KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Agu Timmi 03.11.2015, Tartu 3-14-50988 Vaivara valla kaebus Maksu- ja Tolliameti 30.04.
- a vaideotsuse nr 6-1/2151-2 p 2 tühistamiseks ning
- a keskkonnatasude koos intressidega väljamaksmisele kohustamiseks Tartu Halduskohtu 05.08.
- a otsus Vaivara valla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Vaivara vald, esindaja advokaat Villy Lopman Vastustaja Maksu- ja Tolliamet (MTA) RESOLUTSIOON
- Vaivara valla apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
- Tühistada Tartu Halduskohtu 05.08.
- a otsus osaliselt, so osas, millega menetlusosaliste kulud jäeti nende kanda. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Maksu- ja Tolliametilt välja Vaivara valla kasuks 375 eurot halduskohtumenetluses kantud ja 375 eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks. Muus osas jätta otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni
- detsembrini
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- 03.03.2014 esitas Vaivara Vallavalitsus MTA-le keskkonnatasude väljamaksmise taotluse nr 6.1-18/338, milles palus Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-27-13 seisukohtadele tuginedes selgitust keskkonnatasude ülekandmise osas ja vähem makstud rahasummade vallale ülekandmist. 31.03.
- a vastuses teatas MTA, et kuna kohalikele omavalitsustele on keskkonnatasude neile kuuluv osa 2013 II ja III kvartali eest juba üle kantud, arvestatakse Riigikohtu lahendi valguses alusetult ülekantud osa ettemaksuks, mis tasaarveldatakse järgnevate perioodide eest ülekandmisele kuuluvate keskkonnatasudega ning lisati, et Vaivara vallale ülekantud tasusid Riigikohtu lahend ei puuduta.
- Vaivara Vallavalitsus esitas MTA-le vaide ja palus tunnistada keskkonnatasude väljamaksmisest keeldumine õigusvastaseks ning kehtetuks ja maksta vallale välja
- aasta keskkonnatasud summas 108 588,89 eurot. Samas esitati ka alternatiivne taotlus, milles paluti kohustada valla vastavat taotlust lahendama. 30.04.2014 vaideotsuse nr 6-1/2151-2 p-s 1 rahuldati vaie osaliselt ja otsustati lahendada keskkonnatasude väljamaksmise taotlus, kuid jäeti see p-s 2 rahuldamata.
- Vaivara vald esitas Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 30.04.
- a vaideotsuse nr 6-1/2151-2 p 2 tühistamiseks ning
- a keskkonnatasude summas 108 588,89 eurot koos intressidega väljamaksmisele kohustamiseks. Alternatiivselt esitati taotlused tunnistada põhiseaduse § 154 lg-ga 1 ja §-ga 157 vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid, millised seadusega kohaliku omavalitsuse üksustele pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud; mis eristaksid kohaliku omavalitsuse üksustele kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ja korraldamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud rahast ning näeksid ette kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud riiklike kohustuste rahastamise riigieelarvest; keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 4 lg 2, § 13 ja § 37 lg 11 ja üldine omavalitsuste rahastamise regulatsioon, mis on vastuolus õigusega omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteemi stabiilsusele; KeTS § 4 lg 2, § 13 ja § 37 lg 11 regulatsioon osas, millele tuginedes saab MTA jätta keskkonnatasud välja maksmata või tasaarvestada varem kohalikule omavalitsusele välja makstud keskkonnatasud tulevaste keskkonnatasudega, mille tulemusel rikutakse kaebaja õigust piisavale rahastatusele. Kaebus sisaldab taotlust mõista kaebaja menetluskulud välja vastustajalt. Kaebuse kohaselt ei tulene ühestki seadusest õigust jätta keskkonnatasud välja maksmata või tasaarvestada need suvalisel ajal vabalt valitud tasudega. Keskkonnatasude deklaratsioonidega seonduv reguleerib üksnes riigi ja loodusvarade kasutajate suhteid ning maksjate võimalus korrigeerida enda deklaratsioone pole samastatav riigieelarve rahade ümberjagamise regulatsiooniga. Rahastamissüsteemi puudulikkus rikub õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmisel. Keskkonnatasude tasaarvestamine riivab eelarves nimetatud tegevusi ja kaebaja peab enda rahalisi vahendeid ümber korraldama. Puudub regulatsioon, mille alusel saaks Riigikohtu lahendiga nr 3-4-1-27-13 loodud olukorras tagasiulatuvalt läbi viia tasaarvestusi. HALDUSKOHTU LAHEND
- Tartu Halduskohtu 05.08.
