Obsah (5)

§ 439§ 267§ 442§ 272§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2015 Tartu Tsiviilasja number 2-14-2041

§ 439rikkumine).

Hagi esitamise põhjuseks oli puuduliku rehabilitatsiooniteenuse ehk puuduliku raviteenuse saamine. Mittekohaseks saab pidada raviteenust, kus kasvõi üks ettenähtud teenus jääb osutamata. Süüline on rikkumine, kui ettenähtud raviteenus jäetakse osutamata. See asjaolu on tõendatud juba üksnes hagi lisaks 17 oleva kostja vastusega, kus konkreetselt keeldutakse ettenähtud teenustest. Kohus on jätnud tõendid hindamata. Asjaolu, et hageja talus valu kuni Tartu Vanglast lahkumiseni, on tõendatud ravilehtedega ja Viru Vangla vastusega. Hageja selgitas hagi aluseks olevaid asjaolusid ka 15.01.2015 menetlusdokumendis; 2) ei kajasta maakohtu poolt viidatud varasemad kohtuotsused perioodi, mil kehtis rehabilitatsiooniplaan ning mil kostja pidi osutama selles ettenähtud teenuseid. Samuti ei ole nendes otsustes käsitletud rehabilitatsiooniplaani täitmist ja sellega seonduvate teenuste osutamist; 3) ei ole maakohus lähtunud hageja rehabilitatsiooniplaani kirjapandust. Tuginemine Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitustele ei ole põhjendatud. Meditsiiniosakonna juhataja osales istungil nõustajana, kelle selgitused loetakse menetlusosalise poolt esitatuks.

§ 267

kohaselt on tõendina käsitletavad vaid menetlusosalise vande all antud ütlused; 4) ei ühti maakohtu seisukoht hagi lisas oleva dr Asseri seisukohaga, mille kohaselt füsioteraapia ja taastusravi on vajalikud, ravi kestuse otsustab taastusraviarst. Hagi lisas olevas Tartu Vangla tellimusel Puudealase teabe ja Abivahendite keskuse poolt keskkonna kohandamise nõustamine ja abivahendite soovitused nägid ette füsioterapeudi sekkumise kolmel korral aastas ühe nädala jooksul. Antud teenust hageja ei saanud, seega on tegemist VÕS § 758 lg 2 rikkumisega; 5) on maakohus jätnud kohaldamata VangS 49 lg 1, § 52 lg 1 ja 2, § 53 lg 2 ja TTKS § 1 lg 2¹. Maakohtu seisukoht seoses mudaravi ja vesivõimlemisega ei ole kooskõlas VangS § 52 lg-ga 2 ja § 53 lg-ga 2; 6) on maakohtu hinnang Eesti Patsientide Esindusühingu koostatud arvamusele ebaobjektiivne. Uuringust nähtub, et see on tellitud Tartu Vangla poolt; 7) ei ole maakohus võtnud seisukohta hagiavalduses esitatud EIÕK otsuste osas (

§ 442lg 8 rikkumine).

1. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) esitades hagi tervisekahjustuse tekitamise eest hüvitise saamiseks oli apellandil kohustus eelkõige konkreetselt määratleda, milline tervisekahju tekkis. Pelgalt väite alusel, et tervis halvenes, ei ole võimalik kontrollida, kas tervise halvenemine oli tingitud rehabilitatsiooniteenuse väidetavast ebapiisavast saamisest või oli see halvenemine apellandil diagnoositud kroonilise haiguse paratamatu tagajärg; 2) tegi maakohus otsuse apellandi esitatud nõude osas ega ole nõude piire ületanud; 3) ei ole maakohus tõendi ebaõige analüüsi tõttu materiaalõigust vääralt kohaldanud. Hagi vastuse lisas nr 17 ei ole vastustaja väitnud, et keeldub apellandile rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud teenuste osutamisest. Vastustaja viitab hagi lisadele nr 5 ja
2. Selleks, et apellant saaks väita, et 4 vastustaja on keeldunud temale füüsilise ravi või basseinis ravivõimlemise võimaldamisest, pidi see olema apellandile ette nähtud temale koostatud rehabilitatsiooniplaanis; 4) on ebaõige apellandi väide, et kuna Tartu Vanglast lahkudes esines temal rohkem vaevusi kui vanglasse saabudes, tõendab see seda, et vastustaja süül on apellandi tervis halvenenud. Apellant pidi tõendama, et just rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud teenused pidid vaevused kõrvaldama; 5) on maakohtu viited varasematele kohtulahenditele asjakohased, sest nendega on tuvastatud, et vastustaja ei ole apellandile tema vanglas viibimise ajal tervishoiuteenuste, sh rehabilitatsiooniplaanides ettenähtud teenuste osutamisel õigusvastaselt käitunud ega tema tervise halvenemist põhjustanud; 6) ei soovinud vastustaja Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitustega oma väiteid tõendada, seega on öeldu näol tegemist menetlusosalise poolt antud selgitusega; 7) on asjakohatu viidata apellatsioonkaebuses, et maakohus on alusetult jätnud välja hagi lisadena esitatud tõendid, mis on koostatud ajaliselt enne vaidlusaluse rehabilitatsiooniplaani koostamist (hagi lisad nr 7 ja 10); 8) ei ole maakohus

§ 442lg-t 8 rikkunud.

EIÕK lahendid ei ole asja lahendamise seisukohalt asjassepuutuvad tõendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
2. mai 2015 otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks Tartu Maakohtu
3. mai 2015 otsuse tühistamisele.
4. Apellandi väitel on maakohus menetlenud nõuet, mida hageja pole esitanud (

§ 439rikkumine).

Oma seisukohta on apellant sisustanud läbi selle, et hagi esitamise põhjuseks oli puuduliku rehabilitatsiooniteenuse ehk puuduliku raviteenuse saamine, kuid nõude aluseks ei ole olnud haiguse raviga seonduvad asjaolud.

§ 439

kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Nähtuvalt hagiavaldusest on hageja esitanud kostja vastu nõude tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju 30 000 eurot hüvitamiseks. Maakohus on otsuse teinud hageja esitatud nõude kohta ning ei ole teinud otsust nõude kohta, mida ei esitatud, s.o kohus ei ole rikkunud

§-i

1. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu sellele, et hagi aluseks olevate asjaoludena on hageja ise muuhulgas märkinud: 1) Tartu Vangla ignoreeris hagejale rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas märgitud abivahendeid ja tegevusi ning Tartu Vangla tegevusetuse tagajärjel on süvenenud A.V.i puue; 2) hageja pöördus korduvalt Tartu Vangla poole kaebusega, et ravi pole piisav, kuid olukord ei muutunud; 3) Tartu Vangla rikkus VÕS § 762, kuna hagejale ei tagatud ravi, mis talle oli ette nähtud rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas; 4) vangla ei taganud hagejale vajaminevat ravi, mida vangla ise ei saanud osutada, väljapool vanglat. Seega on hageja hagi aluseks oleva asjaoluna märkinud lisaks rehabilitatsiooniplaanis märgitud teenuste mittesaamisele ka Tartu Vangla poolt vajaliku ravi mittetagamist hagejale ning seetõttu on maakohtu vastavad põhjendused asjakohased.
2. VangS § 49 lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa. Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. 5 TTKS § 1 lg 21 järgi käesolevat seadust kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. VangS § 52 lg 1 alusel osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid. Sama paragrahvi lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. TTKS § 2 lg 1 alusel on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja oli kohustatud osutama hagejale tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel, seega kohalduvad asjas VÕS-i vastavad sätted (VÕS § 758 jj). VÕS § 758 lg 1 kohaselt kohustub tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust.
3. Lähtudes eelviidatud sätetest, saab asuda seisukohale, et tervishoiuteenuse mõiste TTKS-i ja VÕS-i tähenduses on osaliselt kattuv. Põhimõtteliselt on igasugune tervishoiutöötaja erialane tegevus tervishoiuteenuse osutamine ning VÕS-i tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel. Hageja on esitanud hagi lepingulisel alusel ning kuigi lepinguline regulatsioon ei välista deliktiõiguse paralleelset kohaldamist, ei ole antud juhul hageja taotlenud alternatiivselt kahju hüvitamist deliktiõiguslikul alusel. Hagi rahuldamiseks peab hageja tõendama, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkus kohustust, ta on süüdi kohustuse rikkumises, hagejal on tekkinud mittevaraline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos.
4. Vastavalt VÕS §-le 762 tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti. VÕS § 770 lg 1 kohaselt vastutab tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isik üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Sama paragrahvi lg 3 järgi tervishoiuteenuse osutaja ja käesoleva seaduse § 758 lõikes 2 nimetatud isiku vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata; ning lg 4 kohaselt kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
5. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja väitel Tartu Vangla perioodil 17.02.2011 kuni 18.06.2013 rikkunud kohustust tagada talle rehabilitatsiooniplaanis (I kd tl 15-24) märgitud ravi ja 6 abivahendeid, kuna ei osutanud ettenähtud raviteenuseid ning raviteenusteks, mille mittesaamist hageja Tartu Vanglale ette heidab, on füsioteraapiateenus ja taastusravi (sh käsimasaaž, raviujumine). Samuti ei ole hageja väitel Tartu Vangla teda kindlustanud vajalike abivahenditega, sh ei olnud talle tagatud sobilik ratastool, libisemisvastast matti ja ergonoomilist voodit. Hageja on ka seisukohal, et Tartu Vangla poolt ei võetud midagi ette hageja kaelaradikuliidi leevendamiseks, talle ei selgitatud ravimite kõrvalmõjusid ja nende sobivust hagejale ei ole tuvastatud.
6. Iseenesest õige on hageja väide, et tema tervis on Tartu Vanglas oleku ajal halvenenud (töövõimetuse protsent on kasvanud 100%-ni), kuid samas ei tõenda hagejal kahju tekkimine (töövõimetuse protsendi kasv) seda, et kostja oleks rikkunud tervishoiuteenuse osutajana kohustust ja, ta on süüdi kohustuse rikkumises, ning rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Samuti ei tõenda kostjapoolset kohustuse rikkumist asjaolu, et hagejal esinesid seoses haigusega valud. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kuna tal oli Tartu Vanglast lahkudes enam vaegusi kui vanglasse saabudes, siis on tõendatud põhjuslik seos kostja tegevusetuse ja hageja tervise halvenemise vahel. Asjaolu, et Tartu Vanglas halvenes hageja tervislik seisund veelgi võrreldes eelneva perioodiga, ei tõenda põhjuslikku seost hageja tervisliku seisundi halvenemise ja Tartu Vangla poolt raviteenuse osutamise (või väidetava osutamata jätmise) vahel. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et Tartu Vangla poolne tegevus tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel oleks põhjuslikus seoses hageja tervise halvenemisega.
7. Apellandi väitel ei ole maakohus lähtunud hageja rehabilitatsiooniplaanis kirjapandust ning on jätnud osutamata selles ettenähtud rehabilitatsiooniteenused. Asja materjalide kohaselt on hagejale koostatud rehabilitatsiooniplaan perioodiks 01.11.2007 - 5.11.2010 (I kd tl 96-111) ning 17.04.2012 - 30.09.2014 (I kd tl 112-134). Sihtasutus Tartu Ülikooli Kliinikum on 27.03.2013 kirjas (I kd tl 26) selgitanud hagejale, et rehabilitatsiooniplaani alusel saab ravi rehabilitatsiooniteenust osutavates asutustes. Rehabilitatsiooniteenus on sotsiaalteenus, mille eesmärk on parandada puudega inimese iseseisvat toimetulekut, suurendada ühiskonda kaasatust ja soodustada töötamist või tööle asumist. Tartu Vangla ei ole rehabilitatsiooniteenust osutavaks asutuseks. Samas aga on isikul õigus rehabilitatsiooniplaanis märgitud ravi või taastusravi saamiseks pöörduda oma perearsti või eriarsti poole, s.o antud juhul oli hagejal õigus pöörduda ravi või taastusravi saamiseks Tartu Vangla poole. Sotsiaalkindlustusamet on 26.04.2013 kirjas Tartu Halduskohtule (I kd tl 41-42) märkinud, et A.V. võib rehabilitatsiooniplaani tegevuskavas märgitud teenuseid (k.a füsioterapeudi teenus) saada ka Tartu Vanglas. Tulenevalt eeltoodust on asjakohatu apellandi väide, et Tartu Vangla on rikkunud kohustust osutada rehabilitatsiooniteenuseid. Tartu Vanglal oli kohustus osutada ravi ja taastusravi teenust, mille vajadus tuleneb rehabilitatsiooniplaani tegevuskavast, ning ta on seda ka teinud võimaluse piires.
8. Kuigi apellant on oma nõude aluseks olevate faktiliste asjaoludena esile toonud rehabilitatsiooniteenustega seoses olevad asjaolud, siis vaatamata hagi üldsõnalisusele võib siiski sellest aru saada nii, et hageja soovib nõudes tugineda kostjapoolsele tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumisele seeläbi, et kostja ei osutanud talle vangistuse ajal asjakohast tervishoiuteenust, jättis kostja haiguse ravimata ja vaevused leevendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja tervishoiuteenuse osutajana rikkust VÕS §-st 762 tulenevat kohustust. Lepingu täitmise hindamisel ei saa aluseks võtta tervishoiuteenuse osutamise lõpptulemust. Asjaolu, et tervishoiuteenuse osutamisega kaasnesid patsiendile negatiivsed tagajärjed (s.o vaevused ei 7 kandunud, vaid süvenesid), ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist oli mittenõuetekohaselt osutatud teenusega.
9. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta arst-residendi Andres Asseri
10. jaanuari 2010 e-kirja (I kd tl 29-30), sest kiri ei puuduta perioodi 17.02.2011 kuni 18.06.2013, mil Tartu Vangla väidetavalt rikkus tervishoiuteenuse osutamise lepingut.
11. Apellandi väitel on Tartu Vangla rikkunud süüliselt tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et jättis ettenähtud raviteenuse osutamata, ning nimetatud asjaolu kinnitab Tartu Vangla 11.09.2012 vastus selgitustaotlusele (I kd tl 55). Viidatud kirjast nähtub, et hagejale on osutatud füsioterapeudi teenust, eluruum vastab erivajadustele, voodikõrgus on kohandatud; ortopeedi poolt (vastuvõtt 23.04.2012) ei määratud ortoosi, vaid määrati konservatiivne ravi ja väljastati harjutuskava; raviujumine ei kuulu kohustuslike ravimeetodite hulka ning füüsikalist ravivormi ei nähtu rehabilitatsiooniplaani tegevuskavast. Ringkonnakohtule on arusaamatu, kuidas eelviidatud kiri tõendab tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumist Tartu Vangla poolt nagu väidab apellant. Puudealase teabe ja abivahendite keskuse
12. jaanuari 2012 kirja kohaselt (I kd tl 43) vesivõimlemise ja ujumisega sama tulemuse annab regulaarne võimlemine ning massaaž ei ravi terveks. Seega on Tartu Vangla asunud õigustatult seisukohale, et raviujumine ei kuulu kohustuslike ravimeetodite hulka. Ortooside vajaduse määrab ortopeed ning kuna ortopeed ei ole hagejale ortoosi määranud, siis ei saanudki Tartu Vangla seda iseseisvalt ilma vastava näidustuseta teha.
13. Kostja on tellinud Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuselt keskkonna kohandamise nõustamise ja abivahendite soovitused (I kd tl 32-40). Kuigi tegemist on soovitustega, on asja materjalidest nähtuvalt kostja neid vastavalt võimalustele järginud (näit augustis 2012 sai hageja füsioterapeudi teenust – I kd tl 139-141).
14. Apellandi väite kohaselt on Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja selgitus kõlbmatu tõend, sest meditsiiniosakonna juhataja osales nõustajana istungil ning

§ 267kohaselt on tõendina käsitletav vaid menetlusosalise vande all antud ütlused.

Maakohus on vaidlustatud otsuse punktis 33 viidanud meditsiiniosakonna juhataja selgitusele, mis tuleneb 21.03.2013 vastusest teabenõudele (I kd tl 14). Tegemist on dokumentaalse tõendiga

§ 272mõttes.

1. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna Tartu Vangla ei võimaldanud talle mudaravi ja vesivõimlemise teenust, siis on rikutud § 52 lg-t 2 ja § 53 lg-t
2. VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskuse
3. jaanuari 2012 kirjas märgitu kohaselt (I kd tl 4344) „Tartu Vangla sõnul ei ole võimalik tagada kliendile vanglast väljaspool statsionaarset ravi. Ravi saab kliendile pakkuda ka asutusesiseselt. Sel põhjusel on välja jäetud vesivõimlemine, ujumine. Märgime, et sama tulemuse annab ka regulaarne võimlemine. Massaaž ei ravi klienti terveks, küll aga teeb seda terapeutiline harjutus.“ Lähtudes eeltoodust nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kuna mudaravi ja vesivõimlemise teenuse osutamise võimalus Tartu Vanglal puudub, siis ei olnud ta ka kohustatud nimetatud teenuseid hagejale võimaldama.
4. Apellandi väitel on maakohtu hinnang Eesti Patsientide Esindusühingu koostatud arvamusele ebaobjektiivne. 8 Maakohtu seisukoht on esitatud vaidlustatud otsuse punktis 38, ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda korrata.
5. Apellandi väite kohaselt maakohus ei võtnud seisukohta hagiavalduses esitatud EIÕK otsuste osas ning rikkus sellega

§ 442lg-t 8.

Hagiavalduse punktides 3.

1. – 3.
2. on nimetatud 4 EIÕK lahendit ja lühidalt refereeritud nende sisu. Arusaamatu on, milles peaks seisnema antud juhul maakohtu seisukoht hageja poolt refereeritud EIÕK lahendite suhtes, s.o tegemist ei ole poole faktilise väitega ega tõendiga. Seega ei ole maakohus rikkunud

§ 442lg-t 8.

22. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Kuna Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) ei taotle menetluskulude rahaliselt kindlaksmääramist, sest ei ole neid kandnud, siis ei määra ringkonnakohus rahaliselt menetluskulusid kindlaks. A.V.ile on osutatud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Seega jätab ringkonnakohus õigusabikulud riigi kanda.

1. Advokaat Heiki Kuningas esitas
2. septembril 2015 taotluse riigi õigusabi suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks A.V.i esindamise eest tsiviilasjas nr 2-14-
3. Taotluse kohaselt osutas advokaat Heiki Kuningas A.V.ile riigi õigusabi 5 tunni ulatuses ja palub määrata oma tasuks 200 eurot, millele lisandub käibemaks 20% summas 40 eurot, kokku 240 eurot. Ringkonnakohus leiab, et advokaat Heiki Kuninga taotlus riigi õigusabi saamiseks kuulub rahuldamisele. Advokaat Heiki Kuninga taotlus on kooskõlas riigi õigusabi seaduse § 22 lg-ga 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
4. detsembri
5. a otsusega „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord.“ Ringkonnakohus leiab, et õigusabikulu summas 240 eurot on käesolevat tsiviilasja arvestades mõistlik ja põhjendatud. Ringkonnakohus peab põhjendatuks määrata advokaat Heiki Kuningale riigi õigusabi tasu kokku summas 240 eurot (sh käibemaks 20% summas 40 eurot). Nimetatud summa kuulub väljamaksmisele. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson