Obsah (7)

§ 93§ 95§ 14§ 101§ 15§ 105§ 103

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 25.02.2016, Tartu Haldusasja number 3-14-5

) § 95, § 101 lg 5, päästeteenistuse seaduse (PäästeTS) § 9 lg 3, Häirekeskuse põhimääruse § 11 lg 2, siseministri 15.02.

1. a määruse nr 2 „Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse, hariduse- ja tervisenõuded“ § 16 lg 1 ja Häirekeskuse Lõuna keskuse juhi Anne-Liis Taalmanni 31.10.
2. a esildise alusel teenistusest Häirekeskuse Lõuna keskuse logistiku A.V. ja talle maksti hüvitist kasutamata puhkuse eest 1,27 kalendripäeva ulatuses.
3. 24.11.2014 saabus Tartu Halduskohtusse A.V. i kaebus, milles pärast nõuete täpsustamist paluti kohtul tunnistada õigusvastaseks Häirekeskuse Lõuna Päästekeskuse haldusakt kaebaja teenistusest vabastamise kohta, muuta kaebaja teenistusest vabastamise aluseks

§ 93

lg 1 ja mõista kaebaja kasuks välja hüvitis kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses ehk summas 3122,59 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole õiguspärane ega hea usu põhimõttest lähtuv teenistussuhte lõpetamise käskkirja edastamine kaebajale alles 28.11.2014, kui eelnevalt pole kaebajat enam töögraafikusse märgitud, talle on välja makstud lõpparve ning MTA andmebaasist on nähtunud, et teenistussuhe on lõpetatud temaga alates 31.10.2014. Kaebuse kohaselt on kaebaja

§ 95

alusel vabastatud teenistusest alusetult, kuna ei esine

§ 14ja § 15 loetletud nõuete rikkumist. Täidetud ei ole ka Pääste

TS § 9 sätestatud eeldus hindamistulemuste mittevastavuse kohta, mis võimaldab teenistussuhte lõpetamist

§ 95alusel.

Kaebaja leiab, et avaliku teenistuse seaduses on sätestatud eraldi alus teenistuja vabastamise kohta töövõime vähenemisel. Vastustaja palus kaebuse jätta rahuldamata ja leidis, et teenistussuhe kaebajaga lõpetati õiguspäraselt ja kaebus on põhjendamatu. Vastustaja tugineb PäästeTS § 9 lg-le 3 ning on seisukohal, et teenistusest vabastamise osas

§ 95alusel puudub vastustajal kaalutlusruum.

Kuna 29.10.2014. a tervisekontrolli otsuse kohaselt ei olnud kaebaja tervisekontrolli läbiviimise järel saadud tulemuste põhjal tervisest tulenevatel põhjustel sobilik tööd jätkama oma endisel ametikohal, siis oli vastustaja vastava asjaolu ilmnemisel kohustatud kaebajaga teenistussuhte lõpetama. Vastustaja leiab, et etteteatamistähtaja mittejärgimine

§ 101

lg 5 kohaselt on

§ 95alusel teenistusest vabastamise puhul õigustatud.

1. Tartu Halduskohus jättis
2. märtsi
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus möönis, et kaebajal on tulenevalt pingelisest tööst ning öisel ajal töötamisest tekkinud tervisekahjustused, mistõttu ta on 50% ulatuses töövõimetu. Püsiva töövõimetuse kestuseks on märgitud 12.02.2014 kuni 28.02.
4. Kohus märkis, et tõendeid selle kohta, et töövõime kaotus on tingitud töötamisest just Häirekeskuses, või et tegemist oleks kutsehaigusega, vastustajale ega kohtule esitatud ei ole ning kaebaja oma töövõime vähenemisest vastustajat ei teavitanud. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ise vastustajat ja töötervishoiuarsti oma töövõime vähenemisest ei teavitanud, siis koostas töötervishoiuarst 17.06.2014 tervisetõendi, milles kinnitas, et kaebaja on sobiv töötama logistikuna, kuigi kaebajal oli juba 17.06.
5. a otsuse tegemise ajal tuvastatud osaline töövõimetus. 29.10.2014 väljastas teine töötervishoiuarst 2 tervisetõendi, mille kohaselt ei ole kaebaja, lähtudes päästeteenistujate tervisenõuetest, sobiv töötama logistiku (III grupi päästeteenistuja) ametikohal. Lähtudes eelnimetatust tegi Häirekeskuse Lõuna keskuse juht A.-L. Taalmann 31.10.2014 peadirektorile esildise, vabastada kaebaja teenistusest. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vaidlus selles, kas A.V. vabastati Häirekeskuse peadirektori 05.11.
6. a käskkirjaga nr 311P teenistusest

§ 95alusel õigusvastaselt. Kohus tugines asja lahendamisel Pääste

TS § 9 lg-le 3, mis sätestab, et hindamistulemuste põhjal teenistus- või töökohale mittevastava päästeteenistuja võib üle viia madalamale teenistus- või töökohale või teenistusest vabastada

§ 95alusel.

Kuna

§ 95

lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest kui ilmnevad või tekivad

§ 14

lõikes 1 või 2 või § 15 toodud asjaolud, siis kohaldas kohus

§ 15

p 5, mille kohaselt ei või teenistusse võtta isikut muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. Kohus leidis, et teenistusest vabastamise osas

§ 95

alusel puudub vastustajal kaalutlusruum ning kuna väljastatud tervisetõendi alusel ei olnud A.V. sobiv töötama logistiku (III grupi päästeteenistuja) ametikohal, siis oli vastustaja kohustatud kaebajaga teenistussuhte lõpetama ning A.V. i vabastamine

§ 95alusel on õiguspärane.

Kohus leidis, et kuigi kaebaja sai vaidlustatud haldusakti kätte 28.11.2014, ei saanud kaebajale tema teenistusest vabastamine olla üllatuslik, seda enam, et ta oli eelnevalt tunnistatud osaliselt töövõimetuks, mida ta aga vastustaja eest varjas. Samuti leiab kohus, et

§ 95

alusel teenistussuhte lõpetamise puhul on põhjendatud etteteatamistähtaja mittejärgimine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. 27.04.2015 saabus Tartu Ringkonnakohtusse A.V. i apellatsioonkaebus milles palutakse Tartu Halduskohtu 27.03.
2. a otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada esitatud kaebus täies ulatuses. Kaebaja on seisukohal, et esimese astme kohus on esitatud tõendeid hinnanud ühekülgselt, jätnud tõendid üldse arvestamata ning kohtuotsus on olulises osas põhjendamata. Tartu Halduskohus on oma otsuse tegemisel rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 4.
3. Käsitluse all on teenistussuhte õigusvastane lõpetamine ning hüvitis õigusvastase lõpetamise eest, mitte kutsehaigestumisest tulenev hüvitise nõue. Kuigi kaebaja on kohtu jaoks välja toonud, et tema tervis on kahjustada saanud just sellel ametikohal töötades, on halduskohus alusetult otsuses märkinud, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid töövõime kaotusest just vastustaja juures töötamise tulemusena ega oma töövõime vähenemisest vastustajat teavitanud. 4.
4. Kaebaja ei nõustu halduskohtu hinnanguga, et ta ei ole vastustajat oma töövõimetusest teavitanud ning on oma töövõime vähenemist varjanud. Vastavad tõendid on esitatud, kuid halduskohus pole ilmselt piisaval määral tutvunud kaebaja poolt menetluse käigus esitatud seisukohtade, nõuete ning tõenditega. 4.
5. Kaebaja ei nõustu kohtu hinnanguga, et kaebajale ei saanud teenistusest vabastamine tulla üllatuslikult, kuna ta oli juba 12.02.2014 tunnistatud osaliselt töövõimetuks. Töövõimetuse protsent iseenesest ei takista ühelgi inimesel töö- või teenistuskohustusi täita ning selle väite 3 illustreerimiseks esitab kaebaja Statistikaameti vastuse päringule 40-100% ulatuses töövõimetute isikute tööhõives osalemise kohta. 4.
6. Kaebaja leiab, et tema teenistusest vabastamine

