Obsah (10)

§ 6§ 146§ 147§ 136§ 158§ 83§ 84§ 143§ 78§ 145

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 2.12.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-14-5420

§ 6

, VÕS § 12 lg 2 järgi üle läinud SB (surnud 25.09.2013) ja kostja vahel ülelviidatud lepingust tulenevad õigused, kohustused. Pooled vaidlesid selle üle, kas lepingu pooled muutsid lepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega. Vaidlusalusest laenulepingust (kd I, tl 12) nähtus, et see sõlmiti ja allkirjastati 18.04.2004 kirjalikus vormis ja lepingu p-st 6.

1. tulenevalt leppisid pooled, et seda lepingut saab muuta vaid poolte kirjalikul kokkuleppel. Seega tuleneb VÕS § 11 lg-st 4, § 13 lg-st 2 ning lepingu p-st 6.1, et vaidlusaluse lepingu muutumine tuli vormistada kirjalikult kas poolte poolt allkirjastatud dokumendina või tuli vahetada kummagi poolt allkirjastatud lepingu dokumendid või kirjad. Kohtu hinnangul nähtus kostja 21.01.2013 e-kirjast üheselt, et leping oli kehtiv nii nagu see sõlmiti ehk laenu tagastamise tähtaeg oli 1.09.2004 ja selle tähtaja möödumisel pidi laenuandja saama AS Uninaks aktsiate omanikuks. Et täitmise asendamine oli lepingus võimalik aktsiatega, nähtus ka lepingu p 4.
2. Kohus leidis, et kostja pidas end seotuks lepinguliste kohustustega, sh lepingu p 4 märgitud laenu tagastamise tähtajaga 01.09.
3. Laenuandja 11.01.13 e-kirja ja kostja 21.01.13 e-kirja hinnates leidis kohus, et pooled ei avaldanud soovi laenulepingus märgitud laenu tähtaja pikendamiseks. Seda ei nähtu ka ülejäänud pooltevahelisest e-kirjavahetusest perioodil 4.06.2012-1.04.
4. Seega ei tähenda asjaolu, kas kostja lepingut täitis, täitmisega viivitas, osaliselt täitis, laenu tagastamise tähtaja pikendamist. Tõendamata jäi hagejate väide, et pooled muutsid lepingus kokkulepitud laenu tagastamise tähtaega 2010.a. sügiseks (hagis märgitud 1.10.2010) ja tõendatud on kostja väide, et laenu tagastamise tähtaeg oli 1.09.
5. Seega hakkas

§ 146

lg 1 järgi lepingust tulenev 3aastane aegumistähtaeg kulgema

§ 147

lg 1, 2, § 136 lg 2 alusel 2.09.2004 kl 00:00 ja lõppes

§ 136lg 2, § 137 lg 1 järgi 2.09.2007 kl 24:00.

Hagejad tõid esile, et kostja täitis kohustust 2013.a. ehk pärast aegumise tähtaja lõppu, seega ei katkenud

§ 158

lg 2 mõttes võla osalise tasumisega hagi aegumine, kuna kohustuse täitmine on aset leidnud pärast aegumistähtaja möödumist. Hagejad tõid esile, et 30.08.2012 tunnistas kostja võlga, kuid see toimus pärast aegumist, mistõttu ei katkenud

§ 158lg 1 mõttes nõude tunnustamisega hagi aegumine.

Ülalviidatud pooltevahelisest e-kirjavahetusest ei nähtu ka seda, et kostja oleks loobunud aegumise vastuväitest ning võla tasumist ei ole võimalik vaadelda aegumise vastuväitest loobumisena. Maakohus ei nõustu hagejate väitega, et 30.08.2012 e-kirjas võla tunnistamine on VÕS § 30 mõttes võlatunnistus. Seadusest tuleneb otseselt, et kõik muud võlatunnistused, va VÕS § 30 lg 3 nimetatud võlatunnistused, peavad olema sõlmitud kirjalikus vormis ning seega nende muude (va lg 3 nimetatud võlatunnistuste) võlatunnistuste vorminõude järgimata jätmise korral on tegemist tühiste tehingutega

§ 83lg 1 järgi.

Nimelt sätestab

§ 83

lg 1, et seaduses sätestatud vorminõude rikkumise korral on tehing tühine, kui seadusest või vorminõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kuivõrd kirjavahetusest nähtus, et vaidlusalune laen saadi eraisikuna, siis peab sellise võla tunnistamine, mis oleks võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses, olema kirjalikus vormis ning kostja poolt allkirjastatud VÕS § 11 lg 4 II lause järgi. Kuna 30.08.2012 võlatunnistusel ei ole kostja allkirja, siis pole tegemist kehtiva võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 järgi ning see on tühine

§ 83

lg 1 järgi ega loo õiguslikke tagajärgesid

§ 84lg 1 järgi (tühisel tehingule ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgesid).

3 Hagi esitati kohtule 9.07.2014 (lk 1). Kuna hagi aegus 2.09.2007, siis kostjal oli õigus hagis nõutava laenu ja viivise tasumise kohustuse täitmisest keelduda. Kostja taotluse alusel kohaldas kohus

§ 143alusel nõudele aegumist ja jättis hagi lõppotsusena rahuldamata.

Maakohtu 26.08.2014 määrusega, mis tühistati osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 10.11.2014, tagati hagi. Kuivõrd hagi jäi rahuldamata, siis kooskõlas TsMS 386 lg-ga 4 tühistas kohus otsusega hagi tagamise, millega kanti GP-le kuuluvale kinnistule (registriosa nr XXXXXXX) hüpoteek TB kasuks 33 651,81 eurot ja SB kasuks 33 651,81 eurot ning GP-le kuuluvale kinnistule (registriosa nr XXXXXXX) hüpoteek TB kasuks 33651,81 eurot ja SB kasuks 33651,81 eurot. Kohus jättis hagejate menetluskulud nende endi kanda ja kostja menetluskulud võrdsetes mõttelistes osades hagejate kanda. Menetluskulude rahalise suuruse jättis kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus 6. Hagejad palusid maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagejate hinnangul oli kostja 30.08.2012 e-kiri õiguslikus mõttes deklaratiivne võlatunnistus, millega kostja tunnistas võlgnevust 390 000 USD, kuid arusaamatuks jäi, millele tuginedes leidis kohus, et hagejate arvates oli tegemist VÕS § 30 mõttes konstitutiivse võlatunnistusega, mis kostja allkirja puudumise tõttu oli tühine. Juhul, kui VÕS § 30 peaks reguleerima deklaratiivset võlatunnistust ning sellest tulenevalt peaks 30.08.2012 võla tunnistamisele kohalduma VÕS § 30 lg-s 2 sätestatud vorminõue, on see vorminõue täidetud.

§ 78

lg 1 kohaselt kui seaduses on sätestatud kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuivõrd võlatunnistuse puhul on tegemist võlgniku kirjaliku tahteavaldusega, siis piisab VÕS § 11 lg 4 alusel ka sellest, kui deklaratiivsele võlatunnistusele on allakirjutanud üksnes võlgnik. Eeltoodust ei tulene, et kehtiva õiguse kohaselt on võlatunnistuse kehtivuse möödapääsmatuks eelduseks see, et võlatunnistus oleks võlgniku poolt omakäeliselt allakirjutatud.

§ 78

lg 2 sätestab, et allkirja mehhaaniline jäljendamine võidakse lugeda võrdseks omakäelise allkirjaga juhul, kui selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. Antud asjas toimus SB ja kostja vaheline suhtlemine laenulepingust tulenevates küsimustes peamiselt e-kirja teel, mistõttu tuleb lugeda elektronkirja saatmist tavapäraseks suhtlemisviisiks nende poolte vahel. Seetõttu tuleb

§ 78

lg 2 alusel e-kirjale trükitud allkirja lugeda võrdseks omakäelise allkirjaga.

§ 78lg 3 kohaselt võis võlgnik kinnitada oma võlgnevust ka e-kirja teel.

Kohus jättis analüüsimata, milline on kohtu arvates võlatunnistusele kohaldatava VÕS § 30 lgs 2 sätestatud vorminõude eesmärk ehk kohtu poolt jäeti andmata õiguslik hinnang, kas seaduses võlatunnistusele sätestatud vorminõude eesmärk on üldse kaasa tuua võlatunnistuse tühisus. Võlatunnistuse puhul kirjaliku vormi nõue ei kanna mitte hoiatus- ega nõustamisfunktsiooni, vaid kätkeb endas eelkõige tõestamisfunktsiooni, mis aitab luua selgust pooltevahelistes suhetes. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtus, et lisaks võla tunnistamisele selgitas kostja aastatel 2012-2013, kuidas ta suhtles pankadega laenu saamiseks, et tasuda laenuandjale võlg, ja samal eesmärgil pidas konsultatsioone võimalike investoritega koostööks ja aktsiate müümiseks, kooskõlastas laenuandjaga võla tasumise valuuta, võttis kohustuse tasuda laenuandjale intresse 4 laenusummalt jne. Asuda nende asjaolude pinnalt seisukohale, et kirjavahetuses tehtud tahteavaldus (deklaratiivne võlatunnistus) oli tühine tulenevalt seaduses sätestatud vorminõude rikkumisest, ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Laenuandja võis ja pidigi järeldama kostja e-kirjadest, milles viimane kinnitas korduvalt võlgnevuse suurust ja peatset kohustuse täitmist, et kostja soovis kohustuse täita ega plaaninud tugineda aegumisele kostja hinnangul ebaõiges vormis antud võlatunnistuse alusel. Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut, kas võla tunnistamine 30.08.2012 oli poolte kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta. Hagejad viitasid 22.04.2015 menetlusdokumendis Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-146-13 p-le 24, mille kohaselt selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta

§ 145lg 2 mõttes.

Kohus jättis hagejate väited võla tunnistamise (st võla tunnistamise laiemas mõttes kui võlatunnistuse andmine) osas igasuguse tähelepanuta ja jättis poolte esitatule õigusliku hinnangu andmata, millega rikkus oluliselt tsiviilkohtumenetluse norme (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-166-12, 3-2-1-57-11). Hagejad ei nõustu kohtu seisukohaga laenu tähtaja pikendamise osas. Kohus tugines pooltevaheliste suhete kindlakstegemisel üksnes kahele e-kirjale (laenuandja e-kiri 11.01.2013 ja kostja e-kiri 21.01.2013). Kohus keskendus eelkõige ühele laenuandja lausele „aasta 2010 sügisel ütlesin, et laenu pikendamisest pikemaks perioodiks ei ole huvitatud“ ning sellele vastuseks esitatud kahele kostja lausele „01.09.2004 oleks pidanud lepingu alusel kogu laenusumma sulle tagastama. Selle tähtajaks tagastamata jätmisel oled sa aktsiate pandilepingu kohaselt automaatselt 40% Uninaks AS aktsiate omanik“. Ei ole eluliselt usutav, et pooled kasutaksid omavahelises suhtlemises mõistet „laenu pikendamine“, kui lepingujärgsest laenu tagastamise tähtajast on möödunud 6 aastat. 21.01.2013 e-kirjas viitas kostja

1. septembrile 2004 kui lepingujärgsele laenu tagastamise tähtajale, milliseks tähtajaks tagastamata jätmisel oleks laenuandja pidanud saama 40% Uninaks AS-i aktsiate omanikuks. See ei olnud lõplik tähtaeg, millest annab tunnistust fakt, et laenuandja ei saanud kunagi AS-i Uninaks aktsiate (40%) omanikuks. Kostja ei näidanud üles tahet kanda nimetatud aktsiad üle laenuandja väärtpaberikontole. Ebaõige on kohtu järeldus, et laenuandja ja kostja ühine eesmärk oli aktsiate väärtust kasvatada. Laenuandja soov oli laenusumma tagasi saada sõltumata sellest, milline oli aktsiate väärtus. Kui laenuandja huvi oli omandada aktsiad, siis oleks ta võinud seda teha laenu andmise asemel juba 2004.a. laenuks antud raha eest. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend
3. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb TsMS § 656 lg 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel samale maakohtule läbivaatamiseks. 5 Maakohus rahuldas kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks ja tunnistas vaheotsusega hagejate nõude aegunuks ja tegi TsMS § 449 lg 2 kolmanda lause järgi edasikaebamise mõttes lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud. Ringkonnakohus maakohtuga ei nõustu ja leiab, et hagejate nõue ei ole aegunud ja seda tuleb jätkuvalt menetleda. Pooled ei vaielnud maakohtus selle üle, et SB ja kostja sõlmisid 18.04.2004 laenulepingu, mille alusel kostja sai hagejalt laenu tagastamise tähtajaga 1.09.
4. Vaidlust ei olnud rahasumma üleandmises, ega selles, et kostja laenu tähtaegselt ega nõude aegumise tähtaja 2.09.2007 jooksul ei tagastanud. Lepingupoolte kirjavahetusest nähtuvalt kinnitas kostja korduvalt laenu olemasolu ja on lubanud selle tagasi maksta, tehes pärast nõude aegumist ülekandeid 21.01.2013 tasudes 15 000 eurot „tänuga“, 16.09.2013 tasudes 7000 eurot „tänuga pool aastat“ ning tasudes ka viivist 7000 eurot. TsMS § 230 lg 1 järgi peavad pooled hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad nende nõuded ja vastuväited. Hagejad olid esitanud kohtule lepingupoolte kirjavahetuse, mida kohus on ringkonnakohtu hinnangul hinnanud valikuliselt, rikkudes TsMS § 232 lg-s 1 sätestatut hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Maakohtu järelduse kohaselt ei ole lepingupooled avaldanud soovi laenulepingus märgitud laenu tähtaja pikendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohtu järeldus õige. Lepingupoolte 4.06.2012- 1.04.2013 kirjavahetusest saab järeldada, et poolte ühine soov oli laenu tagastamise tähtaega pikendada. Maakohus on jätnud õigusliku hinnangu andmata kostja 30.08.2012 e-kirjale (I kd, lk 23), kus kostja tunnistas võlga. Kostja kirjutas, „…olen mõelnud ja tegutsenud viimasel ajal tihedalt laenu tagasimaksmise teemaga, et sinu soovi täita. …“Minu võlg sulle on 390 000 USD. Kas oleks võimalik tagasi maksta EUR-ides. Kui jah, siis paluks sinult konkreetset summat, et laenu taotlusel oskaksin sellega arvestada. Laenasin sinult kui eraisikult. Seega tuleb raha tagastada ka eraisikuna sulle ja kui eraisikule. Ega sul sellise summa ülekande vastu midagi ei ole ja millisele arvele ma maksaksin, et sul konverteerimise muret ei oleks? Selgitusse kirjutaksin võla tagasimakse vastavalt laenulepingule. … Ega võlgnik ei ole kerge olla…“ Vaidlust ei ole, et SB ja kostja rohkem laenulepinguid ei sõlmitud ja esitatud dokumentaalsed tõendid on vaidlusaluse laenulepingu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on 30.08.2012 kiri käsitletav võlatunnistamisena, mis on toimunud pärast nõude aegumist. Riigikohus on 18.12.2013 lahendis nr 3-2-1-146-13 p-s 24 selgitanud, et kuivõrd võla tunnistamine toimus pärast aegumistähtaja möödumist, ei katkenud

§ 158lg 1 mõttes nõude tunnustamisega hagi aegumine.

Samale järeldusele jõudis ka maakohus. Maakohus ei andnud aga õiguslikku hinnangut, kas selline võla tunnistamine 30.08.2012 võis olla poolte kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta. Sellele saab vastata jaatavalt, sest kostja 30.08.2012 antud kinnitus „minu võlg sulle on 390 000 USD“ on selgesõnaline võla tunnistamine, mis on käsitletav kokkuleppena aegumise pikendamise kohta

§ 145lg 2 mõttes.

Nimetatu on kooskõlas Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-146-13 p-s 24 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta 6

§ 145lg 2 mõttes.

Kokkulepet laenulepingust tulenevate nõuete aegumise pikendamise kohta kinnitab ka asjaolu, et 14.12.2012 e-kirjas kirjutas kostja „Et asi on veninud pikalt ja võlg sinu ees suur, tahaks sulle oma isiklikult arvelt tasuda 2012. a. eest 5% laenusummalt. Samuti maksan ka järgnevate perioodide eest sama % kuni olen aktsiad müünud ja sulle laenu tagastanud“ (I kd, lk 19-20).

§ 146

lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat.

§ 145

lg 2 kohaselt võib poolte kokkuleppel aegumistähtaega, mis on lühem kui 10 aastat, pikendada, kuid mitte enam kui kümne aastani. Kuivõrd kostjal ei olnud laenu tagastamise tähtajast 1.09.2004 möödunud hagi esitamise ajaks 9.07.2014 kümmet aastat, siis saab asuda seisukohale, et hagi on esitatud enne aegumistähtaja möödumist ja seda tuleb menetleda. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses. Menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise otsustab maakohus asja lahendamise tulemusest lähtudes. Protokolli parandamise taotluse lahendamine Hageja esitas taotluse 12.11.2015 istungi protokolli parandamiseks. Kohus leiab, et protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab TsMS § 50 lg 1 nõuetele. Kohus osutab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 50 lg 1 p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menetlusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Protokolli parandamiste taotlusest ei nähtu, et protokollimata on jäänud asjas tähtsust omavad hageja seisukohad, mida kirjalikes ja suuliselt väljendatud arvamustes pole avaldatud. Kohus on seisukohal, et protokollimata pole jäänud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ 7