← Eesti

3-14-50726/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene

  1. märts 2016, Tartu 3-14-50726 Haldusasi A.E. kaebus Justiitministeeriumi vanglatevahelise ümberpaigutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  2. veebruari
  3. a otsus Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja A.E. Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus.
  5. Tühistada Tartu Halduskohtu
  6. veebruari
  7. a otsus ja jätta A.E. kaebus täies ulatuses rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  8. märts 2016). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Harju Maakohtu
  10. novembri
  11. a kohtumäärusega nr 1-13-10551 võeti A.E. vahi alla. A.E. keelati lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine (v.a suhtlemine riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga), lühiajaline väljasõit ja lühiajaline väljaviimine ning vabastamine kuni kohtueelse menetluse lõpuleviimiseni. Tallinna Vangla esitas
  12. jaanuaril 2014 Justiitsministeeriumile taotluse A.E. ümberpaigutamiseks Tallinna vanglast Tartu Vanglasse viimase julgeoleku tagamiseks. Justiitsministeeriumi
  13. veebruari
  14. a otsusega nr 11/6/14-813 paigutati vahistatu A.E. tema julgeoleku huvides
  15. märtsil 2014 edasise eelvangistuse kandmiseks Tallinna Vanglast ümber Tartu vanglasse.
  16. A.E. esitas halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse talle tekitatud kahju hüvitamiseks, mille põhjustas talle Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse ümberpaigutamine. Kaebuse kohaselt: 2.
  17. Kaebaja Tartu Vanglasse ümberpaigutamiseks ei olnud vajadust. Ümberpaigutamine tingis kaebaja pideva edasi-tagasi transportimise ning takistas kohanemist. Ümberpaigutamine katkestas vajalikud ravitoimingud. Kaebaja haige käsi on jäänud vajaliku ravita. Tallinna Vanglas määrati talle
  18. veebruaril 2014 MRT-uuring. Kaebaja pääses alles septembris 2014 Tartu Vanglas uuesti kirurgi vastuvõtule ning
  19. septembril 2014 määrati seni teostamata MRT-uuring uuesti. Vahepealsel ajal kaebaja ravi ei saanud, mistõttu on tema tervislik seisund halvenenud ning kannatusi tekitav. Ümberpaigutamine tekitas hirmu, ärevust, ebakindlust, süvendas meeleoluhäireid. Kaebaja ei saanud kokkusaamisi kaplaniga. 2.
  20. Kriminaalmenetlust, millega seoses kaebaja oli vahi all, viidi läbi Tallinnas. Seega tekitas ümberpaigutamine olukorra, kus kaebajal oli raskendatud oma esindajaga suhtlemine. Lisaks oli raske saada kokku ka lähedastega. Kaebaja ei ole kätte saanud kõiki talle edastatud kirju. 2.
  21. Kaebaja leiab, et kunagine politseiteenistuses töötamine ei saanud kaasa tuua julgeolekuohtu tema isikule. Enne Tartusse toimetamist hoiti kaebajat
  22. märtsil 2014 ja
  23. aprillil 2014 etapikambris vastavalt kuue ja üheksa isikuga. Mingeid probleeme see ei tekitanud. Ühtlasi hoiti kaebajat üldkambris vahistatuse alguses. 2.
  24. Tartu Halduskohtus peetud kohtuistungil avaldas kaebaja, et ümberpaigutamise tõttu ei saanud ta soovitud aegadel helistada ega oma kõnesid ette planeerida, sest kogu aeg võis esineda vajadus etapeerimiseks. Samuti ei saanud ta kaupluses käia ega raamatuid laenutada.
  25. Tartu Halduskohtu
  26. veebruari
  27. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tuvastati Justiitsministeeriumi
  28. veebruari
  29. a otsuse nr 11/6/14-813 õigusvastasus järgmistel põhjendustel: 3.
  30. Kaebaja võeti vahi alla Harju Maakohtu
  31. novembri
  32. a kohtumäärusega ning talle olid keelatud lühi- ja pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine kuni kohtueelse menetluse lõpule viimiseni.
  33. detsembril 2013 kajastati Eesti Rahvusringhäälingu telesaates „Pealtnägija“ ühes loos kaebaja varasemat töökogemust endise politseinikuna hetkel menetluses oleva kriminaalasjaga seoses. Kaebaja töötas
  34. aprillist 1991 kuni
  35. juunini 1992 Tallinna Politseiprefektuuri kordnikuna ja alates
  36. juunist 1992 kuni
  37. oktoobrini 1992 eriteenistuse nooreminspektorina.
  38. detsembril 2013 paigutati kaebaja Tallinna Vanglas üksikkambrisse, kuhu kaebaja jäi kuni Tartu Vanglasse paigutamiseni. Kaebaja paigutati ümber, kuna vangla oli seisukohal, et kaebajat võib tema mineviku tõttu ähvardada kättemaksuoht teiste kinnipeetavate poolt. 3.
  39. Halduskohus leidis, et ümberpaigutamise otsuses ei ole arvesse võetud kõiki ümberpaigutamisega seonduvaid aspekte. Vaidlusalune otsus on tehtud kaldudes kõrvale täitmisplaaniga määratud kinnipeetavate paigutamise üldistest kriteeriumidest. Kuna kaebaja oli vahistatu, tuli tema ümberpaigutamisel lähtuda sellest, kummas vanglas on kaebaja julgeolek rohkem tagatud. Samas tuli kaaluda sedagi, milline on kaebaja ümberpaigutamise mõju meditsiiniteenuse kättesaadavusele ja kriminaalasjaga seotud menetlustoimingute sooritamisele. Kuna kaebaja vahistati Harju Maakohtu määrusega, oli teada, et teda tuleb sageli etapeerida Tallinna vanglasse uurimistoimingutele ja ka kohtusse. Kaebajat hoiti enne ümberpaigutamist umbes kolm kuud üksikkambris. Asjas ei nähtu, et kaebajat ei oleks olnud võimalik hoida Tallinna vangla üksikkambris kahe kuu vältel kuni kohtuistungini. Halduskohus leidis, et see, et kaebaja 21 aastat varem töötas politseinikuna, ei olnud piisav alus tema ümberpaigutamiseks, kui puudusid teised konkreetsed täiendavad andmed, et kaebaja julgeolek on ohus. 3.
  40. Kaebaja peab tema etapeerimist Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse
  41. märtsil 2014,
  42. märtsil 2014,
  43. aprillil 2014,
  44. mail 2014,
  45. juunil 2014 ja
  46. juunil 2014 ning
  47. aprillil Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse enda õigusi rikkuvaks. Kui ta oleks olnud Tallinna Vanglas, puudunuks etapeerimiseks vajadus. Seoses
  48. märtsil 2014 toimunud etapeerimisega ei pääsenud kaebaja plaanilisele psühhiaatri vastuvõtule. Kaebaja käis
  49. jaanuaril 2014 Tallinna Vanglas psühhiaatri vastuvõtul, kus ta kurtis depressiooni, ärevuse ja unehäirete üle. Samad sümptomid on fikseeritud ka
  50. oktoobril 2014 Tartu Vanglas koos märkega, et melanhoolne depressioon on 2 vangistuse vältel süvenenud. Halduskohtu hinnangul on usutav, et kaebaja kannatas nimetatud vaevuste all ka vahepealsel ajal, mil ümberpaigutamise tõttu jäi ära psühhiaatri vastuvõtt. On eluliselt usutav, et niisuguses olukorras põhjustab eriarsti vastuvõtule pääsemata jäämine täiendavaid kannatusi või välistab olemasolevate kannatuste leevendamise.
  51. veebruaril 2014 määrati Tallinna Vanglas kaebajale MRT-uuring, kuid Tartu Vanglas pandi ta
  52. märtsil 2014 uuesti kirurgi vastuvõtule kirja. Alles
  53. septembril 2014 määrati talle Tartu Vanglas kirurgi vastuvõtul MRT-uuring. 3.
  54. Kaebaja väidab, et on ümberpaigutamise tõttu saanud kirju kätte hilinemistega, kuid halduskohus leidis, et see asjaolu ei ole tõendatud, sest kaebaja ei ole kohtule esitanud oma väidet kinnitavaid tõendeid. Kaebaja väited taasühiskonnastavates tegevustes osalemata jäämise kohta on põhjendamatud, kuna vahistatule ei ole niisuguseid tegevusi ette nähtud. Kohus nõustus vastustajaga selles, et vangla kaupluse kasutamine on mugavusteenus, mis on küll iseenesest vahistatu õigus, kuid millest mõnel korral ilma jäämine ei saa iseenesest põhjustada olulisi kannatusi. Ka võimaldati kaebajal piisavalt advokaadiga kohtuda – Tallinna Vanglas 17 korral ja Tartu Vanglas 10 korral. 3.
  55. Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja tervise kahjustamine Justiitsministeeriumi õigusvastase otsuse tõttu ei ole piisavalt tõendatud, küll tekitas see otsus kaebajale täiendavaid kannatusi seoses katkenud ning hilinenud raviga. Halduskohus leidis, et õigusrikkumine oli kaebaja väärikust alandav määras, mida kinnipeetaval taluda ei tule, kuid sellele vaatamata ei ole rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  56. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus täies ulatuses rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgnevalt: 4.
  57. Ümberpaigutamise otsuses on kaebaja seisukohti piisavalt arvesse võetud. Ümberpaigutamise otsuse tegemisel ei pea ära ootama, mil leiab aset reaalne rünne. Vastustaja hinnangul ületas halduskohus oma piire, kui asus sisuliselt hindama kaebaja julgeolekuolukorda. Isik oli varasemalt töötanud politseiametnikuna. See asjaolu toob isikule paratamatult kaasa suurema ohu. Ümberpaigutamise otsuse tegemisel ei tule arvesse võtta kõiki asjaolusid, vaid ainult neid, mis omavad ümberpaigutamisel tähtsust. Halduskohus märkis, et ümberpaigutamisel tulnuks arvesse võtta sedagi, millist mõju omas ümberpaigutamine kaebaja võimalustele saada meditsiiniabi. Vastustaja hinnangul ei mõjuta ümberpaigutamine isiku võimalust saada meditsiiniabi, sest ravivõimalused on samasugused kõigis Eesti vanglates. Ka etapeerimisi tulnuks nii või teisiti ette, samas olnuks ametnikel olnud võimalik tulla ka vanglasse, kus isik asus. 4.
  58. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et kaebajat olnuks võimalik hoida Tallinna Vangla üksikkambris kuni tema staatuse muutumiseni, kuna tulenevalt selle vangla vangide arvust ei olnud võimalik ühte kambrit niivõrd pikaks ajaks ühele isikule eraldada. See, millal isiku staatus oleks muutunud, ei olnud ei vanglale ega vastustajale ette näha, kuna see sõltus kohtuotsuse jõustumisest. Ümberpaigutamise ajaks ei olnud kohtuotsust veel tulnud, seega on halduskohtu väide, et Tallinna Vanglal olnuks võimalik hoida kaebajat kahe kuu jooksul kuni staatuse muutumiseni üksikkambris, alusetu. 4.
  59. Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et alandatud on kaebaja inimväärikust. Halduskohus on jätnud hindamata ravi kohese vajaduse, ebaõigesti omistanud vangla kohustuse Justiitsministeeriumile. Kaebajale vajamineva ravi oli kohustatud tagama vangla. Lisaks oli kaebaja ise kohustatud informeerima vanglat kohesest ravivajadusest ja vangla tegevusetuse korral juhtima sellele tähelepanu. Kaebaja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et ta pöördus oma raviküsimustes vangla poole. Kaebaja saatmised kohtusse ei toimunud igapäevaselt, mistõttu vanglas viibimise ajal sai vangla tagada talle ka vajamineva ravi. Halduskohus on jätnud välja selgitamata, kas ravivajadus oli kohene või oli tegemist raviga, mille edasi lükkamine oli mõistlikult võimalik. Ravi hilinemise tõttu oleks kaebajale kaasnenud tervisekahjustus, seda aga 3 asjas tuvastatud ei ole, seega ei olnud ravivajadus kohene. Ravi hilinemine ei saanud kaebajale tekitada kannatusi, mida saaks pidada väärikuse alandamiseks.
  60. A.E. ei ole Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebusele vastust esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  61. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
  62. Lähtuvalt VangS § 19 lg-st 1 saab vahistatu ümber paigutada, kui see on vajalik julgeoleku kaalutlustel. Vaidlustatud otsuses on kaebaja ümberpaigutamise põhjusena toodud ohtu kaebaja julgeolekule, kuna pärast „Pealtnägijas“ avaldatud lugu sai avalikuks, et kaebaja on varasemalt töötanud politseiametnikuna, mistõttu võib kaebaja varasem ametialane tegevus tuua kaasa kättemaksuohu kaaskinnipeetavatelt, kellega tal võinuks vahistatuna Tallinna Vanglas viibimise ajal tekkida kokkupuuteid ja konflikte. Halduskohtu hinnangul on haldusaktis nimetatud põhjus abstraktset laadi ning ainult sel alusel kaebaja ümberpaigutamine võtmata arvesse sellega kaasnevaid kaebaja õiguste riiveid, õigusvastane. Vastustaja hinnangul on tegemist otsustusega, mis langetatakse prognoosivalt, püüdes ära hoida võimalikku kahju ning just tänu ümberpaigutamisele ei kaasnenud kaebajale ühtegi reaalset rünnet.
  63. Isiku ümberpaigutamine julgeolekukaalutlustel tähendab seda, et isiku turvalisus kinnipidamisasutuses, kus ta hetkel viibib, on ohus. Antud juhul on ohtu nähtud asjaolus, et isik on varasemalt töötanud politseiametnikuna. Seega võib tegemist olla ametialase kättemaksuohuga. Ohu realiseerumises ei saa olla tõsikindel, kuid ilmnenud asjaolude pinnalt peab olema usutav, et õigusrikkumine võib siiski aset leida. Näiteks korrakaitseseaduse § 5 lg 2 defineerib ohtu järgmiselt: „Oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine.“
  64. Antud kaasuse kontekstis ilmnesid objektiivsed asjaolud, mis võisid anda alust eeldamaks, et kaebaja suhtes esineb julgeolekuoht,
  65. detsembril 2014, mil eetrisse jõudis telesaade, kus käsitleti muuhulgas kaebaja endise ametitegevusega seonduvaid asjaolusid. Järgmisel päeval paigutati kaebaja Tallinna Vanglas üksikkambrisse, et ära hoida võimalikke kokkupuuteid kaaskinnipeetavate ja –vahistatutega. Ringkonnakohtu hinnangul on usutav, et kaebaja varasem ametialane tegevus ja selle teatavakssaamine võis kujutada endast ohtu kaebaja elule ja tervisele. Isegi kui Tallinna Vanglas ei viibinud kaebajaga samaaegselt isikuid, kellega kaebaja võis oma ametialase tegevuse käigus kokku puutuda, on tõenäoline ja usutav, et kinnipeetavate suhtumine isikutesse, kes on varasemalt töötanud julgeolekuorganites, on pigem vaenulik, mistõttu võib selle pinnalt tekkida konflikte, kus kahjustada võivad saada mitmed hüved, sealhulgas isiku elu ja tervis. Seda eriti vanglas, kus ruumipuuduse tõttu on isikute kokkupuudeteks rohkem võimalusi kui näiteks Tartu või Viru Vanglas. Asjaolule, et Tallinna Vanglas ei ole ruumipuuduse tõttu võimalik hoida ühte isikut väga pika aja vältel ükskikkambris, on viidatud ka vaidlusaluses otsuses. Lisaks on märgitud, et reeglina on taolised kambrid alati maksimaalselt hõivatud.
  66. Analoogselt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisele tuleb hinnang julgeolekuohu esinemisele anda ex ante perspektiivist, st tegemist on ennetava meetmega, mille üheks eesmärgiks on ära hoida võimalikke õigusrikkumisi ja õigushüvede kahjustamisi. Seega ei saa selle meetme õiguspärasuse hindamisel võtta arvesse asjaolusid, mis ei saanud haldusorganile enne otsuse langetamist teada olla, näiteks asjaolu, kui kaua kestavad veel pooleliolevad kriminaalmenetlused ning millise otsusega need lõppevad ning mil võiks süüdimõistva otsuse tegemisel isiku staatus muutuda. Sellest tulenevalt ei saanudki ümberpaigutamise otsuse tegemisel teada olla, kuivõrd pika aja vältel tuleks isikut veel üksikkambris hoida. Järelikult ei ole halduskohtu väide, et 4 sisuliselt ei saa paari kuu pikkust perioodi, mis jäi veel pärast isiku ümberpaigutamist kuni tema staatuse muutumiseni pidada selliseks, mil Tallinna Vanglal ei olnuks võimalik neid tingimusi tagada, asjakohane. Seega on ringkonnakohtu hinnangul Justiitsministeerium talitanud õigesti, kui ta tegi talle Tallinna Vangla direktori esitatud taotluse alusel otsuse paigutada kaebaja Tallinna Vanglast ümber Tartu vanglasse. Põhjendusi otsuse tegemisel tuleb pidada piisavateks ja asjakohasteks ning neile ei saa ette heita liigset abstraktsust, kuna tegemist on otsusega, mis langetatakse tingimustes, kus kõik asjaolud ei saagi lõplikult selged ja kindlad olla. Selliste otsustuste tegemisel ei pea ära ootama reaalseid ründeid, vaid esikohale tuleb seada see, et õigushüvesid kahjustavaid tegusid üldse toime ei pandakski. Seega on vastustaja õigesti esikohale seadnud kaebaja elu ja tervise, kuna nende õigushüvede kahjustamine on kahtlemata äärmiselt raske tagajärjega.
  67. Ringkonnakohtule ei nähtu, et ümberpaigutamise otsustamisel oleks tehtud menetluslikke eksimusi. Kaebaja on otsuse tegemisel ära kuulatud ning ta on saanud oma seisukoha avaldada (tl 39). Asjaolu, et kaebaja ei olnud oma ümberpaigutamisega nõus, ei muuda langetatud otsustust õigusvastaseks. Isiku eelistus kinnipidamiskoha osas ei ole otsuse tegemisel määrav, kuna isikul puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  68. juuni
  69. a määrus nr 3-3-1-30-10, p 12 ja 13).
  70. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse ning tühistab seetõttu Tartu Halduskohtu
  71. veebruari
  72. a otsuse ning jätab kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.