§ 95

alusel ei ole õiguspärane ning esimese astme kohus on kõnealust normi kohaldanud vääralt. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et antud juhul ei ilmne

§-des 14 ja 15 sätestatud asjaolusid. Sellest tulenevalt jääb kaebaja oma nõude juurde tunnistada õigusvastaseks haldusakt tema teenistusest vabastamise kohta, muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust ja lõpetada teenistussuhe

§ 93

lg 1 alusel ning mõista kaebaja kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses.

1. 22.05.2015 esitas Häirekeskus vastuse apellatsioonikaebusele, milles on seisukohal, et halduskohus on piisavalt oma vaidlusaluses otsuses analüüsinud tõendeid, viidanud tõenditele ja asjaoludele, millele tuginevad kohtu järeldused ja põhjendanud oma otsust. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning jääb oma esimese astme kohtumenetluses esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Vastustaja seisukohad on järgmised: 5.1.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kaebaja vahetu juht A.–L. Taalmann olevat öelnud, et A.V. il tuleb kirjutada teenistustest vabastamise taotlus, leides, et see väide on paljasõnaline ning kaebaja pole esitanud vastavaid tõendeid. 5.
2. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et viimane sai teenistusest vabastamise otsusest teada alles 28.11.
3. Kaebaja on kinnitanud, et suhtles pärast tervisekontrolli otsuse kättesaamist A.-L. Taalmanniga kes selgitas, et teenistussuhet ei ole temaga võimalik jätkata, vabasid töökohti pole ning palus kaebajal teenistusest vabastamise käskkirjale järele tulla. Seega sai kaebaja teada tema teenistussuhte lõpetamisest ja selle alusest juba 31.10.
4. Vastustaja on seisukohal, et käskkiri, millega A.V. teenistusest vabastati, jõustus selle suulisest teatavaks tegemisest apellandile, s. o 31.10.2014 ning isegi kui vastustaja oleks teenistusest vabastamise haldusakti väljaandmisel eksinud vorminõuete vastu, oleks haldusakt kehtiv HMS §-le 58 tuginedes. 5.
5. Vastustaja on seisukohal, et ta pidas vajalikuks langetada kiire otsus ning teenistussuhe kaebajaga lõpetada, kuna ta ei saanud võtta endale riski (arvestades töötervishoiu arsti otsust), et kaebaja tervislik seisund võib veelgi halveneda. 5.
6. Vastustaja ei nõustu A.V. i väitega, et kaebaja tervis on kahjustada saanud just nimelt tema viimasel ametikohal Häirekeskuses. 5.
7. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheitega, et kohus on valesti kohaldanud materiaalõigusnormi. Vastustaja viitab PäästeTS § 7 lg-le 1, mis sätestab, et päästeametnikuna võib teenistusse võtta vähemalt keskharidusega täieliku teovõimega Eesti Vabariigi kodaniku, kes valdab eesti keelt seaduses või seaduse alusel sätestatud ulatuses ning vastab päästeteenistujate kutsesobivuse nõuetele. Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded on kehtestatud siseministri 15.02.
8. a määrusega nr 2 „Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse, hariduse- ja tervisenõuded“. Töötervishoiu arst koostab vastavalt viidatud määruse § 18 lg-le 11 tervisetõendi, mis sisaldab otsust sobivuse kohta päästeteenistuja teenistuskohale. Otsuse tegemisel arvestab töötervishoiu arst määruse nr 2 §-s 16 toodud tervisenõudeid III grupi päästeteenistujatele. On enesestmõistetav, et päästeteenistuja tervisenõuded peavad vastama kehtestatud nõuetele terve teenistuses oleku ajal. Eelnevalt viidatud töötervishoiu arsti otsusest nähtuvalt ei vasta kaebaja kehtestatud 4 nõuetele. Vastavalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) §-le 19 saab teenistuja sobivuse üle töötamaks oma ametikohal otsustada üksnes töötervishoiu arst. Kuni 28.03.2015 kehtinud PäästeTS redaktsiooni § 9 lg 3 sätestas, et hindamistulemuste põhjal teenistus- või töökohale mittevastava päästeteenistuja võib üle viia madalamale teenistus- või töökohale või teenistusest vabastada avaliku teenistuse seaduse (

) § 95 alusel.

§ 95

lg 1 sätestab, et ametnik vabastatakse teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt käesoleva seaduse § 14 lõikest 1 või 2 või §-st 15. Seega oli vastustaja kohustatud kaebaja teenistusest vabastama

§ 95

alusel koostoimes

§ 15p-ga 5.

Vastustaja leiab, et kuna kaebaja teenistusest vabastamise käskkiri nr 311P on õiguspärane, siis puudub alus käskkirjas nimetatud teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja

§ 105lg 1 alusel hüvitise maksmiseks kolme kuu keskmise palga ulatuses.

1. 08.02.2016 esitatud lõplikes seisukohtades jäi kaebaja oma varasemate seisukohtade juurde ja esitas menetluskulude nimekirja koos taotlusega need vastustajalt välja mõista. Häirekeskuse 10.02.
2. a vastuväites palutakse kaebaja menetluskulude taotlus rahuldamata jätta või mõista kaebaja menetluskulude katteks välja summa, mis ei ületa 484 eurot. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Halduskohtu 27.03.
4. a otsus tuleb materiaalõigusnormide ebaõige kohaldamise ning menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks arutamiseks tagasi Tartu Halduskohtule.
5. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja töötas Häirekeskuse Lõuna Päästekeskuses logistiku ametikohal alates 5.11.
6. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebajaga teenistussuhte lõpetamise ajendiks oli 29.10.
7. a tervisekontrolli otsus. Ringkonnakohus nõustub iseenesest Tartu Halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustes esitatud seisukohaga, et vaidlus asjas käib selle üle, kas A.V. vabastati Häirekeskuse peadirektori 05.11.
8. a käskkirjaga nr 311P teenistusest

§ 95alusel õigusvastaselt või mitte.

1. HKMS § 165 lg 1 p 4 järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muuhulgas põhjendused, miks ta ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Olukorras, kus kohus jätab kaebuse rahuldamata, peab kohus põhjendama eelkõige seda, miks ta ei nõustu kaebaja poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohtu 27.03.
2. a otsuse põhjendav osa vastab eeltoodud normidele. Halduskohtu otsuse põhjendustes kirjeldatakse kõigepealt seda, et kaebaja on osaliselt töövõimetu ning väidetakse, et vastustajale ega kohtule pole esitatud tõendeid selle kohta, et kaebaja töövõime kaotus on tingitud töötamisest just Häirekeskuses või et tegemist on kutsehaigusega. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et selliselt esitatud väite puhul tekib küsimus, kas halduskohus on piisaval määral tutvunud kaebaja poolt menetluses esitatud tõenditega. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu 27.03.
3. a otsuse p-des 10 ja 11 välja toodud seisukohaga, mille kohaselt kaebaja ei teavitanud vastustajat oma töövõime vähenemisest ega tervisliku seisundi halvenemisest, sest vastupidine olukord nähtub ringkonnakohtu hinnangul 5 halduskohtule 18.02.2015 esitatud kaebaja lõplike seisukohtade lisadest nr 3 ja 4 (kirjavahetus 14.04.2014 ja 16.04.1014). Samuti on töötervishoiu arst märkinud oma 17.06.
4. a otsuses, et A.V. on küll sobiv töötama logistiku ametikohal, kuid vastunäidustatud on ületunnitöö ja vajalik on vähendada öötöö osakaalu. Kaebaja ei ole oma kaebuses esitanud väidet kutsehaiguse kohta, millele viidatakse vastustaja 14.01.
5. a vastuse p-s 2.1 ja halduskohtu otsuses ning ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse p-s 3.1.3 tooduga, mille kohaselt on kaebaja nõudeks tuvastada teenistussuhte õigusvastane lõpetamine ning sellest tulenevalt on esitatud ka hüvitise nõue, mitte aga kutsehaigestumisest tuleneva hüvitise nõue. Seega ei ole viide kutsehaigestumisele ja sellega seonduvale käesolevas asjas asjakohane. Järgnevalt on kohtuotsuse põhjendustes (otsuse p 11) viidatud TTOS ja siseministri 15.02.
6. a määruse nr 2 sätetele, millele on sarnaselt viidanud ka vastustaja oma vastuse p-des 2.8 ja 2.3 ning lõpetuseks on kohus refereerinud vastustaja vastuse p-s 2.4 toodud asjaolusid oma järeldusena, mis puudutab töötervishoiuarsti poolt osalise töövõimetusega isiku tunnistamist tervisenõuetele vastavaks. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus siinkohal jätnud põhjendamata, kuidas omab käesoleva asja lahendamisel tähtsust asjaolu, et kaebaja tunnistati sobivaks töötamaks logistiku ametikohal ka siis, kui ta omas töövõimetust 50% ulatuses, arvestades käesoleva vaidluse sisu. Järgnevalt viitab halduskohus 29.10.2014 väljastatud töötervishoiuarsti tervisetõendile, millega tunnistati, et A.V. ei ole sobiv töötama logistiku ametikohal ning halduskohus toob välja, et seejärel tegi Häirekeskuse Lõuna keskuse juht A.-L. Taalmann esildise kaebaja teenistusest vabastamiseks. Tulenevalt uurimispõhimõttest tagab kohus HKMS § 2 lg 4 kohaselt omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Nimetatud esildisele viidatakse ka kaebaja teenistusest vabastamise aluseks olevas vaidlusaluses käskkirjas nr 311P. Kuna vastustaja ei ole nimetatud esildist halduskohtule esitanud, tulnuks see halduskohtul ise välja nõuda, et esmalt tutvuda selle sisuga ja seejärel otsustada, kas tegemist on sellise olulise tõendiga, mis tuleb asja materjalide juurde võtta ja millele saab otsuse tegemisel ka viidata, või mitte. Otsuse p-des 13 ja 14 peatub halduskohus vaidluse aluseks oleva teenistusest vabastamise käskkirja õigusvastasuse hindamisel. Selleks toob kohus otsuse p-s 13 välja vabastamise aluseks oleva sätte

§ 95

lg 1 ja sellega seonduva

§ 15

p-i 5 sõnastused ning p-s 14 esitab osaliselt täiendatud vastustaja vastuse p-s 2.8 toodud seisukohti, jõudes eeltoodu pinnalt järeldusele, et teenistusest vabastamine

§ 95alusel on olnud õiguspärane.

10. Tartu Halduskohus on oma otsuse põhjenduste kohaselt asja lahendamisel tuginenud haldusakti andmise ajal kehtinud PäästeTS § 9 lg-le 3, millele viidatakse ka teenistusest vabastamise aluseks olevas haldusaktis. PäästeTS § 9 lg 3 sätestas, et hindamistulemuste põhjal teenistus- või töökohale mittevastava päästeteenistuja võib üle viia madalamale teenistus- või töökohale või teenistusest vabastada

§ 95alusel.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et vastustaja käskkirjas nr 311P ja tulenevalt vastustaja esitatud selgitustest ka vaidlusaluses kohtuotsuses, on ebaõigesti PäästeTS § 9 kohaldamisalasse arvatud siseministri 15.02.

1. a määrus nr 2 „Päästeteenistujate kutsesobivuse nõuded, sealhulgas füüsilise ettevalmistuse, 6 hariduse- ja tervisenõuded“, mis kuulub tegelikult PäästeTS § 7 lg 4 kohaldamisalasse, sest määrus nr 2 on antud PäästeTS § 7 lg 4 alusel, mitte PäästeTS § 9 alusel. PäästeTS § 9 alusel on välja antud siseministri 03.03.
2. a määrus nr 17 „Päästeteenistujate hindamise kord“, mille § 1 lg 1 kohaselt tuleb päästeteenistujate hindamiseks lugeda hinnangu andmist päästeteenistuja töötulemustele ja läbitud täiendkoolituste tulemuslikkusele ning kutsesobivuse nõuetele. Nimetatud hindamine viiakse läbi sama määruse § 1 lg 2 alusel üks kord aastas ning § 3 lg 2 kohaselt lähtutakse logistiku hindamisel kutsekvalifikatsiooni süsteemist ning nendega viiakse läbi arenguvestlus. Päästeteenistuse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt on Päästeteenistuse seaduse §-s 9 viidatud hindamise eesmärk analüüsida päästeteenistuja töötulemusi ja kvalifikatsiooni, täpsustada sellest tulenevaid tööalaseid eesmärke ja arenguvajadusi ning vahendada vastastikuseid ootusi. Päästeametnikele kohaldatakse arenguvestust või teadmiste ja/või oskuste kontrolli. Seega ei hõlma PäästeTS § 9 lg 3 kohaldamisala töötervishoiuarsti poolt läbiviidavat päästeteenistujate tervisekontrolli. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonikaebuses vastustaja poolt tehtud viited PäästeTS §-le 7 lg 1 ei ole asjakohased, kuna vastustaja ei ole A.V. i teenistusest vabastamisel sellele sättele tuginenud. 11.

§ 95

lg 1 kohaselt vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt avaliku teenistuse seaduse § 14 lõikest 1 või 2 või §-st 15. Halduskohus on otsuse tegemisel tuginenud

§ 15

p-le 5, mille kohaselt ei või teenistusse võtta isikut muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. Samas on nimetatud sättega täiendatud avaliku teenistuse seadust kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (KVKS) § 2 p 1 alusel, mille seletuskirja kohaselt võib KVKS kontekstis muuks sarnaseks asjaoluks olla usaldussuhte rikkumine või taustakontrolli toiminguteks nõusoleku andmisest keeldumine. Halduskohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, missuguste kaalutlustel on halduskohus hinnanud, et kaebaja ametikohale sätestatud tervisenõuetele mittevastavus kuulub

§ 15p 5 mõistes muu teenistusse võtmist välistava asjaolu hulka Pääste

TS kontekstis. Samuti ei nähtu halduskohtu otsuse põhjendustest, kas ja kuidas vaidlusaluse käskkirja andmise alustena märgitud PäästeTS § 9 lg 3 ja määruse nr 2 § 16 lg 1 annavad võimaluse isiku teenistusest vabastamiseks

§ 95lg 1 alusel.

Isegi juhul, kui

§ 95

lg 1 on õige alus kaebaja teenistusest vabastamiseks, ei nähtu asja materjalidest seda, et halduskohus oleks kuidagi hinnanud, kas ja kuidas täideti samas paragrahvis sätestatud nõuet, et juhul, kui ilmnevad isiku teenistusse võtmist välistavad asjaolud, siis vabastatakse ametnik teenistusest § 95 lg-s 1 sätestatud alusel ainult juhul, kui teda ei ole võimalik tema nõusolekul üle viia samas ametiasutuses teisele ametikohale, millel ette nähtud teenistusülesanded kattuvad olulises ulatuses olemasolevale ametikohale kehtestatud teenistusülesannetega.

1. Järgnevalt (otsuse p 15) on halduskohus käsitlenud kaebaja 12.12.
2. a puuduste kõrvaldamise avalduse p-s 1.5 esitatud väidet, mille kohaselt on kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja kätte saanud 28.11.
3. Kohtu põhjendustest võib välja lugeda, et kaebaja pidi olema teadlik tema suhtes tehtud haldusaktist ning haldusakti andmine ei saanud olla üllatuslik. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et HMS § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse isikule, kelle õigusi haldusaktiga piiratakse, haldusakt teatavaks kättetoimetamisega. Riigikohtu halduskolleegium on oma määruses haldusasjas nr 3-3-1-73-05 (p 14) öelnud, et 7 adressaadi jaoks negatiivse toimega haldusakti puhul esineb suur võimalus, et adressaat soovib haldusakti vaidlustada ning tarvilik on anda talle võimalikult täpset ja ammendavat teavet akti sisu kohta. Menetlusosaliste õiguste tõhusa kaitse huvides tuleb juhul, kui seadus või määrus nõuab haldusakti kättetoimetamist, edastada adressaadile ühel HMS § 25 lg-s 1 nimetatud viisil haldusakti originaal või selle ametlikult kinnitatud koopia. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, missugusel viisil on haldusorgan proovinud isikule teda koormavat haldusakti kätte toimetada. Tartu Halduskohtu otsuse p-s 16 tunnistab kohus, et teenistussuhte lõpetamisel ei järgitud etteteatamistähtaegasid, kuid jõuab samas järeldusele, et seda ei pidanudki tegema. Siinkohal on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus lähtunud üksnes vastustaja vastuse p 2.9 sõnastusest ning jätnud tähelepanuta kaebaja kaebuses toodud väite, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud rakendama etteteatamistähtaega

§ 101lg 2 alusel.

Halduskohus ei ole vaidlusaluses otsuses ka selgitanud, miks on kaebaja eelviidatud väide kohtu arvates ebaõige ja miks halduskohus ei nõustu kaebaja väitega, vaid toetab vastustaja arvamust. Nagu öeldud, esitas kaebaja halduskohtule nõude häirekeskuse peadirektori käskkirja nr 311P õigusvastaseks tunnistamiseks. Tartu Halduskohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks kaebaja sellist nõuet käsitlenud ning analüüsinud käskkirja õiguspärasuse kriteeriume HMS § 54 kohaselt, muuhulgas haldusakti vastavust

§ 103lg-s 2 toodud teenistusest vabastamise käskkirja põhjendamise nõudele.

Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-83-11 märkinud, et HMS § 56 lg-st 3 tulenevalt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes märkida, millistest kaalutlustest haldusorgan on akti andmisel lähtunud. Eriliselt tuleb rõhutada põhjaliku motivatsiooni olulisust juhtudel, kui haldusaktiga piiratakse isikute õigusi ja vabadusi ning luuakse isiku jaoks oluliselt koormav tagajärg. Riigikohtu hinnangul on juhul, kui vaidlustatud käskkirjast selliseid kaalutlusi ei nähtu, tegemist olulise põhjendamispuudusega. Samuti on Riigikohus korduvalt rõhutanud (lahendites 3-3-1-57-07, 3-3-1-62-07 jt), et kaalutlusotsuse motiivide esitamine kohtumenetluses ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat motiveerimise kohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et halduskohus on oma otsuses jätnud käsitlemata ja põhjendamata kaebuses esitatud nõude kaebaja teenistusest vabastamiseks

§ 93

lg 1 alusel.

