← Eesti

3-15-2926/14

Obsah (5)§ 184§ 182§ 116§ 158§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kaupo Kruusvee Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-15-2926 Haldusasi OÜ Promantes kaebus Maksu- ja

) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184

). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-15-2926 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 02.10.2015 korraldusega nr 12.2-3/26786-5 kohustati OÜ Promantes esindusõiguslikku isikut esitama
  2. a jaanuari kuni augusti kohta järgmine teave ja dokumendid: 1) kassa müügiarvete koondid koos tootenumbritega exceli formaadis; 2) laoarvestus (sh lao algjääk, sisse-välja liikumised, lõppjääk) exceli formaadis, täpsustades, kuidas on laoarvestuses kajastatud sissetulekud lattu HULGI (tarnija OÜ Promantes); 3) järgmiste arvete alusel sisseostetud kaupade tootekoodid (iga arve kohta eraldi): Jolanda Dradrach faktura 12506/072014; UAB Geloma arve nr 0004637; UAB Geloma arve nr 0003993; Odelita UAB arve nr 0000207; UAB Geloma arve nr
  3. Korralduse põhjenduste kohaselt kohustas MTA 18.06.2015 korraldusega nr 12.2-3/026786-3 OÜ-d Promantes esitama kassa müügiarved ja laoarvestuse. Dokumendid esitas OÜ Promantes paberkujul. Kuna dokumentide maht on väga suur ja selleks, et efektiivselt hinnata esitatud dokumentide tõepärasust, on MTA-le vajalik saada laoarvestus ja kassa müügiarvete koondid elektrooniliselt exceli formaadis. Samasisuliste MTA e-kirjade (06.08.2015, 26.08.2015, 08.09.2015, 10.09.2015, 28.09.2015) alusel OÜ Promantes dokumente exceli failis ei esitanud.
  4. OÜ Promantes esitas 08.10.2015 MTA-le vaide MTA 02.10.2015 korralduse p-de 1 ja 2 tühistamiseks. MTA jättis 30.10.2015 vaideotsusega nr 6-1/3044-4 vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt vastab vaidlustatud korraldus maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 lg 2 ja lg 3 p 5 nõuetele. Korralduses on esitatud selle andmise faktiline ja õiguslik alus ning põhjendused, mis tingisid korralduse andmise, on piisavad ja mõistetavad. Maksuhaldur ei eksinud kaalutlemise põhireeglite ning proportsionaalsuse põhimõtte vastu ning vaidlustatud korraldus on nõuetekohaselt põhjendatud. Maksuhaldur on märkinud, et esitatud dokumente paberkujul saades osutus dokumentide maht väga suureks ja esitatud dokumentide tõepärasuse efektiivseks hindamiseks on vajalik saada laoarvestus ja kassa müügiarvete koondid elektroonilisel kujul. Lisaks soovib maksuhaldur ka vaide esitaja poolset täiendamist varemesitatud arvetelt puuduvate tootenumbrite osas. Ühestki õigusaktist ei tulene, mitmel korral võib maksuhaldur maksukohustuslaselt teabe andmist või dokumentide esitamist nõuda. Mõnest konkreetsest vastusest võib tekkida täiendavate küsimuste esitamise vajadus, mistõttu on vaidlusaluses haldusaktis toodud põhjendus dokumentide esitamise vajaduse osas õiguspärane ja piisav. Nõutud teabe näol on tegemist OÜ Promantes maksumenetluses väljaselgitamist vajavate oluliste asjaoludega. Samuti nähtub korraldusest, miks peab maksuhaldur vajalikuks just teabe andmist elektroonilisel kujul.
  5. OÜ Promantes esitas 20.11.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tühistada MTA 02.10.2015 korraldus osaliselt ehk korralduse p-d 1 ja
  6. Lisaks palus OÜ Promantes peatada esialgse õiguskaitse korras MTA 02.10.2015 korralduse täitmine.
  7. Tallinna Halduskohus võttis 23.11.2015 määrusega OÜ Promantes kaebuse menetlusse ning peatas MTA 02.10.2015 korralduse täitmise osas, milles OÜ-d Promantes kohustatakse esitama kassa müügiarvete koondid koos tootenumbritega ning laoarvestus exceli formaadis.
  8. MTA esitas 08.12.2015 vastuse kaebusele, paludes jätta OÜ Promantes kaebus rahuldamata.
  9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22.12.2015 määrusega MTA 07.12.2015 määruskaebuse, tühistas halduskohtu 23.11.2015 määruse esialgset õiguskaitset puudutavas osas ning jättis OÜ Promantes esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
  10. OÜ Promantes esitas 25.12.2015 halduskohtule täiendavad seisukohad. 2

(7)3-15-2926 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  1. OÜ Promantes kaebuse põhjendused: 1) Kaebaja on esitanud maksuhaldurile paberkandjal kassa müügiarvete koondi 332 lk-l ning laoarvestuse 334 lk-l. Müügiarvete koondid koostatakse kaebaja poolt paberkandjal ning neid ei salvestata. Esitatud laoarvestus on ammendav ning vastab korralduses nõutud kriteeriumidele. 2) Raamatupidamisarvestuse esitamist elektrooniliselt on võimalik MKS § 62 alusel nõuda juhul, kui dokumente säilitatakse elektroonilisel kujul. Kaebaja kasutab trükitud ja käsitsi vormistatud raamatupidamisregistreid, mis ei ole elektroonne arvestuse pidamine. Seega on maksuhaldur ebaõigesti kohaldanud MKS § 59 lg 6 ja lg 61 ning asetanud kaebajale ebamõistliku ja põhjendamata kohustuse. Kui maksukohustuslane ei pea raamatupidamist elektrooniliselt, ei saa maksuhaldur selle esitamist ka elektrooniliselt nõuda. Seega ei ole korraldus kooskõlas kehtiva õigusega ning on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes õigusvastane. 3) Maksuhaldur ei saa kohustada maksukohustuslast oma raamatupidamist ümber tegema, et see oleks maksuhalduri meele järgi. Seadustes puudub kohustus pidada raamatupidamist elektrooniliselt või exceli formaadis. Raamatupidamise seaduse (RPS) § 9 lg 3 p 1 sätestab, et raamatupidamisregistreid võib vormistada käsitsi kirjutatud või trükitud dokumentidena. Kaebaja on kassa müügiarvete koondit ja laoarvestust pidanud just sellest reeglist lähtuvalt ning selles ei ole midagi etteheidetavat. Kaebaja kasutab kombineeritud raamatupidamisarvestuse pidamist: raamatupidamisprogrammi HansaRaama, kassaarvetuseks CompuCash 4000 SQL ning igapäevast müügikoondite ja laoarvestust, mida peetakse käsitsi. Asjaolu, et tehniline lahendus võimaldas selle arvestuse elektroonset pidamist, ei tähenda, et elektroonset arvestust ka peeti. Müügiarvete koondi puhul on selgelt näha, et tegemist on trükitud arvestusega, mitte elektroonselt, vastava tarkvara abil loodud registriga. Laoarvestus ei ole samuti koostatud elektroonselt, vaid lihtsalt andmeid sisestades. Vastutajal oli kohustus eeldada, et raamatupidamisarvestust peeti käsitsi ning selle elektroonselt esitamist ei saa nõuda. 4) Käesolev vaidlus taandub küsimusele, kas kaebaja pidas raamatupidamist elektrooniliselt või käsitsi. See on kriteerium, mida peab vastustaja kontrollima, enne kui nõuab kaebajalt dokumentide esitamist elektroonselt. Vastustaja ajab segamini raamatupidamisarvestuse koostamist elektroonselt ja raamatupidamisregistrite koostamist trükitud dokumentidena, millele viitab RPS § 9 lg 3 p
