Obsah (8)

§ 212§ 213§ 151§ 47§ 109§ 108§ 118§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 28.01.2014 S. Langi kahju hüvitamise taotluse, milles ta palus mittevaralise kahju hüvitamist summas 1800 eurot. S. Langi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 09.05.-28.08.2013, kus isiklikku pinda kambrites isiku kohta oli alla 3 m². Vangla registreeris 04.03.2014 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles S. Lang märkis täiendavalt, et ta viibis Tallinna Vanglas 05.08.-28.08.2013, kokku 111 päeva, kus teda koheldi ebainimlikult ja alandavalt, kuna hoiti 6-kohalises kambris, kus isiku kohta oli alla 3 m² vaba pinda ja üldpinda koos sisustusega oli 2,33 m², millega vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t
2. S. Lang leidis, et arvestada tuleb ainult reaalset vaba põrandapinda, mida kinnipeetav saab liikumiseks kasutada ning kuna ta viibis kinnises osakonnas, oli ta sunnitud olema kambris kogu oma aja. Lisaks esinesid kinnipidamistingimustes järgmised puudused: riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli seal niiske; kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele ja vähene valgus kurnas silmi. S. Lang taotles kahju hüvitamist summas 1909,20 eurot.
3. S. Lang esitas 05.05.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja 1909,20 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) EIÕK on seadnud kambris vaba põrandapinna miinimumstandardiks inimese kohta 3 m². Ta viibis Tallinnas Vanglas 08.05.-28.08.2013, kus teda koheldi ebainimlikult ja alandavalt, sest hoiti 6-kohalises kambris, kus isiku kohta oli alla 3 m² põrandapinda. Vangla on rikkunud EIÕK art-t
4. 1909,20 eurot on proportsionaalne nõue 3 kuu ja 20 päeva eest. 2) Pesemist võimaldati ainult üks kord nädalas. Kunstlik valgustus ei vastanud VangS § 45 lgs 1 sätestatud nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi. Kaebaja pidi kambris veetma kuu aega väljast tulnud narkomaaniga, kes tundis end väga halvasti, mistõttu kaebaja kui mittenarkomaan tundis end ohustatuna. Pesu tuli pesta ja kuivatada kambris, mistõttu oli kambris niiske. Nõusid ja pesu tuli pesta külma veega. Kaebaja pidi kambris veetma 23 tundi ööpäevas, võimaldati üks tund jalutamist. Kaebaja toodi Saksamaalt ja Eesti Vabariik pidi tagama talle samad tingimused, mitte hullemad, kui olid, mida vangla rikkus, pannes ta lukustatud kambrisse koos mitme kinnipeetavaga. Kaebajal ei olnud privaatsust. Suvel oli kambris õhupuudus, kuna ventilatsioon oli nõrk või aknavõre oli umbes ega varustanud õhuga. Kaebaja pidi pikemat aega jagama kambrit kahe HIV positiivse kinnipeetavaga, mis on rikkumine tema kui terve inimese suhtes ja sellega seati vangla poolt ohtu tema tervis. Lisaks oli kambris vähihaige, kelle valude tõttu ei saanud ta öösiti magada.
5. Tartu Halduskohus võttis 13.05.
6. a määrusega S. Langi kaebuse menetlusse.
7. Tallinna Vangla teatas 18.08.
8. a vastuses kaebusele nr 1-11/14/13348-11, et vangla esitab oma seisukohad kahjunõudele kohtumenetluse raames.
9. Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.
10. a otsusega S. Langi kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt S. Langi kasuks välja hüvitise 111 eurot ja jättis menetluskulud poolte kanda. Otsuse põhjendused: 1) Vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid arvestada tuleb ka kriteeriumidega, millest 2 isikliku ruumi määratlemisel on lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Kambri põrandapinnast ei tule maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jäävat põrandapinda. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isikliku ruumina kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa põrandapinna määramisel arvesse võtta. Seda kinnitab EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. 2) Kuna kaebaja oli perioodil 09.05.-29.07.2013 vahistatu staatuses, siis hoiti teda 23 tundi lukustatud kambris (VangS § 90 lg 3). Vastustaja lähtus VangS-i sätetest ja tema tegevus ei olnud kehtiva õigusega vastuolus. Nimetatud perioodil oli 12-l päeval isiku kohta kambripinda rohkem kui 3 m². Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik vastavalt VangS § 55 lg-le
11. 30.07.-28.08.2013 oli kaebaja staatuseks süüdimõistetu ja nähtuvalt kohtule esitatud tabelist (tl 91p) oli 3-l päeval isiku kohta kambripinda rohkem kui 3 m². Kaebaja viibis 15 päeva olukorras, kus põrandapinda ühele kinnipeetavale oli 3 m² ja rohkem, mis ületab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE nõude ja täidab EIÕK praktikast tuleneva miinimumnõude. Arvestades, et kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada, kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus, tagatud oli duši kasutamise võimalus üks kord nädalas (rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks) ja tualeti privaatse kasutamise võimalus, ei saa kinnipidamistingimusi pidada kaebaja väärikust alandavateks ja vastustaja tegevus 15 päeva osas ei ole õigusvastane. 3) Tallinna Vangla jätkuv kasutamine on tingitud riigi majanduslikust olukorrast ning pärast EIK lahendit Tunis vs Eesti on riik vähendanud vangide arvu Tallinna Vanglas, seega parandanud ruumikitsikusega kaasnevaid olusid. Eeltoodu ei muuda kaebaja kohtlemist Tallinna Vanglas õiguspäraseks, kuid seda saab arvesse võtta rikkumise raskuse kindlakstegemisel. 14 päeva oli kaebaja paigutatud lukustatud kambrisse, v.a üks tund päevas värskes õhus viibimise ajal, koos sellise arvu kinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 2,5 m². Seega rikuti kaebaja suhtes õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mistõttu on põhjendatud välja mõista 2 eurot päeva kohta, kokku 28 eurot. 83 päeva viibis kaebaja olukorras, kus kinnipeetavale oli põrandapinda rohkem kui 2,5 m², kuid vähem kui 3 m², millises olukorras ei saa vastustajale ette heita õigusnormis selgelt sätestatud kohustuse järgimata jätmist. Sellist olukorda tuleb pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK art 3 kohaldamisel tekkinud EIK praktikaga, mistõttu on põhjendatud välja mõista 1 euro päeva kohta, kokku 83 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12. Tallinna Vangla esitas 13.10.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.
13. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 111 eurot ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti arvestanud põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast maha WC aluse pindala. Siseriiklik õigus ütleb, et kui WC on kambris sees, siis on see kambri osa. Vangla tagas kuni 01.01.2014 kaebajale vähemalt 2,5 m² põrandapinda, millest ei ole maha arvestatud kambri tualettruumi. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla
14. ja
15. üksuses asuvad WC-d kambris, on seinte ja uksega eraldatud ruumid, tagades kinnipeetavale privaatsuse. Vangla ei ole rikkunud siseriikliku õiguse norme, mistõttu ei saanud vangla tegevus olla õigusvastane ning täitmata on üks kahju hüvitamise eeldustest. Seetõttu on vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu. 2) Kohus on jätnud arvestamata EIK seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art-i 3 rikkumiseks. Kohus ei põhjenda, 3 miks olukorras, kus riik sai õigusliku hinnangu teada 19.12.2013 lahendist Tunis vs Eesti ja on peale seda rakendanud meetmeid ruumipuudusega kaasnevate olude parandamiseks, ei saa seda arvestada vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel. EIK seisukohtadest lähtuvalt ei saa pidada vangla tegevust kaebajale enne 19.12.2013 vangistustingimuste tagamisel õigusvastaseks. Juhul kui ringkonnakohus leiab, et kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 võib olla vastuolus mõne õigusnormiga, siis tuleks teha uus normikontroll ja võtta seisukoht normi põhiseaduspärasuse kohta. Kohus ei ole tõendeid kogumis hinnanud ega põhjendanud, miks muud kinnipeetavale tagatud õigused ei kompenseeri vähest põrandapinda. Otsuses puuduvad põhjendused, miks kohus võttis aluseks 3 m² ning kuidas aeg, millal kinnipeetavale oli tagatud vähem, viis kogumis rikkumise tuvastamiseni. Ülerahvastatuse vältimiseks on astutud mitmeid samme – alates 01.01.2014 tagatakse kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda; ehitatud on uued vanglad; vähendatud on kinnipeetavate arvu. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu. 3) Kohus on hüvitise määramisel jätnud arvestamata kaebaja viibimise lühiajalisuse Tallinna Vanglas, mis ei õigusta rahalise hüvitise väljamõistmist. Üksnes fakt, et ruutmeetrid ei vastanud kehtivale õigusele, ei õigusta hüvitise suurendamist 1 euro võrra päeva eest, vaid seda õigustanuks oluliselt halvemad vangistustingimused. Kohus on jätnud arvestamata, et 83st päevast jäi põrandapind alla 3 m² 69-l päeval vaid 0,08 ja 14-l päeval 0,2 m². Kaebaja heaolu ei oleks saanud olla 3 m² suuruse miinimumnõude täitmise korral oluliselt suurem, mis tähendab, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju ei saa olla märkimisväärne ning hüvitise väljamõistmine on õigusvastane.
16. S. Lang esitas 05.11.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping ja tulenevalt PS § 123 lg-st 2 on vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK on asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et olukord kujutab EIÕK art-i 3 rikkumist. Kambris asuva tualeti alla jäävat ruumi ja põrandapinda ei saa arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustuse hulka kuuluvana. 2) Hüvitise määramine on põhjendatud. Vastustaja apellatsioonkaebuses toodud tingimused, s.h meelelahutus jne, on seadusega ette nähtud, mitte vangla algatus, ning ei saa olla õigustuseks, et kaebaja suhtes rikuti EIÕK art-t
17. Ringkonnakohtul tuleb tähelepanu pöörata kohtuotsustele, mille kohaselt peab kinnipeetaval olema vaba liikumispinda vähemalt 2,5-3 m². RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
18. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
19. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli S. Langi kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel võtab seisukoha selles, kas ja kuidas sai WC alla jääv pind mõjutada kambripinna nõuetekohasust (II); hindab, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid kambripinna suurust, kaebaja kinnipidamise režiimi ning muid tingimusi arvestades õigusvastased (III); lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (IV). I
20. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 199 lg 2 p-st 3 ning lg-st 3 tulenevalt võib ringkonnakohus kohtulahendi apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest 4 olenemata tühistada asja halduskohtule tagasi saatmata, kui halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi ning vastavat rikkumist ei ole halduskohtul võimalik kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus tuleb osaliselt vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest olenemata seoses kohtumenetluse normi olulise rikkumisega tühistada, kuna see on kaebuse eseme piiritlemiseks vajalik.

1. Kaebusest nähtuvalt taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist Tallinna Vanglas viibitud ajaperioodi 08.05.-28.08.2013 eest (tl 1). Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudest nähtuvalt taotles S. Lang mittevaralise kahju hüvitamist perioodi 09.05.-28.08.2013 eest (tl 9). Tallinna Vangla on kinnipeeturegistri andmetele tuginedes väitnud, et kaebaja oli paigutatud Tallinna Vanglasse perioodil 09.05.-28.08.2013 (18.08.
2. a vastus kaebusele, p 9, tl 60p). Kaebaja ei ole asjas vangla esitatud andmetele vastu vaielnud ega esitanud tõendeid, kinnitamaks vanglas viibimist ka 08.05.
3. Ringkonnakohus loeb asjas tuvastatuks, et kaebaja ei viibinud 08.05.2013 Tallinna Vanglas. Eeltoodust järelduvalt puudub kaebajal alus nõuda kahju hüvitamist 08.05.2013 eest. Tartu Halduskohus on 13.05.
4. a määrusega (tl 1718) võtnud S. Langi kaebuse tervikuna menetlusse. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kuna kaebaja ei viibinud 08.05.2013 Tallinna Vanglas, siis ei saanud Tallinna Vangla ka kaebaja õigusi rikkuda, mistõttu tuleb S. Langi kaebus jätta kaebeõiguse puudumise tõttu

§ 151lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel 08.05.2013 puudutavas osas läbi vaatamata.

Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 09.05.28.08.2013 eest. 12.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.

1. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.
2. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Seega halduskohtule esitatud kaebusega ei saa kaebaja enda nõuet laiendada ega sisustada asjaoludega, mis ei ole olnud vanglale kahjunõude esitamise aluseks.
3. S. Langi kahju hüvitamise taotlusest nähtuvalt on ta nimetanud puudulike kinnipidamistingimustena põrandapinna vähesust, asjaolu, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris ning kunstliku valguse ebapiisavust. Vastustaja on 18.08.
4. a vastuses kaebusele (p 14, tl 61p) märkinud, et kaebaja on kohtumenetluses esitanud väiteid, mida ta varasemalt kohtueelse menetluse käigus esitanud ei ole, tuues välja järgmised kaebuses täiendavalt märgitud nõuded: pesema viidi vaid kord nädala; kambris kuu aega viibimine koos narkomaaniga; jääkülma veega nõude ja pesu pesemine; kambris suvel õhupuudus ja nõrk ventilatsioon; kambris viibimine kahe HIV positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega. Eelnevast tulenevalt palus vastustaja nimetatud osas jätta kaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus märgib, et lisaks vastustaja poolt nimetatud kahjuhüvitise nõude alustele on kaebaja kaebuses märkinud veel täiendavaid aluseid, mida ta kohtueelses menetluses esitatud 5 kahju hüvitamise taotluses esitanud ei ole: kaebaja pidi viibima kambris 23 tundi ööpäevas; kuna ta toodi Saksamaalt, peaks talle olema Tallinna Vanglas tagatud samasugused tingimused; puudus privaatsus. Tartu Halduskohus võttis 13.05.
5. a määrusega kaebuse menetlusse. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-des 16 ja 20 märkinud kinnipidamistingimuste osas, et kaebajat hoiti vahistatuna 23 tundi lukustatud kambris, lähtudes VangS § 90 lg-st 3 ja puudub vaidlus lukustatud kambrisse paigutamise õiguspärasuse üle ning kaebaja ei ole väitnud, et talle ei olnud tagatud igapäevane ühe tunni pikkune jalutuskäik; kambrit oli akna kaudu võimalik õhutada; kaebajal oli võimalik ühe tunni jooksul päevas viibida vabas õhus; kaebajale oli tagatud duši kasutamise võimalus üks kord nädalas ja rohkemate dušikordade sisse viimata jätmist ei saa pidada vastustaja õigusvastaseks tegevuseks; oli tualeti privaatse kasutamise võimalus. Eelnevast nähtuvalt on S. Lang halduskohtusse kaebusega pöördumisel laiendanud eelnevalt vanglale kahju hüvitamise taotluses esitatud aluseid. Arvestades Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõude aluseid, on kaebajal täiendavalt kaebuses nimetatud asjaolude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu tulnuks halduskohtul jätta selles osas S. Langi kaebus

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

Kuna eelmärgitud nõudeid ei olnud kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses esitanud, siis osas, milles halduskohus võttis täiendavalt kaebuses esitatud nõuete osas seisukoha, tühistab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse ning kokkuvõtvalt jätab S. Langi kaebuse kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata alustel, mis seonduvad pesemise võimaldamisega üks kord nädalas, kuu aega kambris koos narkomaaniga viibimisega, nõude ja pesu pesemise võimaldamisega ainult külma veega, 23 tundi kambris hoidmisega, Saksamaalt tooduna samade tingimuste mittetagamisega, privaatsuse puudumisega, kambris suvel õhupuuduse ja nõrga ventilatsiooniga, kambris koos kahe HIV positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega hoidmisega. Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju hüvitamise nõude osas üksnes seonduvalt kambri põrandapinna vähesusega, asjaoluga, et riideid tuli pesta ja kuivatada kambris ning kunstliku valguse ebapiisavusega. II 14. Kaebaja ei ole Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsust apellatsiooniastmes vaidlustanud. Tallinna Vangla ei nõustu aga halduskohtu otsusega osas, millega halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 111 eurot ja ei võtnud WC alla jäävat pinda kambri põrandapinna määramisel arvesse. 15. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja viibis ajavahemikul 09.05.-28.08.2013 Tallinna Vangla kambrites nr 127 ja 141 koos erineva hulga kinnipeetavatega (tl 65-65p). Halduskohus on kambri põrandapinna suuruse määramisel leidnud (otsuse p 13), et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Analüüsides kambripinna suurust ilma tualetita asus halduskohus (otsuse p 14) seisukohale, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 15 päeva vältel 3 m² ja rohkem, 83 päeva vältel vastavalt VSkE § 6 lg-le 6 (v.

1. r)2,5 m², kuid alla 3 m² ning 14 päeva vältel alla 2,5 m². Halduskohus leidis, et vastustaja tegevus 15 päeva osas ei ole õigusvastane ja nende päevade osas jääb kahjunõue rahuldamata (otsuse p 20). Kaebaja nõustub halduskohtuga, et tualeti alla jäävat ruumi ei saa arvesse võtta. Vastustaja on aga seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti arvestanud WC aluse pinna kambri üldpindalast maha. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga. Ringkonnakohus märgib, et EIK on vangla kambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia, p-d 9-17), samas on teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum hõlmab ka WC ja mööblialust pinda, ning 6 käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m² või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m². Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, s.h välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel tugineda (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 17). Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et tualettruumi pind tuleb arvestada kambrite üldpinna sisse. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus erinevalt halduskohtust arvestada kambri põrandapinna suurust koos tualeti pinnaga, viibis kaebaja perioodil 09.05.-28.08.2013 kokku 14 päeva kambrites, kus kinnipeetava kohta on isiklikku ruumi alla 3 m², kuid talle oli tagatud vaidlusalusel perioodil kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg-s 6 nimetatud minimaalne ruutmeetrite arv, s.o vähemalt 2,5 m². Järgnevalt tuleb selgitada, kas kaebaja kinnipidamist 14 päeva jooksul kambrites, kus kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m², saab pidada õigusvastaseks. III 16. Vastustaja väitel on halduskohus jätnud EIK praktikast arvestamata seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m² põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art-i 3 rikkumiseks. Ringkonnakohus vastustaja arusaamaga ei nõustu. Nähtuvalt halduskohtu otsuse p-s 18 märgitust on kohus selgelt välja toonud hinnangu, mille kohaselt on EIK korduvalt küll märkinud, et 3 m² ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Samas on halduskohus asjakohaselt viidanud ka Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14, milles on tõdetud, et 2,5 m² ei ole nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada ning tuvastamaks või välistamaks väärikust alandavat kohtlemist, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-dest 20-21 nähtuvalt ka eeltoodud põhimõtteid silmas pidanud. Ringkonnakohus ei nõustu ka vastustaja väitega, et vangla tegevust kaebajale enne 19.12.2013 vangistustingimuste tagamisel ei saa pidada õigusvastaseks. Lisaks vastustaja viidatud EIK 19.12.2013. a lahendile Tunis vs Eesti on EIK juba varasemalt selgitanud EIÕK art 3 sisu piisavalt (vt Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p-d 13-15). EIK on selgesõnaliselt keeldunud määramast, kui suur peaks minimaalselt olema kambri põrandapind kinnipeetava kohta muid faktoreid arvesse võtmata (EIK otsus asjas nr 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79). EIK on selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:
2. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
3. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
4. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (otsus asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 148). 17. Käesolevas asjas viibis kaebaja alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris kokku 14 päeva (09.-15.05.2013, 17.-23.05.2013). Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on asjas nr 3-4-1-9-14 tehtud otsuses asunud seisukohale, et muidu head kinnipidamistingimused võivad väärikust alandava kohtlemise välistada ka alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul (p 38). Samuti on EIK leidnud, et ka 3 m²-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: 7 Belyayev/Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata). Seega on asjakohane järgnevalt hinnata, millised olid kaebaja muud kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas, s.h kaebaja suhtes kehtinud kinnipidamisrežiim. 18. Tallinna Vangla 18.08.2014. a vastuse p-st 11 (tl 61p) nähtub, et kaebaja oli vaidlusalusel 14l päeval vahistatu saatuses. Vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 3 tulenevalt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. VangS § 94 lg 1 järgi lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal võimaldati viibida väljaspool kambrit üks tund ööpäevas jalutuskäigul olles. Samas tuleb arvesse võtta ka vastustaja 18.08.2014. a vastuse p-s 15 (tl 61p62) nimetatud vangla tingimusi kogumis, milleks olid piisav valgustatus ja ventileeritus, avatav aken kambris, nõutavat temperatuuri tagav keskküttesüsteem, magamisruumist eraldatud veega WC ja kraanikauss, tagatud pidevalt külm vesi, duši kasutamise võimalus, oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu, öörahu kl 22.00-6.00, veel oli tagatud mõningane meelelahutus ja suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine) ning oli ka tagatud võimalus laenutada raamatuid, väljastati ajalehti ja loa alusel isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus ja usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Käesolevas asjas ei ole muude kinnipidamistingimuste osas vangla poolseid rikkumisi tuvastatud. 19. Olukorras, kus kaebaja pidi ühelt poolt küll viibima peaaegu terve päeva (v.a jalutuskäigu aeg) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või osakonna piires, kuid muud kinnipidamistingimused olid nõuetekohased, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga kambris viibimise ajalist kestust. Riigikohus on leidnud, et kohtlemise kestus on oluline faktor, mida tuleb hinnata kogumis muude asjaoludega ning mis võib EIK poolt esile toodud EIÕK art 3 rikkumise eelduse alla 3 m² suuruse isikliku ruumi puhul ümber lükata (09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Võttes arvesse asjaolu, et kaebaja viibis alla 3 m² suuruse isikliku pinnaga kambris vaid kahel 7 päeva pikkusel perioodil, tuleb kambri isikliku pinna mõju kaebaja õigustele pidada sedavõrd väheseks, et selle põhjal ei ole võimalik järeldada, et kaebajale sai osaks inimväärikust alandav kohtlemine. Ringkonnakohtu järeldust toetab ka asjaolu, et kaebaja on esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud kaebusega alles jaanuaris 2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti kui isiklikust kogemusest. Seega ringkonnakohtu hinnangul vaid 3 m²st mõnevõrra väiksem kambri põrandapind kahel 7 päeva pikkusel perioodil ei ole asjaolu, mille pinnalt on võimalik tuvastada kaebaja mittevaraliste õiguste sellist rikkumist, mis tooks kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. 20. Vastustaja väite osas seonduvalt VSkE § 6 lg 6 uue põhiseaduspärasuse kontrolliga märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.2014. a otsuses nr 3-4-1-9-14 (p 41) asunud seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus ei leia käesolevas asjas esitatud asjaolude pinnalt, et esineks alus asuda teistsugusele seisukohale kui Riigikohus, mistõttu puudub vajadus algatada eelnimetatud normi osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. 8 IV 21. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 29.09.2015. a otsuse osas, milles halduskohus rahuldas S. Langi kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 111 eurot. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega jätab läbi vaatamata S. Langi kaebuse kahju hüvitamiseks 08.05.2013 puudutavas osas, samuti sel alusel, et pesemist võimaldati vaid üks kord nädalas, kaebaja viibis kambris kuu aega koos narkomaaniga, nõusid ja pesu tuli pesta külma veega, kambris tuli viibida 23 tundi, Saksamaalt tooduna ei tagatud samu tingimusi, puudus privaatsus, kambris oli suvel õhupuudus ja nõrk ventilatsioon, kambris hoiti koos kahe HIV positiivse kinnipeetavaga ja vähihaigega. Ringkonnakohus jätab S. Langi kaebuse perioodi 09.05.-28.08.2013 (k.
5. a)osas rahuldamata. 22. Tartu Halduskohus vabastas 13.05.2014. a määrusega (tl 17-18) S. Langi riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

§ 109

lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse väljamõistetud hüvitise osas ja jätab S. Langi kaebuse rahuldamata, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Ringkonnakohus jätab kaebaja esimese astme menetluskulud (riigilõiv) summas 57,28 eurot

§ 118lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

23. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104lg 10 alusel vabastatud.

Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel