Obsah (6)

§ 8§ 90§ 50§ 55§ 28§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2016, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-3073 Kohtuasi A.P. kaebu

) § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Õiguse otsustada kambri suuruse ja sisustuse üle on seaduseandja andnud justiitsministrile, kes on vastavad nõuded sätestanud 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (VSkE). Selle § 6 lg 6 alates 01.01.2014 kehtiv redaktsioon nõuab, et kambris oleks iga seal viibiva kinnipeetava kohta vähemalt 3 m2 suurune põrandapind. Varem nägi sama säte ette igale kinnipeetavale vähemalt 2,5 m

1. VSkE § 7 lg 1 kohaselt peavad kambri sisustuse hulgas olema ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ näevad punktis 2 4 ette eluruumi põrandapindala määratlemise vastasseinte vahelise kaugusega. Vangistusalastes õigusaktides kinnipeetava eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et talle ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC. Asjaolu, et seda ei tulene ka EIK praktikast, on Riigikohus selgelt ära märkinud oma lahendi nr 3-3-1-42-15 punktis
2. Seega ei saa mõiste „põrandapind“ tähendada kambris ringi liikumiseks olevat täielikult vaba pinda ning seda pole võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena.
3. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerivad

§ 8ja VSk

E § 8. Viimati nimetatu lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest neli ja viis tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale isikule ja vahistatule. Vahistatu suhtes on seaduseandja ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmises seisneva liikumise piirangu

§ 90lg-s 3 ka otseselt sõnastanud.

Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on kaebusele antud vastuse punktist 5 nähtuvalt olnud valdava enamiku Tallinna Vanglas viibimise ajast vahistatu seisuses ega ole väitnud, et ta sellel ajal õppis või töötas. Seega pidigi vastustaja hoidma teda terve ööpäev läbi lukustatud kambris. Samuti tuli tal taluda liikumispiirangut peale vastuvõtu osakonda paigutamist. 7.

§ 50

lg-s 2, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on kehtestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohustust tagada sooja vee olemasolu igas kambris ning jalutamiseks ette nähtud boksi minimaalset suurust ei ole seaduseandja ära määranud.

§ 55lg 1 näeb ette ka kehakultuuriga tegelemise võimaluse.

Seejuures ei ole aga täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglal selle realiseerimine tagada. Kaebaja puhul välistas vahistatu seisund ja vastuvõtuosakonna režiim spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse. Kuna kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi ega erivahendeid, saab neid tahtmise korral teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja pole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud või kaaskinnipeetavad ei lubanud tal seda teha. Samuti ei ole ta väitnud, et tal on jäänud mõni seadusega ettenähtud duši all käimise kord või jalutuskäik vastustaja süül saamata, rohkema nõudmiseks aga puudus alus. Kuna tema kambrites oli olemas voolava veega kraanikauss, ei saa ta kuidagi väita ka seda, et hügieeni eest hoolitsemise võimalused üldse puudusid. 8.

§ 28

lg-s 1 on sätestatud, et kinnipeetaval on õigus telefoni kasutamisele vaid siis, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Telefoni kasutamise täpseid tingimusi ja korda pole seaduseandja ära määranud, vaid on kehtestanud, et see toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSkE § 51 lg lg 1 ja 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval helistada vähemalt üks kord nädalas kasutades selleks kohtkindlat või teisaldatavat telefoni ning seejuures tagatakse talle telefoni teel edastatava sõnumi kaitse. Seega ei ole vastustaja piiranud neid kaebaja õigusi, millised tulenevad talle helistamise sagedust ja kasutatava telefoni valikut käsitlevatest õigusaktide sätetest. Kehtestatuga kooskõlas pole vaid see, et tema telefonikõned toimusid teiste kinnipeetavate juuresolekul.

1. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on reguleeritud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s
2. Selles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Sama paragrahvi lõige neli näeb ette ka eraõiguse sätete kohaldamise. Mittevaralise kahju hüvitamise aluseid reguleerivad RVastS § 9 lg-d 1 ja
3. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist muuhulgas ka väärikuse alandamise puhul, kuid vaid haldusorgani süülise käitumise 3 korral ning õiguserikkumise ja süü raskust arvestades. Võlaõiguseseaduse (VÕS) § 134 lg 5 on samuti sätestatud, et mittevaralise kahju hüvitisel tuleb arvestada rikkumise raskust ja ulatust.
4. Kaebaja kambrite suuruse ja neis paiknenud isikute arvu kohta kohtule esitatud andmed kinnitavad, et ühelgi Tallinna Vanglas viibitud päeval pole tema osa kambri põrandapinnast olnud väiksem kui VSKE § 6 lg 6 vastaval hetkel kinni peetavale isikule ette nägi. Osadel päevadel on see olnud küll alla kaebuse väitel EIÕK artikli 3 rikkumiseks peetava 3 m2, kuid osadel ka enam kui samas soovituslikuna viidatud 4 m
5. Seega pole vastustaja kuidagi saanud rikkuda tema neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka liikumise, jalutamise, kehakultuuriga tegelemise ja pesemise võimalusi reguleerivate seadusesätete osas. Täielikus kooskõlas õigusaktides sätestatuga pole ainult eelnevalt juba käsitletud telefonikõnede privaatsusega seonduv. See üksi aga ei ole veel piisav kaebuse nõude rahuldamiseks. Mis puutub valgustuse, ventilatsiooni, niiskuse, näriliste ning muu sarnase osas esitatud etteheitesse, siis üksnes tagantjärele esitatutena jäävad need paljasõnalisteks ning neid pole enam võimalik usutavalt kontrollida. Vastustaja väidetel oli osaliselt avatava akna ja sundventilatsiooni olemasoluga tagatud nii loomuliku valguse kui värske õhu juurdepääs kambritesse ning puudub alust neid väiteid mitte uskuda. Tagantjärele esitatutena on paljasõnalised ja kontrollimatud ka pidevalt mänginud raadiost tuleneva müraga seotud väited.

§ 31

lg 1 näeb ette kohustuse võimaldada vanglas viibivale isikule raadiosaadete jälgimine, kuid seejuures pole määratletud, kuidas täpselt tuleks see tagada. Kaebuses osundatud Euroopa Vanglareeglistik on soovitusliku iseloomuga dokument. Selles sisalduvate reeglite järgimise poole peab iga vangla kindlasti püüdlema, kuid tegu pole õigusaktiga, mille sätetele peab kinnipeetava rahalise nõude lahendamisel tingimusteta tugineda. Sellisteks dokumentideks ei ole ka CPT soovitused. Tegemist on komiteega, kelle liikmeteks on erinevate valdkondade sõltumatud eksperdid ning kes annab kohtuvälise ennetava mehhanismina soovitusi. Lisaks väärib siinkohal tähelepanu ka see, et kaebus tugineb selle komitee ammustele soovitustele, millede alusena välja toodud puudused ei saa kinnitada täpselt sama olukorra esinemist näiteks niiskuse ja näriliste osas veel ka aastal

1. Komitee viimane Eestit puudutav soovitus pärineb aastast 2011 ja selles on käesolevas kaebuses esitatud väidetega seonduvalt Tallinna Vangla suhtes välja toodud üksnes soovitused tõsta vangide elamispinna suuruse miinimumnõue 4 m2 peale
2. jaanuariks 2015, tagada kinnipidamisalade hoidmine rahuldavalt remonditute ja hügieenilistena ning võimaldada vangidele sagedasemat duši kasutamist. Muud soovitused on süüdimõistetute, alaealiste ja naissoost vangide suhtes või sellised, milledes käsitletut pole kaebaja vastustajale süüks pannud.
3. Kaebuse õigusliku alusena viidatud põhiseaduse § 18 ning EIÕK artikkel 3 näevad ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis lahendi nr 3-4-1-9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel inimväärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri ei ole võimalik määrata. See sõltub väga mitmetest asjaoludest, sealhulgas kohtlemise kestusest. Sama lahendi punktis 38 aga tõdeti, et ka 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Lahendis nr 3-3-1-20-15 aga asuti seisukohale, et vähemalt 2,5 m2 suuruse põrandapinna tagamise korral pole ainult sellest asjaolust võimalik järeldada isiku õigusvastast ja väärikust alandavat kohtlemist. Tegemist oli käesolevaga sarnaste juhtumite lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks need Riigikohtu seisukohad tähelepanuta jätta ega järeldada tema väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi. Vähese vaba põrandapinna ja kasinate tingimustega lukustatud kambris viibimine koos mitme teise isikuga võib kindlasti ebameeldiv olla ja kinnipeetavale nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid 4 kaebaja suhtes on niisugune kohtlemine kestnud suhteliselt lühikest aega ning miski kohtule esitatust ei kinnita, et seeläbi sai tema inimväärikusele tekkida niivõrd oluline kahju, et see üldse saab kaasa tuua rahalise hüvitise maksmise.
4. Kaebuses viidatud EIK lahendites tehtud järeldused ei saa olla teistele juhtumitele, sealhulgas ka käesolevale üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on kohus neis ära märkinud mitmeid teisi olulisi asjaolusid ning olemas on ka teistsuguste järeldustega lahendeid. Näiteks on EIK leidnud vastustaja poolt viidatud 12.03.2015 lahendis Murśić vs Horvaatia, et ruum alla 3 m2 pole alati automaatselt EÕIK artikli 3 rikkumine. Nimetatud otsusest nähtub, et kohtule olid kinnipeetava isikliku eluruumi määratlemise aluseks esitatud andmed, millised kajastasid sarnaselt käesolevas asjas esitatuga vaid kambri pinna üldist suurust ja selles viibinud isikute arvu ega sisaldanud midagi seal paiknenud mööbli või muu inventari all olnud pinnaga seonduvalt. Lisaks ebapiisavale isiklikule ruumile märkis vastava kaebuse esitaja ära veel ka puudulikud sanitaar- ja hügieenitingimused, toidu halva kvaliteedi, võimatuse töötada ning ebapiisavad võimalused vaba aja veetmiseks ja hariduse omandamiseks, kuid kohus ei tuvastanud tema suhtes sellele vaatamata artikli 3 rikkumist.
5. Eeltoodud põhjendustel pole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks mittevaralise kahju tekitamiseks, mille eest oleks võimalik välja mõista kaebaja poolt soovitud või mistahes muu suurusega rahasummat. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ja kaebuse esitamisel tasutud 70,60 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel hüvitamata. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad HKMS § 109 lg 1 tulenevalt hüvitamata ka tema võimalikud kulutused. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5