← Eesti

3-14-51362/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk 25.11.2015, Tartu 3-14-51362 Juri Malõškini kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 6000 eurot Tartu Halduskohtu 27.11.

  1. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Juri Malõškin Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tallinn Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 27.11.
  2. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 25.11.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Juri Malõškin esitas 02.04.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, millega soovis ebapiisavast põrandapinnast tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot. Tallinna Vangla andis 02.06.2014 J. Malõškinile 10-päevase tähtaja kahjunõudes esinenud puuduste kõrvaldamiseks. 11.06.2014 registreeris Tallinna Vangla J. Malõškini kirja, millega ta kõrvaldas puudused kahju hüvitamise taotluses.
  4. 03.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Malõškini kaebus, milles ta nõudis mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebainimlike vangistustingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 31.12.2012 - 02.01.2014 ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 6000 eurot. Tallinna Vangla J. Malõškini kahju hüvitamise taotlust selleks ajaks lahendanud ei olnud. Kaebuse kohasel oli kaebaja viibinud Tallinna Vanglas ajavahemikul 31.12.2012 02.01.2014, kus teda oli hoitud kuuekohalises kambris, kus isiklikku ruumi oli ühe kinnipeetava kohta 1,5 m². Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt on alla 3 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine. Kaebaja oli sunnitud kambris viibima 23 tundi ööpäevas. Kaebaja viitas ka muudele puudustele kinnipidamistingimustes. Kuna riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, oli seal niiske. Kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-1 sätestatud nõuetele. 1
  5. Tartu Halduskohus rahuldas 27.11.
  6. a otsusega J. Malõškini kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt J. Malõškini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot. Kohus tegi kindlaks, et kaebaja on viibinud Tallinna Vanglas 368 päeva. Ajavahemikul 31.12.2012-26.11.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning ajavahemikul 27.11.2013-02.01.2014 süüdimõistetuna, kuid vastuvõturežiimil, kus tema kinnipidamistingimused olid samad. Kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel arvas kohus kambri üldpindalast maha tualeti aluse pinna. Tulenevalt EIK praktikast leidis kohus, et mööbli alust pinda ei tule kambri pinnast maha arvata. Vastustaja esitatud andmete alusel tegi kohus kindlaks, et kaebaja viibis 368 päevast 104 päeva kambrites, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m². Kaebaja ei viibinud sel perioodil üheski kambris, kus vaba põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud alla 2,5 m². 20 päeval viibis kaebaja kambris, kus vaba põrandapinda oli ühe isiku kohta 2,55 m². Kinnipeetava liikumistingimusi hinnates leidis kohus, et kaebaja liikumisvõimalused olid minimaalsed, sest kaebaja viibis kinnistes kambrites vahistatuna ja seejärel ka süüdimõistetuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist välja ainult tunniajasele jalutuskäigule. Seetõttu pidas kohus viibimist tingimustes, kus kaebajale jäi isiklikku põrandapinda alla 3 m², inimväärikust alandavaks. Asjaolud, et kambrisse sai värsket õhku osaliselt avatava akna kaudu, et kambris oli vastustaja väitel piisavalt loomulikku ja kunstlikku valgust, et kambris oli nõutav temperatuur, sundventilatsioon, ei korva seda, et isik viibis 104 päeval vähemalt 23 tundi ööpäevas kambris, milles isiklikku pinda oli alla 3 m² ühe kinnipeetava kohta. Halduskohus pidas mõistetavaks, et pesu kuivatamine kambris võib tekitada ülemäärast niiskust, aga ei pidanud põhjendatuks lugeda vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks, sest õigusaktid ei sätesta keeldu pesu kambris kuivatada ega sätesta kohustust pesu kuivatamiseks eraldi ruumi sisustamist. Kambri vähese valgustuse osas järeldas kohus esitatud tõendite alusel, et valgustus kambris oli piisav ja mingeid terviseprobleeme kaebajal seoses ebapiisava valgustusega kambris kaebajal ei tekkinud. Kaebaja väited, et talle oli tagatud vaid üks dušikord nädalas, et akendele olid paigaldatud perforeeritud metallist plaadid, jättis kohus hindamata, sest neid ei olnud vanglale kohtueelses menetluses esitatud. Kohus asus seisukohale, et esitatud asjaolude pinnalt saab järeldada, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlusega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Kohus leidis, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Kohus asus seisukohale, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamisel isikliku ruumi vähesusest tingitud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega. Hüvitise suuruse arvestamisel võttis kohus arvesse, et kaebaja oli viibinud kambris, kus isiklikku ruumi ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m², 104 päeval. Kuna ühe isiku põrandapinna sisse on arvestatud ka mööbli alune pind, siis oli reaalset liikumisruumi veelgi vähem. Kohus arvestas sellega, et kaebaja pidi vahistatuna viibima sellisel pinnal 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas kohus ka sellega, et ei ole muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale. Asjaolusid kogumis hinnates pidas halduskohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 250 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  7. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 27.11.
  8. a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 2 4.
