3-14-51175/54

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene

1. detsember 2015, Tartu 3-14-51175 Haldusasi Igor Karbi kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsus Igor Karbi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Igor Karp Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. detsembri
5. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
6. detsember
7. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Igor Karp viibis vahistatuna ja hiljem kinnipeetavana Tallinna Vanglas erinevatel ajavahemikel alates
9. a aprillist kuni
10. a oktoobrini, kokku 26 kuud. I. Karp esitas
11. aprillil 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluse põhjenduste kohaselt hoiti teda Tallinna Vanglas liiga kitsastes tingimustes, lisaks rikuti kaebaja õigusi ka muul moel. Tallinna Vangla jättis taotluse tähtaegselt lahendamata.
12. I. Karp esitas kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitis eelnevalt kirjeldatud kahju tekitamise eest. Hüvitist soovis kaebaja 500 eurot iga vanglas viibitud kuu eest.
13. Tartu Halduskohtu
14. detsembri
15. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 3.
16. Perioodi jaanuar-veebruar 2010 ning sellele eelnenud aja osas on kaebus esitatud tähtaja ületamisega ja selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kaebuses kirjeldatud kahjust pidi kaebaja aru saama vahetult kahju tekitamisest alates. 3.
17. Ülejäänud perioodil viibis kaebaja erinevates kambrites, mille põrandapind isiku kohta jäi vahemikku 2,63-8,80 m
18. Sellega oli kaebajale tagatud tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirjas (VSkE, justiitsministri
19. novembri
20. a määrus nr 72) § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind 2,5 ruutmeetrit. Riigikohus on leidnud, et selline põrandapind ei pruugi isiku õigusi rikkuda, õiguste rikkumine võib aset leida koostoimes teiste vangistustingimustega (RKHKo 3-4-1-9-14). 3.
21. Kaebaja oli
22. veebruarist 2012 kuni
23. septembrini 2012 ja
24. detsembrist 2012 kuni
25. oktoobrini 2013 Tallinna Vangla suletud osakonnas ning
26. septembrist 2012 kuni
27. novembrini 2012 avatud osakonnas, kus tal oli võimalik viibida alates äratusest kuni öörahuni väljaspool kambrit, kasutada korra nädalas spordisaali, osaled kambrivälistes tegevustes ning soovi korral igapäevaselt helistada. 3.
28. Dušši võimaldati kaebajale vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatule. Rikutud ei olnud ka tema õigust helistamisele. 3.
29. Vahistatuna hoiti kaebajat küll õigusaktidest tulenevalt lukustatud kambris, va üks tund jalutamiseks, kuid tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ning suhtlemisvõimalus lähedastega. 3.
30. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
31. I. Karp esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
32. Halduskohus kopeeris otsusesse Tallinna Vangla seisukohti ja ei ole uurinud asjas tähtsust omavaid asjaolusid. 4.
33. Kaebaja oli vaidlustanud oma vangistustingimusi nii kirjalikult kui suuliselt. Kohtusse hoidus ta pöördumast seetõttu, et talle oli väljastatud eksitav vangistusseadustik ja tal puudusid õigusteadmised. Viimane on samuti Tallinna Vangla süü, kuna vangla oli kohustatud teavitama kinnipeetavaid nende õigustest. 4.
34. Eesti on ratifitseerinud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni, millest tuleb lähtuda. Samuti tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadest, kes on kinnitanud, et Tallinna Vangla tingimused (ainuüksi kambrite ülerahvastatus) on vastuolus konventsiooni artikliga
36. Tallinna Vangla vastuses apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kaebaja ei ole ei suuliselt ega kirjalikult pöördunud vangla poole seoses kaebuses väidetud nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega. Vanglale teadaolevalt on kaebaja vaid ühel korral pöördunud justiitsministeeriumi poole seoses suvekuudel kambrites valitsenud palavuse ja niiskusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
37. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
38. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid seoses sellega, et halduskohus tagastas kaebuse osade perioodide osas seetõttu, et nende perioodide osas oli kaebaja ületanud nõude esitamise tähtaega. Samuti ei vaielda apellatsioonkaebuses vastu halduskohtu otsuse nendele põhjendustele, milles käsitati muid väidetavaid rikkumisi lisaks ebapiisavale põrandapinnale. 2 Halduskohus leidis, et neid väidetud rikkumisi ei ole aset leidnud. Apellatsioonkaebuses nende seisukohtade osas vastuväiteid ei esitata. Kuna apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et selles osas kohtuotsust ei vaidlustata, sedastab ringkonnakohus vaid, et nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega korda neid.