- a otsusega tühistati MTA 30.04.
- a vaideotsuse nr 6-1/2151-2 p 2 ning kohustati MTA-d kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama (resolutsiooni p 1). Muus osas jäeti kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kohtuotsuse kohaselt on vaidlus selle üle, kas ja kuidas saab riik kohalikult omavalitsuselt tagasi võtta need keskkonnatasude summad, mis on kantud eelarvesse kehtetuks tunnistatud tasumääradest lähtuvas suuremas ulatuses. MTA jättis tähelepanuta, et Riigikohus on lahendi nr 3-4-1-27-13 p-s 83 märkinud, et tema otsuse tagasiulatuv jõud tähendab, et ettenähtust suuremas summas makstud tasusid tuleb tagastada sama seaduse kuuendas peatükis sätestatud korras ning kehtiva haldusakti alusel makstud tasude tagastamist ei ole sõltumata käesolevast otsusest võimalik nõuda ilma haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmiseta. Kohaliku omavalitsuse üksusel ei ole õigus saada keskkonnatasu rohkem, kui seadus ette näeb. Sama kehtib riigi kohta. See, kas riik ja kohaliku omavalitsuse üksus on ka tegelikult saanud neid tasusid Riigikohtu lahendi alusel õiguspäraseks peetust rohkem, saab selguda alles siis, kui konkreetne maksumaksja on esitanud nõuetekohase taotluse enammakstud summade 2 2 tagastamiseks ning see on rahuldatud. Kuna KeTS § 47 lg 2 võimaldab arvestada taotleja nõusolekul tagastamisele kuuluv keskkonnatasu tasaarvestuse korras järgnevate perioodide keskkonnatasudest maha, võib tekkida olukord, mille tõttu ei saa väita, et kohaliku omavalitsuse üksus on saanud raha suuremas ulatuses, kui makstud tasude jaotamise järel talle kuulub. Vaideotsuses sisalduv ja vastustaja muud väited lubavad järeldada, et kaebuse esitamise põhjustanud rahasumma arvutati Keskkonnaameti poolt peale Riigikohtu lahendit välja lähtuvalt sellest, milliseid summasid on kehtetuks tunnistatud määrustes sätestatu tõttu võimalik pidada maksumaksja poolt rohkem tasutuks ning seejuures ei uuritud, kas mõni maksumaksja on juba esitanud taotluse enammakstu tagasi saamiseks. Seetõttu polnud tekkinud ka õiguslikku alust, et lugeda kaebajale
- a II ja III kvartali eest ülekantud keskkonnatasu ettemaksuks. Seega rikub vaideotsus kaebaja seadusest tulenevaid õigusi, sest selles lähtutakse asjaoludest ja põhjendustest, mis ei saanud olla selle p-s 2 lahendatud taotluse rahuldamata jätmise õiguspäraseks aluseks. Kuna kohtule pole esitatud väiteid ja tõendeid selle kohta, kas Vaivara valda puudutavate keskkonnatasude osas on praeguseks esitatud niisuguseid tagastamisnõudeid, mille alusel on tulnud maksumaksjatele teha rahasummade tagastamist, tuleb tühistamisnõue rahuldada ja vaideotsuse p 2 tühistada, kuid kohustamisnõude osas saab piirduda vaid asja uuele läbivaatamisele kohustava ettekirjutusega. Kaebaja taotluse uuel läbivaatamisel saab vastustaja lähtuda vaid rahasummadest, mis on maksumaksjatele ka tegelikult tagastatud. Kuna kaebajat pole võimalik käsitleda maksukohustuslasena, ei ole maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg 1 intresside osas kohaldatav. Kaebaja alternatiivsed nõuded jäävad tähelepanuta, kuna Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-8-09 tunnistanud, et kaebaja nimetatud õigust loovate aktide andmata jätmine on põhiseadusega vastuolus. Lisaks ei oleks ükski neist haldusaktidest ka asjakohane. Vaidlus ei puuduta omavalitsuslike ja riiklike kohustuste eristamist, nende riigieelarvest rahastamist ega ka kaebaja õigust piisavale rahastatusele. Samal põhjusel on asjakohatud ka konkreetsete ülesannete täitmisega seonduvad väited ja tõendid. Menetluskulud jäävad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata, kuna kumbki menetlusosaline ei ole esitanud taotlust ja kuludokumente enda menetluskulude väljamõistmiseks. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- Vaivara vald esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2, jätta muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1, teha uus otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata, millega rahuldada apellatsioonkaebus ja mõista vastustajalt välja kaebaja poolt Tartu Halduskohtus ja Tartu Ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Muuta halduskohtu otsuse põhjendusi lisades otsuse põhjendustesse apellatsioonkaebuse seisukoha seoses asjaoluga, et seaduse tasandil on reguleerimata, kas, kuidas ja mis tingimustel saab maksuhaldur tagasi küsida, korrigeerida, ettemaksuks lugeda ja tasaarvestada keskkonnatasusid. Kaebaja jäi ka halduskohtule esitatud kaebuses toodud alternatiivsete taotluste juurde. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus oluliselt menetlusnorme ja selle tulemusel tühistas MTA vaideotsuse valedel alustel ja lahendas ebaõigesti kaebaja menetluskulude taotluse. Halduskohus jättis hindamata, et maksuhalduril puudub õiguslik alus keskkonnatasude välja maksmata jätmiseks või tasaarvestamiseks. Samuti ei analüüsinud halduskohus õigusliku analoogia võimalusi ega hinnanud kaebaja põhjendusi kohustamiskaebuse osas. Seega ei võtnud halduskohus vaidluse all olnud küsimuste osas seisukohta ega lahendanud kaebust sisuliselt. Halduskohus jõudis ebaõigele järeldusele, et MKS § 116 lg 1 ei ole kohaldatav. Vaideotsus tehti MKS alusel ja seisukohti põhjendati KeTS-i abil, järelikult tuleb kohaldada MKS regulatsiooni ka intressi osas. Halduskohus ei analüüsinud, miks kaebaja põhjendus ei anna alust intresside arvutamiseks MKS-i alusel, mistõttu rikkus HKMS § 157 lg-t 1 ja § 165 lg 1 p-i
- 3 3 Halduskohus rikkus HKMS § 2 lg-t 4, § 4 lg-t 4 ja § 59 lg-t 3, kuna jättis tuvastamata enda poolt oluliseks loetud asjaolu – kas ja kui palju on keskkonnatasusid Riigikohtu otsuse alusel tagasi makstud. Uurimispõhimõtte rikkumine viis ebaõige otsuse tegemiseni. Halduskohtu otsuses pole kaebaja taotluste osas seisukohta võetud, kuid on tuginetud sellise asjaolu tuvastamata jätmisele, millele halduskohus ega ka pooled ei olnud varasemalt tähelepanu pööranud. Seega rikkus halduskohus oluliselt HKMS § 157 lg-d 1 ja 2 ja seaduslikkuse põhimõtet tehes menetlusosaliste jaoks üllatusliku lahendi. Kaebaja esitas taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Maksekorraldus riigilõivu tasumise kohta on käsitletav kuludokumendina. Kulunimekirja esitatud ei ole, kuid riigilõivu kandmist kontrollib kohus juba kaebuse menetlusse võtmisel ning see mõistetakse välja hoolimata sellest, kas lõivukulu on näidatud kohtukulude nimekirjas või mitte. Seega oli nii taotlus kui kuludokument korrektselt esitatud ja halduskohus oleks pidanud riigilõivu välja mõistma. Seaduse tasandil on reguleerimata kas, kuidas ja mis tingimustel saab maksuhaldur tagasi küsida, korrigeerida, ettemaksuks lugeda ja tasaarvestada keskkonnatasusid ja seda nii Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-27-13 loodud olukorras, kuid ka muudel juhtudel. Kuna vaideotsuse p-s 2 otsustatu ei tugine kehtivale õigusele, on vaideotsus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 mõttes õigusvastane ja tuleb tunnistada kehtetuks. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, et kodaniku tasandil tehtav üksik haldusmenetluse toiming on samastatav riigieelarve õiguse toimingutega. Maksukohustuslaste parandus-deklaratsioonide esitamise võimalus ja õigus (KeTS § 44 lg 1, 2) ei ole samastatav riigieelarvelise mehhanismiga, millega jaotatakse rahasid riigieelarves ümber riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Vaideotsus on põhjendamata ja õigusvastane, kuna maksuhalduri viited KeTS normidele ja riigi tulude vähenemisele ei ole seotud haldusakti adressaadiga. Asjas on rikutud kaebaja õigust piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks. Kaebaja jaoks on tegemist olulise summaga, mille eelarvesse laekumata jäämine mõjutab märkimisväärselt omavalitsuslike ülesannete täitmist. Alates Riigikohtu 16.03.
- a otsusest nr 3-4-1-8-09 kehtib riigi suhtes kohalike omavalitsuste rahastamissüsteemi muudatuste tegemisel kõrgendatud tõendamiskoormis, et rahastamist mõjutav otsustus ei põhjusta omavalitsuste rahastamises puudujääke. Rikutud on kaebaja õigust rahastamissüsteemi stabiilsusele.
- MTA palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebus taotluste osas segane ja ei vasta HKMS § 182 lg 1 p 7 nõuetele, mis on aluseks apellatsioonkaebuse tagastamiseks. Halduskohus ei rikkunud uurimiskohustust, kuna põhjendustest tulenevalt ei saanud ega pidanudki halduskohus kaebust sisuliselt lahendama. Teatud juhtudel on lubatav, et otsus võib olla pooltele üllatav. Halduskohtul ei ole volitust kujundada õigussuhteid täitevvõimu asemel haldusakte andes või nende sisu muutes. Halduskohtu otsusest võib aru saada, et maksuhaldurile heidetakse ette teatud asjaolude välja selgitamata jätmist, mis oleks olnud oluline õiguspärase ning kaalutletud vaideotsuse tegemiseks. Vaideotsus on kaalutlusotsus ja kaalutlusotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kui menetlusnormide rikkumine toob kaasa haldusakti tühistamise, on ilmne, et kohus ei saa anda seisukohta kaebaja teistele väidetele, kuivõrd ei ole teada, kas haldusorgan oleks vastu võtnud samasisulise otsuse, kui ta oleks oma uurimiskohustust nõuetekohaselt täitnud. Seega ei ole kaebaja etteheide, et halduskohus ei lahendanud kaebust sisuliselt, asjakohane. Halduskohtu otsus ei ole üllatuslik, kuna kohus uurimiskohustust täites tuvastas asjaolu, millele pooled ei osanud tähelepanu pöörata. Menetlusnormidest kinnipidamise kontroll omal initsiatiivil on kohtule kohustuslik. MKS § 116 lg 1 ei kohaldu riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelistes suhetes, vaid maksuhalduri ja maksukohustuslase vahelistes suhetes, mistõttu on intressinõue alusetu. Vastustaja möönab, et eelarve vähenemine võib olla kaebajale traagiline, ent vastustaja ei kujunda kaebaja eelarvet ega saa kanda eelarve vähenemise vastustust. Kohalikul omavalitsusel on õigus rahale, mida KeTS sätted ette näevad. Kuna keskkonnatasud laekuvad kohalikule omavalitsusele otse nende eelarvesse, s.t ei läbi riigieelarvet, oleks mõeldamatu, et vastustaja kannaks üle raha, mida ta kohustatud isikutelt ise ei saa. Kuna Riigikohtu lahendist tulenevalt pidid maksumaksjad keskkonnatasusid tagasiulatuvalt vähem tasuma, vähenes ka kohaliku omavalitsuse õigus keskkonnatasudest saadavale osale ning kui raha on suuremas 4 4 mahus üle kantud, tuleb see tagasi küsida. Kaebaja pidi eeltooduga oma eelarve koostamisel arvestama. Kohalike omavalitsuste rahastamise regulatsioon ei ole põhiseadusega vastuolus, kuid MTA pole üksnes raha vahendajana pädev hindama keskkonnatasude seaduse põhiseaduspärasust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et Vaivara valla apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja Tartu Halduskohtu 05.08.
- a otsus tühistada osas, millega kohus jättis menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus mõistab kaebaja kasuks vastustajalt välja tasutud riigilõivu kaebuse rahuldatud osa ulatuses. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.
- Käesoleval juhul on kaebaja apellatsioonkaebuses esitanud sama taotluse kui oli halduskohtule esitatud kaebuses. Tartu Halduskohus on oma otsusega juba tühistanud MTA 30.04.
- a vaideotsuse nr 6-1-/2151-2 p 2 ja kohustanud MTA-d kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kuna MTA ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, siis puudub ringkonnakohtul alus halduskohtu otsust selles osas läbi vaadata. HKMS § 180 lg 1 sätestab, et kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada halduskohtu otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosaliste õigustele või kohustustele. Seega saab ringkonnakohus hinnata ainult seda, kas põhjendused omavad kaebajale iseseisvat mõju.
- Ringkonnakohus nõustub vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et ükski kohtu poolt otsuses toodud põhjendus ei saa iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Kaebuse osalise rahuldamise põhjusena tõi kohus välja asjaolu, et vastustaja ei olnud välja selgitanud, kas mõni maksumaksja oli juba esitanud taotluse enammaksu tagasisaamiseks. Seega pidi vastustaja taotluse uuel läbivaatamisel lähtuma vaid nendest summadest, mis maksumaksjatele on reaalselt tagastatud. Ringkonnakohus leiab, et taoline kaebuse rahuldamise põhjendus ei saa kuidagi iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi. Ringkonnakohus leiab ka seda, et halduskohus on õigustatult jätnud kaebaja taotluse kohustada vastustajat tema poolt nõutud rahasummat välja maksma rahuldamata. Kuna halduskohus leidis, et vastustaja pole välja selgitanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja kaebaja taotletud summa võib olla erinev rahasummast, mida tal on õigus saada, siis puudus alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks.
- Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebuses väidetuga, et esineb alus MKS § 116 lg 1 kohaldamiseks ja tal on õigus nõuda ka intressi. Nagu nähtub selle sätte sõnastusest, on selle alusel õigus nõuda intressi maksukohustuslasel. Kuna kaebaja ei ole vaidlusalusel juhul käsitletav maksukohustuslasena, siis on halduskohus õigesti leidnud, et MKS § 116 lg 1 pole kohaldatav.
- Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et halduskohus on põhjendamatult kaebuse rahuldamisel jätnud vastustajalt välja mõistmata kaebaja poolt tasutud riigilõivu. Halduskohus on leidnud, et pooled ei ole esitanud menetluskulude väljamõistmise taotlust ja kuludokumente. Ringkonnakohus taolise käsitlusega ei nõustu. Nagu nähtub haldusasja materjalidest, on kaebaja tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot (tl 22). Seega oleks halduskohus pidanud kaebuse osalisel rahuldamisel vastustajalt ka kaebaja poolt tasutud riigilõivu osaliselt välja mõistma. Kuna halduskohus rahuldas kaebuse ½ ulatuses, siis kuulub MTA-lt kaebaja kasuks väljamõistmisele 375 eurot. Ka apellatsioonkaebuse esitamisel on kaebaja tasunud riigilõivu 750 eurot (tl 96). Seoses sellega, et ka apellatsioonkaebus kuulub ainult osaliselt 5 5 rahuldamisele, siis kuulub MTA-lt väljamõistmisele riigilõiv 375 eurot, so ½ kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivust. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi