ning mille kaudu on riigil kohustus ja võimalus tagada PS §-s 28 sätestatud ülesannete täitmine. Kui HVA haiglatel on kindlustunne teenuse mahu optimaalse jätkumise suhtes, saavad nad oma personalivajadust ja investeeringuid pikas perspektiivis paremini planeerida ja muuta seeläbi teenus paremini kättesaadavaks ja kvaliteetsemaks. HVA haiglatele pandud tervishoiuteenuse osutamise killustamine muudel põhjustel kui piirkonna nõudluse ebapiisav rahuldamine, ei too kaasa ravikvaliteedi või raviteenuse kättesaadavuse paranemist. 3) Kaebaja väitel on ravi rahastamise lepingute sõlmimisel antav rahaline hüvitis riigiabi ning Altmarki kriteeriumid ei ole täidetud. Väidetav vastuolu ELTL-ga seisneb selles, et Eesti riik ei ole teavitanud Euroopa Komisjoni HVA haiglatega sõlmitud lepingutest. Euroopa Kohus tõi 24.07.2003 otsuses nr C-280/00 esile, et avaliku teenuse eest makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi ELTL art 107 tähenduses, kui on täidetud neli kumulatiivset kriteeriumi. Altmarki kriteeriumite sisustamisel on oluline ka Üldkohtu 07.11.2012 otsus nr T137/10, millest tuleneb põhimõte, et Altmarki kriteeriumite kohaldamisel tuleb arvesse võtta asjaomase sektori eripära (p 85). Sama otsuse p-s 89 märgib Üldkohus täiendavalt, et Altmarki kriteeriume ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus ei esine tingimata konkurentsi ning millel puudub selline kommertsaspekt. Lisaks märgib Üldkohus p-s 93, et 11
, TTKS, arengukava ja määruse nr 103 alusel kohustatud teenindama elanikkonda tervishoiuvaldkonnas (pakkudes eriarstiabi) ning määruses nr 103 on selgelt määratletud, milles nende kohustused seisnevad (millist konkreetset arstiabi on haigla kohustatud elanikkonnale osutama). Seega on täidetud Altmarki esimene kriteerium, mille kohaselt peab abi saav ettevõtja reaalselt vastutama avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus on täpselt määratletud. Kohus nõustus Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2014 otsuses nr 3-14-50157 tehtud analüüsiga Altmarki kriteeriumide 3 (hüvitis ei ole suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit) ja 4 (kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud avalikus hankemenetluses, on sobiva hüvitise tase kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjasse puutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit) täitmisest ning need on asjakohased ka kriteeriumi 2 (eelnevalt on hüvitise arvutamise aluseks olnud parameetrid määratud kindlaks objektiivselt ja läbipaistvalt) analüüsil.
lg 1 kohaselt võtab EHK kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud EHK tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. EHK tasub lepingute alusel osutatava teenuse eest vastavalt Vabariigi Valitsuse 27.12.2013 määrusele nr 188 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“ (tervishoiuteenuste loetelu) ning kohtu hinnangul on makstav tasu vastavuses teenuse majandusliku väärtusega. Tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind hõlmab sisuliselt kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud
Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse ülevõtmise korra ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega EHK nõukogu ettepanekul (
). Selliseks määruseks on sotsiaalministri 19.01.2007 määrus nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika“, mille 7. ptk-s on üksikasjalikult sätestatud tervishoiuteenuse osutajale teenuse osutamise eest makstava tasu arvutamise metoodika. Eriarstiabi teenuse piirhind arvutatakse, lähtudes teenuse standardkuludel põhinevast hinnast ning
§-st 31 (tasu arvestamise metoodika § 37). Teenuse standardkulu arvutamine on sätestatud tasu arvestamise metoodika §-s 34.
§-s 31 sätestatakse tervishoiuteenuste loetelu muutmine ning selle paragrahvi lg-s 1 tuuakse ära kriteeriumid, mida 12
lg 2 sätestab selle õiguse realiseerimise põhimõtted.
lg 2 kohaselt põhineb ravikindlustus kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadusele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Statsionaarse günekoloogia ja statsionaarsete sisehaiguste ravijuhtude põhimõtteline koondamine HVA haiglasse ei muuda tervishoiuteenuse kättesaadavust patsientidele raskemaks ning ei sea ohtu PS-ga kaitstud õigust tervise kaitsele. PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Riigikohus on 09.12.2013 otsuse nr 3-4-1-2-13 p-s 105 leidnud, et ettevõtluse all tuleks mõista tegevust, mille eesmärk on eelkõige tulu saamine kauba tootmisest või müügist, teenuse osutamisest jms. Riigikohus tõi välja, et riik ei tohi teha ettevõtlusega tegelemiseks põhjendamatuid takistusi ja peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks. Riigikohus leidis 16.12.2013 otsuse nr 3-4-1-2713 p-s 44, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Tervishoiuteenuste osutamiseks eraldatud vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu on eriti oluline selle teadlik ja sihipärane kasutamine, arvestades seejuures HVA haiglatele pandud kohustusi. On õige, et tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes omab patsiendi jaoks suurt tähtsust asjaolu, kas teenuse osutajal on ravi rahastamise leping sõlmitud või mitte, kuid vaidlustatud otsustega ei keelata kaebajal tervishoiuteenuseid osutada. Seega saab kaebaja jätkata vastavas tegevusvaldkonnas, kuid ta ei ole EHK valikupartner. Seaduse alusel on ettevõtlusvabadust HVA haiglate kasuks kitsendatud ning selline poliitiline valik on seadusandja pädevuses. Otsus ei riku ka õiguspärase ootuse põhimõtet.
sätestab, et ravi rahastamise leping HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitakse kolmeks aastaks.
ei sätesta, et kui isikuga on leping varem sõlmitud, tuleb temaga tingimata uuesti leping sõlmida. Erapraksist omades peab arvestama, et tegemist ei ole HVA haiglaga ning selle töös hoidmisel ei saa arvestada üksnes ravi rahastamise lepinguga, sest
lg-te 1 ja 2 kohaselt ei ole EHK kohustatud sõlmima lepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Sellega on seadusandja üheselt arusaadavalt ja kavatsetult välistanud õiguspärase ootuse tekkimise olukorras, kus isikuga on varem leping sõlmitud, kuid uuel perioodil seda sõlmida ei saa, kuna puuduvad vajalikud ravijuhud. Kaebaja peab arvestama, et tema leping on sõlmitud tähtajaliselt. 6) Otsuse nr 24 õigusvastasus seisneb kaebaja hinnangul põhjendamatuses ja kontrollimatuses ning selles, et otsuses ei arvestata kõiki
Kohus kaebajaga ei nõustunud. Vastustaja on otsuses nr 24 motiveerinud statsionaarse eriarstiabi kättesaadavuse hindamise põhimõtteid ning selgitanud, miks valikut välja ei kuulutatud. Neile põhjendustele on viidatud ka vaideotsuses ning kaebaja ei ole neile põhjendustele vastu vaielnud. Vastustaja tõi otsuses nr 24 välja, et statsionaarse eriarstiabi vajaduse katavad üldjuhul HVA haiglad. Täiendava selgitusena on välja toodud, mis on viimase 5 aasta jooksul muutunud, et valikute väljakuulutamine statsionaarse eriarstiabi osas ei ole vajalik. Nii on osutatud, et seoses tervishoiutehnoloogiate arenguga on statsionaarse ravi kestus lühenenud ja patsientide ravi on liikunud rohkem päevaravi ja ambulatoorse ravi vormi. Neid väiteid kinnitasid üksikasjalike selgitustega kohtus üle kuulatud EHK ametnikud. Seega on HVA haiglate võimekus statsionaarse eriarstiabi osutamiseks suurenenud ning jäänud on vaid üksikud erialad, kus statsionaarses eriars- 14
Seda on jaatanud ka seadusandja eelnõu 246 SE seletuskirjas, mistõttu ei oleks kooskõlas seadusandja mõttega, kui EHK-l lasuks kohustus arvestada kõiki kriteeriume üheaegselt ja alati. Sellist lähenemist toetab ka Riigikohtu 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-81-07, mille kohaselt ei võimalda
lg 4 sõnastus sõnaselgelt hindajal valida, milliseid sätestatud kriteeriumitest kohaldada ega luba ühtegi neist ka hindamisel arvestamata jätta; kaalutlusotsuse tegijal peab selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema võimalik jätta asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Kui kriteeriume arvestamata jättes pole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja arvestamata jätmisel on ratsionaalne põhjendus, st pole kehtestatud mõõdetavaid ega võrreldavaid näitajaid, ei too kriteeriumite mittearvestamine kaasa ettevõtlusvabaduse õigusvastast piirangut ega muuda otsustust õigusvastaseks. Lisaks on seadusandja ka
-s endas teinud selgelt vahet HVA haiglatel ja teistel tervishoiuteenuse osutajatel.
lg 5 ei sätesta, et HVA haiglatega lepingu sõlmimisel tuleb hinnata
lg-s 4 toodud asjaolusid.
lg 5 ega ka arengukava § 1 lg 2 ei viita
lg-le 4, nagu seda teeb § 36 lg 41, mis reguleerib lepingute sõlmimist HVAväliste haiglatega. Riigikohus pidas otsuses nr 3-3-1-29-12 õigeks, et ravi rahastamise lepingute sõlmimisel tuleb arvestada HVA haigla suutlikkust katta teatud piirkonna kõiki ravijuhte. Vaatamata Riigikohtu praktikale ning
lg 5 sõnastusele, on EHK siiski
lg-s 4 sätestatud kriteeriume otsuse nr 24 tegemisel ja lepingute sõlmimisel arvestanud. Seda kinnitab ka EHK vaideotsus, kus selgitatakse
Asjaolu, et kriteeriumite hindamine toimub väljaspool valikumenetlust, ei vähenda nendega arvestamise kaalu lepingute sõlmimisel. Riigikohus märkis otsuses nr 3-3-1-29-12, et lahendiga nr 3-31-81-07 ei ole vastuolus olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse kindlaks teatud kriteeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi
Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt, sest kaebajat ei saa samastada ega võrdsustada HVA haiglatega. PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist siis, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt. Erahaiglad ja HVA haiglad ei ole võrreldavad. Mõlemad osutavad küll tervishoiuteenuseid, kuid HVA haiglate kaudu täidab riik PS §-st 28 tulenevat kohustust. HVA haiglatel on määrusest nr 103 tulenevad kohustused, mille täitmisest ei saa nad keelduda. Seega ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega, kui HVA haiglatega sõlmitakse lepingud ulatuses, mida nad on võimelised katma ning muus osas kuulutatakse välja valik ning sõlmitakse lepingud HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega. 7) Kuna otsus nr 24 on õiguspärane ja jääb kehtima, siis jääb lepingute osalise tühistamise taotlus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. AS Fertilitas palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 08.12.2014 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. 1) Kohus leidis ebaõigesti, et otsus nr 49 on halduse siseakt ning sellele ei laiene motiveerimiskohustus. Kuigi nimetatud otsuses on määratud HVA haiglate lepingute koondmahud, mitte täpsed mahud erialade kaupa, on lepingute sõlmimine otsustatud kõnealuses otsuses. Otsus nr 49 omab otsest puutumust nii HVA haiglate kui ka eratervishoiuteenuse osutajate õigustega. Asjaolu, et otsuse nr 49 vastuvõtmine ei olnud lepingute sõlmimise vältimatuks 15
lg-test 1, 2 ja 5 ning TTKS § 55 lg-st 1 koosmõjus haigla liikide määrusega nr 103. HVA nimekiri TTKS § 55 lg 1 tähenduses ei saa iseenesest olla põhjenduseks HVA haiglate eelistamisele. HVA haiglate olemasolu ei taga veel tervishoiusüsteemi toimimist ja raviteenuse kvaliteeti ega võta EHK-lt kohustust hinnata sisuliselt, kas HVA haiglate eelistamine on
Puudub analüüs, kas eratervishoiuteenuse osutajate pakutav teenus võiks olla HVA haiglate teenusest kvaliteetsem, kas see tagaks teenuse geograafilise kättesaadavuse samaväärselt ja oleks patsientide huvides. HVA automaatne eelistamine ei ole kooskõlas seaduse mõtte ega patsiendi huvide esikohale seadmise nõudega.
Ühtegi muud HVA haiglate ja eratervishoiuteenuse osutajate eristamise alust ja õigustust seadusest ei tulene. Järeldusele, et seadusest ei tulene eristamise kohustust, on jõudnud ka õiguskantsler 19.05.2014 seisukohas. 28.11.2014 on õiguskantsler andnud EHK-le soovituse õiguspärasuse ja hea halduse tava järgimiseks õendusabi rahastamise lepingute sõlmimisel. Õiguskantsleri seisukohad toetavad kaebaja seisukohta, et EHK-l ei ole seadusest tulenevat õigust ega kohustust sõlmida lepinguid HVA haiglatega teistsugusel alusel ja teistsuguses menetluses kui eratervishoiuteenuse osutajatega. EHK praktika lepingute sõlmimisel ei võta arvesse, kas kaebaja osutatav tervishoiuteenus on kvaliteetsem HVA haiglate teenusest. 3) Kohus on vääralt tõlgendanud seadusandja tahet. Kohus ei ole eelnõu 246 SE ja 196 SE seletuskirja piisavalt analüüsinud ning on teinud sellest eksliku järelduse. Eelnõu seletuskirjas on muu hulgas esile toodud, et seadus peab tagama ravi rahastamise lepingute valikute tegemisel võrdsed võimalused ja kriteeriumid kõikidele tervishoiuteenuse pakkujatele ning kehtiva redaktsiooni sõnastus võimaldab selle eesmärgi täitmist. Eelnevast tuleneb üheselt, et
ei õigusta HVA haiglate ja eratervishoiuteenuse osutajate erinevat kohtlemist, vaid kõiki tervishoiuteenuse pakkujaid tuleb hinnata võrdsete kriteeriumite alusel. Lisaks on eelnõu seletuskirjas selgitatud, et lepingu sõlmimata jätmine on õiguspärane ettevõtlusvabaduse riive vaid juhul, kui lepingu sõlmimata jätmine otsustatakse pärast nõuetekohaselt läbiviidud valikut. Seega ei saa kaebaja õiguste riivet pidada proportsionaalseks ja õigustatuks, sest vaidlusaluseid ravijuhte ei pandud isegi valikule. 4) Riigil on tõepoolest PS §-st 28 tulenev kohustus tagada tervishoiuteenuse kättesaadavus, kuid nõustuda ei saa kohtu järeldusega, et selle saavutamiseks on vaja jaotada kõik ravijuhud HVA haiglatele. Kohus ei analüüsinud kaebaja väiteid, et kvaliteetse tervishoiuteenuse jätkusuutlik kättesaadavus on võimalik tagada ka siis, kui HVA haiglad ja eratervishoiuteenuse osutajad konkureerivad lepingute sõlmimisele võrdsete kriteeriumite alusel läbipaistvas menetluses. Kohus on lähtunud üksnes vastustaja seisukohtadest ega ole arvestanud Konkurentsiameti seisukohaga, et ravi rahastamise lepingute sõlmimine valikumenetluse tulemusena parandaks tervishoiuteenuste kvaliteeti ega kahjustaks selle geograafilist kättesaadavust. 5) Kohus leidis ebaõigesti, et kui Altmarki kriteeriumid on täidetud, siis ei kohaldu ravi rahastamise lepingutele Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsus ning Euroopa Komisjoni teavitamise kohustust ei kaasne. Komisjoni otsuse preambuli p-d 4 ja 5 selgitavad otsuse ja Altmarki kriteeriumite tekkimise ajaloolist tausta, kuid ei anna alust väita, justkui otsus üldist majandushuvi omavatele teenustele ei kohaldukski. Alates liikmesriikide jaoks siduva Euroopa Komisjoni otsuse vastuvõtmisest tuleb Altmarki kriteeriume ehk ELTL art 106 lg 2 erandit sisustada nimetatud otsuse alusel. Otsuse art 1 näeb ette: „Otsuses sätestatakse tingimused, mille 16
sisaldaks sätteid ülemäärase hüvitise maksmise vältimise ja tagasinõudmise korra kohta ning selget viidet Komisjoni otsusele. Otsuse art 4 tingimustele vastava dokumendi puudumine tähendab, et ravi rahastamine ei ole Komisjoni otsusega kooskõlas ega ole selle alusel eelnevast teavitamiskohustusest vabastatud. Pole vaidlust, et EHK lepingupartnereid ei valita kõikidele tervishoiuteenuse osutajatele osalemiseks avatud menetluses, vaid EHK otsustab, kas ja millises menetluses ta endale partneri valib. Kui hankemenetlust ei toimu, siis Euroopa Komisjoni 11.01.2012 teatise „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes“ p-de 69-77 kohaselt peab hüvitistaseme määramisel lähtuma hästi juhitud ja piisavaid vahendeid omava ettevõtja võimalike kulude analüüsist, seejuures ei tohi ettevõtja teenida mõistlikku kasumit ületavat kasumit. Asjas ei ole esitatud andmeid või põhjendusi nimetatud kriteeriumi täitmise kohta. Väide, et piirhinnad määratakse kindlaks konkreetsete kulude põhjal ja väidetavalt ei võimalda need ebamõistlikku tulu, ei ole samastatav kriteeriumi sisulise analüüsi ja kontrolliga. Kohus leidis ebaõigesti, et riigiabi võiks olla ebaseaduslik vaid siis, kui HVA haiglatele makstakse teenuse eest põhjendamatult kõrget hinda. ELTL art 107 lg 1 alusel on riigiabi igasugu17
ja TTKS ning nende alusel sõlmitud õigusaktidega (arengukava ja määrus nr 103) on kooskõlas, et ravi rahastamise lepingute sõlmimisel tagatakse HVA haiglatele ravi rahastamise lepingud nende ravijuhtude osas, mida kolmandad isikud on kohustatud osutama ning seejärel ülejäävate ravijuhtude osas valikupartneritega. 3) Apellatsioonkaebuses esitatud väljavõtted seadusandja poolt väljendatud arusaamadest üksnes kinnitavad, et HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid ei võrrelda samas menetluses samade kriteeriumite alusel. 4) HVA haiglatele eraldatavate ravijuhtude arv lähtub
lg-s 2 sätestatud põhimõtetest tagada ravi piirkondlikult võrdne kättesaadavus ja ravikindlustusraha otstarbekas kasutamine. Tallinna Halduskohtul puudus Konkurentsiameti seisukoha osas Tallinna Ringkonnakohtust (otsus asjas nr 3-14-50157) teistsuguse järelduseni jõudmiseks. Pealegi ei ole Konkurentsiameti õiguslikud hinnangud kohtule siduvad. 5) Hüvitisest, mida ei loeta Altmarki kriteeriumite täitmise tõttu riigiabiks, ei tule teavitada. Kaebaja eksib jätkuvalt, väites, et Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsus on asjakohane olukorras, kus kohus on tuvastanud, et EHK antav hüvitis täidab kõik Altmarki kriteeriumid. Otsuse preambulist tuleneb selgelt, et avalike teenuste osutamiseks antavat hüvitist ei loeta riigiabiks, kui korraga on täidetud Altmarki neli kriteeriumit. Üksnes siis, kui kriteeriumid ei ole täidetud, on hüvitis riigiabi ja on seega hõlmatud aluslepingu art-tega 93, 106, 107 ja 108. Otsuse preambuli p-des 4 ja 5 märgitakse: „
lg 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27.12.2013 määrus nr 108 (tervishoiuteenuste loetelu), mille 3.ptk-s jj on sätestatud erinevate eriarstiabis osutatavate teenuiste piirhinnad. A. Taal selgitas kohtuistungil ka täpset metoodikat, mida rakendatakse piirhinna arvutamisel ja muutmisel tulenevalt sotsiaalministri 19.01.2007 määrusest nr 9 (tasu arvestamise metoodika, § 25 jj). Kaebaja on jätnud tähelepanuta standardkulu arvestamise metoodika, millega on tagatud, et piirhinnad põhinevad ühe tüüpilise, Eesti majanduskeskkonna mõistes tavapäraselt korraldatud ja Eesti meditsiini arengu tasemele vastavalt varustatud ettevõtja kuludel, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit. Piirhindade kehtestamine toimub seega väga detailse ning spetsiifilise kulude võrdlevanalüüsil põhineva menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuse osutaja kuludest, vaid vastava tegevuse keskmistest kuludest. Sellega on tagatud, et piirhinna kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid. 7) EHK ei nõustu väitega, et ta peaks kandma menetluskulu seoses osalemisega kohtuistungil, kus kuulati üle EHK esindajad. Ülekuulamise tingisid kaebaja väited, et EHK ei ole kontrollinud kolmandate isikute kvaliteeti ja võimekust. 10. AS Ida-Tallinna Keskhaigla, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 11. AS Fertilitas taotles Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse tõlgendamise kohta. 12. EHK palus jätta taotlus rahuldamata. 19
lg-st 5 eraldiseisvalt ei tulene tõepoolest EHK-le kohustust anda HVA haiglatele kõiki nende poolt taotletud ravijuhte. Ringkonnakohtu varasemas praktikas (vt Tallinna Ringkonnakohtu
lg-test 1, 2 ja 5 koostoimes HVA § 1 lg-ga 2 ja sotsiaalministri 19.08.2004 määrusega nr 103 „Haigla liikide nõuded“ ning selle eesmärk on tagada tervishoiuteenuste kättesaadavus ja
HVA haiglate prioriteet ei tähenda iseenesest, et EHK peab neile tagama kõik taotletud ravijuhud, vaid EHK peab alati silmas pidama ka
lg-s 2 toodud eesmärke (nt vajadus teenuse järele, teenuse regionaalne kättesaadavus, haigla võimekus teenust osutada jm). Kuigi HVA haiglate suhtes ei ole
lg 4 otseselt kohaldatav, tuleb EHK-l sellele vaatamata lähtuda
lg-st 2 tulenevalt vähemasti osaliselt samasisulistest kriteeriumidest (nt
Ringkonnakohus nõustub kõigi nende seisukohtadega ka praeguses asjas ega hakka neid üle kordama. 15. Ehkki HVA haiglaid ja teisi tervishoiuteenuse osutajaid ei võrrelda samas menetluses, ei saa väita, nagu toimuks HVA haiglate eelistamine pimesi. EHK selgitustest nähtuvalt kontrollitakse HVA väliste haiglatega sarnaste kriteeriumide kohaselt ka HVA haiglaid. HVA haiglate suhtes viiakse erialati läbi kliinilisi auditeid ja tervishoiuteenuste osutamist tõendavate dokumentide kontrolle, kus hinnatakse nii ravi rahastamise lepingute täitmist kui ka dokumenteerimisnõudeid. Toimuvad plaanipärased kohtumised ning HVA haiglate tegevuse analüüsimiseks ja arendamiseks on koostatud tagasiside aruanded. Kohtud on ka varasemates sarnastes kohtuasjades rõhutanud haigekassa laia diskretsiooniruumi, kuidas kõige paremini tagada
lg 5 ning kehtiv ravi rahastamise lepingute sõlmimise süsteem ei ole vastuolus põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabadusega ega võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigikohus on oma 16.12.2013 otsuse nr 3-4-1-27-13 p-s 44 leidnud, et ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Tervishoiuteenuste osutamiseks eraldatud vahendid on piiratud avalik ressurss, mille jagamise ja kasutamise juures tuleb arvestada HVA haiglatele pandud kohustusi. Kehtiv süsteem ja normistik ei keela apellandil osutada tervishoiuteenuseid ning ta saab EHK otsustest sõltumata jätkata vastavas tegevusvaldkonnas ka juhul, kui ta ei ole EHK valikupartner. Seaduse alusel on ettevõtlusvabadust HVA haiglate kasuks kitsendatud ning see on olnud seadusandja poliitiline valik. Apellanti ei ole koheldud ka ebavõrselt, sest teda ei saa samastada ega võrdsustada HVA haiglatega. Põhiseaduse § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus nr 3-4‑1‑23‑11, p 42). Erahaiglad ja HVA haiglad ei ole omavahel võrreldavad, sest HVA haiglate kaudu täidab riik temale põhiseaduse §-st 28 tulenevat kohustust. Tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega, kui HVA haiglatega sõlmitakse lepingud ulatuses, mida nad on võimelised katma, ning osas, mida nad ei ole võimelised katma, kuulutatakse välja valik ning sõlmitakse lepingud HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.