39. Ka ülejäänud osas on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Esiteks leiab ringkonnakohus, et kaebuse rahuldamata jätmise aluseks on juba riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatu, millest tuleneb, et kui isik ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju vältimiseks või ärahoidmiseks, siis ei ole isikul õigust kahju hüvitamisele. Kaebaja ei vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne, kui EIK tegi T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise. Alles pärast seda esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamine vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on küll väitnud, et ta on oma kinnipidamistingimusi vaidlustanud, kuid ühtegi tõendit selle kohta pole ta esitanud ega ka viidanud võimalusele nende tõendite hankimiseks. Seetõttu ei saa seda väidet lugeda usutavaks. Tallinna Vangla on kinnitanud, et kaebaja ei ole oma kinnipidamistingimusi vaidlustanud, v.a palavate ilmadega kambris olnud temperatuuriga seoses. See asjaolu ei ole aga käesolevas asjas kahju hüvitamise nõude aluseks. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist kokkuvõttes väga pika perioodi jooksul – tervikuna hõlmasid kaebuses välja toodud perioodid ajavahemiku aprillist 2008 kuni oktoobrini
40. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta rohkem kui viis aastat. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus jõudnud tõenäoliselt lõpliku tulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Kaebaja väide, et talle oli väljastatud eksitav vangistusseadustik ja et tal puudusid õigusteadmised, eeltoodut ei muuda. Ka õigusteadmisteta isikul on kohustus hoida ära kahju tekkimine või suurenemine ning selle võimaluse kasutamata jätmisel ei ole tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigust kahju hüvitamisele. Arvestades väidetavate kannatuste kestust – rohkem kui viis aastat, pidanuks ka õigusteadmisteta isik suutma selle aja jooksul jõudma arusaamisele oma 3 õiguste rikkumises ja nende kaitseks midagi ette võtma. Seoses väidetavate õigusteadmiste puudumisega on kõnekas aga ka fakt, et väidetud õigusteadmiste puudumine ei takistanud kaebajal hüvitisenõude esitamist üsna varsti pärast seda, kui EIK oli teinud talle sobiva lahendi T. Tunise kaebuse alusel. Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud, mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt.
41. Eelnev oleks ringkonnakohtu arvates juba iseseisvalt piisavaks aluseks kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmisele. Sellegipoolest nõustub ringkonnakohus ka ülejäänud halduskohtu põhjendustega. Halduskohus on põhjendatult leidnud viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele asjas nr 3-4-1-9-14, et ainuüksi 2,5 ruutmeetrine kambripind isiku kohta ei ole niivõrd intensiivne rikkumine, et tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja seega rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et kinnipeetavale ja vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja et inimväärikuse alandamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44). Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja muid kinnipidamisasutuses viibimisega kaasnevaid õigusi vahistatuna ei olnud rikutud ning tema suhtes oli toimitud õiguspäraselt. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja sisuliselt neile halduskohtu otsuses esitatud seisukohtadele vastu vaielnud. Ehkki apellatsioonkaebuse täienduses väidab kaebaja, et kambrid olid niisked, sealsed metallelemendid roostes ja kambrites palju hiiri ja sitikaid, on need väited esitatud esmakordselt alles apellatsioonimenetluses. Neid ei ole esitatud halduskohtus ega kohustuslikus kohtueelses menetluses, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta. Vangla on viidanud veel täiendavatele hüvedele, mida isikutele võimaldati (vt vangla vastust kaebusele, mh võimaldati nt suvisel perioodil 2 jalutuskäiku, vt tl 51p-52). Seega ei ole kogumis võimalik rääkida kaebaja õiguste rikkumisest ning väärikuse alandamisest ja vastavalt on halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.
42. Kaebaja apellatsioonkaebus keskendub peaasjalikult selle rõhutamisele, kui vastuolus on halduskohtu lahend EIK seisukohtadega. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu. Ammendavalt analüüsis kinnipeetavate kambripinnaga seonduvaid küsimusi Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas 3-4-1-9-14 ja jõudis seal eelkirjeldatud järeldustele. Halduskohtu otsus on selle lahendiga kooskõlas. Viidatud lahendis on selgitatud ka seda, kuidas tuleb mõista EIK praktikat selles küsimuses (vt RKHKo 3-4-1-9-14, p 42). Samas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses ümber lükanud neid asjaolusid, mis tegelikult tema kaebuse rahuldamata jätmise aluseks on – et ta ei kasutanud õigeaegselt võimalusi kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ning et vanglas viibimise ajal olid tema muud vangistusalastest õigusaktidest tulenevad õigused tagatud. 4
43. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist.
44. Poolte vahel ei ole tekkinud otsest vaidlust selle üle, kas tualett tuleb kambri üldpindalast välja arvata või mitte. Sellele pole tähelepanu pööranud ka kohus. Vastustaja esitatud andmetest kambrite suuruse ja täituvuse kohta vaidlusalusel ajal on võimalik järeldada, et vastutaja ei ole tualetti kambri üldpindalast välja arvanud. Ringkonnakohus leiab iseenesest, et tualetti ei saa kambri üldpinna hulka arvata. Tualetti ei ole võimalik kinnipeetaval kasutada kambris isikliku pinnana ja see vähendab üldruumi tajutavat suurust. Siiski ei ole asjaolu, et halduskohus ei ole asjas kogunud materjale tualeti suuruse kohta, kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata asjas välja nõudma täiendavaid andmeid, täpsustamaks kambrite pindala ilma tualetita. Esiteks arvestab ringkonnakohus siin seda, et kaebuse täielikult rahuldamata jätmiseks annab aluse juba RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine (vt ülal p 8). Teiseks kinnitavad varasemas kohtupraktikas Tallinna Vangla poolt esitatud andmed ringkonnakohtule seda, et reeglina ei langenud ka tualeti kambripinnast väljaarvamisel ühe kinnipeetava isiklik ruum märkimisväärselt alla 3 või 2,5 m 2 (vt nt haldusasjas 3-14-344 Tallinna Vangla poolt
45. novembril 2013 halduskohtule esitatud materjale). Nt 0,5 m2 tähendab samas reaalses elus vaid ca 70x70 cm suurust põrandapinda, ning pole usutav, et sellest ilmajäämine sai kinnipeetavale tuua kaasa selliseid reaalseid ja intensiivseid kannatusi, et oleks õigustatud nende hüvitamine rahas.
46. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et eeltoodut ja menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on võimalik lahendada asi ka toimikus olemasolevate andmete põhjal ning kaebaja apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt 5 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt