← Eesti

1-10-15839/154

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. september 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-15839 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi P.J. süüdistuses KarS § 255 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
  2. veebruari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja P.J. kaitsja Ain Laansalu Prokurör Aro Siinmaa P.J. , isikukood XXX, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, vabaabielus, keskharidus, ei tööta, kriminaalkorras varasemalt karistamata Ain Laansalu Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
  3. Maakohtu otsus P.J. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 255 lg 1 järgi tühistada täies ulatuses.
  4. Kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse Tartu Ringkonnakohtu kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  6. Tartu Maakohtu kohtuniku H. Sillaotsa
  7. jaanuari 2011 määrusega anti P.J. koos üheksa kaaskohtualusega üldmenetluses kohtu alla süüdistatuna KarS § 255 lg 1 järgi (kuulumine kuritegelikku ühendusse; vt kd 9, tlk 194).
  8. P.J. kui ainukese süüdistatava süüküsimuse sisulise arutamisega üldmenetluse korras alustas kohus
  9. veebruaril 2012 koosseisus eesistuja H. Sillaots, kohtukoosseisu liikmeteks olid veel kohtunikud Ü. Raag ja E. Tombak (kd 13, tlk 7).
  11. veebruari 2012 kohtuistungi rakendamisel avaldasid menetlusosalised soovi lahendada kriminaalasi lühimenetluses. Kohus määras peale nõupidamist KrMS § 18 lg 2 p-de 2,3 alusel, et kriminaalasja menetlemist lühimenetluses jätkab kohtunik H. Sillaots ainuisikuliselt ning kohtunikud E. Tombak ja Ü. Raag lahkusid kohtuasja arutamiselt (kd 13, tlk 9).
  12. Tartu Maakohtu
  13. veebruari 2012 otsusega tunnistati P.J. süüdi KarS § 255 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra kestuseni 2 aastat vangistust. KarS § 73 alusel jäeti karistus 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.
  14. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras P.J. kaitsja A. Laansalu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsja leiab, et KarS § 255 lg 1 tuleks jätta kohaldamata, samuti osundab kaitsja kohtuotsuses motiivide puudumisele ning tõendite väärale hindamisele.
  15. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
  16. augusti 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
  17. septembrini
  18. 6.1 Nimetatud kuupäevaks esitas enda seisukohad kohtule ringkonnaprokurör A. Siinmaa, kes palub vastuses jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Seejuures väljub kohus KrMS § 340 lg 1 alusel esitatud apellatsiooni piiridest, kuivõrd ringkonnakohtu poolt tuvastatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ei ole selles käsitletud. Nimelt on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on kohtuotsuse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis, põhistades seda järgmiselt. I
  19. Kohtukoosseisu, kes on pädev teatud kuritegu lahendama, määratleb KrMS §
  20. Kuni
  21. septembrini 2011 kehtisid KrMS § 18 esimesed kolm lõiget järgmises sõnastuses:

(1)Maakohtus arutab esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev kohtukoosseis. Rahvakohtunikul on kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused. 2
(2)Teise astme kuritegude kriminaalasju ja kriminaalasju lihtmenetluses arutab kohtunik ainuisikuliselt.
(3)Kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. 7.1 1. septembrist 2011 kehtis § 18 lg 3 järgmises sõnastuses:
(3)Kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju arutab kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Maakohus võib kolmest kohtunikust koosnevas kohtukoosseisus arutada ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kriminaalasju. Kohtukoosseisu liikmeks võib olla ka halduskohtu kohtunik. Seaduse selline redaktsioon kehtis
  1. juulini 2012, mil KrMS § 18 lg 3 tühistati.
  2. Eeltoodud seaduse mõlemad redaktsioonid sedastasid seega absoluutsena, et kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju lahendab ainult ning ainult kolmest professionaalsest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Teisisõnu on ringkonnakohus seisukohal, et KrMS § 18 lg 3 oli erinormiks sama sätte
  3. lõike suhtes, mis määras (ja määrab praegugi), et lihtmenetluse asju on pädev lahendama kohtunik ainuisikuliselt. Ehk siis – seadus sätestas küll, et lihtmenetluse asju lahendab kohtunik ainuisikuliselt, kuid tegi järgmises sättes sellest konkreetse erandi kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasjade näol, määrates seda arutavaks pädevaks koosseisuks sõltumata menetlusliigist kolmest kohtunikust koosneva kohtukoosseisu. Iseäranis selge peaks see olema
  4. septembrist 2011 kehtinud KrMS § 18 lg 3 sõnastust silmas pidades, mille
  5. lause kohaselt võis ka teisi kriminaalasju vajadusel lahendada 3-liikmelises kohtukoosseisus, nimetades
  6. lauses aga kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasjade pädevaks lahendajaks jätkuvalt ainult kolmest kohtunikust koosneva kohtukoosseisu. Ka see kinnitab täiendavalt, et KrMS § 18 lg 3 (ja alates
  7. septembrist 2011 KrMS § 18 lg 3 ls 1) olid erinormiks KrMS § 18 lg-s 2 kehtestatud üldreegli suhtes, mis lubas lihtmenetluse kriminaalasju lahendada kohtunikul ainuisikuliselt. Et KrMS-i lihtmenetlusi puudutavas
  8. peatükis räägitakse kohtust valdavalt ainuisikulises vormis (s.o kohtunik), ei muuda selles järelduses midagi; nagu öeldud, oli KrMS § 18 lg 3 ainult kuritegeliku ühendusega seotud kriminaalasju käsitlev erand. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et samal ajal nimetas ka kuni
  9. juulini 2012 kehtinud KrMS § 18 lg 3 ls 2 võimalust, et lihtmenetluse asju võib vajadusel lahendada kohus kolmeliikmelises koosseisus, mis aga KrMS
  10. peatükis samal ajal kajastamist ei leidnud (s.o ka sellises seaduse redaktsioonis püsis KrMS
  11. peatükk muutumatuna).
  12. Tartu Maakohtu
  13. veebruari 2012 otsuse tegi kohtunik H. Sillaots ainuisikuliselt, milles ringkonnakohtu kriminaalkolleegium näeb KrMS § 339 lg 1 p 1 rikkumist, s.o kohtulahendi tegemist ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt. KrMS § 341 lg 1 sätestab, et sellisel juhul tuleb maakohtu otsus tühistada ning kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise faktis ei muuda midagi ka asjaolu, et käesolevaks hetkeks, s.o apellatsioonimenetluse toimumise ajaks, on KrMS § 18 lg 3 tühistatud. Kriminaalasja arutas ning kohtulahendi tegi kehtinud seaduse kohaselt ebaseaduslik kohtukoosseis ning see toob vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise. II
  14. Kuigi eeltoodu teeb iseenesest täiesti üleliigseks kaitsja poolt viidatud menetlus-ja materiaalõiguslike küsimuste edasise käsitlemise, peab ringkonnakohus kriminaalasja järgnevat menetlust ning KarS § 255 kohaldamispraktikat üldisemalt silmas pidades siiski vajalikuks märkida veel järgmist (seejuures ei soostu ringkonnakohus kaitsja seisukohaga, et KarS § 255 on vastuolus 3 Põhiseaduse §-ga 23 ehk siis vastuolus põhimõttega nullum crimen nulla poena sine lege certa ja leiab, et sellekohane seisukoht saab ümber lükatud määruse p-des 12 jj väljendatavaga).
