← Eesti

3-14-51365/48

Obsah (4)§ 11§ 21§ 20§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 3. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-14-51365 A.V.i kaebus Harku ja Murru Vang

) § 21 lg 1, justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) § 211 ning justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 6 alusel paigutada A.V. karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vanglasse. Vangla põhjendas, et lähtuvalt kinnipeetava teost ei ole vangla veendunud, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi, mistõttu ei ole tal võimalik jätkata kriminaalmenetluse ajal karistuse kandmist HMV avavanglas. 1

(7)
  1. Justiitsministeerium rahuldas 07.03.2013 HMV 07.01.2013 taotluse A.V.i ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse julgeolekukaalutlustel ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks.
  2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.02.2014 määrusega lõpetati kriminaalasja nr 12922000048 menetlus, kuna eeluurimise käigus ei tõendatud kuriteokoosseisu ilmnemist.
  3. A.V. koostas 02.05.2014 Rahandusministeeriumile avalduse, milles nõudis ajavahemikul 14.12.2012 – 30.04.2014 alusetult kinnises vanglas viibitud aja eest hüvitist, kuid Rahandusministeerium jättis avalduse oma 03.06.2014 vastusega nr 4-4/5931 rahuldamata.
  4. A.V. esitas 02.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 03.06.2014 vastuse tühistamiseks ning kaebajale õiglase hüvitise väljamõistmiseks.
  5. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Rahandusministeeriumi ja tegi 30.10.2014 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. A.V. esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, Tallinna Ringkonnakohus rahuldas selle oma 11.06.2015 otsusega ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
  6. Kaebaja esitas 10.08.2015 kohtule avalduse kaebuse täpsustamiseks. Seejärel lubas halduskohus oma 28.08.2015 määrusega kaebuse muutmist selliselt, et Rahandusministeeriumi 03.06.2014 vastuse nr 4-4/5931 tühistamise ja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude asemel on kaebuse nõudeks hüvitada HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av tekitatud varaline kahju 5405 eurot ja mittevaraline kahju 3263 eurot. Kohus eemaldas menetlusest Rahandusministeeriumi ja määras vastustajaks HMV. Sama määrusega andis kohus kaebajale tähtaja mh kahju tekkimise tõendamiseks ja vajadusel kahjunõude täpsustamiseks. A.V. esitas 11.09.2015 kohtule tõendi ja avalduse, milles põhjendas täiendavalt oma kahjunõuet.
  7. Vastustaja esitas kaebusele vastuse 07.10.
  9. Kohus selgitas kaebajale 27.10.2015 määruses, et kui lugeda kahju tekitanud õigusvastaseks teoks HMV direktori 09.01.2013 käskkiri nr 4-av, ei saa kohus isegi kaebuse rahuldamise korral vastustajalt välja mõista hüvitist kahju eest, mis on tekkinud enne nimetatud käskkirja andmist. Vastustaja 07.10.2015 vastusest ja selle lisadest selgub, et kaebaja paigutati avavanglast kinnisesse vanglasse tegelikult juba HMV direktori 14.12.2012 käskkirjaga nr
  10. Eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja täpsustama, kas ta soovib kahjunõude aluseks lisada ka HMV direktori 14.12.2012 käskkirja nr 113 või taotleda kahju hüvitamist alates 09.01.
  11. Kui kaebaja peab õigusvastaseks ja kahju tekitavaks haldusaktiks ka 14.12.2012 käskkirja, tuli täiendavalt põhjendada, miks nimetatud käskkiri oli õigusvastane.
  12. A.V. kinnitas 11.11.2015 seisukohas, et soovib üksnes HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av tekitatud kahju hüvitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  13. A.V.i lõplikuks nõudeks on hüvitada HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised: 1) Kaebaja hinnangul pani käskkiri nr 4-av aluse sündmuste ahelale, mille tõttu viibis kaebaja alusetult kinnises vanglas. Pärast kaebaja kriminaalasja lõpetamist ei palunud ükski ametnik vabandust kaebajale ja tema perele tekitatud ebameeldivuste eest. Sellise tegevuse ja tegevusetusega riivati kaebaja ning tema perekonna au ja väärikust. Käskkiri oli algusest peale ülepaisutatud ja kaebajat süüdlaseks tegeva iseloomuga, kuigi süüdimõistev kohtuotsus puudus. Seega oli käskkiri osaliselt põhiseadusega vastuolus, rikkudes süütuse presumptsiooni põhimõtet. Kaebaja ei pea ebaseaduslikuks vanglateenistuse põhjendusi, et 2
(7)kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav kinnipeetav ei tohi viibida avavanglas. Kui aga kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetatakse, tuleks koheselt taastada endine olukord ja kinnipeetava soovil hüvitada talle saamata jäänud tulu või muud põhjendatud kulutused; 2) Varaliseks kahjuks on saamata jäänud töötasu OÜ-st Jäätmete Sorteerimiskeskus. Mittevaralise kahju nõudes tugineb kaebaja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-14-06 ja 3-3-1-
  1. Avavanglast alusetult kinnisesse vanglasse paigutamine on samasugune režiimimuutus kui kinnises vanglas alusetult kartserisse paigutamine. Kaebaja nõuab iga alusetult kinnises vanglas viibitud päeva eest hüvitist 6,5 eurot. Kaebaja on nõus ka õiglase hüvitisega kohtu äranägemisel.
  2. Harku ja Murru Vangla palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Kaebus on ebaõigesti menetlusse võetud. Vastustaja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2015 otsuses avaldatud seisukohaga kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta.

§ 11lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus puudutab riigivastutuse seaduse (RVast

S) alusel vanglale lahendamiseks esitatud kahjunõuet, kuid kaebaja esitas Rahandusministeeriumi vastu nõude teisel alusel. Kahju hüvitamine alusetult vabaduse võtmise eest ja haldusakti või toiminguga tekitatu eest erinevad õiguslikult ja menetluslikult. Vastustajal polnud võimalust oma tegevuse õiguspärasust enne kohtumenetlust hinnata, samuti pole ta saanud võrrelda kohtueelses menetluses esitatud seisukohti kohtumenetluses esitatuga. Kuna kohtueelses menetluses ei ole hinnatud kaebuses esitatud asjaolusid, on kohtueelne menetlus läbimata. Seda kinnitab Riigikohtu praktika, mh lahendid nr 3-3-1-68-08 (p 9) ja 3-3-1-41-10 (p 13); 2) Kaebaja paigutati 14.12.2012 Täitmisplaani § 22 lg 1 alusel HMV kinnisesse osakonda distsiplinaarmenetluse ajaks, kuid 28.12.2012 alustas HMV menetlust kaebaja ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse, märkides menetluse alustamise aluseks asjaolu, et kaebaja ei saabunud 13.12.2012 õigeaegselt töölt tagasi. Kaebaja oli Tallinna Vanglasse paigutamisele vastu, kuna seal satuks tema elu ohtu. Seejärel taotles HMV kaebaja ümberpaigutamist Tartu Vanglasse ning 07.03.2013 taotlus rahuldati. HMV 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse, seda käskkirja vaidlustatud ega selle õiguspärasust kahtluse alla seatud ei ole. Kaebusest ei selgu, mille alusel on kaebajal tekkinud arvamus, et nimetatud käskkiri on temale kahju tekitanud sündmuste käivitajaks. Vanglal oli õigus ja kohustus käskkiri välja anda (Täitmisplaani § 5 lg 1 p 2, § 20 lg 1, §-d 21 ja 211, § 22 lg-d 1, 2 ja 4,

§ 21lg-d 1 ja 2).

Kuna HMV Murru vangistusosakond suleti 01.01.2013, siis sinna kinnipeetavaid enam ei paigutatud. Kaebaja paigutati ajutiselt Harku vangistusosakonda, kuid lähtuvalt Täitmisplaanist ei saanud kaebaja Harku vangistusosakonda jääda, samuti ei olnud võimalik kaebaja avavanglasse tagasi paigutamine. HMV toimis 09.01.2013 käskkirja välja andes õiguspäraselt. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale; 3) Vangistuse täideviimine toimub üldjuhul kinnise täitmise vormis, kuid

§ 20lg 1 võimaldab kinnipeetava paigutada ümber ka avavanglasse.