  2. Kaebaja on algusest peale selgitanud, et kasutatakse registrite trükkimist, mitte nende elektroonset koostamist vastava tarkvara abil, mis on just omane elektroonselt peetavale raamatupidamisele. 5) Kui kaebaja sooviks kohustust täita, eeldaks see, et kaebaja oleks sunnitud tegema uuesti
  3. a 8 kuu raamatupidamisarvestuse müügi ja lao osas, mis oleks ebavajalik ning halvaks oma ressursimahukuse tõttu äriühingu igapäevase majandustegevuse. Seega on korralduse p-des 1 ja 2 pandud kohustus õigusvastane ja ebaproportsionaalne. Vastustaja viitab MKS § 10 lg-le 3, mille kohaselt välditakse maksumenetluses üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi ning tagatakse menetlusosaliste õiguste kaitse. Sellele vaatamata on vastustaja pannud maksukohustuslase olukorda, kus sanktsioonide vältimiseks on kaebaja sunnitud leidma aja ja ressursi 666 lk käsitsi peetud raamatupidamisarvestuse sisestamiseks. 6) Maksuhaldur viitab vaideotsuses, et haldusaktides ei ole sätestatud, mitmel korral võib maksukohustuslaselt teavet ja dokumente nõuda. Kohtupraktikast tuleneb, et sama teavet ei või korduvalt nõuda (halduskohtu lahend asjas nr 3-11-1023). 3
(7)3-15-2926 7) Kaebaja selgitas dokumentide esitamisel 03.08.2015, et arvestust peetakse selles osas käsitsi ning asjaolu, et maksuhaldur seda ei fikseerinud protokolli, on menetleja lohakus. Väita aga, et vastustaja ei olnud teadlik, et esitatud arvestust peetakse käsitsi, on alusetu. Vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et 666 lk dokumente koostati vastustajale esitamiseks ja on selleks välja prinditud. See oleks vastuolus majandusliku loogikaga. Ettevõtja valib alati lihtsama ja vähemkoormava viisi dokumentide esitamiseks ning kui vaidlusalune arvestus oleks olnud elektrooniline, oleks see ka elektroonselt esitatud. Ei ole eluliselt usutav, et ettevõtja prindib välja 666 lk dokumente, selle asemel, et esitada neid elektroonselt. 8) Vaidlustatud korralduse tegemisele eelnes maksuhalduri ja kaebaja kirjavahetus. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx 9) Vaidlustatud korralduse p 3 on täidetud, mis näitab kaebaja soovi maksumenetluses kaasaaitamiskohustust täita, kuid täita ei ole võimalik kohustusi, mida täita ei saa, kuna see kohustus on õigusvastane.
  1. Maksu- ja Tolliameti vastuväited: 1) RPS § 12 lg 5 kohaselt raamatupidamisregistreid, mis on loodud elektrooniliselt, on raamatupidamiskohustuslane kohustatud ka säilitama elektrooniliselt. MTA-le 03.08.2015 paberkandjal esitatud kassa müükide koondist ja lao liikumiste aruandest nähtub selgelt, et need dokumendid olid eelnevalt koostatud elektroonselt. Öeldes, et müügiarvete koondeid ei salvestata, on kaebaja sisuliselt ka ise möönnud, et müügiarvete koondid olid siiski algselt elektrooniliselt koostatud. Seega RPS § 12 lg 5 kohaselt oli kaebajal kohustus säilitada kassa müükide koondid ja lao liikumiste aruanded elektroonilisel kujul. Lähtudes MKS § 57 lg-st 6 oli kaebajal ka kohustus vastavad dokumendid maksuhaldurile esitada just elektroonilisel kujul, mistõttu vastustaja nõudmine oli igati proportsionaalne. Vaidlusaluses korralduses on MTA põhjendanud, miks kohustatakse dokumente esitama elektrooniliselt ning seda just põhjusel, et tähtsust omavatest asjaoludest saaks kiirelt ja efektiivselt ülevaate (MKS § 10 lg 3). Seega ei saa kaebajale pandud kohustust pidada põhjendamatuks. 2) Vaidlusalust korraldust ei muuda ebaproportsionaalseks ka asjaolu, kui kaebaja tõepoolest ei ole täitnud enda seadusest tulenevat kohustust elektrooniliselt loodud dokumente elektrooniliselt säilitada ning seetõttu peaks maksuhalduri korralduse täitmiseks enda raamatupidamisregistrites kajastatava informatsiooni uuesti viima elektroonilisele kujule. Nimelt vastasel juhul muutub MKS § 57 lg 6 sisutühjaks, sest pahatahtlikul maksukohustuslasel tekib võimalus maksuhalduri tööd takistada pelgalt seetõttu, et ta otsustab seadusest tulenevaid dokumentide säilitamise kohustusi eirata. 3) Seejuures ei saa pidada usutavaks kaebaja väidet, et ta peab raamatupidamisregistreid käsitsi. Kaebaja näol on tegemist äriühinguga, millel on mitu tegevuskohta ning mille keskmine maksustatav käive kontrolliperioodil oli ligi 50 000 eurot kuus. Kaebaja
  2. a majandusaasta aruandest nähtub, et kaebaja lähtub raamatupidamise aruande koostamisel soetusmaksumuse printsiibist. Soetusmaksumuse printsiibi ehk FIFO meetodi puhul eeldatakse, et tooted müüakse nende soetamise järjekorras ning aastalõpu varud kajastatakse viimase sissetulnud partii hinnaga. Arvestades kaebaja põhi- ja lisategevusala (äriregistri andmetel rõivaste jaemüük ning rõivaste ja rõivalisandite hulgimüük) ning tegevusalale omapärast paljude erinevate kaubaartiklite rohkust, pole eluliselt usutav, et kaebaja kasutaks raamatupidamises soetusmaksumuse printsiipi, kuid koostaks seejuures raamatupidamist käsitsi. Sellistes äriühingutes on tavapärane, et raamatupidamises on kasutusel ka elektroonsel kujul laoarvestus 4
(7)3-15-2926 ning müügikoondi dokumendid. Raamatupidamise elektroonilist pidamist kinnitab ka MTA-le kontrollimenetluse kestel edastatud pearaamat, millest nähtub, et kasutatakse HansaRaama programmi. 4) Ühtlasi on kaebaja esitanud maksumenetluse käigus Ektaco OÜ-ga sõlmitud hoolduse- ja konsultatsiooniteenuse lepingu, mille kohaselt kaebaja neljas kassas asukohaga Pärnus, Haapsalus ja Rakveres ning kuues kontori töökohas asuvad elektroonsed kassasüsteemid. Kaebaja poolt Ektaco OÜ-ga sõlmitud töövõtulepingu kohaselt kasutab kaebaja Pärnus asuvas tegevuskohas kassaprogrammi CompuCash 4000 SQL, mida sama lepingu lisa järgi kasutatakse muuhulgas saatelehtede sisestamiseks. Asjaolu, et kaebaja kasutab oma tegevuskohtades ja kontoris kassaprogrammi viitab otseselt sellele, et kassa müükide koondi väljatrükki on võimalik välja võtta otse kassaprogrammist. Kuna kassaprogrammi sisestatakse muu hulgas saatelehti, on ka lao liikumiste aruannet kaebajal tegelikkuses võimalik välja võtta elektroonilisel kujul. 5) Isegi kui kohus nõustub kaebajaga, et vaidlusalune korraldus on ebaproportsionaalne ja põhjendamatu, tuleb kaebuse lahendamisel hinnata, kas see võis olla vaidlusaluse korralduse tegemise hetkel maksuhaldurile nähtav (

§ 158lg 2).

Vaidlusalune korraldus väljastati ning toimetati kaebajale kätte 02.10.

