3-14-51272/36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel, Einar Vene

1. detsember 2015, Tartu 3-14-51272 Haldusasi Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
2. detsembri
3. a otsus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON
4. Rahuldada apellatsioonkaebus.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. detsembri
7. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
8. detsember
9. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) oli aastatel 2011 kuni 2014 kinnipeetav Tallinna Vanglas.
11. A. Rau (endine nimi Kalle Käär) esitas pärast seda, kui tema
12. aprillil 2014 Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli tähtaegselt lahendamata jäetud, kaebuse Tartu Halduskohtule, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise kahju tekitamise eest 6000 eurot. Kaebuse kohaselt ei olnud talle aastatel 2011 kuni 2014 tagatud kambris piisav pind.
13. Tartu Halduskohtu
14. detsembri
15. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja mõistis kaebaja kasuks välja 2500 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
16. Kambri üldpindalast tuleb maha arvata tualeti pindala. Seda arvestades viibis kaebaja 135 päeva kambrites, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m 2 ja 224 päeva kambrites, mille põrandapind jäi 2,5-3,0 m2 vahele. 3.
17. Kuna kaebaja oli
18. septembrist 2011 kuni
19. aprillini 2012 vahistatu, hoiti teda vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebaja ei viibinud seega kambris ainult ööajal (vrdl RKPKo 3-4-1-9-14, p 37-38). 3.
20. Kaebuses väidetud kehvad ventilatsioonitingimused ei ole tõendatud ja sellega seoses ei ole kaebajale kahju tekitatud. Kahju ei ole tekitatud ka väidetud kambrite ebahügieenilisusega, kuna kinnipeetavad on kohustatud ise enda järel koristama. 3.
21. Kaebuses väidetud tervisekahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel puudub põhjuslik seos. 3.
22. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole hüvitisenõude rahuldamata jätmise aluseks. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Nagu vastustaja ise märkis, oli kambrite ülerahvastatus tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist oli üldteada probleemiga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
23. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
24. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta. Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on tualeti pind arvatud kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel kasutatav. 4.
25. Justiitsministri
26. novembri
27. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6, mis kehtis kuni
28. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides sätestatule. Seda regulatsiooni on analüüsinud Riigikohus ning pidanud seda põhiseaduspäraseks. Halduskohus ei arvestanud selles lahendis (RKPKo 3-4-1-9-14) toodud seisukohtadega. 4.
29. Vahistatute tingimused olid head. Ajal, kui kaebaja oli süüdi mõistetud, oli ta korduvalt kartseris ja piiras sellega ise oma liikumisvõimalusi. 4.
30. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. 4.
31. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m 2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud VSkE § 6 lg-le
32. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles
33. aastal teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. Tagatud on vähemalt 3 m 2 põrandapinda isiku kohta ning vähendatud on kinnipeetavate arvu. 4.
34. Hüvitis on põhjendamatult suur. Kohus ei ole arvestanud, kui pika perioodi jooksul kui palju põrandapinda kaebaja kasutuses oli. Hüvitis on liiga suur ka Eesti üldist elatustaset arvestades. 4.
35. Kaebaja ei esitanud vanglas viibimise ajal vastustajale pöördumisi seoses halbade vangistustingimustega või ruumipuudusega.
36. Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. 2 vastuses apellatsioonkaebusele palutakse RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
37. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
38. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tualetti ei ole võimalik kinnipeetaval kasutada kambris isikliku pinnana ja see vähendab üldruumi tajutavat suurust. Võrdlus tavaeluruumide pindalade arvestusega, kus tualett arvestatakse üldpindala sisse, ei ole asjakohane, kuna ka seal ei arvestata tualetti tubade pindala hulka. Samas märgib ringkonnakohus, et seintega eraldatud tualeti olemasolu kambris on isiku jaoks kaheldamatult üldkokkuvõttes soodsam, kui oleks selle puudumine või selle muust kambrist eraldamata jätmine. Seega tuleb kambripindala hinnata ilma tualeti alla kuuluva pindalata.
