← Eesti

3-13-812/29

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 29.02.2016, Tallinn Haldusasja numb

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 2133-13-812 lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. AS Olerex esitas 15.02.2013 Tallinna Ettevõtlusametile
  2. aasta II–IV ning
  3. aasta I–IV kvartali müügimaksu parandusdeklaratsioonid, milles vähendas varem esitatud deklaratsioonides aktsiisikaupade müügilt deklareeritud müügimaksukohustust 99 390,68 euro võrra ning taotles vastavas ulatuses enammakstud müügimaksu tagastamist.
  4. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 14.03.2014 otsusega nr 15-1.9/1 AS Olerex tagastusnõude rahuldamata ning määras
  5. aasta II–IV ning
  6. aasta I–IV kvartali eest täiendavalt tasumisele kuuluvaks müügimaksuks 99 390,68 eurot (mille AS Olerex oli juba tasunud varasemalt esitatud deklaratsioonide alusel).
  7. AS Olerex esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 14.03.2013 otsuse nr 15-1.9/1 tühistamiseks ning Tallinna Ettevõtlusameti kohustamiseks 15.02.2013 esitatud 99 390,68 euro suuruse tagastusnõude täitmiseks või alternatiivselt tagastusnõude taotluse uueks läbivaatamiseks. 1) Vaidlustatud otsus ning selle aluseks olev Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määrus nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ (edaspidi müügimaksu määrus) on vastuolus Euroopa Liidu nõukogu direktiiviga nr 2008/118/EÜ (edaspidi aktsiisidirektiiv), sest müügimaksul puudus direktiivi art 1 lg-s 2 nõutud erieesmärk. Aktsiisidirektiivis lubatud erieesmärgiks ei saanud olla Tallinna ühistranspordi korraldamise rahastamine. Ka Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas C553/13 tuleneb üheselt, et Tallinna müügimaks ei olnud aktsiisidirektiiviga kooskõlas. Müügimaksu näol on nimetatud kohtuotsuse kohaselt tegemist kaudse maksuga, mistõttu kuulub see aktsiisidirektiivi kohaldamisalasse. 2) Müügimaks oli vastuolus Euroopa Liidu nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ (edaspidi käibemaksudirektiiv) art-st 401 tuleneva keeluga kehtestada või säilitada makse, mida saab iseloomustada käibelt arvestatavate maksudena. Müügimaks vastas Euroopa Kohtu praktikas välja toodud lisandväärtuse maksu põhitunnustele, kuivõrd: (a) see kohaldus üldiselt tehingutele, mille esemeks on kaubad ja teenused; (b) see oli proportsionaalne hinnaga, mida maksukohustuslane müüdud kaupade ja osutatud teenuste eest sai; (c) see rakendus müügiahela igas etapis ning (d) maksukohustuse kandjaks oli lõppastmes tarbija. 3) Müügimaksu regulatsioon on vastuolus õigusselguse põhimõttega. Kuivõrd vedelkütuse müüja registreeritakse majandustegevuse registris mitte kaubandustegevuse, vaid vedelkütuse seaduse alusel, siis ei saa vedelkütuse müüki müügimaksu objektina käsitada. Ka e-kaubanduse kohta käiv müügimaksu regulatsioon eirab õigusselguse põhimõtet. Maksukohustuslasel ei ole võimalik tuvastada maksu objekti, sest reaalselt pole võimalik tuvastada, kas ostjaks on füüsiline isik, füüsilisest isikust ettevõtja või juriidiline isik; samuti ei saa tuvastada seda, mis otstarbel füüsilisest isikust ettevõtja soetatud kaupa kasutab. Kaebaja müüs vedelkütust muu hulgas läbi automaattankla makseterminali, mille puhul pole põhimõtteliselt võimalik ostjat tuvastada. Müügimaksu regulatsioon on vastuolus ka PS §-ga 113, kuivõrd kõik maksuõigussuhte elemendid (maksu objekt, subjektid, maksustatava käibe tekkimise aeg ja koht) ei ole sätestatud seaduses. 2