Selle sisuliseks tingimuseks on piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist, tegemist on haldusvõimu kaalutlusotsusega. Kaebaja, kes on avavanglas viibides pannud toime õigusrikkumise (organismist leiti fentanüüli; kaebaja oli kohas, kus ta olla ei tohtinud) ei saa eeldada, et tema karistuse kandmine jätkub samadel alustel. Avavanglas karistuse kandmine eeldab väga suurt usaldust kinnipeetava vastu. Kui viimane rikub tahtlikult ettenähtud marsruuti ning viibib 3

(7)keelatud kohas, on ta teadlikult usaldust rikkunud. Selles kontekstis ei oma tegelikult tähtsust, et kaebaja organismist leiti fentanüüli või et tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus lõpetati; 4) Kaebaja on jätnud selgitamata, mil viisil asetaks kahju hüvitamine kaebaja algsesse olukorda. Vangla põhjendas, miks kaebaja avavanglaosakonnast ümber paigutamine oli õiguspärane. Mitte ühtegi kaebaja paigutamisega seotud haldusakti ei ole vaidlustatud ega taotletud nende täitmise peatamist. Seega on kõik toimingud tehtud kehtivate ja õiguspäraste haldusaktide alusel. Ei ole usutav, et kaebaja ei tunne vaide esitamise korda. Kriminaalmenetluse lõpetamine ei muuda asjaolu, et kriminaalmenetluse alustamise eeldused olid täidetud (üledoos, mida tõendab kiirabikaart; fentanüül uriinis). Kaebaja pani ennast ise olukorda, kus ta kaotas väljaspool vanglat töötamise võimaluse ja sissetuleku. Vangla ei teinud kaebaja töötamisele takistusi, kuniks ta järgis kehtestatud korda. Puuduvad kaebaja poolt toime pandud rikkumist vabandavad asjaolud. Kaebusest ei selgu, kuidas vangla tegevus kaebaja perekonna au ja väärikust riivas. Kaebaja viited perekonna toetamisele (lapse söögiraha) ja arvete maksmisele ning vangla süüdistamine selle võimatuks tegemises on alusetud. Kogu perioodi jooksul, mil kaebaja viibis HMV avavanglas, ei ole ta teinud ühtegi väljamakset oma naise/lapse arvele, samuti ei ole tehtud väljamakseid kaebaja isiklikule vanglavälisele kontole. Kaebaja viited režiimimuutusele on mõistetavad, kuid asjakohatud. Avavanglas karistuse kandmine on pigem soodustav meede ning kinnipeetava tavarežiimile paigutamine ei ole karistus. Kinnipeetaval ei saa tekkida õigustatud ootust, et kui ta kord on juba avatud režiimile saanud, siis olenemata tema käitumisest see nii ka jääb. Kaebaja pole märkinud, et tavarežiim alandas kuidagi eriliselt tema inimväärikust või rikkus muul viisil tema õigusi, mis tõendab veenvalt, et mittevaralist kahju pole tekkinud. Mittevaralise kahju eest makstav hüvitis ei saa olla kaebajale rikastumise või elatuse allikaks. Kahju hüvitamine peab olema mõistlik ja õiglane ning korvama kaebajale reaalselt tekkinud kahju, mida aga käesoleval juhul tõendatud ei ole. KOHTU PÕHJENDUSED 16. Kaebaja taotleb HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av tekitatud kahju hüvitamist. 17. Vastustaja arvates tuleb kaebus jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu.

§ 11

lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Tallinna Ringkonnakohus leidis 11.06.2015 otsuse nr 3-14-51365 p-s 11 järgmist: „/…/olukorras, kus A.V. on enne kaebusega halduskohtusse pöördumist esitanud kahju hüvitamise taotluse Rahandusministeeriumile, tuleb ta lugeda

§ 11lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse läbinuks.

