märtsi 2012 määrus osaliselt, s.o osas, milles maakohus ei lugenud apellatsiooniteadet süüdistatava ja tema kaitsja 16.02.2012 kohtuistungil avaldatud ja protokolli kantud avaldusega esitatuks. Saata kriminaalasi tagasi Tartu Maakohtule kriminaalasjas nr 1-10-15839 16.02.2012 tehtud kohtuotsuse resolutiivosast lähtudes tervikotsuse koostamiseks. Rahuldada süüdistatava P.J. kaitsja Ain Laansalu määruskaebus osas, milles kaitsja taotles apellatsiooniteate tähtaegselt esitatuks lugemist. Muus osas jätta maakohtu määrus muutmata ja süüdistatava kaitsja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord
lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud 16.02.2012 kuulutas Tartu Maakohus kriminaalasjas nr 1-10-15839 lühimenetluses kohtuotsuse resolutiivosa, millest võtsid osa süüdistatav P.J. , tema kaitsja Ain Laansalu ja prokurör Aro Siinmaa. 16.02.2012 kohtuistungile kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele ilmunud süüdistatavale, tema kaitsjale ja prokurörile anti 16.02.2012 kätte ka kohtuotsuse resolutiivosa koopia. 16.02.2012 kohtuistungil avaldasid süüdistatav ja tema kaitsja kohtule ja see kanti kohtuistungi protokolli, et nad soovivad kasutada apellatsiooniõigust. Kohus selgitas istungil, et seaduse kohaselt tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kohtule teatada kirjalikult ja suusõnalisest teavitusest ei piisa. Ka nimetatud selgitus kanti kohtuistungi protokolli. Kohtuistungi protokolli täiendamiseks ega parandamiseks senini maakohtule ühtegi taotlust esitatud ei ole. Viimane võimalus teatada maakohtule apellastiooniõiguse kasutamise soovist oli 23.02.2012. Ühtegi apellatsiooniteadet maakohtule
lg-s 1 sätestatud 7-päevase tähtaja jooksul ei saabunud ja seega on kohtuotsus jõustunud. 27.02.2012 saabus maakohtusse kaitsja A. Laansalu poolt elektroonselt esitatud teatis apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta. Apellatsiooniteatises ei ole taotletud
lg-s 1 sätestatud 7-päevase tähtaja ennistamist ega kajastatud ühtegi asjaolu, miks on teatis esitatud pärast selleks sätestatud 7-päevast tähtaega. 28.02.2012 teatas maakohus P.J. kaitsjale, et kriminaalasjas nr 1-10-15839 oli viimane võimalus apellatsiooniteate esitamiseks 23.02.2012 ning kohtuotsus jõustus 25.02.2012. 28.02.2012 edastas kaitsja A. Laansalu maakohtule elektroonselt taotluse apellatsioonitähtaja ennistamiseks. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohus leidis, et kaitsja esitatud apellatsioonitähtaja ennistamise taotluses ei ole välja toodud mitte ühtegi mõjuvat põhjust, mis annaks kohtule põhjendatud ja seadusliku aluse kaitsja taotluse rahuldamiseks. Kaitsja taotluses on märgitud, et 21.02.2012 ei õnnestunud tal tehniliste probleemide tõttu apellatsiooniteadet digitaalallkirjastada, kuna digiallkirja lugeja ei olevat tuvastanud ID-kaarti. Maakohus leidis, et kaitsjal oli piisavalt aega, et kohtule soovi korral näiteks posti teel enda teatis apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta edastada. Ka oli olemas võimalus esitada apellatsiooniteade otse kohtu kantseleisse. Lisaks oli olemas võimalus esitada apellatsiooniteade maakohtule ka faksi teel, milline võimalus on selgelt märgitud ka
Samas oli kaitsjal olemas võimalus kasutada ka mõnda teist arvutit, et apellatsiooniteadet digitaalallkirjastada. Kaitsja jättis kõik need võimalused kasutamata ja ühtegi mõjuvat põhjust tal nende võimaluste kasutamata jätmiseks ei olnud. Maakohus leidis, et ka kaitsja taotluses märgitud põhjus, et ta oli ise ekslikult märkinud enda 21.02.2012 koostatud apellatsiooniteatesse kohtuotsuse kohta vale kuupäeva – õige kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise kuupäeva, s.o 16.02.2012, asemel oli apellatsiooniteates kajastanud 17.02.2012, ei ole ka käsitletav mõjuva põhjusena tähtaegselt
Kaitsja hooletus ja lohakus apellatsiooniteate koostamisel ei ole maakohtu arvates mõjuvaks ja aktsepteeritavaks põhjuseks kaitsja taotletud tähtaja ennistamiseks. Maakohus märkis, et kaitsja taotluses kajastatu kohaselt olevat ta lugenud 7-päevast apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaega alates 17.02.2012. Sellest kaitsja kinnitusest on maakohtu hinnangul selgelt arusaadav, et kaitsja oli igakülgselt informeeritud
lg-s 1 sätestatud nõuetest kohtule enda apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamisele. Kaitsja ja süüdistatav osalesid ka kohtuotsuse kuulutamisel 16.02.2012 ja said siis kätte kohtuotsuse resolutiivosa koopia, milles on selgelt kajastatud
2 Seega olid süüdistatav ja kaitsja igakülgselt informeeritud
lg-s 1 sätestatust selle kohta, et enda apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest arvates. Lisaks selgitas maakohus veel täiendavalt 16.02.2012 kohtuistungil, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult ja suusõnalisest teavitusest ei piisa. Nimetatud selgituse andis kohus täiendavalt pärast seda, kui kohus oli ära selgitanud apellatsiooniõigusest loobumise võimaluse, mille peale süüdistatav ja tema kaitsja avaldasid, et nad soovivad kasutada apellatsiooniõigust. Seega juba kohtuotsuse kuulutamisel said nii kaitsja kui ka süüdistatav igakülgselt informeeritud sellest, et nende poolt kohtuistungil avaldatud suusõnaline teavitus apellatsiooniõiguse kasutamise kohta ei oma õiguslikku tähendust
lg 1 mõttes, s.t nende suuliselt kohtule avaldatu ei ole käsitletav
Eeltoodud asjaoludel puudus maakohtu arvates vähimgi põhjendatud alus selleks, et võrdsustada kaitsja 16.02.2012 kohtuistungil suuliselt avaldatu apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta kirjaliku teatamisega
Maakohus selgitas senise tööpraktika põhjal, miks on seaduses kajastatud 7-päevane kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise nõue. Nimelt on praktikas täheldatav, et vahetult pärast kohtuotsusest teadasaamist on emotsioonid otsusest teadasaanutel tugevad. Sageli need, kes kohtuotsusest teadasaamise järgselt teatavad kohtule, et ei soovi kasutada apellatsiooniõigusest loobumise võimalust ja kaebavad otsuse kindlasti edasi, seda siiski ei tee. Maakohtu hinnangul on
lg-s 1 sätestatud 7-päevane tähtaeg igati küllaldane ja piisav selleks, et selle aja vältel kaalutletult võtta vastu otsus, kas kaevata kohtu otsustust edasi või mitte. Maakohtu hinnangul on ka
lg-s 1 sätestatud teine nõue, et enda apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult, igati põhjendatult seadusesse kirja pandud. Apellatsiooniteatise kirjalikult koostamise korral on kohtuotsusest teadasaanu sunnitud veelkordselt kaaluma apellatsiooniõigusest loobumist ning sellisel viisil toimides on läbikaalumata ja ainult esialgsete emotsioonide ajel esitatud apellatsiooniteatisi vähem. Maakohtu jaoks tähendab iga põhjendamatult, s.o ainult otsusest teadasaamise järgselt esialgsete emotsioonide ajel esitatud apellatsiooniteatis, millele hiljem apellatsiooni ei järgne, suurt hulka tööd, mille olemata jäämisel oleks saanud menetleda teisi kohtuasju. Ehk teisisõnu – kaalutlemata apellatsiooniteatiste esitamise tõttu teiste kohtuasjade menetlemise kiirus langeb, kuna teiste asjade menetlemise asemel tuleb koostada põhistatud ja motiveeritud kohtulahendeid. Maakohtu hinnangul ei esine vähimatki vastuolu
Maakohus leidis, et
lg-s 1 sätestatu võrdsustamisega kohtuistungil suuliselt kohtule avaldatud apellatsiooniõiguse kasutamise sooviga taotleb kaitsja sisuliselt seaduse kohaldamata jätmist, s.o
lg-s 1 sätestatu eiramist ja
Seaduse, s.o
lg-s 1 sätestatu, kohaldamata jätmiseks ei ole maakohtu hinnangul mitte ühtegi põhjendatud ja seaduslikku alust. Sisuliselt taotleb kaitsja maakohtu hinnangul seda, et teda koheldaks ülejäänud isikutest teistmoodi. PS §-s 12 on kajastatud põhimõte, et kõik on seaduse ees võrdsed. Nimetatud põhimõtte alusel tuleb A. Laansalut P.J. kaitsjana kohelda võrdselt teistega – vähimatki alust
Laansalu tegevusega P.J. kaitsjana ei ole.
Laansalule. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdistatava P.J. kaitsja, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega lugeda apellatsiooniteade esitatuks kohtuotsuse kuulutamisel protokollitud avaldusega, ning tunnistada
lg 5 p 3 ja § 319 lg 1 redaktsioon osas, mis ei omista õiguslikku tähendust kohtuistungil avaldatud ja protokollitud apellatsiooniteatele, põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata. Määruskaebuses esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 3 Kaitsja leiab, et
§-s 15 sätestatud kriminaalmenetluse suulisuse ja vahendituse printsiip väljendub reeglina selles, et kohtu otsustused põhinevad kohtuistungil kogetul. Käesoleval juhul väljendas nii P.J. kui ka kaitsja kohtuistungil, mille osaks on ka kohtuotsuse kuulutamine, selgelt, et soovivad esitada apellatsiooni. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab üksnes erandlikud juhud, milles menetlusstaadiumi olemusest või avalduse sisust lähtuvalt tuleb teha menetlusavaldusi kirjalikult. Palju kaalukamaid menetlusavaldusi võib menetlusosaline teha suuliselt ning nendel on palju olulisemad tagajärjed kui soovil, et lisaks kohtu lakoonilisele otsusele selguksid ka kohtu motiivid
Kaitsja on veendunud, et apellatsiooniteate eesmärgiks on menetlusökonoomia – hoida kokku kohtu ressurssi motiveeritud kohtuotsuse koostamisel – ning sisuks teade kohtule, et viimane saaks „vormistada“ motiveeritud kohtuotsuse. Kaitsja viitab, et Riigikohus on korduvalt osundanud, et õigusriigis kehtiva proportsionaalsuse printsiibi kohaselt peavad rakendatavad abinõud vastama soovitavale eesmärgile. Riigikohus on veel osundanud, et PS §-st 11 tuleneb aga nõue, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja, vaid ka seadusandja. Kaitsja möönab, et isiku PS §-s 24 sätestatud kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides edasikaebeõiguse piirid ja korra, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Selle õiguse legitiimne korraldamine saab toimuda üksnes arvestades samasse suurusjärku kuuluvaid õigusväärtusi. Kaitsja leiab, et suuline protokollitud avaldus omab identset materiaalset sisu, kui ühelauseline kirjalik teade. Apellatsiooniteade ei pea olema motiveeritud. Seega ei näe kaitsja põhjust, miks ei täida ülalosundatud apellatsiooniteate esitamise eesmärki suuliselt kohtuistungil tehtud avaldus. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt peaks apellatsiooni esitamise soov olema kaalutletud, võiks kaitsja hinnangul olla ideaalis õige, kuid vastuolus kriminaalmenetluse olemuse ning praktikaga. Teoreetiliselt on võimalik, et apellatsiooniteade on valmiskirjutatud juba enne kohtuotsuse kuulutamist ehk seaduse sõnastusest ei tulene nn mõistlikku mõtteaega. Menetlusosalise teadmine kohtumenetluse ning kohtumenetluse tulemuse ebaõigsusest võib olla ilmne juba enne menetluse algust kohtus (nt kohus menetleb aegunud tegu). Juhul, kui apellatsiooni esitamise soovist teatamine peaks toimuma ainult kirjalikult, siis ei ole seaduse sõnastuses vahet, kas isik teeb seda esimesel minutil pärast kohtuotsuse kuulutamist või hiljem. Kaitsja võib enda praktikale tuginedes väita, et isik, kes valib üldmenetluse, ei loobu soovist teada, miks kohus sellise lahendi tegi. Seega on kaitsja veendunud, et
lg 5 p 3 ja § 319 lg 1 redaktsioon, mis ei võimalda avaldada kohtuistungil kohtuotsuse kuulutamisel õiguslikku tähendust omavat soovi apellatsiooni esitamiseks, on ebaproportsionaalne ning vastuolus põhiseadusega. Tartu Maakohtu kohtuniku seisukoht PS §-s 12 sätestatud isikute võrdsuse printsiibi osas on kaitsja arvates huvitav, kuid äärmuslikus vastuolus nii põhiseaduse enda mõtte kui ka formaalloogika reeglitega. Kohtu seisukohta ümber sõnastades tähendaks kohtu tõlgendus seda, et mitte ühtegi õigusnormi ei saa põhiseadusevastaseks tunnistada ega kohaldamata jätta, kuna see toovat kaasa põhiseadusevastasele normile allunud isikute ebavõrdse kohtlemise võrreldes isikutega, kelle suhtes põhiseadusevastast normi ei kohaldata. Prokuröri seisukoht määruskaebuse osas 19.03.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus ringkonnaprokurör Aro Siinmaa vastus maakohtu määruse peale esitatud kaebusele. Prokuröri seisukohad on järgmised. 4 Prokurör peab vältimatuks märkida, et objektiivselt on mitmekülgsetest juriidilistest abstraktsioonidest läbi põimunud ja rohkete viidetega rikastatud kaebus konstrueeritud pelgalt silmapetteks, juhtimaks tähelepanu kõrvale tõsiasjalt, et kaitsja jättis apellatsiooniteate tähtaegselt esitamata. Asjaolu, et kaitsja on vastava kirjaliku teate pärast seaduses sätestatud tähtaja möödumist de facto esitanud, osundab ilmekalt, et kaitsja sai tegelikult väga hästi aru edasikaebe korrast ning vastava kirjaliku apellatsiooniteate obligatoorsusest, ega käsitlenud ka ise kohtuotsuse kuulutamisel suuliselt märgitut protokollilise tahteavalduse ega millegi võrdväärselt „innovaatilisena“, kuni seaduses ettenähtud tähtaja lihtlabane möödalaskmine kutsus esile vajaduse laialdasteks ajaloolisteks ja teleoloogilisteks tõlgendusteks. Prokurör on veendunud, et analoogia kohaldamine saab päevakorda kerkida üksnes sellistes õiguse rakendamisel kerkivates küsimustes, mis ei ole seaduses piisavalt selgesõnaliselt reguleeritud. Edasikaebamise kord sellisesse valdkonda ei kuulu, sest
§-de 315 ja 319 regulatsioon on selge, konkreetne ja üksikasjalik.
lg 5 p 2 kohaselt teatab kohtunik kohtuotsuse resolutiivosa kuulutades edasikaebamise tähtaja ning selgitab nii edasikaebamise korda kui apellatsiooniõigusest loobumise võimalust. Antud sõnastusest nähtub, et edasikaebamine ja apellatsiooniõigusest loobumine on eksimatult käsitletavad eraldiseisvate instituutidena ning vastavad taheavaldused ei ole ei sisult ega vormilt samastatavad.
lg 5 p 3 kohaselt selgitab kohtunik, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb maakohtule kirjalikult teatada kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest alates seitsme päeva jooksul. Prokurörile jääb arusaamatuks, kuidas selline sõnastus saaks anda ajaloolise või teleoloogilise tõlgendamise tulemusena grammatilisest tõlgendusest ehk üheselt mõistetavast kirjalikust reeglist erineva tulemuse või kutsuda esile vajaduse mingit laadi analoogia kohaldamiseks. Vähetähtis ei ole siinkohal ka asjaolu, et sama reegel kuulub kohaldamisele sõltumata sellest, kas kohus kuulutab otsuse tervikuna või üksnes selle resolutiivosa. Nimetatud regulatsioonile vastu vaidlemine seab sisuliselt kahtluse alla seadusandja õiguse kehtestada igasuguseid menetlustähtaegu ning sellise arutluskäiguga on võimalik jõuda õigusliku absurdini, mis sisuliselt tähendaks, et kriminaalmenetlus ei peakski tuginema menetlusõiguse allikatele, vaid menetlusosaliste või kohtu suvale. Samuti ei oleks sellise tõlgenduse korral mingit põhjust piirduda apellatsiooniõiguse kasutamisest teatamise tähtaja eiramisega, vaid võiks nentida, et ka apellatsiooni tähtaeg on põhiõigusi ja protsessiosaliste vabadusi pärssiv ning tegelikult võiks apellatsiooni soovi korral esitada juba enne kohtuotsuse kuulutamist või näiteks paar aastat pärast seda. Prokurör ei pea võimalikuks, et menetluspooled või kohus saaksid ignoreerida seadusandja õigust kehtestada menetlustähtaegu ja/või vormireegleid ning leiab, et seadus on kõigile menetluses osalejatele täitmiseks võrdväärselt kohustuslik.
lg 6 näeb ette, et apellatsiooniõigusest loobumine kantakse kohtuistungi protokolli ning et kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Nimetatud normi tekstist järeldub väljaspool igasugust kahtlust, et seadusandja on eristanud apellatsiooniõigusest loobumise apelleerimist reguleerivast üldisest normistikust ning sättinud sellele selgepiirilised iseseisvad reeglid ühes konkreetsete täpsustustega, milliste asjaolude kinnitamiseks piisab protokollilistest kannetest ja millisel juhul on vältimatu tahteavalduse kirjalik vorm.
lg 8 täpsustab, et kui pooled ei ole loobunud apellatsiooniõigusest, tuleb kohtuotsus tervikuna koostada maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teatamisest alates 15 päeva jooksul. Seega on erinevad apellatsiooniõigusega seonduvad tähtajad ka omavahel loogiliselt seostatud, nende järgimine mõjutab vahetult kohtu tegevust ning kohtul peab olema võimalik töö planeerimisel nendega arvestada. Et eeltoodu näol ei ole tegemist mingi õigusloome anomaaliaga ega võimaliku seadusandja eksitusega, nähtub asjaolust, et ka
§-s 319 lg 1 on veelkordselt rõhutatud, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest ning et sellise teate võib esitada ka faksi teel. Seega ei ole seadusandja pelgalt kehtestanud käsitletavale toimingule kirjalikku vormi, vaid teinud ka täpsustuse, millisel viisil edastatuna on kirjalik teade aktsepteeritav.
Kui nüüd jällegi järgida kaitsja „innovaatilist“ tõlgendamismeetodit, peaks kohtuotsuse 5 kuulutamisel (vähemalt juhtudel, kui otsus on kuulutamisega üheaegselt kirjalikult kättesaadav) olema protokolliliselt esitatav ka apellatsioon. Kui see nii ei ole, ning selles osas tuleb menetlusnormi nõudeid siiski reaalselt järgida, ei ole süsteemse tõlgendamise seisukohalt võimalik apellatsiooniteate osas kuidagi erinevale tulemusele jõuda. Prokurör märgib, et lähtudes seadusandja tegelikust mõttest, on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikul teatamisel kindel eesmärk – tagada sellise otsustuse läbimõeldus ja tahteavalduse kindlus. Maakohus on oma äärmiselt põhjalikus, igakülgselt motiveeritud ning ka eluliselt põhistatud määruses osundanud õigesti kõigile neile asjaoludele, mida seadusega garanteeritud n-ö järelemõtlemise aeg endaga kaasa võib tuua. Kaitsja sellekohased tähelepanekud on sealjuures kõike muud kui elulised ja usaldusväärsed ning viitavad jällegi nihilistlikule ning õigusemõistmise põhialuste suhtes trotslikule maailmapildile. Nii on kindlasti ebaõige väita, justkui oleks apellatsiooni esitamine ja sellega kaasnev vajadus motiveeritud kohtuotsuse järele niivõrd enesestmõistetav, et vastava vormikohase tahteavalduse esitamine võiks olla käsitletav eluliselt ebavajaliku lisakohustusena. Prokurör peab vajalikuks märkida, et kaitsja taotluse rahuldamine, mis sisuliselt tähendaks eelpool viidatud õigusnormide kehtetuks tunnistamist, tooks kaasa menetlusliku kaose. Esiteks näeb seadus ette apellatsiooniõiguse kasutamisest loobumise protokolli kandmist, kuid mitte selle kasutamise teate protokolli kandmist, järelikult talitab kohus täiesti seaduslikult, kui kannab protokolli pelgalt edasikaebamise korra pooltele teavitamise. Kuivõrd seadusega ei ole sätestatud mehhanismi apellatsiooniteate protokollimiseks, kaasneks selle ühekordse meelevaldse aktsepteerimisega automaatselt menetlusosaliste ebavõrdne kohtlemine, vastavalt sellele, mida konkreetse otsuse kuulutamisel koostatud protokoll kajastab. Teiseks ei ole vähimatki seaduslikku alust kujundada olukorda, kus vastava protokollilise avalduse tegemise korral ei võiks pool seitsmepäevase tähtaja jooksul siiski otsustada apellatsiooniõiguse kasutamisest loobuda, millisel juhul puudub täielikult kord sellest kohtu teavitamiseks. Siit omakorda kerkib küsimus
lg 8 sätestatud tähtaja järgimisest – kas nimetatud tähtaeg peaks hakkama kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, mille käigus pool väidab, et soovib edasi kaevata, või peaks siiski ootama järgneva seitsme päeva kestel laekuvat tahteavaldust. Kokkuvõtlikult on prokurör seisukohal, et menetlusseadus ei anna võimalust ühekski teist laadi tõlgenduseks, kui et menetluspoole poolt kohtuotsuse kuulutamisel ükskõik millises sõnastuses tehtav avaldus ei tähenda sisuliselt midagi muud, kui pelgalt kohtu teavitamist, et selles etapis apellatsiooniõiguse kasutamisest ei loobuta ning kohtul on õigus eeldada seaduse täitmist ja apellatsiooniõiguse kasutamise reaalse soovi korral seitsme päeva jooksul vastava nõuetekohase teate esitamist. Antud juhul seda tähtaegselt tehtud ei ole ning tähtaja ennistamiseks puudub ka seaduslik alus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud osas, milles maakohus jättis rahuldamata süüdistatava kaitsja taotluse lugeda apellatsiooniteade esitatuks süüdistatava ja tema kaitsja 16.02.2012 kohtuistungil avaldatud ja protokolli kantud avaldusega. Maakohtu määrus tuleb nimetatud osas tühistada ning saata kriminaalasi maakohtusse tagasi motiveeritud kohtuotsuse koostamiseks. 2. Süüdistatava P.J. kaitsja A. Laansalu esitas 28.02.2012 maakohtule taotluse apellatsioonitähtaja ennistamiseks. Alternatiivselt taotles kaitsja
lg 5 p 3 ja § 319 lg 1 tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles nimetatud regulatsioon ei omista õiguslikku tähendust kohtuistungil avaldatud ja protokollitud apellatsiooniteatele, selle kohaldamata jätmist ning apellatsiooniteate esitatuks lugemist protokollitud avaldusega. 3. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nõustub maakohtu määruses toodud põhjendustega osas, milles maakohus jättis rahuldamata süüdistatava kaitsja A. Laansalu 6 taotluse
lg-s 1 sätestatud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise tähtaja ennistamiseks.
lg 6 kohaselt võib kohus apellatsioonitähtaja apellandi taotlusel ennistada, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Kaitsja on apellatsioonitähtaja ennistamise taotlust põhjendanud asjaoluga, et 21.02.2012 ei õnnestunud tal apellatsiooniteadet tehniliste probleemide tõttu digitaalallkirjastada. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul igati põhjendatult leidnud, et tegemist ei ole sellise põhjusega, mis annaks aluse kaitsja taotluse rahuldamiseks ja teate esitamise tähtaja ennistamiseks. Seejuures juhib ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et apellatsiooniteate esitamise viimaseks päevaks oli 23.02.2012, mitte 21.02.2012, mil kaitsjal tekkisid tõrked teate digitaalallkirjastamisega. Seega ei ilmnenud apellatsiooniteate esitamise takistus n-ö viimasel minutil ning kaitsjal oli piisavalt aega probleemi kõrvaldamiseks või leidmaks muud viisi teate kohtule tähtaegseks edastamiseks. Nii oli kaitsjal võimalik esitada apellatsiooniteade kohtusse posti teel, tuua see isiklikult kohtu kantseleisse või edastada faksi teel. Kaitsja ei ole tähtaja ennistamise taotluses eeltoodud võimaluste kasutamata jätmist põhjendanud. Kuivõrd apellatsiooniteate mittetähtaegset esitamist ei tinginud takistus, mida kaitsjal ei oleks olnud võimalik mõistlike pingutustega kõrvaldada, leiab ringkonnakohus, et puudub mõjuv põhjus teate esitamise tähtaja ennistamiseks. Eeltoodule vastupidiseks arvamuseks ei anna alust ka kaitsja selgitus, mille kohaselt märkis ta apellatsiooniteatesse kohtuotsuse kuulutamise päevaks ekslikult 17.02.2012, milline eksimus kandus kaitsja poolt edasisse tähtaja arvestamisesse ning millest lähtudes luges kaitsja apellatsiooniteate esitamise viimaseks päevaks 27.02.2012. Ringkonnakohus leiab, et tegemist oli eksimusega, millist kaitsja kui kaitsealuse huve esindama kohustatud isik endale lubada ei tohi. Kaitsja peab kaitseülesannete täitmisel tegutsema vajaliku hoolsusega ning selle nõude täitmata jätmine ei ole mingil juhul aktsepteeritav käitumine ega arvestatav tähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Seetõttu ei anna see ka alust apellatsiooniteate esitamise tähtaja ennistamiseks. 4. Ehkki ringkonnakohus möönab, et apellatsiooniteate mittetähtaegsel esitamisel on käesoleval juhul olnud tegemist kaitsja tähelepanematuse või hooletusega, ei saa kohtu hinnangul jätta tähelepanuta asjaolu, et kohtuistungi protokolli kohaselt on kaitsja ja süüdistatav apellatsiooniõiguse kasutamise soovi avaldanud vahetult 16.02.2012 kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise järgselt. Seega, kui nõustuda kaitsja seisukohaga, et kohtuotsuse kuulutamisel protokollitud avaldus on võrdsustatav apellatsiooniteatega
lg 1 mõttes, tuleks apellatsiooniteade antud juhul lugeda tähtaegselt esitatuks kohtuistungil esitatud avaldusega. Kaitsja hilisem, s.o 27.02.2012 esitatud apellatsiooniteade ei omaks sel juhul enam tähtsust. 5. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas on peamiseks vaidlusaluseks küsimuseks
lg 1 tõlgendamine.
