← Eesti

3-13-1189/55

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 41§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 04.11.2015, Tallinn Haldusasja number 3-13-1189 Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

3-13-1189 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Loksa linnalehe „Loksa Elu“
  2. aasta juunikuu väljaandes avaldati teade/artikkel pealkirjaga „Riigikohus ei võtnud Oleg Gogini kassatsioonkaebust menetlusse“. Artiklis viidati 12.01.2007 TV3 Seitsmestes Uudistes Loksa linnapea Helle Lootsmanniga tehtud intervjuule ja artikli venekeelses tekstis sisaldusid muu hulgas järgmised laused: „Asi on selles, et valimiskomisjoni esimees, uus jurist TM lindistas eile politseile eelnevalt teada andes tema kui ametniku äraostmise katse. Altkäemaksu pakkus Oleg Gogin.“ (tl 5-6, 18 pöördel, 30, 67).
  3. Oleg Gogin esitas 03.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 10.09.2014, 12.09.2014 ja 18.09.2014), milles palus tunnistada õigusvastaseks Loksa linna toiming, mis seisnes ajalehe „Loksa Elu“
  4. a juunikuu numbris kaebajat puudutava teate avaldamises, ning mõista Loksa linnalt välja kaebajale tekitatud moraalse kahju hüvitis kohtu äranägemisel määratud suuruses. Kaebaja sai aprillis
  5. a teada, et Loksa linn avaldas juunis
  6. a Loksa linna ametlikus väljaandes „Loksa Elu“ teate „Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse“, mille on allkirjastanud Loksa linnavolikogu esimees RH (avalikustatud internetaadressil http://www.loksa.ee/public/files/1-9%20vene.pdf). Teates avaldati, et Loksa linnapea H. Lootsmann teatas TV 3 teleuudistes, et O. Gogin pakkus Loksa linna ametnikule TM-le altkäemaksu. Loksa linna teade on õigusvastane, sest teates levitati O. Gogini kohta ebaseaduslikult ja teadlikult halvustavaid ja tõele mittevastavaid andmeid, justkui oleks ta Loksa linna ametnikule altkäemaksu pakkunud. Kaebaja kohta avaldatud informatsioon ei vasta tegelikkusele ja kahjustab tema mainet, teotab au ja väärikust, kuna teatest saab igaüks teha järelduse, et O. Gogin tahtis toime panna kuriteo, pakkudes ametnikule altkäemaksu. Teate avaldamisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju. Alates juunist 2010 kuni käesoleva ajani on „Loksa Elu“ internetiversioon koos teatega kättesaadav kõikidele interneti kasutajatele. Seega kahju tekitamine jätkub. O. Gogin esitas linnapea vastu Harju Maakohtusse hagiavalduse, nõudes avaldatud informatsiooni ümberlükkamist. Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus jätsid O. Gogini hagi rahuldamata, Riigikohus kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Vastustaja väide, et teade on väärtushinnang, mitte faktiväide, ei ole õige. Lause „Oleg Gogin pakkus Loksa linna ametnikule TM-le altkäemaksu“ on faktiväide. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja pakkus ametnikule altkäemaksu. Põhja Politseiprefektuuri 19.01.2007 teatisega kriminaalmenetluse mittealustamise kohta teatati Loksa Linnavalitsusele, et O. Gogini 11.01.2007 vestluses ametnik TM-ga puuduvad kuriteo tunnused. Seega oli Loksa linn teadlik, et O. Gogini vestluses ametnik TM-ga puuduvad kuriteo tunnused. H. Lootsmann ei ole öelnud 12.01.2007 TV3 uudistes, et O. Gogin pakkus altkäemaksu. See on Loksa linna oma2