Seda põhjusel, et kuigi kaebaja pöördus Rahandusministeeriumi poole ekslikult, oleks Rahandusministeerium pidanud AVVKHS § 4 lg-st 11, RVastS § 17 lg-st 1 ja haldusmenetluse seaduse § 15 lg-st 4 tulenevalt edastama A.V.i kahju hüvitamise taotluse ise lahendamiseks Harku ja Murru Vanglale kui pädevale haldusorganile.“ Kohus nõustub ringkonnakohtu seisukohaga. A.V.i 02.05.2014 koostatud ja Rahandusministeeriumile adresseeritud avalduses (tl 3) on küll ekslikult viidatud AVVKHS normidele, kuid sellest on võimalik mõistlikult aru saada, et A.V. taotleb kahju hüvitist tema suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse tõttu kinnisesse vanglasse paigutamise eest. A.V. on avalduses märkinud, et kui AVVKHS kahju hüvitamist ei võimalda, taotleb ta kahju hüvitamist 4

(7)mõne muu asjakohase seaduse alusel. Kohtu menetluses oleva kahjunõude aluseks olev periood on hõlmatud 02.05.2014 avalduses märgitud perioodiga. Avalduse lisadena on muu hulgas loetletud HMV direktori 09.01.2013 käskkiri nr 4-av, millega tekitatud kahju hüvitamist A.V. praegu kohtus taotleb, samuti selgitustaotluste vastused, millest ilmnevad A.V.i kinnisesse vanglasse paigutamise asjaolud. Seega, nagu ka ringkonnakohus märkis, oleks Rahandusministeerium pidanud A.V.i tegelikku eesmärki arvestades edastama tema avalduse lahendamiseks HMV-le. Rahandusministeeriumi poolset minetust ei saa käesoleval juhul ette heita kaebajale. Seega ei ole alust jätta kaebust läbi vaatamata. 18. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab täiendavalt, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on kahju hüvitamise üheks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegu. Kaebaja väitel tekitati talle kahju HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av, millega kaebaja paigutati karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vanglasse (st kinnisesse vanglasse). 19.

§ 20

lg 1 kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 4 tulenevalt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav olla kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses.

§ 21

lg 1 ls 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Vangistusseaduse kommentaaride kohaselt peetakse

§ 21

lg 1 ls-s 1 silmas olukorda, kus vangistuse avatud täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus selleks avavanglasse paigutamise aluste äralangemise tõttu. Kinnipeetava kinnisesse vanglasse tagasisuunamine

§ 21

lg 1 ls 1 mõttes tähendab üldises plaanis talle osutatud usalduse kuritarvitamist, mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste toimepanemises. Mõlemal juhul tingib kinnisesse vanglasse tagasisuunamise kinnipeetava käitumine avavanglas. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks piisab uute õigusrikkumiste toimepanemise ohust, kuid viimane peab olema konkretiseeritav kindlalt tuvastatavate asjaolude pinnalt (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, § 21 kommentaarid nr 2, 3.1 ja 3.3). Käskkirjast nr 4-av selgub, et A.V. ei saabunud 13.12.2012 õigeaegselt töölt tagasi vanglasse, esialgu alustati tema suhtes distsiplinaarmenetlust, kuid uute asjaolude ilmnemisel see lõpetati ja A.V.i suhtes alustati 31.12.2012 kriminaalmenetlust KarS § 331 tunnustel. HMV 26.06.2013 selgitustaotlusest (tl 10) selgub, et käskkirja nr 4-av andmise ajal oli A.V. kriminaalmenetluses kahtlustatava staatuses. Seega käskkirja nr 4-av andmise ajal ei vastanud A.V. enam Täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 4 sätestatud avavanglasse paigutamise (ja seega ka avavanglas viibimise) tingimustele. Käskkirja nr 4-av põhjenduste kohaselt oli HMV-l A.V.i teo iseloomu ja raskust arvestades kahtlus, et ta võib panna toime uusi õigusrikkumisi, ning seetõttu ei pidanud HMV võimalikuks, et A.V. jätkab karistuse kandmist avavanglas, kuni kriminaalmenetlus on pooleli. Kohus 5

