Obsah (7)

§ 229§ 651§ 634§ 376§ 230§ 177§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2015, Tartu Tsiviilasja number 2-09-502

§ 229lg 2 järgi on vastustaja vande all antud seletus kingituste saamise kohta tõend.

Samaväärseks tõendiks ei saa pidada apellandi menetlusdokumendis väljendatud seisukohta. Juhul kui apellandi hinnangul ei olnud tegemist kingitustega, pidanuks ta väidet tõendama tsiviilkohtumenetluses lubatud tõenditega; 3) on apellandi väited nagu oleks kohus määranud ühisvara väärtuse põhjendamatult, paljasõnalised. Eluliselt on usutav, et eeskätt amortiseeruvad esemed, mida kasutatakse viisil, mis toob vältimatult kaasa nende kulumise (muruniiduk, trimmer). Käekellade ja tulirelvade sihipärane kasutamine ei ole tavaliselt selline tegevus, mis viiks nende kiire amortiseerumiseni. Juhul kui alpinisti kell ja sukeldumiskell olid muutunud väärtusetuteks, saanuks apellant vastavaid väiteid tõendada. Apellant ei ole selliseid tõendeid esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse vaidlustas A.P. ning apellatsioonkaebusest nähtuvalt palub ta tühistada maakohtu otsuse osaliselt ühisvara koosseisu ja väärtuse osas alljärgnevalt. 1) A.P. ainuomandisse jäetud ühisvara osas: - kahe käekella koguväärtus ei ole mitte 640 eurot, vaid 200 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.2); - sukeldumiskella väärtus ei ole mitte 100 eurot, vaid 50 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.3); - alpinisti kella väärtus ei ole mitte 100 eurot, vaid 50 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.4); 12 - telkimistarbed väärtusega 100 eurot tuleb ühisvara koosseisust välja jätta (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.6); - kahe raadiotelefoni koguväärtus ei ole mitte 677 eurot, vaid 200 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.7); - kahe relvakapi koguväärtus ei ole mitte 511 eurot, vaid 250 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.8); - mängukonsool Playstation-3 väärtus ei ole mitte 447 eurot, vaid 100 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.10); - ühisvarasse kuuluvad mängud Playstation 10 tk koguväärtusega 200 eurot, mitte 50 tk koguväärtusega 1000 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.11); - ühisvarasse kuulub üks jalgratas väärtusega 300 eurot, mitte kaks jalgratast koguväärtusega 640 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.12); - ühisvarasse kuuluva suusavarustuse väärtuseks on 0 eurot, mitte 870 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.13); - fotovarustuse väärtuseks on 2000 eurot, mitte 9590 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.14). Sellest tulenevalt on A.P. ainuomandisse jäetud ühisvara väärtuseks 75 502 eurot, mitte 86 827 eurot. 2) S.P. ainuomandisse jäetud ühisvara osas: - ehete koguväärtus on 37 707,90 eurot, mitte 1789,53 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.2.4). Sellest tulenevalt on S.P. ainuomandisse jäetud ühisvara väärtuseks 117 864,90 eurot, mitte 81 946,53 eurot, ning S.P.lt tuleb A.P. kasuks välja mõista hüvitis enamsaadud ühisvara osa eest 21 181,45 eurot. 3) on maakohus kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 ebaõigesti mõistnud A.P.lt S.P. kasuks välja hüvitise 4880,47 eurot. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas. Vastuseks apellandi poolt 04.11.2015 ringkonnakohtule esitatud „Täiendusele apellatsioonkaebuses esinenud ebatäpsuste parandamiseks“ märgib ringkonnakohus järgmist.

§ 634

lg 1 esimese lause kohaselt võib apellant kuni apellatsioonitähtaja lõpuni kaebust muuta või täiendada, muu hulgas laiendada kaebust kohtuotsuse neile osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud. Apellatsioonkaebus on esitatud 29.04.2015 ning 04.11.2015 oli apellatsioonitähtaeg lõppenud. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellandi poolt 04.11.2015 esitatud nn apellatsioonkaebuse täienduse ja sellele lisatud tõendid tähelepanuta. 04.11.2015 esitatud menetlusdokumendi puhul on tegemist apellatsioonkaebuse muutmisega, millele ei kohaldu

§ 634

lg-s 2 sätestatu ning apellandi viidatud

§ 376lg 4 p 1 ei ole antud juhul asjakohane.

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus arvas poolte ühisvara hulka telkimistarbed (toolid, gaasiballoon, lambid) koguväärtusega 100 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.6), mängud Playstation (kokku 50

1. tk)koguväärtusega 1000 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.11) ning kaks jalgratast koguväärtusega 640 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1.12). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab poolte ühisvarast välja telkimistarbed koguväärtusega 100 eurot, mängud Playstation (kokku 40
2. tk)koguväärtusega 13 800 eurot ja ühe jalgratta väärtusega 340 eurot. Poolte ühisvarasse tuleb arvata mängud Playstation (kokku 10
3. tk)koguväärtusega 200 eurot ja üks jalgratas väärtusega 300 eurot ning nimetatud asjad tuleb jätta A.P. ainuomandisse. Sellest tulenevalt väheneb A.P. ja S.P. jagatava ühisvara koguväärtus 1240 (100+800+340) euro võrra ning A.P. ja S.P. jagatava ühisvara väärtuseks tuleb lugeda mitte 168 773,53 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2), vaid 167 533,53 eurot (168 773,53-1240). Ühtlasi väheneb A.P. ainuomandisse jäävate ühisvarasse kuulunud asjade väärtus 1240 euro võrra ning sellest tulenevalt kujuneb A.P. ainuomandisse jäävate asjade väärtuseks mitte 86 827 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.1), vaid 85 587 eurot. Kuna A.P. ainuomandisse jääb ühisvara 85 587 euro väärtuses ja S.P. ainuomandisse jääb ühisvara 81 946,53 euro väärtuses, siis tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti A.P.lt S.P. kasuks välja hüvitis 4880,47 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab A.P.lt S.P. kasuks välja hüvitise 1820,24 eurot. Muus osas tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. 8. Asja materjalidest nähtuvalt esitas A.P. hagi ühisvara jagamiseks ja S.P. vastuhagi ühisvara jagamiseks ning nii hagis kui vastuhagis on märgitud ühisvarasse kuuluvate asjade loetelu, mille jagamist taotletakse. Vastavalt

§ 230

lg 1 esimeses lauses sätestatule peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Nimetatud sättest tulenevalt peab pool, kes väidab, et mingi konkreetne asi kuulub poolte ühisvarasse, seda teise poole vastuväite korral ka tõendama. S.P. poolt esitatud vastuhagist (I kd, t.l 115-119) nähtuvalt kuuluvad poolte ühisvarasse muu hulgas ka telkimistarbed, mängud Playstation kokku 50 tükki ja kaks jalgratast, millised on A.P. valduses. Vastuses vastuhagile (I kd, t.l 125-128) on A.P. kinnitanud, et tema valduses ei ole telkimistarbeid ning tema valduses on vaid 10 Playstation mängu ja üks jalgratas. Kuivõrd S.P. ei ole tõendanud eelnimetatud asjade olemasolu ega A.P. valduses olemist, siis on maakohus põhjendamatult lugenud poolte ühisvara koosseisu telkimistarbed koguväärtusega 100 eurot, Playstation mängud 40 tükki koguväärtusega 800 eurot ja ühe jalgratta väärtusega 340 eurot. Apellandi väide, et maakohtu otsus on nimetatud osas vastuoluline ning maakohus on jätnud tema vastuväited arvestamata, on õige. Nii on maakohus vaidlustatud otsuse p-s 33 leidnud, et poolte ühisvarast tuleb jätta välja Austraalia merekarp, GPS seade ja telk, kuna S.P. ei ole tõendanud nimetatud asjade olemasolu ja A.P. on kinnitanud, et neid asju tema valduses ei ole. Arvestades ülaltoodut tuleb poolte ühisvarast välja jätta telkimistarbed koguväärtusega 100 eurot, Playstation märgud 40 tükki koguväärtusega 800 eurot ning üks jalgratas väärtusega 340 eurot. Selle tulemusena väheneb poolte jagatava ühisvara koguväärtus 1240 euro võrra ning ühtlasi A.P. ainuomandisse jäävate asjade väärtus sama summa võrra. A.P. ainuomandisse jäävate asjade väärtuseks on seetõttu 85 587 eurot (86 827-1240).

1. A.P. on vaidlustanud veel tema ainuomandisse jäetud asjade (kahe käekella, sukeldumiskella, alpinisti kella, kahe raadiotelefoni, kahe relvakapi, mängukonsool Playstation-3, suusavarustuse ja fotovarustuse) väärtused. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole selles osas põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et eelduslikult on nii hagis kui vastuhagis märgitud ühisvarasse kuuluvate asjade väärtused õiged ning kui vastaspool ei ole suutnud omapoolsete tõenditega teise poolt märgitud konkreetse asja väärtust ümber lükata, tuleb lähtuda hagis või vastuhagis märgitud konkreetse asja väärtusest. 14 Vaidlust ei ole selles, et apellandi nimetatud asjad on tema enda valduses. Vastuses vastuhagile on A.P. üksnes väitnud, et tema hinnangul on kahe käekella koguväärtus 200 eurot (mitte 640 eurot), sukeldumiskella väärtus 50 eurot (mitte 100 eurot), alpinisti kella väärtus 50 eurot (mitte 100 eurot), kahe raadiotelefoni väärtus 200 eurot (mitte 677 eurot), kahe relvakapi väärtus 250 eurot (mitte 511 eurot), mängukonsool Playstation-3 väärtus 100 eurot (mitte 447 eurot), suusavarustuse väärtus 0 eurot (mitte 870 eurot) ja fotovarustuse väärtus 2000 eurot (mitte 9590 eurot). Samas ei ole A.P. esitanud ühtegi tõendit vaidlusaluste ja tema valduses olevate asjade väärtuse kohta. Seega on apellandi väited vaidlustatud asjade väärtuste kohta paljasõnalised ja ebausutavad ning puudub alus selles osas apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et S.P. on esitanud tema valduses olevad dokumentaalsed tõendid (II kd, t.l 62-70) ühisvarasse kuuluvate asjade väärtuste kohta. Nii on S.P. tõendanud, et ühe käekella Tissot soetamisväärtus oli 6200 krooni (396,25 eurot) ja ühe raadiotelefoni soetamismaksumus oli 5300,01 krooni (338 eurot). A.P. hinnangulised väited kahe käekella ja kahe raadiotelefoni väärtuste kohta on nimetatud tõenditega vastuolus.
2. Apellatsioonkaebuses tugineb apellant maakohtu menetluses esitatud väitele, et poolte ühisvarasse kuulub ehteid kokku 37 707,90 euro väärtuses. Maakohus on poolte ehetesse kuuluvaid seisukohti ja tõendeid käsitlenud kohtuotsuse p-des 37-39 ning põhjendatult leidnud, et ehetest kuulub poolte ühisvarasse komplekt pärlitega 1789,53 euro väärtuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas otsuses korrata. 14.12.2009 menetlusdokumendis on A.P. kinnitanud, et poolte ühisvarasse kuuluvad ehted kokku väärtuses 37 707,90 eurot ning esitanud fotod (I kd, t.l 83-105) oma väite tõendamiseks. S.P. on omaks võtnud, et ühisvarasse kuuluvad vaid komplekt pärlitega. Sellises olukorras oli A.P. kohustuseks

§ 230

lg 1 alusel tõendada nii tema poolt nimetatud ehete olemasolu kui nende kuuluvust ühisvara hulka. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et A.P. esitatud fotod ei tõenda usaldusväärselt tema poolt nimetatud ehete olemasolu ning nende kuulumist ühisvara koosseisu. Maakohtu 01.07.2013 istungi protokollist (II kd, t.l 139-140) nähtub, et maakohus on pooltega arutanud tõendamiskoormist ning andnud pooltele täiendava aja täiendavate tõendite esitamiseks. A.P. täiendavaid tõendeid ei esitanud. Maakohtu 19.05.2014 istungil (III kd, t.l 79-88) on maakohus kuulanud pooled ära vande all. A.P. on vande all seletanud, et ehteid osteti Peruust, Taist, Mehhikost ja Austraaliast. Osade ehete ostmiseks kasutati maksekaarti ning tal peaks olema Peruu isiku kontaktid, kes ehete soetamisele kaasa aitas. Seega tulenevalt A.P.i enda seletusest oli tal võimalik väidetavate ehete ostmist tõendada. S.P. on vande all seletanud, et sõrmus sinisafiiri ja teemantidega ning kõrvarõngad sinisafiiri ja teemantidega kinkis A.P. talle tähtpäevaks, kaelakett koos ristiga on pärit eelmisest abielust. Fotodelt nähtavad ehted olid kas mingiks konkreetseks sündmuseks laenutatud või oli tegemist stiilipidudel kasutatud väheväärtuslike rekvisiitidega. Apellandi väide, et tema vande all antud seletust ei ole maakohus piisavalt arvestanud, ei ole õige. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et A.P. vande all antud seletus on liialt üldsõnaline ning selle põhjal ei saa tuvastada, kas, millal ja millises väärtuses konkreetne A.P. poolt nimetatud ehe (I kd, t.l 78) osteti. Maakohtu poolt S.P. lahusvaraks loetud ehete osas ei ole A.P. vande all antud seletuses vastuväidet esitanud ning arvestades poolte kooselu kestust (1996-2008) on usutav, et tegemist on A.P. kingitusega S.P.le. Kuna S.P. on ehete (vt maakohtu otsuse resolutsiooni p 3.1 ja 3.2) kinkimist vande all kinnitanud, siis on põhjendamatu apellandi väide, et S.P. ei ole ehete kinkimist tõendanud. 15

1. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus on ebaõigesti määranud hüvitise vähemsaadud ühisvara osa eest (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4). Nimetatud apellandi seisukohaga nõustus ka S.P. esindaja ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse p-s 8, et A.P. ainuomandisse jääb ühisvara 85 587 euro väärtuses. Kuna S.P. ainuomandisse jääb ühisvara 81 946,53 euro väärtuses, siis tuleb väärtuste vahe jagada pooleks ning selle tulemusel peab A.P. hüvitama S.P.le 1820,24 eurot (85 587-81 81 946,53:2).
2. Käesolevas asjas on nii hageja kui kostja vastuhagis taotlenud ühisvara jagamist ja rahalise hüvitise maksmist. Seega on ühisvara jagamine eelduslikult toimunud mõlema poole huvides ja menetluskulude jagamisel ei saa lähtuda sellest, kumma poole taotletud viisil kohus ühisvara jagas. Sarnast seisukohta on kinnitanud mitmes lahendis ka Riigikohus (vt näiteks Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-70-10 ja 3-2-1-12-07). Arvestades eelnevat ning seda, et A.P. apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt, tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda. Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne
3. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab kohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 16 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja