KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2015, Tallinn Hald

) § 76 lg 1 p 3 nägi ette, et kohtunikule makstakse lisaks ametipalgale teenistusaastate eest lisatasu alates kohtunikuna töötamise viieteistkümnendast aastast 15% ametipalgast. Seejuures ei tohtinud sama paragrahvi lg 5 esimese lause kohaselt kohtuniku palk koos sama paragrahvi lg-s 1 ettenähtud lisatasuga ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka. 2. Tartu Halduskohtu kohtunikud Maare Aloe, Roby Koik, Eda Muts ja Mare Priks ning Tartu Maakohtu kohtunikud Lea Aavastik, Andrus Miilaste, Ene Muts, Zakaria Nemsitsveridze, Heli Sillaots, Anneli Tanum, Peet Teidearu ja Eveli Vavrenjuk esitasid 04.10.2012 justiitsministrile taotluse, milles palusid hüvitada riigipoolse tegevusetusega saamata jäänud lisatasu. Taotlejad leidsid, et

§ 76

lg 5 ls 1 muutmiseks ei ole astutud vajalikke samme, mistõttu rikutakse nende esimese astme kohtunike, kellel on tekkinud õigus 15% suurusele lisatasule, põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. Justiitsminister vastas neile 18.12.2012 kirjaga nr 13-2/9080, et alates 01.07.2013 jõustuvad

muudatused, mille tulemusena tõusevad kohtunike ametipalgad ja kaob võimalus lisatasude maksmiseks teenistusaastate eest. Seejuures kompenseerib kõrgem palk ka seni kehtivat lisatasu teenistusaastate eest. 2

§ 76lg 5 ls 1.

Kaebuse põhjendused olid järgnevad.

§ 75

alusel sätestatakse kohtuniku ametipalk Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadusega (NRAPS).

§ 76

lg-s 5 sätestatud piirangu kohaselt ei tohi kohtuniku palk koos ettenähtud lisatasuga ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka. Praeguseks on Eesti kohtusüsteemis oluline arv kohtunikke (k.a kaebajad), kellel on täitunud 15 teenistusaastat ning on tekkinud õigus 15% suurusele lisatasule.

§ 76

lg-s 5 sätestatud põhiseadusevastase piirangu tõttu ei maksta kaebajatele (võrreldes teiste teenistusaastate eest lisatasu saavate kohtunikega (

§ 76

lg 1), sh 15%-list lisatasu saavate teise astme kohtunikega) seadusega ettenähtud ulatuses lisatasu. Nimetatud piirang on põhiseadusevastane võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu. Kaebajate õigust seaduses ettenähtud lisatasule on alusetult piiratud. Eesti Kohtunike Ühing (EKoÜ) pöördus 2008. a-l

§ 76lg 5 põhiseadusele vastavuse kohta arvamuse saamiseks õiguskantsleri poole. Õiguskantsler Allar Jõks asus vastuses EKo

Ü pöördumisele seisukohale, et

§ 76lg 5 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

Selle seisukohaga on nõustunud ka tollane justiitsminister, kes on lubanud astuda samme põhiseadusevastase olukorra muutmiseks. Õiguskantsler pöördus kahel korral justiitsministri poole, et Justiitsministeerium astuks samme põhiseadusevastase seadusesätte muutmiseks. Vajalikke samme aga astutud ei ole. Põhiseadusevastane seadusesäte (

§ 76lg 5) on jätkuvalt kehtiv.

Seega rikutakse jätkuvalt ka esimese astme kohtunike, kellel on tekkinud õigus 15%-lisele lisatasule, põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. Kaebajad pöördusid 04.10.2012 justiitsministri poole taotlusega jätkuv ebaõiglus heastada ja tasuda ettenähtud lisatasu, kuid justiitsminister ei pidanud vajalikuks sellele vastata. Seoses vastustaja jätkuva tegevusetusega taotlevad kaebajad lisaks saamatajäänud lisatasule Justiitsministeeriumile ettekirjutuse tegemist võlgnevuselt viivise summa väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras alates taotluse esitamisest Justiitsministeeriumile 04.10.2012 kuni võlgnevuse tasumiseni. 4. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Kehtiv õiguskord ei võimalda kaebajatele täiendavat lisatasu maksta ka sõltumata

§ 76lg 5 ls 1 piirangu põhiseadusele vastavusest või mittevastavusest.

Alates 01.01.2013 arvestamisele ja väljamaksmisele kuuluvad esimese ja teise astme kohtunike ametipalgad ja lisatasud on kindlaks määratud justiitsministri 31.12.2012 käskkirjaga nr 421-k „Esimese ja teise astme kohtunike ametipalga ning lisatasude kinnitamine alates 01.01.2013“. Antud käskkiri ei näe ette võimalust maksta kaebajatele tagantjärele täiendavat lisatasu, s.o tasu ringkonnakohtu kohtuniku ametipalka ületavas osas. Täiendavat lisatasu ajavahemiku 20093

§ 76lg 5 ls 1 on PS-ga kooskõlas.

Tõele ei vasta kaebajate väide, mille kohaselt justiitsminister on nõustunud õiguskantsler A. Jõksi seisukohaga, et

§ 76

lg 5 on vastuolus PS-s sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ning on lubanud astuda samme põhiseadusevastase olukorra muutmiseks. Justiitsministri 28.09.2007 kirjas nr 3-2-04/7936 on üksnes nõustutud, et

-s sätestatud lisatasu maksmise regulatsioon ei võimalda kõigile kohtunikele täies ulatuses väljateenitud aastate eest lisatasu maksta ning 25.02.2008 kirjas nr 10.1-6/2186 on märgitud, et Justiitsministeerium analüüsib lisatasude maksmise regulatsiooni ja kujundab selle pinnalt enda seisukoha. NRAPS 29.07.2002 kehtiva redaktsiooni kohaselt oli Riigikohtu esimehe ametipalga koefitsient 6,0, Riigikohtu liikme ametipalga koefitsient 5,5, ringkonnakohtuniku ametipalga koefitsient 4,5 ning maa-, linna- ja halduskohtu kohtuniku ametipalga koefitsient 4,0. Seega järgis palgasüsteem loogikat, et madalama astme kohtuniku ametipalk ei tohi olla kõrgem kõrgema astme kohtuniku ametipalgast. Ametipalga koefitsiendi määramise aluseks on ajalooliselt olnud teenistusülesannete iseloom ning vastutuse aste. Samast põhimõttest tulenevalt on üles ehitatud kogu kohtunike palgasüsteem, sh võimalus lisatasude saamiseks. Kohtunikele teenistusstaaži eest lisatasu maksmise piirangu eesmärgiks on tagada kohtunike palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus ning kindlustada riigieelarveliste vahendite efektiivne ja ökonoomne kasutamine. Kõrgema astme kohtuniku ametikoht on vastutusrikkam ja talle kehtivad kõrgendatud nõuded, mistõttu on põhjendatud kõrgema astme kohtunike parem tasustamine. Samuti on teenistusstaaži eest lisatasu maksmise piirang seletatav kohtunike karjäärimudeliga, mille kohaselt tuleb kõrgema astme kohtunikuks pürgivatele alama astme kohtunikele tagada piisav motivatsioon suurema vastutuse võtmiseks ja karjääriredelil edasiliikumiseks paremate sotsiaalsete tagatiste näol. Olukorras, kus alama astme kohtuniku lisatasu ületab kõrgema astme kohtuniku ametipalka, kaotab lisatasu maksmine oma esialgse mõtte ja õigustuse. Vaatamata sellele, et NRAPS näeb ette kindlad astmed kohtunike palkade määramisele, on kohtunikel võimalik saada juurde ka lisatasusid teenistusaastate eest (

§ 76

lg 1), juhendamise eest (

§ 76

lg 4) ning lisaks võib

§ 76

lg 2 alusel maksta esimese ja teise astme kohtu esimehele lisatasu esimehe ülesannete täitmise eest ja

§ 76

lg 3 alusel maksta kohtumaja juhile lisatasu sõltuvalt sellest, kui palju on kohtumajas alalises teenistuses kohtunikke. Seejuures üksnes lisatasu teenistusaastate eest on selline regulaarne lisatasu, mis on ette nähtud kõigile kohtunikele. Seega ei ole muud alternatiivset ja sama tõhusat meedet kui ametipalgale ja teenistusaastate eest makstavale lisatasule piiri seadmine, saavutamaks eesmärki, et kohtunike palgasüsteem oleks kujundatud hierarhilisest ja edasipürgimist soodustavast ülesehitusest (teenistusülesannetest ja vastutuse astmest) ning riigieelarveliste vahendite efektiivse ja ökonoomse kasutamise kindlustamisest lähtudes. Tegemist on sobiva meetmega. Ebavõrdne kohtlemine kohtunike osas, kes saavad

§ 76

lg 1 alusel teenistusaastate eest 15%-list lisatasu ja kohtunike osas, kes ei saa

§ 76

lg 1 alusel teenistusaastate eest 15%list lisatasu põhjusel, et see ületaks muidu kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka, on põhjendatud ja proportsionaalne. Juhul, kui vastavat piiri ei oleks seatud, tekiks ebaproportsionaalne ja ebavõrdne kohtlemine madalama astme ja kõrgema astme kohtunike osas, kus keerukamaid teenistusülesandeid ja suuremat vastutust omav kohtunik 4

§ 76

lg 5 ls 1 (25.07.2002-30.06.2013 kehtinud redaktsioon) seab piirangu sama paragrahvi lg-s 1 ettenähtud lisatasu saamisele olukorras, kus alama astme kohtuniku ametipalk koos lisatasuga teenistusaastate eest ületab kõrgema astme kohtuniku ametipalka. Erinevalt koheldakse sama kaua teenistuses olevaid kohtunikke, seda juhul, kui kohtuniku palk võiks lisatasu kohaldamisel olla suurem kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalgast. Selline olukord avaldus

kuni 30.06.2013 kehtinud § 76 ning NRAPS §-de 10 ja 12 koosmõjus, kuna esimese astme kohtuniku ametipalgale 15% lisatasu lisamist takistab ringkonnakohtuniku ametipalga suurus (NRAPS § 12 kohaselt on maa- ja halduskohtuniku ametipalga koefitsient 4,0, millele 15%-lise lisatasu rakendamisel oleks ametipalga lõplikuks suuruseks 4,6 koefitsienti (4x1,15). Samas on NRAPS § 10 kohaselt ringkonnakohtuniku ametipalga koefitsient 4,5. Kuna ringkonnakohtuniku ametipalgale 15%-lise lisatasu rakendamisel oleks ametipalga lõplikuks suuruseks 5,175 koefitsienti (4,5x1,15) ja NRAPS § 8 kohaselt on Riigikohtu liikme ametipalga koefitsiendiks 5,5, siis ringkonnakohtuniku palka kõrgema astme kohtuniku palgamääraga ei piirata). Kuna kaebajate lisatasu on väiksem kui võrreldaval grupil (ringkonnakohtunikud, kes saavad

§ 76

lg 1 alusel teenistusaastate eest 15 %-list lisatasu), siis on tegu võrduspõhiõiguse riivega. Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval põhjusel (vt Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 31). Seega tuleb tuvastada riive eesmärk ja kontrollida selle legitiimsust. On tõsi, et andmed

§ 76

lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu põhjenduse ja eesmärgi kohta

eelnõu seletuskirjas (vaidlusalune säte lisati eelnõusse Riigikogu menetluse käigus) ja stenogrammis puuduvad (vt http://www.riigikogu.ee). Eeltoodust ei saa aga järeldada, et eelnõu muudatus oli eesmärgitu. Vastustaja väitel oli