  15. Menetlusõiguslikust aspektist tuleb soostuda kaitsjaga selles, et maakohus on nii mõneski põhimõttelises punktis jätnud kohtuotsuse nõutaval määral motiveerimata. Kui nüüd vaadata kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseteese (kd 13, tlk 68 jj) ja võrrelda neid ringkonnakohtule esitatud apellatsiooniga (kd 14, tlk 56), siis tuleb nentida, et paljuski leiavad maakohtus esitatud väited kordamist. Samal ajal tuleb aga tõdeda sedagi, et neile kaitseteesidele ning kaitsja poolt tõstatatud (materiaal)õiguslikele argumentidele maakohtu otsuses vastatud ei ole. 11.1 Kehtiva kriminaalmenetluse koodeksi üheks kandvaks põhimõtteks on kohtumenetluse võistlevus – süüdistus-ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone täidavad eri menetlussubjektid (KrMS § 14 lg 1). Võistlevus tähendab aga sedagi, et kohus vaeb nii süüdistuskui ka kaitsefunktsiooni kandvate isikute väiteid ning kui need on nii faktilistele kui ka õiguslikele asjaoludele antavate hinnangute osas teineteisega diametraalses vastuolus, esitab endapoolse põhjenduse, miks on ta otsustanud just näiteks süüdistuse poolt esitatud positsiooni kasuks. Käesoleval juhtumil oleks aga tulemuseks, et esimeseks vastajaks kaitsja argumentidele oleks ringkonnakohus, mida kriminaalkolleegium peab mitteaktsepteeritavaks praktikaks. Ühtlasi osundab ringkonnakohus, et senises praktikas on sellise puuduse esinemist loetud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses, s.o kohtuotsuses motiivide puudumiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 1-04-179). 11.2 Kriminaalkolleegium selgitab veel, et üheks oluliseks menetlusõiguslikuks põhimõtteks on muuhulgas vaidluse kõigi osapoolte ärakuulamise nõue, mis on lahutamatult seotud ka poolte võrdsuse põhimõttega. Ühest küljest tähendab see, et kohtumenetluse pooltel peab olema võimalus esitada oma seisukoht kõigis asja lahendamise seisukohalt tähtsust omavates faktilistes ja õiguslikes küsimustes. Teisest küljest haakub see aga vältimatult kohtuotsuse motiveerimise küsimusega. Vastavalt väljakujunenud praktikale tähendab kohtuotsuse motiveerimise nõue muuhulgas seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt nt RKKKo 3-1-1-100-06). Kriminaalkolleegiumi hinnangul tähendab kohtu siseveendumuse kujunemise jälgitavus sedagi, et lükatakse ümber vastupidisele seisukohale viivad vastaspoole argumendid – seda vähemalt mõistlikus ning asjassepuutuvas ulatuses; seda nõuab juba mainitud poolte võrdsuse põhimõte, mis on, nagu öeldud, üheks menetlusõiguslikuks põhiväärtuseks. Mööda ei saa vaadata kohtuotsuse motiveerimisel ka esitatud süüdistuse raskusastmest – ja käesoleval juhul on selleks raske esimese astme kuritegu. Kui kohtumenetluse poole argumendid on kohatud, ilmselgelt otsitud ning ei oma kriminaalasja menetlemisel sisulist tähendust, tuleb seda selgesõnaliselt ka öelda, mitte aga neist tervikuna mööda vaadata. Kui aga kohtumenetluse poole argumentatsioon on õiguslikult pädev, pole mingit alust nende jätmiseks väljapoole kohtu siseveendumuse kujunemise kajastamist. 11.3 Nagu öeldud, tuleb sellise puuduse esinemist maakohtu otsuses aga sisuliselt tõdeda; kaitsja poolt esitatud argumentidele seal suures ulatuses vastust ei leia (vt maakohtu otsuse motiivid otsuse lk 47-51). Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium kindlasti mitte prokuröri apellatsioonivastuses märgituga, nagu oleks kaitsja esitatud küsimused ja probleemiosundused, mis ta on tõstatanud seoses KarS §-ga 255, asjakohatud. Täpsemalt märgib prokurör järgmist: „ei saa märkimata jätta, et ainuüksi käesoleva edasikaebe menetluse käigus apelleerib kaitsja juba teistkordselt kergekäeliselt õigusliku regulatsiooni väidetavale vastuolule põhiõigustega - olles esimesel juhul seadnud kahtluse alla seadusandja pädevuse kehtestada menetluses tähtaegu ning toimingute vorminõudeid…“. Siinkohal oleks paslik riiklikule süüdistajale ehk meenutada, et need kaitsja poolt – prokuröri sõnastuses – „kergekäeliselt“ tõstatatud seisukohad leidsid Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  16. märtsi 2012 määruses 4 toetamist (kd 13, tlk 149) ning prokuröri määruskaebus (kd 13, tlk 157) Riigikohtu kriminaalkolleegiumile oli see, mis jäi Riigikohtu loakogu
  17. mai 2012 otsustuse tulemil tagajärjetuks (kd 13, tlk 162). Ehk teisisõnu on sellise paralleeli loomine prokuröri poolt ilmselgelt meelevaldne ning puudub alust väiteks, et kaitsja poolt toodud argumendid tuleks juba eos jätta kui asjassepuutumatud tähelepanuta. 11.4 Ringkonnakohtul puudub võimalus teada, milliseid kaitseargumente esitab kaitsja kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus, mistõttu puudub vajadus kaitsja argumentidele üksikasjalikuks vastamiseks käesoleva määruse raames. Kuid nagu eelnevalt märgitud, peab kriminaalkolleegium siiski vajalikuks KarS § 255 koosseisu mõnevõrra puudutada.
  18. Kuritegeliku ühenduse mõistega seonduvat on Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitlenud sisuliselt ainult ühes kaasuses, täpsemalt otsuses nr 3-1-1-57-
  19. Jättes kõrvale seal tehtud viited konventsiooni-ja seadusetekstile, võib väita, et kuritegelikku ühendust iseloomustavad tunnuseid on kätketud otsuse p-des 13.1-13.
  20. Nendes punktides sedastatud põhimõtete valguses võib ringkonnakohtu hinnangul sedastada järgmist. 12.1 KarS §-ga 255 kaitstavaks õigushüveks on avalik rahu, konkreetsemalt avalik julgeolek, mida kahjustab juba ainuüksi kriminaalse ühenduse kui sellise olemasolu, täpsemalt siis sellesse ühendusse kätketud nn iseseisev dünaamika (vt RKKKo p 13.2 – iseloomulik on ühenduse kui organisatsiooni püsivus). Põhimõtteliselt on tegemist ju sättega, mis kriminaliseerib organiseeritud kuritegevuse seetõttu, et viimase olemasolu juba iseenesest kahjustab üldist turvatunnet ning üldsust tervikuna, mistõttu ei peagi loodud kuritegelik ühendus jõudma konkreetsete üksikkuritegude realiseerimiseni. 12.2 Tegemist on seega abstraktse ohudeliktiga, mis nagu öeldud tähendab seda, et konkreetsete kuritegude toimepanemiseni ühendus jõudma ei peagi. Kuid seaduse sõnastusestki tuleb üheselt, et teatud tunnustele vastavate kuritegude toimepanek peab olema selle loodud ühenduse sihiks. Selle asjaolu taustal tuleb aga ringkonnakohtu hinnangul vältimatult nentida sedagi, et tegemist on konkreetse kuriteo või kuritegude, mille toimepanemise eesmärgiks on varalise kasu saamine, toimepanemisele suunatud ettevalmistava käitumise kriminaliseerimisega eriosa tasandil (sarnaselt kriminaliseerib nt ka KarS § 189 narkootilise aine käitlemise ettevalmistamise). See ettevalmistav käitumine ei pea mõistagi olema sellise konkretiseeritusastmega, et oleks võimalik juba tuvastada konkreetne õigushüve, mida plaanitakse ründama hakata (erinevalt seega KarS § 221 regulatsioonist, vt iseäranis selle sätte lg-s 2 nimetatud lisateo tunnus), kuid siiski piisavalt selgepiiriline, et võimaldab tõenduslikult määratleda KarS § 255 lg-s 1 nimetatud tunnused – esimese ja teatud sanktsiooniga teise astme kuriteod, mille toimepanemise eesmärgiks on varalise kasu saamine. Ehk siis – sellel ühendusel peab olema selge plaan ja eesmärk sooritada teatudtüübilisi õigusrikkumisi, tegemist on kuriteo ettevalmistamise kriminaliseerimisega selle laiemas tähenduses. See aga omab omakorda vahetut mõju sanktsiooniraamidele ning juhul, kui nende süütegude toimepanemiseni jõutakse, ka kvalifitseerimisele.
  21. Eelnevalt kirjeldatud arusaamast johtuvalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul juhul, kui kuritegelik ühendus ka jõuab sihiks seatud kuritegude reaalse toimepanemiseni, isikute käitumine kvalifitseerida vaid konkreetse realiseerimist leidnud eriosa sätte järgi vähemalt siis, kui selles sättes on kvalifitseeriva tunnuse ehk siis raskendava asjaoluna kriminaliseeritud kuriteo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt (nt KarS § 199 lg 3, § 201 lg 2 p 4, § 202 lg 2 p 1, § 209 lg 2 p 3 jne). Vastasel korral tuleks nentida, et seadusandja on eriosa erinevates koosseisudes igasuguse mõtte ning eesmärgita kriminaliseerinud mingi kuriteo toimepanemise kuritegeliku ühenduse poolt (tegemist on nn mitteehtsa kogumi ehk siis teoebaõiguse neeldumise juhtumiga, vt RKKKo 3-1-1- 5 39-11, p 10; ka § 255 eesmärk on ju vältida lõppastmes nende süütegude reaalse toimepanemiseni jõudmine). Selline neeldumine ongi ringkonnakohtu arvates iseäranis mõistetav olukorras, kus eriosa konkreetne säte nimetabki kvalifitseeriva asjaoluna mingit eritunnust, käesoleval juhul siis kuriteo toimepanemist kuritegeliku ühenduse poolt. 13.1 Kui kuritegelik ühendus planeeritavate süütegude toimepanemiseni tegelikkuses ei jõua, tuleb sinna kuulunud isikute käitumine tõepoolest kvalifitseerida KarS § 255 järgi. Kuid sellisel juhul omab see asjaolu vahetut mõju karistusraamidele. Nimelt on ringkonnakohus seisukohal, et karistusraamid, mis kuuluvad KarS § 255 järgi siis kohaldamisele, peaks reegeljuhtumil tulenema sellest sättest, mille realiseerimise eesmärgil kuritegelik ühendus loodud on (kuid mille toimepanemiseni ei jõuta). KarS § 255 lg 1 karistusraamid on määratletud äärmiselt laialt, mis on eelduslikult tingitud sellest, et ka koosseisu poolt hõlmatav kuritegude ring on äärmiselt lai, tehes viite ka esimese astme kuritegudele. Ehk siis - karistusraamid peaksid tulenema sättest, mille järgi kuuluks isiku käitumine kvalifitseerimisele siis, kuid ühendus oleks ka asunud enda kuritegelikke eesmärke realiseerima. Vastaselt korral oleks tulemuseks, et kuritegude reaalne toimepanek kuritegeliku ühenduse poolt on käsitatav leebemalt (vt nt KarS § 199 lg 3, § 201 lg 2 p 4, § 202 lg 2 p 1 jne) kui nende toimepanemisele suunatud ettevalmistav käitumine. Põhimõtteliselt peaks olema ju ka loogiline, et süüteo reaalne toimepanek peaks olema raskemalt karistatav kui selle kuriteo toimepanemiseks loodud ühendusse kuulumine (selliselt toimibki nt KarS § 184 lg 21 p 2, § 200 lg 2 p 7). Olukord, kus isiku tunnistatakse süüdi justkui esimese astme kuriteos, õiguslikud järelmid aga tulenevad kergemaliigilisest süüteost, ei ole seejuures midagi enneolematut; sellist olukorda käsitleb ning aktsepteerib selgelt ka KrMS § 341 lg
  22. Kuid selle olukorra tekkimise võimalikkust hinnates võib ringkonnakohtu arvates ühtlasi ka nentida, et selle esilekerkimine peaks praktikat silmas pidades olema pigem erandlik; on vaevalt usutav, et tihti leiaks praktikas tuvastamist n.ö toimivad kuritegelikud struktuurid KarS § 255 tähenduses, mis süütegude reaalse toimepanemiseni üleüldse ei jõuagi. Pigem võiks ehk väita, et kuritegeliku ühenduseni jõutaksegi selle poolt reaalselt toimepandud süütegude kaudu. Kuid kui selline situatsioon peaks tekkima, tuleks lähtuda eelpool kirjeldatust. 13.2 Siinkohal toonitab ringkonnakohus ühtlasi, et eeltoodu puudutab just KarS § 255, mitte aga KarS § 256 ehk siis kuritegeliku ühenduse organiseerimise koosseisu, milles võib tõesti näha erinevalt kuritegelikku ühendusse kuulumisest iseseisva kvaliteediga süütegu (ka võimalikult) realiseeritavate kuritegude kõrval (s.o siinkohal neeldumist ei toimu, selline olukord ka RKKK otsuses 3-1-1-57-09, mistõttu mingit konflikti Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendiga ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul ei teki).
  23. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kuritegeliku ühendusega seonduvalt pidada silmas veel järgmist. Kuritegelikule ühendusele on seaduse sõnastusest tulenevalt iseloomulik, et tema eesmärgid ja tegevus on suunatud kuritegude toimepanemisele. Erinevalt nn tavalisest grupist/bandest omab kuritegelik ühendus KarS § 255 (ja teistes eriosa sätetes, milles talle viidatakse) tähenduses aga n.ö iseseisvat tahet (sellele viitab otsesõnu ka RKKKo 3-1-1-57-09 p 13.1, rääkides allumisest organisatsiooni tahtele). Kuritegelikku ühendust on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kirjeldatuse kohaselt iseloomustatud justkui asja iseeneses, enda konkreetsetest liikmetest pea sõltumatu moodustisena. Nii märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kuritegelikku ühendust ei pea iseloomustama kindel liikmeskond (vt viidatud otsuse p 13.2), ühenduse püsivuse mõiste on seotud lahti selle liikmetest (samas), liikmeskond võib vahetuda, kuid see ei muuda seatud eesmärkide poole pürgimist (viidatud otsuse p-d 13.2-13-3) jne. Sisuliselt tuleb tõdeda, et justnimelt see sisemine struktuur, mida see ühendus endas kätkeb ning mis on eesmärgistatult loodud ning 6 kohandatud teatud kuritegude toimepanemisele, muudab ta iseäranis ohtlikuks, õiguskorda kahjustavaks ning seetõttu on ta ka eraldivõetult kriminaliseeritud juba abstraktse ohudeliktina ettevalmistava staadiumi tasandil. Põhimõtteliselt tuleb seega tuvastada, et ühendus, kuhu isik kuritegude toimepanemise eesmärgil kuulub, kujutab endast ohtu avalikule julgeolekule; vaid sellisel juhul saab rääkida kuritegelikust ühendusest KarS-i tähenduses. 14.1 Riigikohtu viidatud lahendis on küll märkinud, et ametlikele ühendustele sarnane formaalne tööjaotus ja hierarhia kuritegelikele ühendustele enamasti omane ei ole (vt viidatud otsuse p 13.3), kuid vaevalt on alust rääkida kuritegelikust ühendusest, kui sellel puudub kindel juht või siis liidrite kogum (suuremate ühenduse korral). Sellise isiku või isikute olemasolu võib praktikat silmas pidades pidada siiski reegliks. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab see aga reegeljuhtumil ka konkreetse käsuliini olemasolu, allumist n.ö ülevalt tulevale juhistele, mis samuti tuleb süüteomenetluse raames tuvastada (seega ei olda nn võrdväärsed partnerid kaastäideviimise ehk siis grupi tähenduses; ühtlasi tuleb silmas pidada, et kuritegelik ühendus on samaaegselt ka grupp KarS-i eriosa tähenduses, mitte aga vastupidi). Nõutavaks tuleb lugeda edasiselt sedagi, et see mainitud juht või juhtide kogum saab vastavalt vajadusele ühenduse operatiivselt ümberstruktureerida, mõne isiku väljalangemisel ta asendada, vajadusel kaasata täiendavaid liikmeid ehk teisisõnu - kujundada selle ühenduse kuritegelikku dünaamikat seatud eesmärkide, millele Riigikohtu kriminaalkolleegium enda lahendis otsesõnu viitab, realiseerimise suunas. Ka see on üks tunnismärkidest, mis põhimõtteliselt eristab kuritegelikku ühendust n.ö „tavalisest“ grupist. Tuvastada tuleb seegi, et side kuritegeliku ühenduse liikmete vahel on sedavõrd tihe, et nad ise tunnetavad ennast ühtse, kokkukuuluva tervikuna. Kirjeldatud kujul loodud ning eksisteeriva kuritegeliku ühenduse puhul on loogiliselt võttes edasiselt nõutav seegi, et kehtiksid mingid seda ühendust koos hoidvad reeglid või reeglistik kõigi sinna kuuluvate isikute jaoks, mis on seejuures kujundatud seatud eesmärke silmas pidades, millele ühenduse liige tegelikkuses ka allub või on sunnitud alluma (see reeglistik on sisuliselt eelnevalt juba mainitud organisatsiooni nn iseseisva tahte üks alavormidest). 14.2 Kuigi ringkonnakohus märkis, et reegeljuhtumil on eeldatav kuritegelikul ühendusel mingi juhi olemasolu, siis ei ole välistatud nt ka olukord, kus need mainitud reeglid luuakse nn demokraatlikul põhimõttel ehk siis ühisotsusena. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse 3-1-1-5709 p-s 13.1 märgitu, et isik organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele, on ringkonnakohtu hinnangul ka ühene viide sellele, et üksikindiviidi tahe selles grupis üldiste loodud reeglistiku taustal sisuliselt kaob või vähemalt hägustub; isik allub selles kuritegelikel eesmärkidel loodud moodustises kas siis ühel või teisel viisil loodud reeglitele/korrale ning grupile iseloomulikule nn üldisele tahtele. Kui eelnevalt nimetatud tingimused on täidetud, siis tähendab see ühtlasi, et ühenduse olemasolu ei lakka ka pelgalt siis, kui selle liikmetest nt üks vahistatakse või mõnel muul põhjusel n.ö välja langeb; eelneva loogika kohaselt ta lihtsalt asendatakse, sest see ühendus on ju - Riigikohtu otsuses märgitu olemust silmas pidades – loodud sellise võimaliku tagasilöögiga arvestades. 14.3 Eelnevast ning ka Riigikohtu viidatud otsusest sedastatust tuleneb kokkuvõtlikult seega üheselt, et kuritegelikus ühenduses peavad esinema konkreetsed talle iseloomulikud tunnused. Kriminaalkolleegium peab oluliseks toonitada, et kui teatud gruppi isikuid ühendab vaid ühine tahe ja soov panna toime teatudliigilisi kuritegusid, mis toovad varalist kasu, siis ainuüksi sellest kuritegeliku ühenduse jaatamiseks ei piisa. Kriminaalkolleegium kordab siinkohal veelkord, et grupp eriosa kvalifitseeriva asjaoluna ja kuritegelik ühendus ei ole samased mõisted. 7 Neid asjaolusid tuleb kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus silmas pidada. Kui osundatud tingimused ei ole täidetud, puudub ringkonnakohtu hinnangul alus rääkimaks kuritegelikust ühendusest KarS-i eriosa tähenduses. III
  24. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-dest 1 ja 7, § 340 lg-st 1 ja § 341 lg-st 1 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse täies ulatuses ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.