39. Seoses hüvitisenõude sisulise lahendamisega peatub ringkonnakohus kõigepealt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustusel. Vastustaja on juhtinud halduskohtu tähelepanu sellele, et kaebaja ei ole kasutanud kahju ärahoidmiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid vastavalt RVastS § 7 lg-le
40. Halduskohus ei ole seda aga oluliseks pidanud, leides, et kaebaja ei oleks saanud oma taotlustega mõjutada kinnipeetavate isikliku ruumi suurust, kuna tegemist oli üldteada probleemiga. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus jagab vangla seisukohta, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Vangla on kinnitanud, et ühtegi pöördumist seoses vangistustingimustega kaebaja ei esitanud. Kaebaja sellele sisuliselt vastu ei vaidle. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles
41. aprillil 2014, st pärast seda, kui EIK oli
42. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses vangistustingimustega. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Peaaegu kolme aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist aastaid (
43. septembrist 2011 kuni
44. veebruarini 2014). Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma 3 õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 33-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Halduskohtu seisukoht, et ruumikitsikus oli üldteada probleem ja et kaebaja ei saanud seda mõjutada, ei õigusta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Nagu märgitud, saanuks kaebaja esitada erinevaid taotlusi ja nende rahuldamata jätmisel kohtusse pöörduda. Lisaks ei saa nõustuda ka seisukohaga, nagu olnuks ruumikitsikus üldteada probleem olnud. Pigem viitavad vastustaja seisukohad sellele, et kaebaja puhul oli püütud järgida siseriiklikust õigusest tulenevat nõuet tagada kinnipeetava kohta 2,5m2 põrandapinda (kui arvata kambri üldpinna hulka ka tualett). Seega ei saa väita, et ruumikitsikus oli üldteada probleem, millest oldi teadlikud ning mida ei oleks saanud mingil juhul kõrvaldada ka siis, kui kaebaja oleks ruumipuudust vaidlustanud ja kaebus oleks rahuldatud. On arvestatav tõenäosus, et kaebaja poolt kohaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks, eriti EIK asjakohaste lahendite arvestamise korral, kaebaja sihile viinud ja ta oleks saavutanud avaramad kinnipidamistingimused. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.
45. Lisaks ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta selles, et kaebajale on tekitatud kahju. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni
46. detsembrini 2013 sätestatud kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-914). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m 2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6 lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“ Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne. Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 leidis põhiseaduslikkuse 4 järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises,
47. veebruari
48. a otsuses asjas nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine. Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata, millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
49. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega, et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud ka mingil muul moel. Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Halduskohus on leidnud, et kaebuses väidetud muid rikkumisi seoses ventilatsiooniga ning kambrite hügieeniga vms põhjustel aset ei leidnud ning selles osas ei ole kaebajaga õigusvastaselt käitutud. Ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi.
50. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt.
51. Lisaks on vastustaja osundanud, et mõnevõrra kitsad kinnipidamistingimused olid kaebajale kompenseeritud muul moel (tal oli võimalus osaleda sotsiaalprogrammis, kambrites oli eraldatud tualett, tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, oli võimalus laenutada raamatuid, võimalik oli suhelda lähedastega jne, vt apellatsioonkaebuse p 14, tl 105p-106).
52. Ringkonnakohus möönab, et nähtuvalt Tallinna Vangla esitatud andmetest esines ka päevi, mil kaebaja isiklik pind kambris jäi alla 2,5 m2 – 130-l päeval oli see 2,4 m2 ja 5-l päeval 2,3 m2 (halduskohtu otsuse p 10). Kuid ka see asjaolu ei ole rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks. Viidatud pind oli VSkE-ga ettenähtud pinnast (2,5 m2) niivõrd vähe väiksem (0,2-0,1 m2), et see ei saanud tuua kaasa märkimisväärseid ebamugavusi või muid negatiivseid tagajärgi. Niivõrd väikest puudujääki isiklikus ruumis on ilmselt keeruline tajudagi (0,2 m 2 on ca 4,5x4,5 cm suurune pindala). Seega oli tegemist niivõrd väikese kõrvalekaldega õiguspärasest olukorrast ja vastavalt niivõrd väheintensiivse õiguste riivega, et rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud. Seda eriti olukorras, kus vähene kambripind oli kaebajale kompenseeritud muude võimalustega (vt ülal p 11).
53. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hinnates kaebaja kinnipidamistingimusi kogumis, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebajale on tekitatud rahas hüvitamisele kuuluvat kahju. Eeskätt on kaebuse rahuldamata jätmise aluseks aga see, et kaebaja ei kasutanud 5 võimalusi väidetud kahju ärahoidmiseks, vaid laskis sellel suureneda kolme aasta jooksul ning esitas kahju hüvitamise nõude alles pärast talle sobiliku EIK lahendi avalikustamist.
54. Seega kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetel.
55. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Tallinna Vangla ei ole asjas menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 6 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt