← Eesti

2-14-58511/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar
  2. a Tartu Tsiviilasja number 2-14-58511 Tsiviilasi Y.V.i hagi FIE Ivan Zaboronok vastu töövaidluses Tsiviilasja hind 445 eurot 66 senti apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Yuri Voropaevi apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): Y.V. (isikukood: XXXXXXX); esindaja advokaat Andrei Matvejev Vastustaja (kostja): FIE Ivan Zaboronok (registrikood: 11188707); esindaja Artur Pärnoja esindajad RESOLUTSIOON
  5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  6. Tühistada Viru Maakohtu
  7. oktoobri
  8. a otsus, millega maakohus jättis Y.V.i nõude FIE Ivan Zaboronok vastu rahuldamata ja saata asi Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  9. Menetluskulude jaotuse määrab maakohus lõpplahendiga. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  10. Y.V. (hageja) esitas
  11. juunil
  12. a Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni töövaidluskomisjonile avalduse FIE Ivan Zaboronoki (kostja) vastu kasutamata 28 puhkusepäeva eest saamata jäänud puhkusehüvitise 265 euro väljamõistmiseks. Avalduse kohaselt töötas hageja kostja juures perioodil
  13. aprill
  14. a –
  15. aprill
  16. a. Kostja ei võimaldanud puhkust ning töölepingu lõppemisel puhkusetasu ei maksnud. Töövaidluskomisjon jättis
  17. septembri
  18. a otsusega nr 4-1/1168 hageja nõude rahuldamata. Hageja esitas
  19. oktoobril
  20. a kohtule hagiavalduse saamata jäänud puhkusehüvitise 265 euro väljamõistmiseks.
  21. novembri
  22. a täpsustatud hagiavalduses (tl 19–20) palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja töötasu
  23. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti, puhkusetasu brutosummas 105 eurot 38 senti, seisuga
  24. november
  25. a sissenõutavaks muutunud viivise 17 eurot 85 senti ning jooksva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest alates
  26. novembrist
  27. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hageja palus mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulud 40 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja töölepingu nr 35 (TVK tl 3–4) lõpetamisel hagejale sissenõutavaks muutunud tasusid, s.h töötasu ja puhkusetasu, välja maksnud. Töötaja töötas
  28. a märtsis terve kuu, seega pidi kostja maksma temale töötasu vähemalt Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alammääras, s.o 355 eurot. Kostja poolt töövaidluskomisjonile esitatud palgalehe kohaselt on kostja arvestanud hagejale
  29. a märtsikuu eest töötasu 101 eurot 40 senti, lisatasu 137 eurot 54 senti ja puhkusetasu 186 eurot 06 senti. Kostja arvutusest lähtuvalt peab ta täiendavalt tasuma hagejale töötasu
  30. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti. Kostja jättis osaliselt tasumata hüvitise kasutamata puhkuse eest. Hageja töötas töölepingu alusel alates
  31. aprillist
  32. a kuni
  33. aprillini
  34. a, seega on hagejal väljateenitud puhkus 29,23 päeva. Hageja päevane puhkusetasu on 355 / 28 = 12 eurot 68 senti, seega puhkusetasu 29,23 päeva eest on 12,68 * 29,23 = 370 eurot 64 senti. Kostja arvutas hagejale puhkusetasuna 265 eurot 26 senti (186,06+79,20), seega 105 euro 38 sendi võrra vähem.
  35. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja väide, et ta töötas
  36. a märtsis terve kuu, ei vasta tõele. Märtsikuus on hageja töötanud ainult kuus tööpäeva, kuna ajavahemikus
  37. märts
  38. a –
  39. märts
  40. a viibis ta korralisel puhkusel, mis on tõendatud nii märtsikuu palgalehega, kui ka hageja puhkuseavaldusega. Kuue tööpäeva eest oli hagejale arvestatud töötasu järgmiselt: 355 / 21 * 6 ═ 101 eurot 40 senti. Lisaks töötasule oli hagejale 2 arvestatud ka lisatasu 137 eurot 54 senti ja puhkusetasu 186 eurot 06 senti. Kostja on puhkusetasu õigesti arvutanud, hageja puhkusetasu arvestus ei ole õige. MAAKOHTU LAHEND
  41. Viru Maakohus jättis
  42. oktoobri
  43. a otsusega hagi puhkusetasu 265 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning hageja töötasu nõude
  44. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti ja viivisenõude läbi vaatamata. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus leidis, et kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada ning kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille vaatas läbi ka töövaidluskomisjon (Riigikohtu