(7)möönab, et käskkirja nr 4-av sõnastus ei ole kõige õnnestunum, sest selles on viidatud ebamääraselt „A.V.i poolt toimepandud intsidendile“. Toimiku materjalide põhjal on aga tuvastatav, et käskkirja nr 4-av andmise ajal oli vanglale teada, et A.V. ei naasnud 13.12.2012 töölt õigeaegselt avavanglasse, sest ta toimetati terviseprobleemidega haiglasse ning EKEI 28.12.2012 vastuse kohaselt sisaldas A.V.i uriiniproov fentanüüli. Seetõttu võib käskkirjast mõistlikult aru saada nii, et „toimepandud intsidendi“ all on silmas peetud A.V.i töölt tagasi saabumisega hilinemist ning tema uriiniproovis tuvastatud fentanüüli. KarS § 331, milles ettenähtud teo toimepanemises teda käskkirja nr 4-av andmise ajal kahtlustati, näeb ette karistuse kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise, valdamise, või arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest. On ilmne, et avavanglas viibides on taoliste või mistahes muude õiguserikkumiste toimepanemise oht suurem kui kinnises vanglas viibides. Prognoosotsuse puhul ei ole oluline, et õigusrikkumine kindlasti toimuks, vaid piisab põhjendatud kahtlusest, et see võib juhtuda. Neid asjaolusid arvestades oli vangla hinnang, et A.V. võib avavanglasse edasi jäädes panna toime uusi kuritegusid, põhjendatud. Seega esines A.V.i kinnisesse vanglasse ümber paigutamiseks

§ 21lg 1 ls-s 1 sätestatud alus.

20. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 4-av on ülepaisutatud. Kohus tõlgendab kaebaja väidet selliselt, et kaebaja arvates on käskkiri ebaproportsionaalne. Üldjuhul peab kinnipeetav karistuse ära kandma kinnises vanglas (vt

§ 14, 16 ja 20).

Käskkirjaga nr 4-av ei kohaldatud kaebaja suhtes rangemaid piiranguid kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnises vanglas kinnipidamisega. Nagu kohus eespool selgitas, oli A.V. talle avavanglasse paigutamisega osutatud usaldust kuritarvitanud ja avavanglasse paigutamise alused olid ära langenud. Sellega oli HMV kaalutlusõigus kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamiseks olulisel määral ahenenud. Vangla on põhistanud uute õigusrikkumiste toimepanemise ohtu. Seetõttu oli A.V.i kinnisesse vanglasse tagasi paigutamine ka eesmärgipärane ja proportsionaalne.

  1. Kaebaja väitel rikuti käskkirjaga nr 4-av süütuse presumptsiooni põhimõtet. Põhiseaduse § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Käskkirjas nr 4-av ei ole kaebajat käsitletud kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Kohus selgitas eespool, et käskkirja nr 4-av neljandas lõigus mainitud „A.V.i poolt toimepandud intsidenti“ saab mõista kui A.V.i töölt tagasi saabumisega hilinemist ning tema uriiniproovis tuvastatud fentanüüli. Need on faktilised asjaolud, mille üle ei ole pooltel vaidlust. HMV ei ole nende asjaolude pinnalt andnud hinnanguid kaebaja süüle või otsustanud tema võimaliku karistuse üle, vaid need asjaolud on ühed kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamise aluseks olnud asjaolude kogumist.
  2. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 4-av muutus igal juhul õigusvastaseks pärast kriminaalmenetluse lõpetamist. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Sama põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise hetkel kehtiva õigusega. Seega tuleb käskkirja nr 4-av õiguspärasuse kontrollimisel arvestada nende asjaoludega, mis olid HMV-le teada selle käskkirja andmise ajal. Pooled ei vaidle selle üle, et käskkirja andmise ajal oli kaebaja kahtlustatav KarS § 331 ettenähtud kuriteos ja kriminaalmenetlus oli pooleli. Seetõttu võis HMV sellega käskkirja nr 4-av andmisel ka arvestada. Asjaolude muutumine pärast haldusakti andmist, käesoleval juhul kriminaalmenetluse lõpetamine ilma kaebaja süüdimõistmiseta, ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-14, p 14). Pärast kriminaalmenetluse lõpetamist on kaebaja taas ümber paigutatud avavanglasse. 6

(7)
  1. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et käskkiri nr 4-av ei olnud selle andmise ajal õigusvastane ning seetõttu on täitmata kahju hüvitamise üks eeldus – avaliku võimu kandja õigusvastane tegu. Kuna see välistab igal juhul kahjunõude rahuldamise, ei ole kohtul vaja kontrollida muid kahju hüvitamise eeldusi. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  2. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad mõlema poole kulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.