(9)3-13-1189 poolne täiendus. Loksa linn avaldas vale täienduse pahatahtlikult selleks, et kahjustada kaebaja mainet. Tegemist on Loksa linna ametliku teatega, kuna „Loksa Elu“ on Loksa linna väljaanne (väljaandjaks on Loksa Linnavalitsus) ning Loksa linna teate allkirjastas Loksa Linnavolikogu esimees RH. Kõik vastustaja esitatud faktilised asjaolud on paljasõnalised ja tõendamata ning need tuleb jätta arvestamata. Tõele ei vasta vastustaja väide, et nii vana artikkel ei ole enam internetist kättesaadav. Tegelikkusele ei vasta vastustaja väide, et samadel asjaoludel on kaebaja juba ühel korral tsiviilkohtumenetluses üritanud kahju hüvitamist nõuda (tsiviilasi nr 2-07-1729). Vastustaja väide, et tsiviilasjas nr 2-07-1729 menetleti samu asjaolusid, ei vasta tegelikkusele. 3. Loksa linn vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta või alternatiivselt rahuldada kaebus osaliselt, jättes kaebuse rahuldamata osas, millega nõutakse mittevaralise kahju hüvitamist. Artikli avaldamine ei olnud õigusvastane ja selles sisalduv ei riku kaebaja õigusi, mistõttu puudub ka põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja kaebaja väidetava õiguste rikkumise vahel. Käesoleva kaebusega sisuliselt identse hagi H. Lootsmanni vastu ebaõigete andmete ümber lükkamiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-07-1729) on kaebaja juba korra esitanud. Harju Maakohus asus seisukohale, et kaebaja ei saa nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna tegemist oli väärtushinnanguga ja selline informatsioon ei sisalda andmeid. Samuti leidis kohus, et H. Lootsmanni väited ei olnud ebakohased väärtushinnangud. Ka käesolevas vaidluses leiab kaebaja, et vastustaja on tema õigusi rikkunud, kuna artiklis on viidatud samale juhtumile. Sisuliselt on tegemist samasisuliste väärtushinnangutega, erinev on üksnes nende avaldamise koht. Olukorras, kus tsiviilkohtumenetluses on täpselt samasisulise asjaga tegelenud kolm kohtuastet ja leidnud, et kaebaja õigusi ei ole rikutud, ei saa halduskohtumenetluses asuda teistsugusele seisukohale. Asjas puudub mittevaraline kahju, mida hüvitada. Kaebaja on ise oma tegevusega põhjustanud sellise õiguspärase väärtushinnangu avaldamise, mistõttu ei ole kaebajale mingit õigusvastast ja süülist kahju tekitatud. Kaebaja poolt väljatoodud väärtushinnangute avaldamine tuleks lugeda õiguspäraseks ka juhul, kui kohus leiaks, et kaebaja kohta avaldatud väärtushinnangud on ebakohased. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 3 kohaselt ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. VÕS § 1046 lg 2 kohaselt ei ole ebakohase väärtushinnangu avaldamise läbi toimunud isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Vastustajal oli väärtushinnangute avaldamiseks õigustatud huvi, kuna avalikkusele on oluline anda informatsiooni selle kohta, mis Loksa linnas toimub. Väärtushinnangu asjakohasus on kohtumenetluses kinnitust leidnud. Arvestada tuleb ka sellega, et artikkel on avaldatud enam kui kolm aastat tagasi. Kui artikkel oleks mõjutanud isikute arvamust kaebajast, oleks ta saanud artikli olemasolust teada juba varem kui kolm aastat pärast artikli ilmumist. Lisaks on kaebaja avaliku elu tegelane, millest tulenevalt peab ta taluma oma tegevuse suhtes avaldatud kriitikat enam kui mistahes tavaline isik. Kaebaja pole tõendanud, et vaidlusaluses artiklis sisalduvad ja tema poolt vaidlustatud andmed on ebaõiged ja tema au eriti teotavad, mistõttu on mittevaralise kahju nõue alusetu ja paljasõnaline. Isegi juhul, kui riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 2 sätestatud eeldused oleks täidetud, ei oleks rikkumise heastamiseks vajalik kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. 3
(9)3-13-1189 Vaidlusalune teade on sisuliselt refereering TV3 uudistest ning see sisaldab tsitaati H. Lootsmanni intervjuust. Tegemist ei olnud uue väite või asjaoluga või Loksa linna seisukohaga, vaid H. Lootsmanni öeldud sõnadega, mis on vastavalt uudistes öeldule lehes kirja pandud. Loksa linn ei ole vaidlusaluses artiklis väljendanud seisukohta küsimuses, kas kaebaja andis või ei andnud altkäemaksu. Artikli eesmärk oli üksnes kirjeldada uudistes öeldut. Vastustaja ei saa ise muuta H. Lootsmanni poolt intervjuus antud ütlusi ja kajastada avalikkusele väärinformatsiooni. Kaebaja väide, et vaidlusalune ajaleheartikkel on kõigile kättesaadav, ei vasta tõele, kuna tegelikkuses ei ole nii vana artikkel enam internetist kättesaadav.
  1. Tallinna Halduskohus tunnistas 31.10.2014 otsusega õigusvastaseks Loksa linna toimingu – Loksa linnalehe „Loksa Elu“
  2. a juunikuu venekeelses väljaandes avaldatud artiklis „Riigikohus ei võtnud Oleg Gogini kassatsioonkaebust menetlusse“ valeväite „Altkäemaksu pakkus Oleg Gogin“ esitamise (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata O. Gogini nõude mõista Loksa linnalt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel määratud suuruses (resolutsiooni p 2); mõistis Loksa linnalt O. Goginile välja tema kantud menetluskulude katteks 1130 eurot (resolutsiooni p 3) ning jättis O. Gogini ülejäänud menetluskulud ja Loksa linna menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). Vaidlus puudub selles, et vaidlusaluses artiklis kajastatud endise Loksa linnapea H. Lootsmanni intervjuus 12.01.2007 TV3 Seitsmestes Uudistes ütles H. Lootsmann järgmist: „Asi on selles, et valimiskomisjoni esimees, uus jurist TM lindistas eile politseile eelnevalt teada antuna, kuidas seda öelda, äraostmiskatse, kus teda kui ametnikku taheti ära osta. Äraostja oli Oleg Gogin.“ Samuti ei ole vaidlust selles, et O. Gogini hagi H. Lootsmanni vastu ebaõigete andmete ümber lükkamiseks ja moraalse kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-07-1729) jäeti Harju Maakohtus ja Tallinna Ringkonnakohtus rahuldamata ning Riigikohus O. Gogini kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud. Sealjuures asus Harju Maakohus 30.09.2008 otsuses seisukohale, et kaebaja ei saa nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna tegemist oli väärtushinnanguga ja selline informatsioon ei sisalda andmeid. Samuti leidis kohus, et H. Lootsmanni väited ei olnud ebakohased väärtushinnangud. Seega, kui Loksa linn oleks ajalehe „Loksa Elu“ vaidlusaluses venekeelses artiklis tsiteerinud õigesti H. Lootsmanni sõnu, ei saaks olla tegemist õigusvastase toiminguga, mis võiks kahjustada kaebaja mainet ja/või teotada tema au ja väärikust. Kohaliku omavalitsuse tegevuse üks põhimõtteid on tegevuse avalikkus, mis tähendab ka vastava linna või valla elanike teavitamist olulistest, avalikkust huvitavatest asjaoludest. Olukorras, kus O. Gogini (kes on olnud ka vallavolikogu esimees) ja Loksa linna vahel on olnud arvukalt kohtuvaidlusi ning antud juhul oli kaebaja süüdistanud linnapead teleesinemises valeandmete esitamises, oli põhjendatud valla ajalehes vallaelanike informeerimine, kuidas kulgesid ja lõppesid konkreetsed kohtuvaidlused, sh nimetatud hagiasi H. Lootsmanni vastu. Kohus eeldab, et kuivõrd kohaliku omavalitsuse asjaajamise keel on eesti keel ja ajalehe „Loksa Elu“ uudiste leheküljel avaldatud artikli allkirjastas Loksa Linnavolikogu esimees RH, siis on artikkel algselt koostatud eesti keeles. Kohtule nimetatud algteksti esitatud ei ole. Küll on aga kohtu käsutuses koopia eestikeelse ajalehe „Loksa Elu“ artiklist „Oleg Gogin kaotas ka ringkonnakohtus“, kus on tsiteeritud H. Lootsmanni intervjuu viimast lauset õigesti – „Äraostja oli Oleg Gogin“ (tl 120). Samas vastutust kannab ikkagi Loksa linn, sest ajalehe väljaandja on Loksa Linnavalitsus. Samuti ei saa olla kahtlust, et venekeelses tekstis öeldu tähendab altkäemaksu andmist (kuigi eelnevas lauses on räägitud ka äraostmiskatsest) ja H. Lootsmann ei ole väitnud, et O. Gogin oleks altkäemaksu pakkunud. Kui „äraostmine“ on kõnekeelne termin ja väärtushinnang, siis „altkäemaks“ on konkreetne juriidiline termin ning selle andmine/lubamine/pakkumine on karistusseadustiku järgi kvalifitseeritav süütegu. Kui artiklis väidetakse, et „Altkäemaksu pakkus Oleg Gogin“, siis ei ole enam tegemist väärtushinnanguga, 4
(9)3-13-1189 vaid konkreetse fakti esitamisega. PS § 22 lg 1 järgi kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Et kaebajat ei ole altkäemaksu andmises/pakkumises või selle katses süüdi mõistetud (keeldutud on ka kriminaalmenetluse alustamisest pistise andmist käsitleva paragrahvi alusel, tl 95), on tegemist valeväitega/valeandmete esitamisega ja järelikult ka vastustaja õigusvastase toiminguga. Kuivõrd niisugune valeväide esitati vallaelanike seas levitatavas ajalehes ja interneti väljaandes, oli ajaleht kättesaadav ka laiemale avalikkusele, siis on kahtlemata valeväite esitamine iseenesest juba O. Gogini subjektiivseid õigusi rikkuv ja tema mainet kahjustada võiv. Lisaks tuvastas kohus kohtuistungil, et kõnealune artikkel on internetist siiani kättesaadav. Vaatamata eeltoodule ei ole põhjendatud vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine. Riigikohus on korduvalt sedastanud, et põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga alati kaasa tuua kahju hüvitamist rahas. See oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt nt Riigikohtu 20.10.2011 määrus nr 3-3-1-43-11 (p 18), 11.12.2009 otsus nr 3-3-1-80-09 (p 12), 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-44-06 (p 14)). Kaebaja ei ole tõendanud, et rikkumine oleks olnud niivõrd intensiivne (raske), et selle hüvitamine oleks vajalik rahas. Kaebaja väited tema maine olulisest kahjustamisest on paljasõnalised ning objektiivsed asjaolud ei kinnita seda samuti. Kaebaja väitel sai ta
  1. a juunis avaldatud teatest teada
  2. a aprillis. Kohtusse pöördus kaebaja alles 03.06.2013, s.t 3 aastat pärast artikli ilmumist. Kuni artiklist väidetava teadasaamiseni ei olnud artikkel seega kaebajale mingit tuntavat negatiivset mõju avaldanud, vastasel korral oleks ta sellest varem teada saanud. Loogiline on, et just ilmumise järgselt oleks pidanud artikli võimalik negatiivne mõju kaebajani jõudma. Et see nii ei olnud ja kaebaja sai sellest teada ligi kolme aasta möödudes, siis ainuüksi see asjaolu kinnitab, et intensiivset au ja väärikuse riivet ei ole olnud. Ka nn äraostja kuulsus ei ole oluliselt meeldivam kui nn altkäemaksuandja kuulsus. Kõnekas on ka fakt, et pärast tema kohta käivast artiklist ja selles sisalduvast valeväitest teadasaamist ei pöördunud kaebaja koheselt Loksa linna poole kohustamisnõudega (kõrvaldada eksitav artikkel internetist, esitada õiendus vms). Kohtuistungil esitatud väide, et O. Gogin palus artikli kustutada, aga sellest keelduti, on paljasõnaline. Kohtule pole esitatud ei vastavat pöördumist ega keeldumist, samuti pole algses kaebuses niisugustele asjaoludele isegi viidatud. Ka kohtule ei ole sellekohaseid nõudeid esitatud. Seega ei ole kaebaja olnud tegelikult huvitatud oma õiguste (maine) kiirest taastamisest, naturaalrestitutsiooni kohaldamisest, vaid on asunud kohe rahalist hüvitist taotlema. RVastS § 7 lg 1 näeb rahalise hüvitise ette üksnes siis, kui muud võimalused on ammendunud. Toodud asjaoludel on artiklis esitatud valeväitega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks käesoleva kohtuotsusega Loksa linna toimingu õigusvastasuse tuvastamine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. Oleg Gogin palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 ja teha selles osas uus otsus, millega mõista vastustajalt välja kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel määratud suuruses. Samuti palub apellant tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles kohus jättis kaebaja ülejäänud menetluskulud tema enda kanda ning teha uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja tema kantud menetluskulude katteks täiendavalt 1270 eurot. Kohtuotsus on vastuoluline. Kuna kaebaja palus kohtul otsustada hüvitise väljamõistmine kohtu äranägemisel, siis on nii hüvitise väljamõistmine kui ka selle välja mõistmata jätmine 5