§ 93

lg 1 kohaselt võib ametniku teenistusest vabastada töövõime vähenemise tõttu, kui ametnik ei saa oma teenistusülesandeid täita üle nelja kuu järjest või üle viie kuu aasta jooksul. Lõikest 1 on eespoolnimetatud KVKS § 2 p 2 alusel kaotatud töövõimetuslehe nõue. Seadusandja on KVKS muudatuste seletuskirjas põhjendanud muudatuse vajadust sellega, et isikul ei pruugi töövõimetuslehte igal juhtumil olla, kuid näiteks töötervishoiuarst võib tema töövõime vähenemise tuvastada ka ilma selleta.

§ 93

lg 2 kohaselt võib ametniku § 93 lg 1 alusel teenistusest vabastada, kui on alust arvata, et võimetus täita teenistusülesandeid sama aasta jooksul kordub ning seetõttu oleks ametiasutuse töökorraldusele tekkiv lisakoormus ebaproportsionaalselt suur. Käesoleval juhul on töötervishoiuarsti väljastatud tervisetõendiga tõendatud, et A.V. ei ole sobiv töötama logistiku ametikohal, seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul iseenesest välistatud võimalus, et A.V. i teenistusest vabastamise alus võib olla ka

§ 93lg 1.

8

1. Eeltoodust nähtub, et halduskohtu vaidlustatud otsuse põhjendused tuginevad suures osas vastustaja 14.01.2015 esitatud vastusele ning on kas refereeritud kujul või muutmatul kujul kohtuotsusesse üle võetud ilma omapoolseid põhjendusi lisamata. Lisaks ei nähtu otsuse põhjendustest kõigi kaebaja poolt esitatud väidete ja nõuete käsitlemist ega nende ümberlükkamist. Seega leiab ringkonnakohus, et halduskohus on vaidlusaluse otsuse tegemisel oluliselt rikkunud HKMS §-des 157 lg 1 ja 165 lg 1 sätestatud põhjendamiskohustust. HKMS § 199 lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus olenemata apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Eelnevast tulenevalt kuulub Tartu Halduskohtu 27.03.
2. a otsus HKMS § 199 lg 2 p 3 alusel tühistamisele ilma, et ringkonnakohus käsitleks lähemalt muid apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik halduskohtu otsuse puudusi apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest sisuliselt on kaebaja esitatud väited halduskohtumenetluses tähelepanuta jäetud ning tänu sellele on halduskohtule esitatud kaebus täies ulatuses lahendamata jäänud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul võimalik täita apellatsiooniastme ülesannet - kontrollida esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust, kuna halduskohus pole oma seisukohti kaebuse väidete osas üldse väljendanudki. Kui sellises olukorras asuks kaebust esmakordselt täismahus lahendama ringkonnakohus, kahjustaks see ka olulisel määral menetlusosaliste edasikaebeõigust. Seetõttu tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja haldusasi uueks arutamiseks halduskohtule tagasi saata. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks rahuldada apellatsioonkaebust täielikult, st teha asjas ise uut otsust, millega kaebus rahuldada, kuna nagu märgitud, ei ole halduskohus kaebuse väiteid oma otsuses sisuliselt üldse käsitlenud.
3. Kuna asi saadetakse tagasi halduskohtule uueks lahendamiseks, ei võta ringkonnakohus eraldi seisukohta menetluskulude jagamise osas. Samal põhjusel ei võta ringkonnakohus seisukohta apellatsioonimenetluses esitatud tõendi (apellatsioonkaebuse lisa) asja juurde võtmise vajaduse kohta. Eelnimetatud küsimused tuleb lahendada halduskohtul asja uue läbivaatamise käigus.
4. Ringkonnakohus selgitab veel, et käesolevaga ei ole ringkonnakohus ette võtnud seisukohta selles, kas kaebus võiks rahuldamisele kuuluda või mitte. Halduskohtul tuleb see küsimus endal sisuliselt lahendada, arvestades menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti, asjas tähtsust omavaid tõendeid, asjakohast kohtupraktikat ning materiaalõigust ja selle tõlgendusi. Einar Vene Tiina Pappel Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9