§ 76

lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu eesmärkideks „tagada kohtunike palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus ning kindlustada riigieelarveliste vahendite efektiivne ja ökonoomne kasutamine“. Nimetatutest esimene eesmärk koorub välja ka Riigikogu põhiseaduskomisjonis

eelnõu § 76 muutmise ümber toimunud aruteludest (vt 26.03.2002 istungi protokoll nr 177/246 ja 13.06.2002 istungi protokoll nr 201/273; III kd, tl 143, 159). Mõlemad nimetatud eesmärgid on PS-ga kooskõlas (vt ka Riigikohtu 22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, p 77). Seadusandjal on lai kaalutlusõigus lisatasude süsteemi kujundamisel. Ametnikel, sh kohtunikel kõrgemate riigiametnikena puudub põhiõigus nõuda lisatasu staaži eest, sh ka täiendavalt 20 või 25 aasta täitumisel vastava protsendina oma ametipalgast. Sellise laia kaalutlusõiguse korral on seadusandjal õigus seada lisatasudele ka piiranguid, nt seada lisatasude osakaalule ülempiir või piirata lisatasu määra kõrgema astme ametniku sissetuleku määraga. Kohtunike palgale piirangu seadmine on kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse tagamiseks sobiv (võimaldab eesmärgi saavutada) ja vajalik (sama eesmärki samas ulatuses ei ole võimalik saavutada teiste, vähem isikute õigusi riivavate meetmetega) abinõu. Võrdsuspõhiõiguse riive mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt Riigikohtu 30.09.2008 otsus nr 3-4-1-8-08, p 32). Kohus nõustub vastustajaga, et kohtunike palk tagab ka lisatasudetagi piisavalt hea elustandardi, mistõttu kõnealune piirang lisatasude maksmisele ei ole iseenesest intensiivne. Samas on kohtunikke suuremat vastutust võtma motiveeriv palgasüsteem piisavalt kaalukas eesmärk. Abinõu proportsionaalsuse kasuks räägib ka asjaolu, et kirjeldatud palgasüsteem oli Riigikogu materjalidest nähtuvalt kohtunikkonna enda soov (vt 5

kuni 30.06.2013 kehtinud § 76 lg 5 kohaldamata jätmiseks ning vastustaja kohustamiseks lisatasu väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks. Viivise tasumise kohustust kohustamisnõude täitmisel vastustajale kehtivast õigusest, sh riigivastutuse seadusest, ei tulene. Kaebuses nõude alusena märgitud VÕS § 113 ei ole käesolevas vaidluses kohaldatav, kuna nimetatud seadus reguleerib eraõigusliku iseloomuga võlasuhteid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koik, Rita Kulberg, Andrus Miilaste, Silvi Maiste, Eda Muts, Ene Muts, Mare Priks, Ülle Raag, Peet Teidearu, Eveli Vavrenjuk, Anneli Tanum, Madis Kägu, Toomas Lillsaar, Zakaria Nemsitsveridze ja Roomet Sõnna paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.12.2014 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kuni 30.06.2013 kehtinud

§ 76lg 5 ls 1 on vastuolus PS-ga ja tuleb jätta kohaldamata.

Tegemist on võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, kuna ühesuguseid asjaolusid on käsitletud erinevalt ilma asjakohaste mõistlike põhjusteta. Õiguskantsler A. Jõks on vastuses EKoÜ-le asunud kindlalt seisukohale, et

§ 76lg 5 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kaebajad rõhutavad, et teenistusaastate eest lisatasu maksmise eesmärk on väärtustada kohtunike tööalast kogemust. Tegemist on lisastiimuliga, mis motiveerib kohtunikuametit pikaajaliselt pidama. Riigikogu põhiseaduskomisjoni algatatud ning 17.12.2009-26.03.2011 Riigikogu menetluses olnud

eelnõu 649 SE (mis langes menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu lõppemisega) seletuskirja p-s 3.3.3 märgiti, et nn palgalae sättel, mille kohaselt kohtuniku palk koos lisatasudega ei võinud ületada kõrgema astme kohtuniku ametipalka ning Riigikohtu liikme palk ei tohtinud ületada Riigikohtu esimehe palka, puudub mõistlik põhjendus ja tuleb kahelda selle põhiseaduslikkuses. Riigikogus 19.06.2002 vastuvõetud

-st ega selle seletuskirjast selliseid eesmärke, nagu on tuletanud vastustaja, ja millega kohus on nõustunud, välja ei loe. Veelgi enam –