  1. MTA-le 03.08.2015 paberkandjal esitatud kassa müükide koondist ja lao liikumiste aruandest nähtus selgelt, et dokumendid olid eelnevalt koostatud elektroonselt. Seega ei olnud MTA-l põhjust kahelda selles, et vastavad dokumendid olid algselt elektroonilisel kujul ning esitamiseks välja prinditud, mistõttu puudus alus arvata, et nende elektrooniliselt esitamise nõudmine võiks kaebaja jaoks olla ebaproportsionaalne. Ka korralduse väljastamise ja kätte toimetamise hetkeks ei olnud kaebaja maksumenetluse käigus viidanud sellele, et peab raamatupidamist või koostab raamatupidamisregistreid käsitsi. Kaebaja vastupidised väited on väärad ning paljasõnalised. Kaebaja ja MTA kirjavahetusest ilmneb, et MTA on korduvalt pöördunud kaebaja poole ning palunud esitada dokumendid elektrooniliselt exceli formaadis. Kaebaja juhatuse liige vastas maksuhaldurile 10.09.2015, et igasugune informatsiooni edastamine on peatatud, kuid ei viidanud asjaolule, et raamatupidamisdokumente koostatakse käsitsi ning et dokumente ei oleks võimalk elektroonilisel kujul esitada. Seega tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalune korraldus oli selle andmise hetkel igal juhul õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kohus leiab, et MTA 02.10.2015 korraldus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning OÜ Promantes kaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Käesoleva vaidluse põhisisuks on küsimus, kas maksuhalduril oli õigus nõuda kaebajalt kassa müügiarvete koondite ja laoarvestuse esitamist elektroonselt, exceli formaadis. Selleks tuleb hinnata, kas maksuhalduri poolt oli korralduse andmisel põhjendatud eeldada, et kaebaja pidas vastavas osas raamatupidamisarvestust elektroonselt, ning kas elektroonsel kujul teabe nõudmine oli vajalik.
  3. MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. MKS § 57 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane peab raamatupidamisarvestust raamatupidamise seaduses sätestatud juhtudel ja korras. MKS § 57 lg 3 kohaselt tuleb raamatupidamis- ja maksuarvestust korraldada nii, et mõistliku aja jooksul on võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas 5

(7)3-15-2926 tuludest, kuludest, varast ja kohustustest. MKS § 57 lg 6 kohaselt võib arvestust pidada elektrooniliselt, kui on tagatud arvepidamise tulemusel loodud dokumentide, sealhulgas raamatupidamisregistrite säilimine MKS §-s 58 sätestatud tähtaja jooksul. Elektrooniliste dokumentide konvertimise ja muutmise korral tuleb tagada esialgsete andmete loetavus. Elektroonilist arvestust pidav maksukohustuslane on maksuhalduri nõudmisel kohustatud mõistliku aja jooksul esitama arvestuse tulemusel loodud dokumendid elektrooniliselt. Dokumendid peavad olema loetavad. Elektroonilisel kujul säilitatavaid dokumente peab olema võimalik teisendada loetava kujuga elektrooniliseks andmestikuks kogu §-s 58 sätestatud tähtaja jooksul. RPS § 9 lg 3 kohaselt võib raamatupidamisregistreid vormistada käsitsi kirjutatud või trükitud dokumentidena ning kirjalikku taasesitamist võimaldaval infokandjal, kui on tagatud sellel säilitatava info autentsus. RPS § 12 lg 5 sätestab, et raamatupidamisregistreid, mis on loodud elektrooniliselt, on raamatupidamiskohustuslane kohustatud ka säilitama elektrooniliselt. Elektrooniliste andmete loetavus peab olema tagatud kogu säilitusaja jooksul.
  1. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas enne vaidlusaluse korralduse tegemist maksuhaldurile müügiarvete koondid ja laoarvestuse paberkandjal elektroonse andmetöötluskeskkonna väljatrükina. See tähendab, et kaebaja oli esmalt algandmed elektroonsesse keskkonda sisestanud ja seejärel koondid välja trükkinud. Nimetatust oli maksuhalduril põhjendatud järeldada, et kaebaja pidas vastavas osas raamatupidamisarvestust elektroonselt. Elektroonsest arvestuse pidamisest tuleneb omakorda kohustus andmete elektroonseks säilitamiseks (RPS § 12 lg 5). Elektroonsel kujul registrite esitamist soovis maksuhaldur andmete lihtsamaks ja kiiremaks analüüsimiseks. Arvestades andmete mahtu (väljatrükituna 666 lk – tl 9), tuleb seda pidada põhjendatud ja vajalikuks eesmärgiks (MKS § 10 lg 3). Seega oli vaidlustatud korraldus selle andmise ajal nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning korraldus vastab ka muudele MKS § 46 nõuetele.