(9)3-13-1189 nõude rahuldamine. Seega kohus tegelikult rahuldas kaebaja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, kuna leidis oma äranägemisel, et hüvitist pole vaja välja mõista. Seetõttu on ebaõige otsuse resolutsioon jätta kaebaja nõue rahuldamata. Resolutsioon oleks pidanud olema sõnastatud „Mitte mõista Loksa linnalt välja kaebajale tekitatud moraalse kahju hüvitis“. Kaebaja nõude rahuldamist tõendab ka see, et kohus pidas mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks viisiks Loksa linna toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Kohus leidis otsuses, et teate avaldamine on õigusvastane ja sellega on kahjustatud kaebaja mainet. Seega on kaebajal õigus saada mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kaebaja peab moraalse kahju hüvitamiseks tõendama tema mainele kahju tekitamise intensiivsust, kahju olemasolu ja selle suurust (vt Riigikohtu 17.10.2001 otsus nr 3-2-1-105-01). Samuti on ebaõige kohtu seisukoht, et moraalse kahju hüvitamiseks pidi kaebaja eelnevalt pöörduma vastustaja poole kohustamisnõudega. Riigikohus leidis 11.10.2006 otsuses nr 3-3-1-71-06, et isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Ebaõige on ka kohtu seisukoht, et kaebajal tekib kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles pärast teiste õiguskaitsevahendite ammendumist ning kui taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis- ja kohustamiskaebuste kaudu. Teade on internetis avalikult kättesaadav ning vastustaja toimingut ei ole võimalik tagasi pöörata ja tühistada. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et Loksa linna õigusvastase toiminguga kaebajale moraalse kahju tekitamine on hüvitatud kohtuotsuses Loksa linna toimingu õigusvastasuse tuvastamisega. Kohus tuvastas, et teate avaldamine on õigusvastane ja sellega on tekitatud kaebajale mittevaraline kahju. Kohus oleks pidanud tulenevalt VÕS § 134 lg-st 2 määrama kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks mõistliku rahasumma. Kohtuotsus on ebaõiglane. Kohtumenetlus kestis ebamõistlikult kaua (ligi 1,5 a). Menetluskulude osaliselt kaebaja kanda jätmisega kohus sisuliselt karistas kaebajat ning kaebajale tekitatud kahju suurenes veelgi. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata vastustaja tegevuse, teate avaldamise asjaolud ja ajalise kestvuse: teates on kirjas, et kaebaja pakkus altkäemaksu, millest lugeja järeldab, et see on tõendatud fakt; teade kahjustab olulisel määral kaebaja mainet; vastustaja oli teadlik, et teates avaldatu on vale, seega tema tegevus oli pahatahtlik; teade on alates 2010. aastast internetis piiramatule arvule inimestele kättesaadav ning paberkandjal on teadet levitatud Loksa linnas; Loksa linn on seisukohal, et teade on õige ega soovinud viga parandada. 6. Loksa linn palub vastuapellatsioonkaebuses ja vastuses apellatsioonkaebusele tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus tunnistas õigusvastaseks Loksa linna toimingu (resolutsiooni p 1), jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kaebaja ja vastustaja menetluskulud kaebaja kanda. Kohus on ekslikult tõlgendanud artikli venekeelseid lauseid ning jõudnud valele järeldusele. Artikkel on suunatud eelkõige Loksa linna elanikele, kellel ei ole õigusalast haridust. Tavainimene ei erista sõnu „äraostja“ ja „altkäemaksu andja“. Ajakirjanduses kasutatuna on tegemist sisuliselt sarnaste väärtushinnangutega, mis on mõlemad negatiivse varjundiga ja olid mõistlikult kohased. Põhjendatud ei ole artiklist ühe lause või sõna eraldamine ja selle eraldi analüüsimine, artiklit tuleb lugeda tervikuna. Artiklis esitati kaks lauset: „Asi on selles, et valimiskomisjoni esimees uus jurist TM lindistas eile politseile eelnevalt teada antuna tema kui ametniku äraostmiskatse. Altkäemaksu pakkus Oleg Gogin“. Nendest teine lause täpsustab esimest ehk äraostmiskatsega seonduvat. Artiklist ei saa teha järeldust, et kaebaja on andnud altkäemaksu karistusseadustiku tähenduses. Arvesse tuleb võtta ka seda, et artikkel ja sõna „äraostja“ on vene keeles. „Äraostja“ on kõnekeele väljend ning seda on väga keeruline vene keelde tõlkida, sest sõnale ei ole täpset venekeelset vastet. Seetõttu asendati sõna selle tähen6