  45. veebruari
  46. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p-d 11, 14). Hageja võib töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 mõttes. Kohtule esitatud hagi ei ole enam töövaidluskomisjoni poolt lahendatud töövaidlus. Hageja on olulises osas muutnud oma töövaidluskomisjonile esitatud hagi, lisades sinna juurde töötasunõuded ja viivisenõuded. Maakohus jättis hageja puhkusehüvitise nõude rahuldamata. Töövaidluskomisjonile esitatud hageja töötasu ja tööaja arvestuse kohaselt oli hageja puhkusel 21 kalendripäeva. Saamata puhkust töölepingu lõpetamise hetkel tal ei olnud. Kuigi hageja vande all eitas puhkusel viibimist, on hageja puhkusel viibimine dokumentaalselt tõendatud. Töövaidluskomisjonile esitatud hageja isikukaardi (TVK tl 21–22) kohaselt oli hageja puhkusel alates
  47. märtsist
  48. a kuni
  49. märtsini
  50. a. Varasemate kannetega on välja toodud ka hageja poolt kasutatud palgata puhkuse päevad. Palgata puhkuse võtmist kinnitas ka hageja ise, mistõttu luges maakohus isikukaardi kandeid usaldusväärseteks. Töövaidluskomisjonile esitatud palgalehtedega on tõendatud, et hagejale maksti puhkuseraha välja kahel korral, s.o
  51. aprillil
  52. a summas 186 eurot 06 senti ja
  53. aprillil
  54. a summas 79 eurot 20 senti, kokku 265 eurot 26 senti, ehk sama summa, mida hageja nõudis töövaidluskomisjonis. Hageja on oma iga-aastase puhkuse ning puhkuseraha kätte saanud. Sellest tulenevalt ei ole hageja nõue põhjendatud. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 4 alusel menetluskulud poolte endi kanda. Kostja menetluskulude hageja kandma jätmine oleks hageja kui nõrgema osapoole suhtes äärmiselt ebaõiglane. Hageja menetluskulude kostja kanda jätmine oleks ebaõiglane, kuna hageja avaldus jääb rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  55. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus hagiavalduse sissenõudmiskulude osas tähelepanuta ja lahendamata. Maakohtu otsus puhkusehüvitise nõude osas on segane ning vastuoluline. Hageja palus kohtul mõista välja puhkusehüvitise summas 105 eurot 38 senti, kuid maakohus jättis rahuldamata nõude summas 265 eurot. Hageja vande all antud seletused olid selged ja arusaadavad. Asjaolu, et hageja ei suutnud meenutada täpselt kuupäevasid ja summasid, ei anna alust tema ütlustes kahelda. Hageja ei ole puhkust, s.h märtsis
  56. a, saanud. Asjaolu, et isikukaardi järgi on töötajale puhkust määratud, ei tõenda puhkuse kasutamist. Summad, mis laekusid kostjalt hageja pangaarvele pärast töölepingu lõppemist, on ilma seletuseta, mistõttu ei saa kindlalt väita, mille eest need tasud välja maksti. Puhkusegraafik ei ole hageja poolt allkirjastatud. Kostja võttis omaks, et hagejal on väljateenitud puhkust 29,23 päeva. Maakohus jättis selle tähelepanuta ning rajas oma otsuse töövaidluskomisjonile esitatud hageja töötasu ja tööaja arvestusele, mille järgi oli hageja puhkusel 21 kalendripäeva. 3 Kuigi töötasu- ja viivisenõuded ei olnud töövaidluskomisjonile esitatud, puudus maakohtul alus jätta need läbi vaatamata. Maakohtu otsus on selles osas üllatuslik. Maakohus on nimetatud nõuete puhul jätnud selgitamiskohustuse täitmata. Vaidlusalustele asjaoludele pooltest erineva hinnangu andmisel peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine sellisest võimalusest (Riigikohtu
  57. aprilli
  58. a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32). Hageja leiab, et olukorras, kus hageja esitab töövaidluses kohtusse ka neid nõudeid, mida ta töövaidluskomisjoni ei esitanud, tuleb individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 24 lg 5 kohaldamisel teha kindlaks, kas uusi nõudeid peaks menetlema esialgsete nõuetega samas menetluses või eraldi. Menetlusökonoomiast lähtuvalt oleks mõistlik selliseid nõudeid vaadata läbi ühes menetluses. Hageja esitatavad uued nõuded on käsitatavad uue iseseisva hagiavaldusena. Kui kohtu menetluses on mitu üheliigilist hagi samade poolte vahel, võib kohus TsMS § 374 järgi need liita ühte menetlusse. TsMS § 423 lg 3 kohaldamisel peab alus nõuete läbivaatamata jätmiseks tulenema muudest seaduses selgelt sätestatud juhtudest. Kui hagiavaldus esitatakse puudustega, tuleb maakohtul TsMS § 372 lg 2 järgi jätta hagiavaldus käiguta ja anda hagejale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Hagi nõude muutmiseks oli kostja selgesõnaline nõusolek.
  59. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Kostja palub kõik menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus leidis õigesti, et läbivaatamisele kuulub üksnes puhkusetasu nõue, kuna kohtule esitatud hagi puhul ei olnud enam tegemist töövaidluskomisjoni poolt lahendatud vaidlusega. Maakohtu põhjendused puhkusetasu nõude rahuldamata jätmise osas on õiged. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  60. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  61. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud hageja nõude sisu, suuruse ja õigusliku põhjendatuse välja selgitamata. Maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis rahuldanud hageja nõude ulatuses, mida hageja ei ole maakohtule esitanud. Kohtul tuleb küll haginõue kvalifitseerida sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel (vt nt Riigikohtu
  62. mai
  63. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-09, p 13;
  64. märtsi
  65. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 19), kuid kohus ei saa võtta seisukohta nõuete ja vastuväidete suhtes, millele pooled ei ole menetluses tuginenud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kohus on oluliselt rikkunud eelmenetluse sätteid, jättes mh välja selgitamata menetluses oleva nõude suuruse ning täielikult täitmata selgituskohustuse nõude, ei ole ringkonnakohtul võimalik asja lahendada.
  66. Maakohus on õigesti lugenud tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja kostja vahel oli töösuhe
  67. aprillist
  68. a kuni
  69. aprillini
  70. a. Hageja esitas töövaidluskomisjonile
  71. juunil
  72. a nõude kasutamata 28 puhkusepäeva eest saamata jäänud puhkusehüvitise 265 euro saamiseks.
  73. novembri
  74. a hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja töötasu
  75. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti, puhkusetasu brutosummas 105 eurot 38 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 17 eurot 85 senti, jooksva viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Maakohus on
  76. oktoobri 2015 otsusega jätnud hagi puhkusetasu 265 euro väljamõistmiseks rahuldamata ning töötasu nõude
  77. a märtsikuu eest brutosummas 253 eurot 60 senti ja viivisenõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooniga lahendatud nõuded ei vasta hageja esitatud nõuetele nende sisu osas. Hageja ei ole nõudnud maakohtus puhkusetasu 265 eurot ja märtsikuu töötasu 253 eurot 60 senti. Lisaks ei vasta nõue, mida maakohus otsuse põhjenduste kohaselt menetles, ei oma suuruse ega ka sisu poolest sellele nõudele, mille 4 maakohus oma resolutsiooniga jättis rahuldamata ega ka sellele, mille maakohus jättis läbi vaatamata. Maakohus küll möönis, et TsMS § 376 järgi (maakohus on ekslikult otsuses märkinud lg 5) ei loeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Samas ei selgu maakohtu otsusest, kui suur oli see hageja puhkusetasu nõue, mida maakohus menetles (kohtule esitatud hagiavalduses 105 eurot 38 senti, maakohtu otsuse kohaselt menetles kohus 265 euro nõuet). Maakohus ei ole asjas seisukohta võtnud hageja nõude suhtes hüvitada sissenõudekulud. Ringkonnakohtul ei ole, arvestades maakohtus täielikult puudunud eelmenetlust, võimalik asjas uut otsust teha. Töövaidlust algatav isik võib ITVS § 4 lg 2 järgi pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel võivad vaidlevad pooled ITVS § 24 lg 1 järgi pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamise päevale järgnevast päevast (vt Riigikohtu
  78. mai
  79. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 p. 13). Iseenesest on õige maakohtu otsuse põhjendustes leitu, et hageja on hagis muutnud töövaidluskomisjonile esitatud avalduses olevat nõuet. Kuna töövaidluskomisjonile esitatud avalduses sisaldunud nõuded loetakse hagiavalduse nõueteks, ei saa hagis teistsuguseid nõudeid esitada. Seega tuleb kohtule esitada samad nõuded nagu töövaidluskomisjonile. ITVS § 24 lg 5 ei keela aga edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  80. juuni
  81. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4111 p 12) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  82. mai
  83. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 p-d 13–15). Kui hagi võimalikud alternatiivsed nõude alused pole selged, peab kohus nõudma hagejalt selgitust, andes talle vajadusel hagi selgitamiseks TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja (vt Riigikohtu
  84. märtsi
  85. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 13).
  86. Hageja
  87. novembri
  88. a hagiavalduses esitatud nõuded võivad osaliselt olla iseseisvad nõuded, mida tuleb kohtul menetleda. Kui hagiavaldus on esitatud puudusega, mis takistab hagiavalduse menetlusse võtmist, tuleb anda hagejale võimalus mõistliku tähtaja jooksul puudus kõrvaldada. Kui kohtu menetluses on ühel ajal mitu üheliigilist hagi, milles on samad pooled, võib kohus TsMS § 374 järgi liita need hagid ühte menetlusse mh juhul, kui nõuded on õiguslikult omavahel seotud ja nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või lihtsustab nende menetlemist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  89. mai
  90. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 p 16). Maakohus ei selgitanud hagejale tema nõude õiguslikku kvalifikatsiooni. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonikaebuse väitega, et hageja töötasu nõue on tema esialgse nõudega seotud ning nende ühine esitamine võimaldab asja kiiremat lahendamist ja lihtsustab nõuete menetlemist. Ringkonnakohus saadab asja maakohtule hageja nõude suuruse väljaselgitamiseks ja hageja täiendavate nõuete menetlusse võtmise otsustamiseks.
  91. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.