  9. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Kinnipeetavate kambritele kohalduvad eluruumidele kehtestatud nõuded. Ka väljaspool vanglat ei arvestata WC pinda ruumi kogupinnast maha. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambri pinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris. Kaebaja paiknes vaidlusalusel perioodil Tallinna Vangla kambrites, kus WC asub kambris ning see on eraldiseisev ruum, mis võimaldab privaatsuse. WC pinna kambri üldpinna hulka arvestamise korral on kaebajale olnud 2,5 m² põrandapinda olnud tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel. Seega oli siseriiklikest õigusaktidest tulenev põrandapinna minimaalne ruutmeetrite arv ühe kinnipeetava kohta tagatud ja vastustaja tegevus ei olnud õigusvastane. Sellest tulenevalt on Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise summas 250 eurot väljamõistmine põhjendamatu ja õigusvastane. 4.
  10. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et vangla tegevus oli süüline. Kohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. EIÕK dünaamiline iseloom tähendab, et konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina. 4.
  11. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuv mõju. Halduskohus on vangla selgitusi käsitlenud vääralt. Vangla selgitas kohtule, et EIK praktika selginedes võib tagantjärgi asuda seisukohale, et kaebajale tagatud kambripind oleks võinud olla suurem. Kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest, mitte vangla soovist põhjustada kinni peetavatele isikutele kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui vangistusega paratamatult kaasneb. Ajal, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas, ei olnud vanglal võimalik talle rohkem põrandapinda tagada. 4.
  12. Esialgu kinnipeetavate kambri suuruse osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse alandamiseks. Eesti kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai
  13. a teada, et alla 3 m² kambripinda kinnipeetava kohta peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. EIK lahendites väljendatud seisukohti on siseriikliku õiguse muutmisel aluseks võetud. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda. Seega ei ole Eesti riik olnud tegevusetu ja on astunud konkreetseid samme, et viia kehtiv õigus EIK praktikaga kooskõlla. 4.
  14. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada suurema ruumi tagamist kambris. Vähemalt mingis ulatuses oleks kaebaja saanud talle tekitatavat kahju vähendada nõuete esitamisega. Kaebaja ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, st püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida. 3
  15. 30.12.2014 saabus Tartu Ringkonnakohtusse kaebaja apellatsioonkaebus, mille ringkonnakohus jättis 17.02.2015 käiguta ning andis kaebajale tähtaja riigilõivu, summas 65 eurot, tasumiseks. Sama määrusega kohustati kaebajat Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele vastama. Tartu Ringkonnakohus tagastas 02.04.2015 J. Malõškini apellatsioonkaebuse, kuna kaebaja ei tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Kaebaja ei esitanud vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  16. Ringkonnakohus leiab, et ükski vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  17. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus tagastati, siis on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes kaebaja kahju hüvitamise nõude põhjendatuse üle. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebajale oli kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud üle 2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas justiitsministri 30.11.
  18. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri (VSkE) kuni 31.12.2013 redaktsioonis (v.r) kehtinud § 6 lg-ga 6, mille kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Vastustaja leiab, et seetõttu ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane.
  19. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 31.12.2012 - 02.01.2014 ehk 368 päeva. Sellest ajavahemikul 31.12.2012 - 26.11.2013 viibis kaebaja Tallinna Vanglas vahistatuna ning ajavahemikul 27.11.2013 - 02.01.2014 süüdimõistetuna, kuid vastuvõturežiimil, kus tema kinnipidamistingimused olid samad.
  20. Halduskohus on kinnipeetava isikliku ruumi pindala arvutamisel arvutanud kambri üldpindalast maha WC aluse pindala, kuid ei ole kambri pindalast maha arvanud mööbli alust pindala. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata) luges halduskohus tuvastatuks, et kaebaja ei viibinud üheski kambris, kus ühe isiku kohta oleks vaba pinda jäänud alla 2,5 m². Samas viibis kaebaja 368 päevast 104 päeva kambrites, mille põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², sealhulgas 20 päeval viibis kaebaja kambris, kus ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,55 m² ning 84 päeval viibis kaebaja kambris, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,89 m².
  21. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 17 tuginedes EIK 19.12.
  22. a otsusele asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12) leidnud, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast WC pindala välja jätta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kuni 01.07.2015 kehtinud redaktsioonis VangS § 45 lg 1 kohaselt pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning kambri suuruse ja selle sisustusse kuuluvate esemete loetelu oli justiitsministri poolt kehtestatud vangla sisekorraeeskirjas (VSkE). VSkE § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral ka WC. Kaebaja oli vaidlusalusel perioodil paigutatud kambritesse, kus WC asub kambris sees. Vastustaja esitatud andmetel on WC eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda (tl 73 pöördel). Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 26.10.
  23. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ (määrus nr 38) p-st 4, arvestatakse eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Vastustaja on ka ise viidanud, et kambri põrandapinna arvutamisel tuleb juhinduda nimetatud sättest. Määruse nr 38 p-s 4 on 4 muuhulgas sätestatud elu-, töö- ja magamistoa põrandapinna miinimumsuurus ning põhimõte, et toa laiust mõõdetakse vastasseinte vahelisest kaugusest. Kinnipeetavate kambri minimaalsele suurusele kohaldub küll teistsugune regulatsioon, kuid antud sättest saab järeldada, et kambri suuruse mõõtmisel tuleb samuti võtta aluseks vastasseinte vaheline kaugus, ning seda, et miinimumsuurus on kehtestatud mitte kogu eluruumi, vaid ühe toa põhiselt. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kuna WC on kambris eraldiseisev ruum, siis ei ole WC aluse pinna kambripinna hulka arvutamine põhjendatud, kuna määruse nr 38 p 4 kohaselt tuleb toa põrandapinda arvutada selle sama toa vastasseinte vahelisest kaugusest. Antud juhul on üheks kambri vastasseinaks, millest lähtuvalt tuleb kambri suurust arvutada, WC kambripoolne sein. Seega on halduskohus kambripinna suuruse arvutamisel õigesti WC alla jääva pinna kambri pinna hulgast välja arvanud. Seda, et WC kambripinna piisavust tuleb hinnata ilma WC aluse pinnata, on leidnud Tallinna ja Tartu Ringkonnakohtud ka varasematest otsustes (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-52725 (p 15), 3-13-70245 (p 12); Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-14-50845 (p 10), 3-13-70129 (p 15), 3-14-51027 (p 23).
  24. Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m 2 põrandapinda. Halduskohus tuvastas, et kaebaja ei viibinud kuni 31.12.2013 kambrites, kus põrandapinda oleks ühe kinnipeetava kohta olnud alla 2,5 m² ning 01.01.2014 ja 02.01.2014 viibis kaebaja kambris, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda üle 3 m². Seega ei ole vangla rikkunud siseriiklikust õigusest tulenevat kohustust, kuid vanglal oli kohustus järgida ka EIÕK-st ning seda tõlgendavast EIK praktikast tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga. Halduskohus on põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
  25. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.
  26. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.
  27. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
  28. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66).
  29. Järelikult ei ole õige ka vastustaja seisukoht, et Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, ei saanud olla õigusvastane, sest kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis VSkE § 6 lg 6 ei ole kohtu poolt põhiseadusvastaseks tunnistatud. Õige on küll vastustaja seisukoht, et nimetatud säte ei ole põhiseadusvastaseks tunnistatud, kuid Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.06.
  30. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 44 märkinud, et kui isikule oli tagatud vaid minimaalne vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud põrandapind, tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil. Seega on iseenesest õige vastustaja seisukoht, et ainuüksi 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei pruugi isiku õigusi rikkuda. Samas on halduskohus põhjendatult inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnanud ka kinnipeetava tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi sel perioodil. Kuna kaebaja pidi viibima kambris, kus oli isiklikku pinda nõutud minimaalsest pinnast vähem, 23 tundi ööpäevas, ja seda 104 päeval, leidis halduskohus, et kaebaja 5 kinnipidamistingimused ei olnud kooskõlas inimväärikuse austamise nõudega. Muude kinnipidamistingimuste rikkumisi halduskohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja kinnipidamisel 104 päeval kambris, kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,5-3 m², ning kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, tuleb vastustaja käitumine lugeda õigusvastaseks ja kinnipidamise pika kestuse tõttu ka inimväärikust alandavaks.
  31. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast
  32. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.
  33. a otsuse asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik on pärast
  34. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks.
  35. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli teadlik tegevus ja tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on põhjendatult järeldanud, et vastustaja on kaebaja õiguste rikkumisel käitunud süüliselt. Kuna vastustaja väidetest ilmneb, et ta on küll olnud teadlik kambrite ruumikitsikusest vangla ülerahvastatuse tõttu, kuid põrandapinna miinimumnõuete rikkumisest tingitud tagajärgi ei ole siiski soovinud, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohus lugenud põhjendatult vastustaja tegevuse süüliseks raske hooletuse vormis, s.o vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (võlaõigusseadus § 104 lg 4).
  36. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites
  37. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.
  38. Vastustaja ei ole nõustunud ka halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega vanglat mõjutada kambris suurema ruumi tagamiseks, ning leiab, et kaebaja ei ole rakendanud riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus märgib, et vastustaja on apellatsioonkaebuses märkinud, et 2,5 m² oli põrandapinna suurus, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada ning et kambrite ülerahvastatus oli tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Seega on vastustaja ise kinnitanud vanglate ülerahvastatusest tulenevat ruumiprobleemi ning ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei oleks saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada vanglat tagama talle suuremat isiklikku ruumi. Sellest tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et 6 RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei anna alust hüvitise nõude rahuldamata jätmiseks.
  39. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus käesolevas asjas asjaolusid põhjalikult analüüsides jõudnud õigele järeldusele, et kaebaja kinnipidamistingimused olid 104 päeva osas, mil ta viibis 23 tundi ööpäevas kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta vahemikus 2,5 - 3 m², õigusvastased, mille tulemusena on kaebajale väärikuse alandamisega kaasnenud mittevaraline kahju, mille kohaseks rahaliseks hüvitiseks on 250 eurot. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 7 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.