(9)3-13-1189 dusega kõige sarnasema sõnaga. Artikli äraostmisega seonduv informatsioon on väärtushinnang ning mõistlikult kohane. Seega on tegemist õiguspärase informatsiooniga. Kaebaja mittevaralise kahju nõue ei ole põhjendatud juba ainuüksi seetõttu, et kaebaja kohta ei ole õigusvastaseid väiteid esitatud. Kui kohus siiski leiab, et vastustaja tegevus oli õigusvastane, siis ei ole kahju hüvitamine põhjendatud. Kaebajale ei ole kahju tekitatud. Kaebaja on pigem ise oma tegevuse ja käitumisega mõjutanud avalikkuse hoiakut negatiivses suunas. Vastustaja ei ole süüliselt kaebaja õigusi rikkunud. Isegi kui lugeda tõlge ebatäpseks, ei ole artiklit avaldatud eesmärgiga rikkuda süüliselt kaebaja õigusi. Tõlge tehti selliselt, et see annaks võimalikult täpselt edasi intervjuu mõtte. Mittevaralise kahju hüvitamine rahas ei ole põhjendatud. Väidetavat kahju on võimalik kõrvaldada RVastS §-des 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju hüvitamine on kahju hüvitamise erivorm, mis kuuluv hüvitamisele vaid erandjuhtudel. Seetõttu on põhjendatud ka kohtu seisukoht, et kohus peab esmalt tuvastama riive intensiivsuse ja seejärel otsustama, kas mittevaralise kahju hüvitamine on vajalik. Kaebaja on avaliku elu tegelane ning peab taluma oma tegevuse suhtes avaldatud kriitikat enam kui tavaline isik. Kaebaja ei ole tõendanud, et artiklis sisalduvad ja vaidlustatud andmed on tema au eriti teotavad, mistõttu on mittevaralise kahju nõue alusetu. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Arvesse tuleks võtta ka vastustaja süü vormi ja raskust ning seda, et artikkel avaldati enam kui kolm aastat tagasi. Samuti ei ole artikkel veebilehel enam kättesaadav.
  1. Oleg Gogin palub jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb enda kõigi varasemate seisukohtade juurde. Lause „Altkäemaksu pakkus Oleg Gogin“ on faktiväide, mitte väärtushinnang. Vastustaja ei ole tõendanud, et O. Gogin pakkus altkäemaksu, seega väide ei vasta tegelikkusele ja vastustaja toiming on õigusvastane. Ebaõige on vastustaja väide, et artikkel ei ole internetiväljaandes kättesaadav. Loksa linn ei ole artiklit siiani kustutanud. Kaebaja näitas artiklit ka halduskohtu istungil arvutist ning see on fikseeritud istungiprotokollis. Põhjendamata ja tõendamata on vastustaja väide, et sõnadel „äraostmine“ ja „altkäemaksu lubamine“ on vene keeles üks ja sama tähendus. Tähtsust ei omagi seletused, kuidas peab olema sõna „äraostmine“ vene keelde tõlgitud. Tähtis on see, et vene keeles teatati, et „Altkäemaksu pakkus Oleg Gogin“ ja venekeelne lugeja saab sellest aru just nii, nagu on vene keeles kirjas. Väljaandes ei ole kirjas, et tegemist on tõlkega. Kuna väljaandjaks on Loksa Linnavalitsus, siis Loksa linn vastutab selle eest, et venekeelne tekst oleks seaduslik ja õige. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
  2. Vstustaja vastuapellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata ja kaebaja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhiseisukohtadega, et vaidlustatud toiming oli õigusvastane ning kaebajale põhjustati sellega mittevaraline kahju. Halduskohus on otsust selles osas piisavalt põhjendanud ega ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Vastustaja vastuapellatsioonkaebus ei sisalda väiteid, mida halduskohus ei oleks juba piisava põhjalikkusega käsitlenud. Halduskohtu sellekohaste põhjendustega nõustudes ei pea ringkonnakohus

§ 201lg-le 4 tuginedes vajalikuks otsuse põhjendusi korrata. 7

(9)3-13-1189 10. Kaebaja apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus põhjendatuks osas, milles palutakse uue otsusega mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju eest rahaline hüvitis. Iga põhiõiguste rikkumine ei pruugi kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas kohtu hinnangust rikkumise raskusele. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et õigustaks RVastS § 9 lg 2 kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kaebaja seisukohta, et vastustaja süü vormiks oli tahtlus, ringkonnakohus ei jaga. 12.

§ 41

lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

  1. Halduskohus luges praegusel juhul mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetuks, kuid pidas hüvitise väljamõistmise asemel kaebaja rikutud õiguste heastamise kohaseks alternatiiviks kohtuotsuse resolutsioonis tuvastada kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse. Sellega tuleb lugeda tuvastamisnõue täielikult rahuldatuks ning hüvitamisnõue osaliselt rahuldatuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-3-12, p 46). Halduskohus on seega ebaõigesti jätnud otsuse resolutsiooni p-ga 2 hüvitamisnõude rahuldamata. Sel põhjusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i
  2. Ringkonnakohtul ei ole vaja teha nimetatud osas uut otsust, sest muu hulgas hüvitamisnõude osaline rahuldamine kajastub juba halduskohtu otsuse resolutsiooni p-s 1, millega kohus tuvastas kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse. II
  3. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja esimese astme menetluskulude jaotamisega halduskohtu otsuses märgitud viisil.
  4. Kaebaja kandis esimese astme kohtus menetluskulu kokku 2400 eurot, sh riigilõiv 275 eurot (kaebuse esitamisel 250 eurot ja määruskaebuse esitamisel 15 eurot) ning esindaja kulu 2135 eurot. Vaatamata vastustaja vastuväitele (vastustaja hinnangul oli mõistlik kulu 1000 eurot), ei pidanud halduskohus õigeks kaebaja esindaja kulu

§ 108lg 6 alusel vähendada ning sellega ringkonnakohus nõustub.

Kohus mõistis otsuse resolutsiooni p-ga 3 kaebaja kantud menetluskuludest vastustajalt välja 1130 eurot (sh riigilõiv 15 eurot tuvastamisnõude ja 15 eurot määruskaebuse eest ning esindaja kulu 1100 eurot). 1130 eurot ületavas osas jättis kohus kaebaja menetluskulud otsuse resolutsiooni p-ga 4 kaebaja enda kanda. Sellist menetluskulude jaotust põhjendas kohus viitega

§ 108

lg-le 2 (kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega) ning asjaoluga, et kahju hüvitamise nõude osas jääb kaebus rahuldamata. 16. Nagu ringkonnakohus eespool märkis, ei ole hüvitise väljamõistmise asemel kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse tuvastamise korral tegemist olukorraga, kus hüvitamisnõue jääb rahuldamata, vaid hüvitamisnõude osalise rahuldamisega. Lisaks on Riigikohus pidanud õiglaseks vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmist täies ulatuses, kui mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmise eeldused on asjas täidetud, kuid hüvitis jääb välja mõistmata õiguste rikkumise vähese raskuse tõttu (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-3-12, p 49). Kohtupraktikat arvestades tuleb kaebaja esimese astme kulud mõista vastustajalt välja täies ulatuses. Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni p-i 3 ning resolutsiooni p-i 4 osas, millega jäeti kaebaja menetluskulu 1130 eurot ületavas osas tema enda kanda. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse ning mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese astme menetluskulu 2400 eurot täies ulatuses. 8

(9)3-13-1189 17. Kaebaja õigus menetluskulu hüvitamisele täies ulatuses tähendab ühtlasi seda, et vastustaja esimese astme kulu jääb täies ulatuses vastustaja enda kanda, sõltumata hüvitamiskaebuse osalisest rahuldamisest ning sellest, kas hinnata vastustaja poolt välise õigusabi kasutamine praeguses asjas vajalikuks ja põhjendatud kuluks

§ 108lg 6 mõttes või mitte.

Halduskohus jättis lõpptulemusena otsuse resolutsiooni p-ga 4 Loksa linna esimese astme menetluskulu (2574 eurot) õigesti vastustaja enda kanda ning selles osas jääb halduskohtu otsus muutmata. III 18. Jagamist vajavad ka apellatsioonimenetluse kulud.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 19. Kaebaja apellatsioonimenetluse kuludeks on riigilõiv 250 eurot ja esindaja kulu 1265 eurot, kokku 1515 eurot. Esindaja kulu kandmist tõendavad 09.10.2015 arve ja 09.10.2015 maksekorraldus. Kaebaja kulude näol on tegemist vajaliku ja põhjendatud kuluga

§ 108lg 6 mõttes.

Esindaja kulu suurus on osutatud teenuse mahtu arvestades põhjendatud.

  1. Vastustaja apellatsioonimenetluse kuludeks on riigilõiv 15 eurot ja esindaja kulu 1989 eurot, kokku 2004 eurot. Esindaja kulu kandmist tõendavad 31.10.2014, 31.12.2014, 31.01.2015 ja 14.10.2015 arved ning 19.11.2014, 21.01.2015, 23.02.2015 ja 14.10.2015 maksekorraldused. Esindaja kulu suurus on osutatud teenuse mahtu arvestades põhjendatud.
  2. Arvestades asjaolu, et vastustaja vastuapellatsioonkaebus on ühtlasi vastus kaebaja apellatsioonkaebusele ning vastuapellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad vastustaja apellatsiooniastme menetluskulud vastustaja enda kanda.
  3. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kaebaja ei saavuta apelleerimise põhieesmärki, sest kohtuotsuse resolutsiooni p-i 2 tühistamisele vaatamata ei tee ringkonnakohus uut otsust kaebaja soovitud rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Põhivaidluse osas ringkonnakohus halduskohtu otsust sisuliselt ei muuda ning kaebaja saavutab vaid menetluskulude väljamõistmise halduskohtu poolt rahuldamata jäetud osas. Menetluskulude jagamisel arvestab ringkonnakohus ka seda, et kui kaebaja oleks vaidlustanud kohtuotsust üksnes menetluskulude jagamise osas, oleks ta pidanud maksma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 250 euro asemel 15 eurot. Seega pole riigilõivu osas põhjendatud lähtuda apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsioonist ning riigilõiv tuleb vastustajal hüvitada kaebajale 15 euro ulatuses. Apellatsioonkaebuse rahuldatud osaks hindab ringkonnakohus 25% ning sellest lähtudes tuleb kaebaja teise astme esindaja kuludest vastustajal hüvitada 316,25 eurot. Kokku mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 331,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.