§ 76

lg 5 viidi seaduseelnõusse sisse eelnõu 607 SE teisel lugemisel 13.06.2002 ilma igasuguse selgituseta. Põhiseaduskomisjoni 26.03.2002 protokollist nr 177/246 ja 13.06.2002 protokollist ning Riigikogu 19.06.2002 stenogrammist ei kooru välja listasude maksmise piirangut sisaldava sätte eesmärk. Viidatud materjalidest nähtub üksnes toonase justiitsministri arvamus, et lähtudes esimese astme kohtunike kõige suuremast töökoormusest, võiks kaaluda esimese ja teise astme kohtunike palga võrdsustamist, kuid kohtunike endi soov oli diferentseerida kohtunike palgad, et neil oleks motivatsioon karjääri teha. Nimetatud materjalidest ega muudest Riigikogu materjalidest ei nähtu seda, et palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava palgasüsteemi kehtestamine oli kohtunikkonna enda soov. Esimese astme kohtunike palgale piirangu seadmine ei ole proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ning mõõdukas abinõu kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse tagamiseks. Esimese astme kohtunikele alates viieteistkümnendast teenistusaastast ettenähtud lisatasu vähendamine ei soodusta kuidagi edasipürgimist ringkonnakohtuniku 6

§ 76

lg 5 on kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud, et võta kaebajatelt õigust nõuda selle sätte kohaldamise tagajärgede kõrvaldamist – õigusvastaselt saamata jäänud lisatasu väljamaksmist. 7. Justiitsministeerium palub kirjalikus vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Võrdsuspõhimõtte rikkumist ei esine, sest piirangul on õigustatud eesmärk ja see on proportsionaalne. Õiguskantsleri seisukohad antud küsimuses on käsitatavad arvamusena, mitte tõendina. Seejuures on ilmne, et õiguskantsler ei tutvunud või jättis oma arvamuse kujundamisel arvestamata 26.03.2002 põhiseaduskomisjoni istungi protokolli ja seal märgitud komisjoniliikmete seisukohtadega. Oluline on rõhutada, et kogu aja jooksul, mil piirang kehtis, ei esitanud õiguskantsler Riigikohtule taotlust

§ 76

lg 5 põhiseadusega vastavuse kontrollimiseks.

eelnõu 649 SE seletuskirjas märgitust ei saa teha järeldusi piirangu tegeliku põhiseaduspärasuse või -vastasuse osas, sest on ilmne, et ka eelnõu väljatöötajad ei teadnud või ei mäletanud piirangu seadmise tagamaid ega olnud tutvunud 2002. a põhiseaduskomisjoni istungite protokollidega. Oluline on, et eelnõu 649 SE seadusena ei jõustunud. Põhiseaduskomisjoni 26.03.2002 istungi protokollist nähtub selgelt, et vahetult enne lisatasu piirangu eelnõusse lisamist arutati komisjonis teenistusstaaži eest makstava lisatasu temaatikat ning esitati seisukohti, millest nähtuvalt peeti oluliseks säilitada kõrgemate riigiametnike palgasüsteemi hierarhiline ja kõrgemale kohtuastmele pürgima motiveeriv ülesehitus. On ilmne, et just istungil arutatu ajendas

eelnõud muutma ja lisatasu piirangu seadma. Antud eesmärk on õigustatud ja piisavalt kaalukas, et kaaluda üles võrdsuspõhimõtte riive. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli kohtunikkond kaasatud nii eelnõu väljatöötamisse kui selle menetlemisse Riigikogus ning lisatasude piirangu osas vastuseisu ei avaldatud. Oma subjektiivsete õiguste väidetava rikkumise osas pöörduti õiguskantsleri poole alles

1. a-l, s.o viis aastat pärast seaduse vastuvõtmist. Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et Eesti kohtusüsteemi puhul ei saa rääkida kohtuniku erialasest karjäärist. Seadusandlus võimaldab kohtunikul nö karjääriredelil edeneda nii kohtuasutuse siseselt kui kohtusüsteemisiseselt ning kõrgemale astmele pürgimine on toetatud suurema palgaga. Kohtunike ametipalk on alates
2. a

muudatustest ka ilma teenistusaastate eest makstavate lisatasudeta piisavalt kõrge ja tagab piisavalt hea elustandardi, mistõttu ei saa lisatasude maksmisele seatud 2,5%-list piirangut pidada intensiivselt põhiõigusi riivavaks. Riive on kohtusüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse ning riigi rahaliste vahendite efektiivse ja otstarbeka kasutamise eesmärki arvestades proportsionaalne. 7

säte on PS-ga kooskõlas. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel ei korda ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi, märkides vastuseks apellantide väidetele järgmist. 9. Praeguse asja lahendus sõltub sellest, kas kuni 30.06.2013 kehtinud