(7)3-13-812
  1. Tallinna linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Müügimaks ei ole kaudne maks ega saa seetõttu kuuluda aktsiisidirektiivi art 1 lg 2 kohaldamisalasse. Müügimaksu regulatsioonist ei tulenenud maksukohustuslasele kohustust müügimaksu kauba hinnale lisada ega selle summat ostjale esitatud arvel eraldi ära näidata ning müügimaks ei vastanud ka käibemaksu põhitunnustele. Igal juhul välistab müügimaksu kuulumise aktsiisidirektiivi art 1 lg 2 kohaldamisalasse praegusel juhul see, et kaebaja võttis müügimaksu kulu enda kanda. Ka kohtuasjas C-355/13 tehtud otsuses selgitas Euroopa Kohus, et aktsiisidirektiivi eesmärk on vältida selliseid makse, mis on käsitatavad kaudsete lisamaksudena ning takistavad sobimatult kaubandust. Müügimaks neile tunnustele ei vasta. Samas juhul kui kaebaja jättis maksukoormuse tegelikult ostjate kanda, rikastuks ta tagastusnõude rahuldamise korral alusetult. Sõltumata sellest, kas müügimaksu käsitada kaudse või otsese maksuna, ei ole kaebajal tagastusnõuet, sest maksukorralduse seaduse (MKS) § 33 kohaselt saab tagastusnõue olla isikul, kes on lisaks maksu tasumisele ka maksukoormuse kandja. 2) Müügimaksu regulatsioon ei olnud vastuolus käibemaksudirektiiviga, kuna müügimaks ei vastanud Euroopa Kohtu praktikas väljendatud lisandväärtuse maksu põhitunnustest kahele: see ei rakendunud igas tootmis- ja jaotusprotsessi etapis ning sellega ei maksustatud üksnes igas etapis lisandunud väärtust. 3) Müügimaksu regulatsioon ei olnud vastuolus põhiseadusega. Arvestades, et kaebaja enda käitumisest nähtub üheselt, et mingit selgusetust polnud ning kaebaja suutis kõik maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud välja selgitada, on ainetu kaebaja väide õigusselgusetuse kohta. Müügimaksu määruse sätted müügimaksu objekti, maksukohustuslaste ning muude maksuõigussuhte elementide osas jäid kohalike maksude seaduses sätestatud piiridesse ega väljunud neist.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 21.07.2015 otsusega AS Olerex kaebuse, jättis kohaldamata Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ § 1 lg 2 alates 17.12.2009 kuni 14.04.2010 ja alates 15.04.2010 kuni 01.01.2012 kehtinud redaktsioonides osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga; tühistas Tallinna Ettevõtlusameti 14.03.2013 otsuse nr 15-1.9/1 ja kohustas Tallinna linna vaatama AS Olerex tagastusnõue uuesti läbi. Halduskohus mõistis Tallinna linnalt AS Olerex kasuks välja menetluskulu 5481 eurot. 1) Müügimaksu kehtestamine oli vastuolus aktsiisidirektiivi art 1 lg-g
  3. Nimetatud sättest tuleneb liikmesriigile keeld kehtestada aktsiisikaupadele selliseid makse, mis selles sättes nimetatud tingimustele ei vasta. Sellisest keelust tuleneb omakorda igaühe selge subjektiivne õigus sellele, et liikmesriik talle nimetatud sättega vastuolus olevat maksukohustust ei paneks. Aktsiisidirektiivi art 1 lg 2 vastab Euroopa Kohtu praktikas defineeritud direktiivi normi otsekohaldatavuse kriteeriumile ehk tegemist on vahetu õigusmõjuga normiga, mis annab isikule, kellele on pandud selle normiga vastuolus olevate liikmesriigi maksuõigusnormide alusel maksukohustus, õiguse nõuda selle normiga vastuolus oleva liikmesriigi õigusnormi kohaldamata jätmist. Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas C-553/13 tuleneb selgelt, et müügimaksul puudus aktsiisidirektiivi art 1 lg-s 2 nõutud erieesmärk. 2) Halduskohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-10-3008, milles leiti, et müügimaks kuulus aktsiisidirektiivis sätestatud keelu kohaldamisalasse. Kaudse maksuna tuleb käsitada sellist maksu, mille puhul on maksukohustuslasele pandud kohustus tasuda maksu nii, et maksukoormus jääb eelduslikult kellegi teise kanda. Müügimaks on iseloomult tarbimismaks ning seega eelduslikult peaks jääma selle koormus tarbija kanda. Siinkohal ei ole oluline see, kas kaebaja tegelikult müügimaksu eraldi müügiarvetel kajastas või kas ta tõstis müügihinda müügimaksu võrra. Maksu iseloom ei saa sõltuda sellest, kuidas 3
(7)3-13-812 maksukohustuslane käitub. Seadusest ega müügimaksu määrusest ei tulenenud kohustust lisada müügihinnale müügimaksu summat. See, et maksuõigusnormid võimaldasid kauba müüjal jätta maksukohustus reaalselt enda kanda ehk tasuda maksusumma oma kasumi arvelt, ei muuda aga müügimaksu põhiolemust. Kohus ei nõustu vastustaja järeldusega, et aktsiisidirektiivi art 1 lg 2 kohaldamisalasse kuuluvad vaid põhiolemuselt käibemaksuga sarnased maksud. Sellist piirangut ei tulene ei sättest endast ega ka Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas C-553/
  1. Eeltoodu põhjal ei saanud kaebajal tekkida müügimaksu tasumise kohustust tehingutelt, mille esemeks olid aktsiisikaubad. 3) Vastustaja leiab ekslikult, et kaebajal pole ühelgi juhul tagastusnõuet tekkinud. Müügimaksu puhul oli maksukohustuslaseks kauba müüja ning kuivõrd tal ei olnud kohustust kajastada müügimaksu eraldi müügiarvel, oli tal võimalik kanda maksukoormus oma kasumi arvelt. Müügimaksu puhul ei ole võimalik tuvastada, kes maksukoormuse tegelikult kandis. See, kas maksukohustuslane näitas arvel ära müügimaksu summa, ei ole siinjuures oluline. Praeguses asjas ei saa tagastusnõude rahuldamise korral rääkida kaebaja alusetust rikastumisest oma klientide arvel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta AS Olerex kaebus rahuldamata. 1) Juhul kui lugeda müügimaks kaudseks maksuks, pidi kaebaja täitma maksuhalduri ülesandeid ja koguma tarbijatelt müügimaksu. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et müügimaksu puhul ei ole võimalik selgelt tuvastada, kes maksukoormuse tegelikult kandis. Maksukoormuse kandjateks olid tarbijad. Kui kaebaja aga jättis maksukoormuse enda kanda, ei saanud ta sellise käitumisega muuta kaudset maksu otseseks maksuks ning tekitada endale tagastusnõuet. Tagastusnõuet ei saa esitada isik, kes on vabatahtlikult täitnud maksukohustuse kellegi teise eest. 2) Halduskohtu otsus on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr 3-103008, milles leiti, et on võimalik tuvastada müügimaksu tegelik kandja ning tagastusnõue ei kuulu rahuldamisele, kui sellega kaasneb alusetu rikastumine. Halduskohus sidus kaudse maksu maksukoormuse tegeliku kandja kaebeõiguse sellega, kas või kuidas on maksu haldaja kohustatud märkima arvele vastava kaudse maksu, välistades seega maksukoormuse tegeliku kandja kaebeõiguse või tagastusnõude esitamise õiguse üksnes kaudse maksu arvete koostamise regulatsiooni pinnalt. Maksukoormuse kandja määratakse õigusaktis. Maksu õiguslikku olemust ei muuda selle tasumise tehniline korraldus. Tarbijal peaks olema tagastusnõude õigus ka juhul, kui müüja väitel on maksukohustuse kandnud müüja. Kaebaja ei saanud jätta müügimaksu enda kanda, vaid sai tasuda seda teise isiku eest, mistõttu ei saanud tal tekkida tagastusnõuet.
  3. AS Olerex vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Vastustaja on apellatsioonkaebuses esitanud uued seisukohad, millele ta varasemalt ei tuginenud. Haldusakti õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige haldusaktis esitatud põhjendustest ning apellatsioonkaebuses esitatud uued põhjendused tuleb jätta tähelepanuta. Vaidlustatud otsuses on tagastusnõude rahuldamata jätmise põhjenduseks toodud asjaolu, et müügimaks on aktsiisidirektiiviga kooskõlas, kuna maksul oli erieesmärk. See seisukoht aga on vastuolus Euroopa Kohtu otsusega kohtuasjas C-553/
  4. Kuna vaidlustatud otsuses esitatud argumendid on ümber lükatud, tuleb otsus tühistada. 4
(7)3-13-812 2) Kuna seadusest ega müügimaksu määrusest ei tulenenud kaebajale kohustust müügihinnale müügimaksu summat lisada ja seda arvel kajastada ning maksukoormust ostjale üle kanda, oli kaebajal õigus müügimaks enda kanda võtta. Halduskohus on piisavalt põhjendanud oma seisukohta, miks ei ole käibemaksu puudutav kohtupraktika praegusel juhul asjakohane. Euroopa Kohtu praktika (lahendid kohtuasjades C-199/82 ja C-147/01) kohaselt peaks vastustaja tõendama oma väidet, et maksukoormuse kandjaks olid kaebaja asemel tegelikult tarbijad. 3) Õige on halduskohtu arutluskäik, et kaebaja müüdud kütuse hinnas sisaldusid kõik maksud ja kulud ning lõppastmes kandis ettevõtja kõik äritegevuse kulud, sh maksukulu, oma klientidele edasi. Samas olukorras, kus müügimaksu kulu ei ole võimalik müügihinnast eraldi välja tuua, ei saa ostjal tekkida võimalust nõuda tasutud müügimaksu tagastamist kaebajalt või Tallinna linnalt. Müügimaksu puhul on maksukohustuslaseks kaebaja, kellel on ainsana õigus esitada tagastusnõue. Praeguses asjas ei ole alust arvata, et maksukoormus jäi just nende ostjate kanda, kelle kütuse müügilt müügimaksu tuli tasuda. Seega ei ole ka põhjust rääkida kaebaja alusetust rikastumisest konkreetsete klientide arvel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  2. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata oma 27.04.2015 otsuses haldusasjas nr 3-10-3008 võetud seisukohti, et müügimaks on kaudne maks, mille kohaldamine aktsiisikaubale oli Euroopa Kohtu lahendist asjas nr C-553/13 tulenevalt vastuolus aktsiisidirektiivi art 1 p-ga
  4. Euroopa Liidu õiguse kohaselt on üksikisikul subjektiivne õigus saada tagasi summad, mille ta maksis Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva maksu katteks (vt nt Euroopa Kohtu 02.10.2003 otsus asjas nr C-147/01: Weber's Wine World Handels-GmbH jt, p 93). Euroopa Liidu õigus ei täpsusta siiski, millised on Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva maksu tagasinõudmise alused ja kord. Need on jäetud siseriikliku õiguse reguleerida (kohtuotsus asjas nr C-147/01, p 103). MKS § 33 lg 1 sätestab, et maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse. Ringkonnakohus märgib, et ei see ega ükski muu MKS säte ei anna maksuhaldurile võimalust jätta maksumaksjale tagastamata müügimaksu summad, kui maksukoormuse on tegelikkuses kandnud kolmas isik. Euroopa Kohtu arutatud kaasustes oli alusetult tasutud maksude tagastamise piirang maksukoormuse ülekandmise juhtumitel sätestatud siseriiklikus õiguses, nt kaasuses nr C-147/01 nägi Viini maksukoodeksi art 185 lg 3 ette, et tagastusnõuet ei ole, kui maksukoormuse kandis keegi teine peale maksu maksja; liidetud asjades nr C-192/95–C-218/05 nägi samasisulise piirangu ette Prantsuse maksukoodeksi art 352a ja asjas C-199/82 Itaalia 30.09.1982 seaduse nr 688 art
  5. Seega ei tulene Euroopa Liidu õigusest mitte kohustust vältida tagastusnõude täitmist olukorras, kus maksukoormuse kannab tegelikkuses kolmas isik, vaid kitsendused tagastusnõuete täitmata jätmise alustele, kui liikmesriik on otsustanud need kehtestada. Alusetut rikastumist ei saa maksuõigussuhtes eeldada ega tuletada õiguse üldpõhimõtetest, vaid selleks peab olema selge õiguslik alus siseriiklikus õiguses. Nimelt on Euroopa Kohus seisukohal, et isegi juhul, kui maksukoormuse ülekandmine kolmandatele isikutele on leidnud tõendamist, ei tähenda see automaatselt, et maksu maksja rikastuks tagastusnõude täitmisega alusetult (kohtuotsus asjas nr C-147/01, p 100). 5
(7)3-13-812