  2. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud seisukoha, et ta ei säilitanud elektroonsesse keskkonda sisestatud raamatupidamisandmeid elektroonsel kujul, millest teavitas ka maksuhaldurit. Kohtu hinnangul ei saa pidada mõistliku ja ratsionaalse ettevõtja kuvandiga vastavuses olevaks seda, et raamatupidamise algandmed sisestatakse 666 lk ulatuses elektroonsesse andmetöötluskeskkonda ning seejärel üksnes trükitakse paberkandjal välja, elektroonselt teavet salvestamata. Ühtegi arvestatavat põhjendust sellisel viisil toimimiseks kaebaja esitanud ei ole. Seega tuleb pidada vastavat seisukoht otsituks, eesmärgiga vabaneda sellisel kujul teabe esitamisest, mis võimaldaks maksuhalduril kaebaja raamatupidamisandmeid kiiremini ja lihtsamalt analüüsida. Seejuures on paljasõnaline väide, et kaebaja informeeris maksuhaldurit 03.08.2015 seletuste andmisel kõnealuste andmete elektroonsel kujul mittesäilitamisest. Kui kaebaja esindaja vastavast asjaolust maksuhaldurit teavitas ja see jäi protokollimata, oleks pidanud protokolli selle allkirjastamisel täiendama. Asjaolule, et nõutud teavet ei ole elektroonselt säilitatud, ei tuginenud kaebaja seejuures ka hilisemas elektronkirjavahetuses maksuhalduriga (tl 14-18). Seega puudub alus asuda seisukohale, et vaidlustatud korralduse andmisel maksuhaldur teadis või pidi teadma kaebaja seisukohast elektroonsesse keskkonda sisestatud raamatupidamisandmete elektroonsest mittesäilitamisest. Kohus märgib lisaks, et kui korralduse adressaadil puudub mingil põhjusel võimalus või kohustus korraldust täita, siis ei tähenda see automaatselt, et korraldus oleks õigusvastane ja 6
(7)3-15-2926 selle õigusliku toime kõrvaldamiseks tuleks see vaidlustada. Olukorras, kus korralduse andja ei teadnud ega pidanud teadma, et adressaadil on seaduslik alus korralduse mittetäitmiseks, tuleb vastavast asjaolust maksuhaldurit teavitada ning vastavat teavitust tuleb lugeda korralduse täitmiseks (korraldusest tuleneva kohustuse lõppemiseks). Käesoleval juhul sellist seaduslikku alust korralduse täitmatajätmiseks toimiku materjalidest siiski ei nähtu.
  1. Kohus ei pea põhjendatuks kaebaja seisukohta, et andmete elektroonsesse keskkonda sisestamine ja nende väljatrükkimine ilma andmeid elektroonselt salvestamata, on käsitatav käsitsi või trükitud arvestuse pidamisena (RPS § 9 lg 3 p 1). Elektroonse arvepidamise ning käsitsi või trükitud arvepidamise erinevuseks on andmete fikseerimise viis ning kui andmed fikseeritakse elektroonses keskkonnas, on tegemist elektroonse arvepidamisega. See, kas andmesisestaja või -valdaja seejärel andmed salvestab, on andmete säilitamise küsimus, mitte raamatupidamise vormi (elektroonne või käsitsi/trükitud) valimine. Elektroonne andmesisestus ei ole käsitatav käsitsi või trükitud arvepidamisena ka argumendil, et elektroonsesse keskkonda sisestatakse andmeid käsitsi. Andmete elektroonsesse keskkonda sisestamine toimub üldjuhul alati inimkäte osavõtul, kuid seda ei saa pidada asjaoluks, mis eristab elektroonset ja käsitsi arvepidamist. Sellise tõlgenduse kohaselt ei olekski elektroonne arvepidamine inimfaktori osavõtul võimalik, mida ei saa pidada põhjendatud seisukohaks. Raamatupidamise vormi eristamise aluseks on andmete esmase fikseerimise viis, s.o elektroonses keskkonnas või muul viisil (paberkandjal).
  2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vaidlustatud korraldus oli selle andmise ajal õiguspärane ning puuduvad asjaolud, mis annaksid kaebajale seadusliku aluse selle täitmisest keelduda. Seega jääb esitatud kaebus rahuldamata. 16.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (

§ 108lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Kruusvee Kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.