§ 76

lg 5 regulatsioon, mille kohaselt ei tohtinud kohtuniku palk koos § 76 lg-s 1 ettenähtud lisatasuga ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka, oli kooskõlas PS-ga või mitte. Niisiis tuleb vaidluse lahendamist alustada

§ 76lg 5 1.

lause põhiseaduspärasuse kontrollist. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et nimetatud vaidlusalune norm oli PS-ga kooskõlas. 10.

§ 76lg 5 1.

lause põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt leida riivatud põhiõigused. Õigus lisatasule kui osale palgast ja kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (PS § 32). Omandipõhiõiguse riive sõltub aga sellest, kas apellantidel oli kunagi tekkinud õiguspärane ootus 15%-lisele lisatasule piiranguteta. Kuna

§ 76

lg 5 piirangud kehtisid alates

jõustumisest 29.07.2002, ei ole selle seaduse kehtivuse ajal saanud kohtunikel kunagi olla õigustatud lootust, et 15-aastase teenistusstaaži täitumisel hakkavad nad saama 15%-list lisatasu igasuguste piiranguteta. Seepärast ei saa

§ 76lg 5 1.

lause riivata apellantide omandipõhiõigust. 11. Apellandid on seisukohal, et

§ 76lg 5 1.

lause riivab nende PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrduspõhiõigust, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning et kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12 lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida apellantidega sarnases olukorras olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse neid halvemini (Riigikohtu üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 69). 12. Halduskohus on põhjendatult võrrelnud apellante kui 15-aastase tööstaažiga esimese astme kohtunikke 15-aastase tööstaažiga ringkonnakohtunikega, sest nende ühisosaks on see, et mõlemad omasid

§ 76

lg-st 1 tulenevalt õigust 15%-lisele lisatasule ning seda sõltumatult nende töö sisust või vastutuse ulatusest esimese või teise astme kohtunikuna. Erinevus seisnes üksnes selles, et NRAPS palgaregulatsioonist tulenevalt koosmõjus

§ 76lg 5 1.

lausega said ringkonnakohtunikud 15%-list lisatasu, kuid esimese astme kohtunikud 12,5%-list lisatasu. Kuna apellandid said 2,5% lisatasu vähem kui sama staažiga ringkonnakohtunikud, koheldi neid halvemini kui võrreldavat gruppi. Järelikult on tegu võrdsuspõhiõiguse riivega. 13. Järgmiseks tuleb analüüsida, kas apellantide võrdsuspõhiõiguse riivel on olnud legitiimne eesmärk. Halduskohus on korrektselt tuvastanud eesmärgi, miks § 76 lg 5

eelnõusse lisati. Halduskohus on õigesti leidnud, et asjaolust, et andmed

§ 76

lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu põhjenduse ja eesmärgi kohta

eelnõu seletuskirjas (vaidlusalune säte lisati eelnõusse Riigikogu menetluse käigus) ja stenogrammis puuduvad, ei saa järeldada eelnõu muudatuse eesmärgitust. Justiitsministeeriumi poolt välja toodud

§ 76lg 5 1.

lause piirangu eesmärgi - tagada kohtunike palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus - saab välja lugeda Riigikogu põhiseaduskomisjonis

eelnõu § 76 muutmise ümber toimunud aruteludest (vt 26.03.2002.a istungi protokoll nr 177/246 ja 13.06.2002.a istungi protokoll nr 201/273; III kd, tl 143, 159), ehkki 8

§ 76lg 5 1.

lause sõnastust ja toimunud arutelusid vaadeldes saab jõuda järelduseni, et muudatusettepaneku eesmärk oli mitte võrdsustada I ja II astme kohtuniku palka ja säilitada palgakasvu tendents, kus kohtuastme vahetusega karjääriredelil kasvab ka palk. Sellest eesmärgist on loogiliselt tuletatav ka eelnõumuudatuse nö kaugem mõju, milleks ongi sellise palgasüsteemi kaudu kohtusüsteemisisese karjääritegemise soodustamine. Kui mõelda vastupidise situatsiooni peale, kus I ja II astme kohtunike palgad oleksid võrdsed või esimese astme omad isegi kõrgemad kui teises astmes, siis kindlasti ei saa väita, et selline olukord soosiks või mõjutaks kohtunikke asuma esimesest astmest tööle teise astmesse. II astme kohtuniku palk oli suurem kui I astme kohtuniku palk ning nii oli palganumbri suurusega samas proportsioonis suurem ka 15%-line lisatasu. Võttes arvesse lisaks, et sama teenistusstaaži puhul suurendas palga ja lisatasu üldsumma diferentseeritust I ja II astme kohtuniku puhul

§ 75

lg 6 piirang, saab lugeda palgasammu kasvu I astmest II asumisel oluliseks ja karjäärimuudatust soosivaks. Asjakohatud on siinjuures apellantide väited sellest, et Eesti kohtusüsteem on avatud nö uutele tulijatele ega soosi süsteemisisest karjääritegemise võimalust. Asjaolu, et II astme kohtunikuks võib kandideerida ka tunnustatud ja kogenud jurist, kes ei ole kohtunik, ei välista I astme kohtuniku võimalust samale ametikohale kandideerida. Palgahierarhia peakski kõrgema palga kaudu motiveerima ka I astme kohtunikke süsteemisiseselt edasi liikuma. Asjasse puutumatu on ka apellantide väide, mis seondub võimalusega kaasata I astme kohtunikke ringkonnakohtu töösse – see väide ei ole kuidagi seotud kohtunikele tööstaaži eest makstavate lisatasudega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse tagamine on legitiimne eesmärk apellantide võrdsuspõhiõiguse riivamiseks ning seega PS-ga kooskõlas.

1. Eelmises punktis käsitletule lisandub riigieelarveliste vahendite efektiivse ja säästliku kasutamise tagamise eesmärk. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-4-1-1-14 asunud seisukohale, et riik peab kulutama säästlikult, et rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral (p 112). Riigi kulutuste säästlikkust on Riigikohus mitmetes asjades pidanud põhiseadusega kooskõlas olevaks eesmärgiks (näiteks üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 77). Järelikult on eesmärk kasutada riigi raha säästlikult legitiimne eesmärk PS § 12 lg-s 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riiveks ning selle eesmärgi saavutamisega ei ole kooskõlas apellantide viited seadusandja võimalusele tõsta I astme kohtunike lisatasu piirangu asemel hoopis ringkonnakohtunike palka.
2. Järgmiseks tuleks ringkonnakohtul hinnata riive proportsionaalsust legitiimsete eesmärkide suhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga riive proportsionaalsuse kohta ega hakka seda üle kordama, vaid lisab täienduseks järgmist. Seadusandja on väljaspool PS-s ette nähtud kohustuslikku abi (PS § 28) vaba otsustama, milliseid sotsiaalseid tagatisi luua. Samamoodi on seadusandjal lai sotsiaalpoliitiline kaalutlusruum otsustamaks, millist palgasüsteemi - kas karjäärisüsteemi või pikaajalist nö astmetruudust või kombineeritult mõlemat soosivat konkreetsel ajaperioodil ning kohtusüsteemi arengut silmas pidades eelistada. Vaidlusaluse sätte sisseviimisel

eelnõusse valiti kombineeritud palga ja lisatasude mudel, mis ei riivanud pikaaegsete I astme kohtunike võrdsuspõhiõigust ebaproportsionaalselt. Tähele tuleb panna, et sellise palga- ja lisatasude süsteemiga ei 9

eelnõus 649 SE), ei ole kohtule hinnangu andmisel siduv. Määrav on, et vaatamata oma arvamusele, et

§ 76

lg 5 võib olla PS-ga vastuolus, ei algatanud õiguskantsler ometi põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust Riigikohtus. 17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellantide võimalikud menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Justiitsministeerium ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad ka vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe 10