  1. Vaatamata eeltoodule peab ringkonnakohus vajalikuks märkida veel järgmist. Euroopa Liidu õigus lubab teatud tingimustel liikmesriikidel kehtestada õigusnorme, millega jäetakse alusetult tasutud maksusummad maksumaksjale tagastamata juhul, kui see tooks kaasa tema alusetu rikastumise põhjusel, et maksukoormuse kannab tegelikkuses kolmas isik. Kuna tegemist on erandiga reeglist, et alusetult tasutud maksusummad kuuluvad tagastamisele, tuleb seda piirangut siiski tõlgendada kitsendavalt, arvestades eriti, et maksukoormuse ülekandmine kolmandale isikule ei neutraliseeri alusetu maksu tasumisega maksumaksjale kaasnevaid kõiki majanduslikke tagajärgi, nt käibe langust (vt nt kohtuotsus asjas nr C-147/01, p-d 94, 95 ja 99). Alusetu rikastumise tuvastamine eeldab asjakohast majandusanalüüsi, kusjuures arvesse tuleb võtta kõiki konkreetse vaidluse asjaolusid (osundatud otsuse p 100). Tõendamiskoormus lasub maksuhalduril, kellel on ringkonnakohtu hinnangul väga keeruline jõuda tema jaoks positiivse tulemuseni isegi juhul, kui maksumaksja täidab täielikult oma kaasaaitamiskohustust. Nimelt on turumajanduslikel alustel kujuneva müügihinna puhul raske, kui mitte praktiliselt võimatu tagantjärele piisava kindlusega tuvastada, kas ja mis ulatuses maksumaksja kandis väikese (1%) müügimaksu kulu oma puhaskasumi ja/või investeeringute arvelt ja millises ulatuses hinna tõstmise arvelt, seejuures omab tähtsust, milliste kaubagruppide (aktsiisi- või muu kaup) lõikes see toimus, mis ajal ja enamgi veel, kas ainult Tallinnas asunud müügikohtades või mujal. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hinnastamise määras vastavalt hetkel valitsenud turu- ja konkurentsiolukord ja ettevõtja äristrateegia, ei pea ringkonnakohus perspektiivikaks ka majanduseksperdi kasutamist maksu- või kohtumenetluses, et hinnata, kas kaebaja kandis müügimaksu kulu täielikult või osaliselt üle lõpptarbijatele Tallinna müügikohtades. Säärase analüüsi tegemine pole võimalik pelgalt maksumaksja raamatupidamisdokumentide pinnalt, vaid eeldab muu hulgas (peamise) sisendina siiski maksumaksja äristrateegiliste otsuste ja faktilise tegevuse tuvastamist
  2. aastal, mille kohta objektiivsete tõendite leidmine on väga keeruline. Maksukoormuse kolmandale isikule ülekandmise tuvastamise võimalikkus on vähemalt teoreetiliselt tõenäolisem juhul, kui hinnakujunduse määravad avalik-õiguslikud reeglid (vt nt kohtujurist Tesauro 27.06.1996 arvamus liidetud asjades nr C-192/95–C-218/05, p-d 13–20), mis praegusel juhul aga puuduvad.
  3. Praegune vaidlus ei ole võrreldav kohtuasjadega nr 3-08-518 ja 3-07-
  4. Seal oli tegemist käibemaksuvaidlusega, kus kehtivad spetsiifilised reeglid, mis eristuvad muudest kaudsetest maksudest. Kaebajad olid müünud pileteid 18% käibemaksumääraga, kuid deklareerinud tehinguid 5% maksumääraga, mis ei ole käibemaksu põhimõtete järgi lubatav. Käibemaksu puhul on erinevalt müügimaksust üheselt ja selgelt tuvastatav maksukoormuse üle kandmine muule isikule. Seetõttu ei saa ka praegust vaidlust lahendada käibemaksualaste seadusesätete ja kohtupraktika alusel. 13.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 109lg 6).

Kuna Tallinna linna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab menetluskulud Tallinna linn. AS Olerex taotleb apellatsiooniastmes 3486 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Kulude kantus on tõendatud. Õigusteenuse osutamiseks on kaebaja esindajal kulunud kokku 19,3 tundi, sh 17,8 tundi kohtulikuks menetluseks ettevalmistamisele ning 1,5 tundi istungil osalemisele ja istungiks ettevalmistamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole AS-i Olerex menetluskulud täies ulatuses põhjendatud. Apellatsiooniastmes on vaidluse all suures osas samad õigusküsimused, mis halduskohtus, mistõttu ei saa asja pidada sedavõrd keerukaks ja mahukaks, et õigustada 17,8tunnist ajakulu halduskohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele. Ringkonnakohus märgib võrdluseks, et vastustaja esindajal on apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud kokku 6,75 tundi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa mõistlik ajakulu menetlusdokumentidega tutvumisele ja vastuse koostamisele ületada praegusel juhul 7 tundi, millele lisandub kohtuistungiks ettevalmistamisele ja 6

(7)3-13-812 kohtuistungil osalemisele kulutatud aeg. Eeltoodut arvestades loeb ringkonnakohus AS-i Olerex põhjendatud menetluskuludeks 1500 eurot (sh käibemaks). See summa tuleb Tallinna linnalt ASi Olerex kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.