Obsah (6)

§ 424§ 68§ 73§ 78§ 50§ 56

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. märtsil 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-16-763 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Sten Lind Kriminaalasi Indrek

§ 424

järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja Indrek Rööp ik: 39003020268, varem kriminaalkorras karistamata, viibis eelvangistuses 30.01-01.02.

1. Abiprokurör Paul Pikma Kaitsja Advokaat Karine Nersesjan Süüdistatav
2. veebruari 2016 otsus RESOLUTSIOON
3. Jätta süüdistatava Indrek Rööba( Rööp) kaitsja advokaat Karine Nersesjani apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
4. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Indrek Rööbalt Eesti Vabariigi kasuks 96.00 (üheksakümmend kuus ) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355 või NORDEA PANK EE401700017002872300 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. 1 Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
5. Indrek Rööpa süüdistatakse selles, et tema juhtis tahtlikult 30.01.2016 kella 22:00 ajal Harjumaal Saue vallas Tallinn-Paldiski mnt ja Harku-Rannamõisa tee ristmikul mootorsõidukit Volvo S40 registreerimismärgiga 638BLY, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,02 mg/l laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l, lõplik tulemus 0,92 mg/l). Sellise käitumisega rikkus Indrek Rööp liiklusseaduse § 69 lg 1/ Juht ei tohi olla joobeseisundis. Joobeseisundi või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud piirmäära ületamine tuvastatakse korrakaitseseaduses sätestatud korras/ ja § 69 lg 2 p 1 / Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem/ ning korrakaitseseaduse § 36 lg 4 p 1 /Joobeseisundi liigid on: alkoholijoove; / nõudeid. Seega pani Indrek Rööp toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis s.o.

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus tunnistas Indrek Rööba( Rööp) süüdi

§ 424järgi ja karistas vangistusega 1 (üks) aasta.

Vähendas Indrek Rööbale mõistetud karistust 1/3 võrra, kandmisele kuuluvaks karistuseks luges vangistuse – 8 (kaheksa) kuud.

§ 68

lg 1 järgi luges Indrek Rööba poolt eelvangistuses viibitud aja 3 (kolm) päeva (so 30.01-01.02.2016) karistusaja hulka. Ärakandmata karistuseks luges 7 (seitsme) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva pikkuse vangistuse. Kohaldas

§ 73

lg 1 ja 3 sätteid ja määras 3 (kolme) aasta pikkuse katseaja.

§ 78

p 1 järgi hakkab Indrek Rööba katseaeg kulgema kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates 01.02.2016. Vabastas Indrek Rööba vahi alt kohtusaalis. Kohaldas lisakaristust

§ 50

lg 1 p 1 järgi ja võttis Indrek Rööbalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 10 (kümneks) kuuks. APELLATSIOON: 3. Kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu kohtuotsuse I. Rööbale mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas, kuna leiab, et maakohus pole piisavalt arvestanud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süüdistatava isikut ning tema edaspidise mõjutamise võimalust. Seetõttu leiab, et karistuse mõistmisel on kohaldatud ebaõigesti materiaalõigust (

§ 56) ja rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (mõistetud karistus on jäetud nõuetekohaselt põhjendamata Kr

MS § 339 lg 2 tähenduses). Apellant palub tühistada Harju Maakohtu kohtuotsuse I. Rööbale mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas ning uue otsusega mõista süüdistatavale leebem karistus ning jätta lisakaristuse kohaldamata (KrMS § 337 lg 1 p 4, § 340 lg 2 p 4). 2 3.

1. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud karistuse mõistmisel arvestamata süüdistatava isiku ja tema seaduskuulekale teele suunamise võimaluse ning lähtunud peaasjalikult toimepandud teo asjaoludest. Maakohus pole piisavalt arvestanud tema poolt väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust. Viidates Riigikohus on oma
2. mai 2007.a kohtuotsuses nr 3-1-1-14-07 märgib üksnes siis, kui kohus põhjendatult tuvastab, et kahetsus pole kontrollitav ega tulene materjalidest, puhtsüdamlik kahetsus puudub. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav kohtuistungil puhtsüdamlikult kahetsenud toimepandud. Süüdistatava käitumine, so oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. See, et süüdistatav on kohtuistungil rõhutanud, et ta ei ole avariis süüdi ja lube on tal vaja, ei tähenda, ei ta ei kahetse toimepandud. Eeltoodust tulenevalt on Harju Maakohtu seisukoht on arusaamatu ning alusetu. 3.
3. Kaitsja esitab Riigikohtu
4. mai 2004.a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7 sisu ja leiab, et mõistetud karistus ei vasta isiku süü suurusele. Kaitsja juhib Ringkonnakohtu tähelepanu, et I. Rööp on varasemalt kriminaalkorras karistamata isik, tegemist on õiguskuuleka inimesega ning esmakordse sellelaadse rikkumisega. Enamgi antud juhul tegemist on üsna noore inimesega ning ilmselge tegemist oli juhusliku laadi süüteoga. Kõiki eelpool mainitud asjaolusid arvestades, leiab kaitsja, et käesoleva kriminaalasja menetluse käigus ei ole tuvastatud ühtegi sellist erandlikku asjaolu, milline annaks aluse väita, et süüdistatava süü on keskmisest suurem. Enamgi pole tuvastatud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel oleks põhjendatud varem kriminaalkorras karistamata isikule 3 aastase katseaja määramine. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et maakohus on karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mis on kaasa toonud süüdistatavale rangema karistuse mõistmise. Arvestamata on jäänud kriminaalasjas tuvastatud karistust kergendav asjaolu, süüdistatava isikut ning tema edaspidise mõjutamise võimalust ning selle arvestamata jätmine on maakohtu poolt ka põhjendamata. 3.
5. Apellant taotleb Harju Maakohtu otsuse tühistamist ka osas, milles I.Rööbale määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 10 kuuks. Leiab, et maakohus on lisakaristust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatava hinnangul ei ole talle määratud lisakaristus põhjendatud. Kaitsja leiab, et üksnes fakt, et I. Rööp on toime pannud

§ 424

järgi kvalifitseeritud kuriteo ei saa automaatselt kaasa tuua lisakaristuse kohaldamist. Lisakaristuse kohaldamisel tuleb materiaalõiguse õigeks kohaldamiseks juhinduda

§ 56sätestatud karistamise alustest.

Apellant esitab Riigikohus lahendis nr 3-1-1-122-13 p 9 sisu ega nõustu kohtu poolt väljendatud seisukohaga, et I. Rööba puhul ei saa kohtu arvates tema varasemat liikluskäitumist silmas pidades kuidagi rääkida sellest, et menetletava asja näol on tegemist juhusliku episoodiga isiku elus, mida ta sügavalt kahetseb. Käesoleval hetkel ei esine ühtegi argumenti, millise alusel oleks võimalik väita, et varem karistamata süüdistatavale vangistuse mõistmine, eelpool märgitud ulatuses ei ole piisavaks, mõjutamaks viimast tulevikus hoiduma liiklusalaste väär – või kuritegude toimepanemisest. Käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit selle kohta, milline annaks aluse arvata, et süüdistatavale lisakaristuse kohaldamata jätmine tooks kaasa tema jätkuva 3 ohtlikkuse ühiskonnale. Kaitsja leiab, et kaitsealuse poolt toimepandud kuritegu võib vaadelda kui viimase poolt toimepandud juhuslikku laadi süütegu. Seda toetab ka karistusregistrist nähtuv fakt, et süüdistatav ei ole kunagi käitunud õigusvastaselt. Ei ole ühtegi argumenti, mille põhjal väita, et süüdistatav võiks olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik, et ta jätkaks samalaadsete kuritegude toimepanemisega või teiste liiklusalaste väär – ja kuritegude toimepanemisega. Enamgi, ei ole kohus vähimalgi määral arvesse võtnud, et juhtimisõiguse olemasolu on tema jaoks olulise ja elulise tähendusega. Süüdistatav on üliõpilane, elab Tallinnast väljas ning kuna ta õpib, siis peab ta seeõttu sõitma Saaremaale kolledžisse. Tulekul on kohustuslik suvine erialapraktika õppeprogrammis: merendus, laevaehitus ning praktikakohad ei asu transpordivõimaluste läheduses. Olemasolevate teadmistega seotud töökohad ka teistes valdkondades on juhtimisõiguseta kättesaamatud. Käesolevas asjas kohaldas kohus lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 10 kuuks ning ei ole antud juhtimisõiguse äravõtmise määra põhjendanud. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et maakohus on lisakaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, s.o

§-s 56 sätestatud karistamise aluseid. Kaitsja ei näe süüdistatavas isikut, kes võiks jätkuvalt rikkuda liikluskorda ning palub seetõttu jätta viimase suhtes lisakaristuse – mootorsõiduki juhtimise õiguse kohaldamata. Apellant ei taotle suulist menetlust ning ei soovi ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises osaleda. 3.

1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 340 lg 2 p-st 4 palub tühistada Harju Maakohtu
2. veebruari
3. a kohtuotsus põhikaristuse ja lisakaristuse osas ja mõista I. Rööbale kergem karistus; rahuldada kaitsja tasu hüvitamise taotlus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt lahendid 3-1-1-69-13, 3-1-1-43-11). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsiooni sisust lähtudes on tegemist perspektiivitu apellatsiooniga, mille sisuline arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.
5. Apellatsioonis pole vaidlustatud mõistetud karistuse liiki. Leitakse, et maakohus on jätnud karistuse mõistmisel arvestamata süüdistatava isikuga ja tema seaduskuulekale teele suunamise võimalusega. Kohus on lähtunud peaasjalikult toimepandud teo asjaoludest. 4 Kolleegium osutab, et

§ 56lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel.

Eelöeldu tähendab, et karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, mistõttu karistuse mõistmisel süü suurusega arvestamise etteheited on asjakohatud. Samas kolleegium leiab, et karistuse mõistmisel antakse hinnang süüdlase isikule läbi tema mõjutamise võimalikkuse ning maakohus ongi karistusmäära otsustamisel I.Rööba isikut vajalikul määral arvestanud. Süüdistatava isikuga on alust enamaks arvestamiseks

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise otsustamisel. Antud juhul ongi maakohus

§ 73sätteid kohaldanud.

6. Kaitsja leiab, et maakohus on materiaalõigust ebaõigesti kohaldades jätnud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamliku kahetsuse arvestamata ja pole esitanud ka sellekohast põhjendust, millega on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Esmalt kolleegium leiab, et KrMS § 339 lg 2 tähenduses kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine pole tuvastatav. Maakohus on otsuses karistuse liigi ja määra osas oma põhjendused esitanud. Maakohus on mõistnud karistuseks 1 aastase vangistuse. Seejuures on maakohus märkinud, et karistust kergendava asjaoluna arvestab eeluurimisel avaldatud kahetsust ja samuti arvestab, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Riigikohus on korduvalt väljendanud ( nt otsus 3-1-1-79-15), et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

§ 424sanktsioon näeb ette kuni kolme aastase vangistuse.

Seega oli antud juhul karistuse mõistmise lähtepunktiks 1 aasta 6 kuud. Maakohus on mõistnud karistuse alla keskmist määra ja seda 6 kuu võrra. Seega maakohus ongi antud juhul võtnud aluseks süüdistatava poolt süü tunnistamist, eeluurimisel väljendatud kahetsust ja ka asjaolu, et ta on varem kriminaalkorras karistamata. Maakohtu seisukoht, et kohtulikul arutamisel I.Rööba hoiak puhtsüdamlikule kahetsusele ei viita, ei tähenda, et kohus poleks karistust kergendavat asjaolu arvestanud (otsuse lk 5 ja 6). Kolleegium leiab, et karistusmäära valikul ei ole maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõige kohaldamine tuvastatav. 7. Kaitsja leiab, et maakohus on lisakaristust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Süüdistatava hinnangul ei ole talle määratud lisakaristus põhjendatud. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on väärteomenetluse lahendis nr 3-1-1-122-13, millele viitas ka kaitsja, sedastanud, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Maakohus on lisakaristuse kohaldamist põhistanud, mistõttu põhjenduste puudumist ei saa maakohtule ette heita. Arutatavas asjas on tegemist kriminaalmenetlusega ning maakohus tuvastanud, et joobeaste ning tuvastatud asjaolud näitavad, et I.Rööp asus mootorsõidukit juhtima pärast seda kui oli kogu öö tarvitanud alkoholi ning vaid mõne tunni maganud. 5 Kaitsja on apellatsioonis väitnud, et tegemist oli juhusliku teoga kuna varem ei ole I.Rööp õigusrikkumisi toime pannud. Selline kaitsja väide on ekslik kuna 19.12.2014 aastal on väärteomenetluse raames I.Rööpa karistatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest ning kuriteo pani I.Rööp toime kehtiva väärteokaristuse ajal. Seega on muutunud I.Rööba käitumine ohtlikumaks ja süüaste suuremaks. Andmata hinnangut avarii toimumise asjaoludele on siiski menetletavas asjas esitatud andmed sellest, et toimus avarii, kus osales alkoholijoobes mootorsõidukit juhtinud I.Rööp. Maakohus on õigustatult võtnud arvesse ka asjaolu, et I.Rööbale on mootorsõiduki esmased juhiload väljastatud alles 17.04.2014 aastal ning juba on isik jõudnud toime panna nii liiklusalase väärteo kui ka kuriteo. I.Rööbale on põhikaristusena mõistetud keskmisest määrast allapoole jääv vangistus ning ka mõistetud lisakaristuse määr, 10 kuud jääb alla

§ 50lg 1 p 1 ettenähtud tähtaja keskmist määra, milleks on 1 aasta 6 kuud.

Seega saab I.Rööba suhtes lisakaristuse kohaldamist kui ka lisakaristuse pikkust lugeda tema süüle vastavaks. Kolleegium on seisukohal, et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ei ületa praegusel juhul I.Rööba süü suurust. Kaitsja väited juhtimisõiguse elulisest vajadusest ei kaalu üles maakohtu põhjendusi ega lükka ümber maakohtu järeldust lisakaristuse kohaldamise vajalikkusest.

1. Eeltoodu alusel kolleegium leiab, et mõistetud põhikaristuse määr ja lisakaristuse kohaldamine ja lisakaristuse määr ei ole vastuolus seaduse ega kohtupraktikaga ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
2. RÕS korras õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses kaitsjatasu hüvitamist maakohtu otsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest kokku 2 tundi, summas koos käibemaksuga 96,00 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt taotletud summat saab pidada KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes põhjendatuks ning hüvitamisele kuuluvaks. KrMS § 185 lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse kohtuotsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda kelle huvides apellatsioon on esitatud. Antud juhul on kaitsja poolt esitatud apellatsioon süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu Indrek Rööba kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6