lg 1 sätestab, et apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Maakohus on oma määruses asunud seisukohale, et kohtuistungil avaldatud suusõnaline teavitus apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta ei oma õiguslikku tähendust
lg 1 mõttes, s.t kohtuistungil suuliselt avaldatu ei ole võrdsustatav apellatsiooniõiguse kasutamise soovi kohta kirjaliku teate esitamisega. Maakohtu seisukohta jagab ka ringkonnaprokurör A. Siinmaa, leides, et
lg 1 sõnastus ei jäta ruumi normi grammatilisest tõlgendusest teistsuguseks tõlgenduseks. 7 Ringkonnakohus eelnevate seisukohtadega ei nõustu, leides, et maakohus ja prokurör on
lg-st 1 tulenevasse kirjaliku teate esitamise nõudesse suhtunud liialt formalistlikult ning jätnud tähelepanuta nimetatud sätte eesmärgi. 5.1. Riigikohtu varasemas praktikas on selgitatud, et
lg-s 1 ette nähtud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise eesmärk on see, et kohus saaks vormistada otsuse, mis sisaldab ka kohtuotsuse põhiosa, kuna ringkonnakohtul ei ole võimalik kontrollida põhiosata kohtuotsuse sisulist seaduslikkust ja põhjendatust (RKKKo 3-1-1-94-05). Ringkonnakohtu arvates on seega eelkõige oluline, et maakohus saaks teada kohtumenetluse poole soovist vaidlustada kohtuotsust ringkonnakohtus, mille tagajärjeks on vastavalt
Ringkonnakohus leiab, et kirjeldatud eesmärk on saavutatav ka sellega, kui kohtumenetluse pool avaldab kohtuistungil pärast kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamist, et soovib kasutada apellatsiooniõigust ja see kantakse kohtuistungi protokolli. Ka sel juhul saab kohtule teatavaks kohtumenetluse poole soov esitada apellatsioonkaebus ringkonnakohtule ning maakohtul on võimalik toimida vastavalt avaldatud tahtele. 5.2. Vastupidiselt maakohtule ja prokurörile on ringkonnakohus seisukohal, et kohtuistungil avaldatud ja protokollitud apellatsiooniõiguse kasutamise soovi teade ei lähe vastuollu
Nimetatud nõue kannab ringkonnakohtu hinnangul eelkõige tõendamisfunktsiooni, hoidmaks ära vaidlusi teemadel, kas apellatsiooniteade on esitatud ning kas seda on tehtud tähtaegselt. Kuivõrd
lg 1 annab kohtumenetluse poolele apellatsiooniteate esitamiseks aega 7 päeva ning ei ole välistatud, et kohtumenetluse pool muudab selle aja jooksul korduvalt oma otsust apellatsiooniõigust kasutada või mitte, võimaldab kohtu kirjaliku teavitamise nõue teha kindlaks tema n-ö viimast soovi, s.o kohtule tähtaja jooksul viimasena avaldatud tahet. Kirjeldatud funktsioonist lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et kui kohtuistungil suusõnaliselt avaldatud apellatsiooniteade on protokollitud, on see samuti kirjalikult fikseeritud ning puudub mõistlik põhjendus, miks peaks kohtumenetluse pool oma soovi (kui ta jääb endale kindlaks) veel kord kohtule teatavaks tegema. Seega on kohtuistungi protokolli kantud apellatsiooniteade võrdsustatav kirjaliku teatega
Asjaolu, et käesoleval juhul on maakohus kohtuistungi protokollist nähtuvalt selgitanud, et vaatamata suusõnalisele teavitusele tuleb seaduse kohaselt apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada kohtule ka kirjalikult, ei muuda ringkonnakohtu seisukohta. 5.3. Lisaks ei nõustu ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, mille kohaselt on edasikaebamine ja apellatsiooniõigusest loobumine
lg 5 p 2 sõnastusest tulenevalt käsitletavad eraldiseisvate instituutidena ning vastavad tahteavaldused ei ole ei sisult ega vormilt samastatavad. Sellise sedastusega tahab prokurör väita, et kuigi
lg 6 näeb ette apellatsiooniõigusest loobumise kandmise kohtuistungi protokolli, ei ole sama kord järgitav apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatamise puhul, millele on seadusega vältimatult ette nähtud kirjalik vorm.
lg 5 p 2 kohaselt teatab kohtunik pärast kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamist edasikaebamise tähtaja ning selgitab edasikaebamise korda ja apellatsiooniõigusest loobumise võimalust. Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooniõigusest loobumise ja apellatsiooniõiguse kasutamise soovi avaldamise näol on tegemist küll vastandlike tahteavaldustega, mis toovad oma sisust lähtuvalt kaasa erinevad õiguslikud järelmid, kuid samas käsitlevad mõlemad sisuliselt kohtuotsuse peale edasikaebamist ning mõlema eesmärgiks on kohtu teavitamine kohtuotsuse võimalikust vaidlustamisest ringkonnakohtus. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul 8 põhjendatud käsitleda neid eraldiseisvate instituutidena, kuivõrd olemuslikult täidavad edasikaebamise soovi avaldamine ja apellatsiooniõigusest loobumine sama funktsiooni. Seejuures on oluline, et ka kohtuistungil apellatsiooniõigusest loobumine, mis kantakse küll kohtuistungi protokolli, ei võta kohtumenetluse poolelt ära võimalust
Nimetatud seisukoht tuleneb nii Tartu Ringkonnakohtu varasemast praktikast (18.08.2011 määrus kriminaalasjas nr 1-08-10100) kui ka Riigikohtu määruse nr 3-1-1-60-05 punktist 6, mille kohaselt tuleb vaatamata sellele, et algul on apellatsiooniõigusest loobutud, arvestada, kas isik hiljem teatas tähtaegselt apellatsiooniõiguse kasutamise soovist. 5.4. Eeltoodust lähtuvalt puudub ringkonnakohtu hinnangul mõistlik põhjendus, miks peaks kohtumenetluse poolel võimaldama kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamise järgselt kohtuistungil avaldada üksnes apellatsiooniõigusest loobumise soovi ning mitte vastupidist – soovi kasutada apellatsiooniõigust ning kaevata kohtuotsus edasi. Seejuures nõustub ringkonnakohus maakohtu määruses ja prokuröri vastuses toodud käsitlustega
lgs 1 sätestatud 7-päevasest tähtajast kui järelemõtlemise ajast, mille eesmärgiks on tagada apellatsiooniteate kaalutletus ning hoida ära üksnes emotsioonide pinnal tehtud otsustused. Samas on ringkonnakohtu arvates oluline tähelepanu pöörata asjaolule, et nimetatud sättest tulenevalt on 7-päevase järelemõtlemisaja puhul tegemist kohtumenetluse poole õiguse, mitte kohustusega ning seega ei ole välistatud, et otsus kohtuotsus edasi kaevata sünnib ning tehakse kohtule teatavaks vahetult pärast kohtuotsuse kuulutamist. 5.5. Ringkonnakohus ei jaga prokuröri spekulatsioone, mille kohaselt tekitaks protokollilise apellatsiooniteate aktsepteerimine menetlusliku kaose seoses
lg-s 8 sätestatud tähtaja järgimisega, s.o kas tervikotsuse koostamise tähtaeg peaks hakkama kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, mille käigus pool väidab, et soovib edasi kaevata, või peaks siiski ootama järgneva 7 päeva jooksul laekuvat tahteavaldust. Seda seetõttu, et ka senises praktikas ei ole välistatud juhtumid, kus kohtumenetluse pool avaldab 7-päevase tähtaja jooksul esmalt soovi kasutada apellatsiooniõigust ning seejärel loobub sellest. Ringkonnakohus möönab, et kehtiv kord ei sätesta kohtu teavitamise korda apellatsiooniõiguse kasutamise soovist loobumisest, kuid leiab, et tulenevalt
Ringkonnakohus kordab, et
lg-s 1 sätestatud tähtaja näol on tegemist n-ö järelemõtlemisajaga, mille jooksul on kohtumenetluse poolel võimalik kujundada oma seisukohta edasikaebamise osas ning sellest kohtule teada anda. Seega muutub apellatsiooniteade ringkonnakohtu hinnangul kohtule siduvaks alles pärast 7-päevase tähtaja möödumist ning alles seejärel hakkab kulgema ka
5.
lg-s 1 sätestatud apellatsiooniteate esitamise tähtaja piiridest, kuivõrd see toimub vahetult pärast otsuse kuulutamist ning seega 7 päeva jooksul. Seega ei sea ringkonnakohus antud juhul mingil määral kahtluse alla seadusandja õigust kehtestada menetlustähtaegu ning kohtumenetluse poolte kohustust sätestatud tähtaegadest kinni pidada. 5.8. Asjakohatu on ringkonnakohtu arvates ka prokuröri väide, mille kohaselt peaks juhul, kui apellatsiooniteadet on võimalik esitada kohtuistungi protokolli kantuna, olema protokolliliselt esitatav ka apellatsioon, millele
Ringkonnakohtu hinnangul ei saa samastada apellatsiooniteadet, mis piirdub ühelauselise avaldusega, apellatsiooniga, mis kujutab endast motiveeritud taotlust ning mille sisule sätestab nõuded
Kuna ringkonnakohus loeb kohtuistungil avaldatud ja protokollitud apellatsiooniteate võrdseks kohtu apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjaliku teavitamisega
lg 1 mõttes, puudub alus kaitsja määruskaebuse rahuldamiseks osas, milles kaitsja taotles
lg 5 p 3 ja § 319 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning kohaldamata jätmist. 7. Eeltoodust tulenevalt on maakohus, jättes apellatsiooniteate kohtuistungil avaldatud ja protokollitud avaldusega esitatuks lugemata, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust
Seega tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata kriminaalasi tagasi Tartu Maakohtule tervikotsuse koostamiseks. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 10 Tiit Lõhmus
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.