KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Ruth Plaks Määruse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavalitsus tagastas 14.05.2001 korraldusega nr 303 maareformi käigus HO-le Harjumaal Jõelähtme vallas Liivamäe külas Seapaju 1 kinnistu. Nimetatud kinnistul asuvad lubjakivivarud on Vabariigi Valitsuse maavarade ja põhjavee varude komisjoni 25.02.1994 istungi protokollilise otsusega nr 135 arvatud Väo lubjakivimaardla koosseisu.
2. HO pöördus 12.03.2007 kirjaga Keskkonnaministeeriumi poole, paludes võimalusel muuta Väo lubjakivimaardla piire selliselt, et kaebajale kuuluv Seapaju 1 kinnistu jääks maardla piiridest välja. 3-15-2576
3. Keskkonnaministeerium leidis 23.04.2007 vastuses nr 13-4-18/15553-2, et tegemist on Harjumaa ja Tallinna lähiümbruse jaoks väga olulise maardlaga ning jätkuvalt on päevakorral looduslike ehitusmaterjalide kriis, mistõttu tuleb piirkonnas vajadusel lubjakivivaru väljata maksimaalsel võimalikul määral ning Väo lubjakivimaardla piire ei ole võimalik muuta selliselt, et HO-le kuuluv kinnistu jääks maardla piiridest välja.
4. HO pöördus 27.09.2007 kirjaga Keskkonnaministeeriumi poole, paludes veel kord kaaluda võimalust arvata Seapaju 1 kinnistu Väo lubjakivimaardla piiridest välja ning kui see ei ole mõistlik või võimalik, siis leida seadusandlik lahendus kinnistu vahetamiseks teise samaväärse riigile kuuluva kinnistu vastu.
5. Keskkonnaministeerium märkis 21.11.2007 vastuses nr 13-4-18/15553-4, et on jätkuvalt seisukohal, et Väo lubjakivimaardla piire ei ole võimalik muuta selliselt, et Seapaju 1 kinnistu jääks sellest välja. Samuti ei ole võimalik vahetada maavaravaruga kinnistut teise samaväärse riigile kuuluva kinnistu vastu. Vastuse kohaselt saab lõpliku seisukoha Seapaju 1 kinnistu Väo lubjakivimaardla piiridest väljaarvamise kohta anda pärast „Looduslike ehitusmaterjalide riikliku arengukava 2009-2015“ valmimist, mis toimub eelduslikult
6. aastal.
7. HO müüs Seapaju 1 kinnistu 26.01.2009 müügilepingu alusel OÜ-le Seapaju Arendus (praeguse ärinimega OÜ Seapaju 1 Arendus). Lepingu eseme ostuhinna tasumises leppisid ostja ja müüja kokku selliselt, et müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 6 000 000 krooni, lähtudes seejuures eeldusest, et hiljemalt kolme kalendriaasta jooksul lepingu sõlmimisest väljastatakse ostjale kinnistul lubjakivi kaevandamiseks kaevandamisluba ning juhul, kui mistahes asjaoludel nimetatud tähtaja jooksul kaevandamisluba ostjale ei väljastata, siis ei ületa lepingu esemeks oleva kinnistu õiglane tegelik väärtus 3 200 000 krooni. Ülejäänud summa (2 800 000 krooni) tasutakse üksnes tingimusel, et hiljemalt 26.01.2012 on ostjale väljastatud kaevandamisluba.
8. Keskkonnaministeeriumi kantsler peatas 01.06.2011 käskkirjaga nr 768 kaevandusloa menetluse Seapaju 1 kinnistul seoses Jõelähtme Vallavalitsuse taotlusega võtta kaitse alla Jõelähtme vallas Liivamäe külas ja Loo alevikus II ja III kategooria kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused.
9. HO esitas 13.10.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Keskkonnaministeeriumi 23.04.2007 ja 21.11.2007 vastused õigusvastasteks ning tuvastada, et kaebaja tegutsemine Seapaju 1 kinnistu kasutamisel aastatel 2008–2011 toetus Keskkonnaministeeriumi käest saadud informatsioonile. Kaebaja soovis
10. aastal muuta Seapaju 1 kinnistul asuva aktiivmaardla passiivseks ja kasutada maad kinnisvaraarenduslikel eesmärkidel. Keskkonnaministeeriumi korduvad kirjalikud ja suulised kinnitused tekitasid kaebajas arusaamise, et kaevandamine Seapaju 1 kinnistul on Eesti Vabariigi selgelt väljendatud tahe. Kaebaja ja tema esindajad tegid kaevandamise käivitamiseks majanduslikud arvutused, tehnoloogiliste lahenduste uuringud ja kaasasid partnereid, kuid Keskkonnaministeeriumi kantsler peatas 01.06.2011 käskkirjaga Seapaju 1 kinnistu kaevandamisloa menetlemise ja keskkonnaministri 19.08.2015 määrusega kehtestati muu hulgas Seapaju 1 kinnistut hõlmavale territooriumile kaitserežiim. Keskkonnaministeerium oleks pidanud
11. aastal teostama vajalikud uuringud, mis oleksid tõestanud aktiivmaavara kaevandamisväärsuse puudumist ja millega oleksid jäänud tegemata kõik kaebaja tegevused kaevandamise käivitamiseks.
12. Tallinna Halduskohus tagastas 03.11.2015 määrusega HO tuvastamiskaebuse

§ 121lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult selle esitajale. Vaidlustatud toimingutega seonduvalt on 2

§ 37lg 2 p 4).

Kaebaja ei ole oma kinnistuga seotud arendusplaane ega kinnistu müüki teostanud avalik-õiguslikus suhtes, kuid

§ 37

lg 2 p 6 alusel saab nõuda üksnes avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemist. Ekslik on kaebaja arusaam, nagu oleks tema äriplaanide teostatavuse hindamiseks vajalikud uuringud pidanud tegema Keskkonnaministeerium. Kahjunõue on kohtute poolt varasemalt tunnistatud lubamatuks, selle esitamiseks puudub igasugune perspektiiv ja puudub alus esitada ka sellega seotud tuvastamiskaebust. Kaebaja ei olnud esmalt rahul sellega, et ta ei saa oma kinnistul tegeleda kinnisvara arendamisega, kuid tänaseks on Seapaju 1 kinnistu võetud püsielupaigana kaitse alla, mistõttu isegi juhul, kui see kuuluks veel kaebajale, ei saaks ta seal arendada kinnisvara ega anda maad kaevandamiseks kaevandamisettevõttele.

1. HO esitas halduskohtu määruse peale 16.11.2015 määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 17.11.2015 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. HO palub määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja võtta tema kaebus menetlusse. Kaebaja ei asunud kaevandamisega tegelema mitte oma isiklikust huvist, vaid Keskkonnaministeeriumi poolt kaebaja omandile seatud avalikust huvist. Kohus ei ole põhjendanud, et Keskkonnaministeeriumi kirjades kinnitatud avalik huvi oli vastuolus keskkonnaministri 21.04.2005 määrusega nr
3. Keskkonnaministeerium ei keelanud kaebajal kinnistu kasutamist, kuid piiras selle kasutamise otstarvet, sundides kaebajat kasutama maad ainult avalikust huvist (aktiivmaavara) lähtuvalt. Kuna kogu kaebaja tegevus lähtus avalikust huvist, siis oli Keskkonnaministeerium kogu protsessi vältel kaebajaga avalik-õiguslikus suhtes. De facto ei lõppenud kaebaja tegevus kaevandamise ettevalmistamisel kinnistu müügiga (kaebaja pärijale jäi 20%-line osalus OÜ-s Seapaju 1 Arendus). Kahju hüvitamise ja kahju ulatuse küsimusele ei saagi vastust olla, sest seda küsimust ei ole olnud võimalik senini arutada. Kaebaja soovib teada, kas eraisiku varale Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud õiguslikult määratletud üldist huvi (aktiivmaavara) saab alama astme võimuorganite (Keskkonnaministeerium, Jõelähtme vald) poolt peatada või tühistada. Ebaselge on, kas eraisiku põhiseaduse §-st 32 tuleneva õiguste rikkumisena saab käsitada olukorda, kus vajalikud uuringud on tegemata ja üldine huvi on määratletud valedel alustel. Kaebaja peab vajalikuks saada selgitust, kes vastutab kodanike poolt üldistes huvides tehtud kulutuste eest, kui pädeva institutsiooni poolt määratud üldine huvi hiljem peatatakse või ümber vaadatakse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. HO määruskaebuse väited ei anna halduskohtu 03.11.2015 määruse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea

§ 201lg-le 4 ja § 203 lg-le 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata. 3

§ 37lg 2 p 6).

Tuvastamiskaebuse puhul tuleb täiendavalt selgitada, miks on kaebuse esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Võimalus esitada hüvitamiskaebus ei välista õigust esitada tuvastamiskaebus sellise haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

1. Praegusel juhul puudub Keskkonnaministeeriumi toimingute õigusvastasuse tuvastamise ja kaebaja õiguste kaitsmise vahel arusaadav seos. Õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise aluseks on küll vaidlustatud toimingu õigusvastasus, kuid sealjuures peab kaebus täitma ka eesmärki kaitsta kaebaja subjektiivseid õigusi. Tuvastamiskaebuse esitamisel ei ole piisavaks põhjendatud huviks pelgalt soov leida vastuseid kaebajat huvitavatele õiguslikele küsimustele, kui saadavad vastused ei aita kaebajat edaspidi tema õiguste kaitsel. Halduskohus on õigesti näidanud, et kaebaja õiguste kaitse (nt kahju hüvitamise nõude esitamisega) pole enam võimalik.
2. Kaebaja on haldusasja nr 3-13-70037 raames esitanud kahju hüvitamise nõude, mis on jõustunud kohtumäärusega jäetud läbi vaatamata. See ei välista küll korduva hüvitamiskaebuse esitamist (

§ 43

lg 2), kuid võimaliku hüvitamiskaebuse aluseks olevad asjaolud ei ole muutunud ja ringkonnakohtu hinnangul kuuluks uus hüvitamiskaebus tagastamisele samadel alustel, mille tõttu tagastati haldusasjas nr 3-13-70037 esitatud kaebus. Seega ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise võimalikkus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kuna hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (

§ 45lg 2).

Lisaks on 2007. aastal tehtud toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõuete esitamine perspektiivitu juba seetõttu, et möödunud on

§ 46lg-s 4 sätestatud 3-aastane nõude esitamise tähtaeg.

1. Kuivõrd kaebusega ei ole ilmselgelt võimalik saavutada selle eesmärki, siis puudub vajadus sisuliselt analüüsida HO määruskaebuses esitatud aktiivmaavaraga seotud küsimusi.
2. Eelneva põhjal jääb HO määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.11.2015 määrus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Ruth Plaks Virgo Saarmets 4