KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

30.12.2013 registreeriti Tallinna Vanglas Kalle Baranini kahju hüvitamise taotlus. K. Baranin nõudis hüvitise maksmist seoses tema hoidmisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 26.10.2012-27.11.2013 ebainimlikes tingimustes, mis põhjustasid talle meeleheidet, alaväärsustunnet ja alandasid inimväärikust. Kambris nr 317 tilkus tualetis haisvat vedelikku, suvel oli kambris talumatu palavus, ülakeha pesemiseks võimalus puudus.
Tallinna Vangla jättis 21.02.
a otsusega K. Baranini kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
K. Baranin esitas 16.03.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, millega nõudis 10 000 euro suuruse hüvitise väljamõistmist Tallinna Vanglalt seoses kaebaja ebainimliku ja alandava kohtlemisega Tallinna Vanglas ajavahemikul 26.10.2012-27.11.
Kaebaja hinnangul ei vastanud vangla kinnipidamistingimused nõuetele, sest elukambrid olid ülerahvastatud. Ebapiisava põrandapinna tõttu tuli suurem osa ajast viibida voodis, mis omakorda halvendas füüsilist tervist, sest ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga. Puudusid pesemisvõimalused kogu keha pesemiseks, välja arvatud kord nädalas. Tualettruumis puudus pott ning selle asemel oli põrandas auk. Kambris 317 hallitasid seinad ning tualetis tilkus haisvat vett. Probleem likvideeriti alles 20.09.
Kui arvestada kambri pinnast maha WC ja mööbli alune pind, oli kambris ühe kinnipeetava kohta vaba põrandapinda 1-2 m².
a suvel kambris nr 317 valitses õhupuudus, haises ning seinad hallitasid. Kaebaja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, mille kohaselt tuleb ühe kinnipeetava kohta tagada vähemalt 4 m² põrandapinda.
Tartu Halduskohus tagastas 18.07.
a otsusega K. Baranini kaebuse kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju nõudes ning jättis menetlusse võetud kahju hüvitamise nõudes rahuldamata. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumis suuruse osas ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30.11.
a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid tuleb võrrelda EIK-i praktika järgi nõutavaks peetava ruumi miinimustandardiga. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata mööbli alla jääv põrandapind, kuid nõustus kaebajaga, et kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta. Kohus tuvastas, et kaebaja isiklik ruum jäi alla 3 m² kokku 104 päeval (19 päeval kambris nr 431 (2,55 m²) ja 85 päeval kambris nr 317 (2,89 m²)), s. o 26% Tallinna Vanglas kinnipidamise ajast. Kohus märkis, et 85 päeval kambris nr 317 jäi kaebaja arvestuslik isiklik ruum sedavõrd vähe alla EIK-i praktika kohaselt nõutavaks peetavat 2 miinimummäära, et see ei saanud põhjustada kaebajale olulist tähendust omavaid kannatusi. Kambris nr 431 viibimise ajal oli kaebaja arvestuslik isiklik ruum 2,55 m² 19 päeval, kuid see jagunes kolmele perioodile. Tulenevalt EIK-i otsusest asjas Belyayev vs. Venemaa ei too isikliku ruumi miinimustandardi väheoluline ja lühiajaline rikkumine kaasa riigi tegevuse kvalifitseerimist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumisena ega rahalise hüvitise väljamõistmist isiku kasuks. Halduskohus leidis, et käesolevas asjas olid isikliku ruumi miinimumnõuete tagamisest kõrvalekaldumine väheoluline või lühiajaline, mistõttu ei ole alust käsitada kaebaja kinnipidamistingimusi õigusvastastena üksnes isikliku ruumi vähesuse tõttu. Kaebaja on küll viidanud ka muudele puudustele vangla olmetingimustes, kuid ei ole kohtueelses menetluses tuginenud sellele, et tal tuli suurem osa ajast voodis viibida, mis halvendas tema füüsilist tervist, sest ta ei saanud kehakultuuriga tegeleda. Samuti ei ole kaebaja kohtueelses menetluses tuginenud väitele tualeti puudumise kohta ega kambri seintel olnud hallituse kohta. Kohus tagastas kaebuse selles osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Halduskohus leidis, et vastustaja käitumine kaebajale pesemise võimaldamisel ei olnud vastuolus vangistust reguleerivate õigusaktidega ning ei kvalifitseerunud õigusvastaseks. Vastustaja esile toodud
a suvel palavuse leevendamiseks kasutatud meetmetest järeldas kohus, et ka vastustaja hinnangul ei vastanud kambrite tingimused suvisel ajal eluruumidele ettenähtud nõuetele. Samuti luges kohus tõendatuks, et kambris nr 317 tilkus tualetis ebameeldivat lõhnavat vedelikku, mis segas tualeti kasutamist. Kohus leidis, et kinnipidamistingimused kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas ajavahemikul 26.10.2012-27.11.2013 ei vastanud osaliselt kehtiva siseriikliku õiguse ja rahvusvaheliste lepingutega ettenähtud nõuetele, kuid nõuetest kõrvalekaldumise väheolulisuse, lühiajalisuse ja vastustaja poolt võetud meetmete tõttu ei ole minetustest tingitud kaebaja isikuõiguste riive olnud sedavõrd intensiivne, et see ületaks oluliselt vangistuse täideviimisega paratamatult kaasnevate kannatuste taseme ja kvalifitseeruks EIÕK artiklist 3 tuleneva piinamise keelu rikkumisena. Kohtu arvates puudus alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks kaebaja kasuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 18.07.
a otsuse peale, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 5.
Halduskohus on jätnud lahendamata kaebaja riigi õigusabi taotluse. Halduskohus on 27.03.
a määrusega jätnud riigi õigusabi taotluse kaebuse koostamise osas käiguta, kuid pole pärast asja menetlusse võtmist ja kaebuse kohta vastuse saamist taotlust lahendanud, mida ta lubas 27.03.
a määruse p 10 kohaselt teha. 5.
Ainuüksi asjaolu, et kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses vanglale märkinud, et tal tuli suurem osa ajast veeta voodis, kambris oli hallitus ning puudus inimväärne tualett, ei anna alust kaebuse tagastamiseks, kuna EIK-i praktika kohaselt ei tohi menetluskorda üleliia rangelt tõlgendada. 5.
Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et hüvitamiskohustus puudub, kuna 85 päeval jäi kaebaja isiklik ruum minimaalselt alla 3 m². EIK-i praktika kohaselt peab isiklikku ruumi olema vähemalt 4 m². Kaebajal tuli viibida EIK-i praktika miinimumnõuetele mittevastaval pinnal enamus ajast. Mööbli tõttu oli pind veelgi väiksem. 5.
Kaebaja ei nõustu kohtuga, et palaval suvel üks kord nädalas dušši all käimise võimaldamine on piisav. Kambris ei olnud võimalik kraani all teiste kinnipeetavate ees piisavalt oma isikliku hügieeni eest hoolitseda. Vangla oleks suvel palavaga saanud kambris valitsevat kuumust leevendada ka aknakatete lubamisega. Samuti pole EIÕK-ga 3 kooskõlas akende katmine perfoplaatidega, kuna see takistab värske õhu ja loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. 5.
Kohtul tuleks hinnata kinnipidamistingimusi tervikuna (sportimisvõimaluse puudumine, hallitavad seinad, WC poti puudumine, haisva vedeliku tilkumine WC-s, suvine kuumus, puudulikud võimalused hügieeni eest hoolitsemiseks, pikaajaline viibimine kambris, kus on isiklikku ruumi alla 4 m²). Rikkumise tuvastamine, kuid õiguskaitse rakendamata jätmine rikub ka EIÕK artiklit
Vastustaja vaidleb vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele sellele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kohtul on võimalik kaebust vaadata läbi vaid samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et EIK-i praktika kohaselt peab kinnipeetava isiklik ruum vanglas olema 4 m². Vangla nõustub kohtuga, et kaebajale olid tagatud õigusaktidega nõutud pesemisvõimalused. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et tõhusate õiguskaitsevahendite tagamine tähendab rahalise hüvitise maksmist. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Väärikuse alandamisena ei ole käsitatavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole olnud kaebaja vaimsed ja füüsilised kannatused ebapiisavast kambripinnast, vaid üksnes EIK-i lahendist Tunis vs. Eesti teadasaamine ja sellest tulenev võimalik rahaline kasu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus võtab esmalt asja materjalide juurde Tallinna Vangla poolt 22.09.2015 esitatud informatsioon kaebaja tegelike liikumisvõimaluste kohta ning tagastab Kalle Baraninile tema 18.10.
a kirjaliku seisukoha lisad kolmel lehel, kuna need ei ole asjakohased ning seetõttu puudub vajadus nende asja juurde võtmiseks.
Ringkonnakohus leiab, et K. Baranini apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 9.

§ 197

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kaebaja, et halduskohtu otsus kuulub tühistamisele materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millises ulatuses pidanuks halduskohus kaebust lahendama (I), kontrollib seejärel mittevaralise kahju nõude rahuldamise eelduste täidetust (II), teeb kindlaks kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse (III), võtab seisukoha kaebaja väite osas, et halduskohus on jätnud lahendamata tema riigi õigusabi taotluse, (IV) ning jagab menetluskulud (V). I
Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole nõudnud kohtueelses menetluses mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et puudus kehakultuuriga tegelemise võimalus ning inimväärne tualett ja kambri seintel oli hallitus. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus pöörduda halduskohtu poole tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

§ 47

lg 1 kohaselt võib juhul, kui seadus on mõnda liiki nõude lahendamiseks näinud ette kohustusliku kohtueelse menetluse, kaebuse esitada kohtule üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks 4 lahendamiseks ettenähtud korrast. Riigikohus on selgitanud, et halduskohtul tuleb kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. Halduskohus saab kaebust menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu halduskolleegiumi 11.11.2008. a määrus asjas nr 3-3-1-68-08, p 9). Kuna kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses tuginenud sellele, et talle tekitati väidetavalt kahju ka sellega, et ta ei saanud tegeleda kehakultuuriga, et puudus inimväärne tualett ja et kambri seinad hallitasid, siis ei ole kaebaja selles osas VangS § 1¹ lg-st 8 tulenevat kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning halduskohus on õigesti leidnud, et eelnimetatud osas on kohtueelne menetlus läbimata ja selles osas ei saa kohus kaebust sisuliselt menetleda. Ringkonnakohus ei nõustu aga halduskohtu seisukohaga, et eelnimetatud osas tuli kaebus

§ 121

lg 1 p 4 alusel otsusega tagastada, sest kohtueelne menetlus oli läbimata ja halduskohus ei ole tegelikult selliste nõuete osas kaebust ka menetlusse võtnud. Toimiku materjalidest nähtuvalt sisalduvad kehakultuuriga tegelemise võimaluse ning inimväärse tualeti puudumisega ja kambri seintel olnud hallitusega seonduvad väited halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses koos ülejäänud kaebuse nõuete ning põhjendustega. Halduskohus on 27.03.2014 teinud kaebuse käiguta jätmise määruse ning 07.04.2014 kaebuse menetlusse võtmise määruse, kuid kummastki ei nähtu ringkonnakohtu hinnangul, et kaebust ei ole menetlusse võetud sellisena nagu see halduskohtule esitati, s. o koos kõigi kaebuses esitatud hüvitamisnõude aluste ja põhjendustega, s. h põhjendustega, mis käisid kehakultuuriga tegelemise võimaluse ning inimväärse tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallituse kui hüvitamiskaebuse aluste kohta. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus ei saanud otsusega eelnimetatud osas kaebust tagastada, sest see oli esitatud kujul, s. o tervikuna, menetlusse võetud ja kui asja sisulisel lahendamisel selgus, et teatud osas ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbitud, tulnuks kaebus eelnimetatud osas

§-de 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel jätta läbi vaatamata. Seetõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega tagastati K. Baranini hüvitamiskaebus kehakultuuriga tegelemise võimaluse puudumise, tualeti puudumise ja kambri seintel olnud hallitusega tekitatud mittevaralise kahju nõudes ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab K. Baranini kaebuse eelnimetatud osas läbi vaatamata II

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu kaebaja halduskohtu järeldusega, et hüvitamiskohustus puudub, kuna 85 päeval jäi kaebaja isiklik ruum minimaalselt alla 3 m². Kaebaja leiab, et EIK-i praktika kohaselt peab isiklikku ruumi olema vähemalt 4 m².
Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodil 26.10.2012-27.11.2013, s. o kokku 397 päeva. Vastustaja esitatud andmete alusel (kambri pind ilma WC pinnata) luges halduskohus vaidlustatud otsuse p-s 15 tuvastatuks, et kaebaja viibis vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas 104 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² ruumi (19 päeva kambris nr 431, kus oli isiklikku ruumi 2,55 m², ja 85 päeva kambris nr 317, kus oli isiklikku ruumi 2,89 m²). Lisaks on kaebaja viibinud 195 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi vahemikus 3-4 m².
VSkE kuni 31.12.2013 redaktsioonis kehtinud § 6 lg 6 kohaselt pidi vangla tagama kambris kinnipeetavale vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Nimetatud sättest tulenev nõue oli kaebajale tagatud. Samas nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga otsuse p-s 19, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel talle võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid vastustajal on kohustus järgida ka EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. 5
EIK praktika kohaselt tuleb juhul, kui põrandapinda on ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m², pidada ülerahvastatust sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p-d 41-46; 19.12.
a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.
a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.
a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.
a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist, kuna kinnipeetaval oli võimalus iga päev kolm tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Samuti on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-9-14 p-s 44 märkinud, et tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid VSkE-ga ette nähtud minimaalne kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.
Vastustaja poolt Tartu Ringkonnakohtule esitatud andmete alusel viibis kaebaja Tallinna Vanglas 26.10.2013-04.11.2013 vahistatuna ning 05.11.2013-27.11.2013 süüdimõistetuna. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Vastustaja poolt Tartu Ringkonnakohtule esitatud andmete kohaselt kaebaja Tallinna Vanglas viibitud perioodil ei töötanud ega õppinud. Seega olid kaebaja liikumisvõimalused väljaspool kambrit minimaalsed. Talle võimaldati vaid üks tund päevas värskes õhus liikumist. Järelikult ei esine antud asjas asjaolusid, mis kompenseeriksid oma mõjuga kaebajale viibimisel kambris, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², sellest tulenevat ruumikitsikust, mille osas EIK on leidnud, et sellised tingimused kvalifitseeruvad inimväärikust alandavateks.
Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 104 päeva kambrites, kus oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus õigusvastane. Lisaks sellele on halduskohus leidnud, et kambrite tingimused suvisel ajal ei vastanud eluruumidele ettenähtud nõuetele ning kambri nr 317 WC-s tilkus haisvat vedelikku. Apellatsioonimenetluses ei ole esitatud tõendeid või väiteid, mis tooksid kaasa vajaduse halduskohtu poolt tuvastatud asjaolude ümberhindamiseks. Halduskohus on otsuse p-s 27 märkinud, et kohtul puuduvad andmed selle kohta, millal kambri nr 317 tualetis haisva vee tilkumise probleem likvideeriti, kuid kuna 10.09.
a märgukirjas (tl 52 pöördel) ei ole kaebaja enam sama probleemi esile toonud, pidi puudus selleks ajaks olema kõrvaldatud. Kaebaja on kambri nr 317 tualetis haisva vedeliku tilkumisele tähelepanu juhtinud vanglale 18.06.2013 esitatud märgukirjas (tl 52). Tallinna Vangla on 16.07.
a vastuses (tl 53 pöördel) märkinud, et nimetatud tähelepanek võetakse teadmiseks ja vajadusel korraldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuna vastustaja ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidet, et probleem likvideeriti alles septembri alguses, ümber lükanud, peab ringkonnakohus seda kaebaja väidet usutavaks. Kuna kaebaja viibis kambris nr 317 05.06.2013-27.11.2013, v. a kaks kolmepäevast perioodi (14.07.201316.07.2013 ja 20.09.2013-22.09.2013), siis kattub see ka perioodiga, mil kambri WC-s tilkus haisvat vedelikku. 6 Lisaks sellele oli tegemist suveperioodiga, mille kohta kaebaja on kaebuses märkinud, et suvise palavuse tõttu olid tingimused kambris eriti ebainimlikud. Halduskohus leidis vaidlustatud otsuses, et vastustaja seisukohast ja esile toodud meetmetest nähtub üheselt, et ka vastustaja enda hinnangul ei vastanud kambrite tingimused suvisel ajal eluruumidele ettenähtud nõuetele. Kuna apellatsiooniastmes
a suvel kambris valitsenud palavuse üle vaidlus puudub, lähtub ringkonnakohus halduskohtu seisukohast.
Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtuga, et palaval suvel üks kord nädalas dušši all käimise võimaldamine on piisav ning EIÕK-ga pole kooskõlas akende katmine perfoplaatidega, kuna see takistab värske õhu ja loomuliku valguse juurdepääsu kambrisse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustaja käitumine kaebajale pesemise võimaldamisel ei olnud vastuolus vangistust reguleerivate õigusaktidega. VangS § 50 lg 2 kohaselt tuleb kinnipeetavale tagada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš. Kaebuse kohaselt oli kinnipeetavale see ka tagatud. Vangistusõiguse regulatsioon ei kohusta vanglat ka suvel palavaga tagama kinnipeetavale rohkem kui üks kord nädalas sauna, vanni või dušši, seda enam, et kambris oli kraanikauss koos voolava veega olemas.
Samuti nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus avatavale kambri õhutusaknale. VangS § 45 lg 1 teise lause kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Riigikohtu praktika kohaselt reguleerib VangS § 45 lg 1 ammendavalt nõudeid kambri aknale ning selle sätte kohaselt ei pea see olema avatav (Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.
a otsus nr 3-3-1-14-10, p 8). Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et akende katmine perfoplaadiga on vastuolus Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standarditega ning kuna EIK viitab ka sageli CPT standarditele, ei ole vangla tegevus kooskõlas EIÕK-ga. Ringkonnakohus märgib, et CPT aruannetes esitatud ettepanekud on mittesiduvaid (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.
a otsus asjas nr 3-31-5-10, p 19). Seega ei ole nende järgimata jätmine õigusvastane.
Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja kinnipidamine 104 päeva kambrites, kus kambripinda oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², arvestades kinnipeetava tegelikku liikumisvõimalust, millele lisandusid veel muude kinnipidamistingimuste rikkumine suvel kambris valitsenud palavuse ning kambri nr 317 WC-s haisva vedeliku tilkumisena, oli õigusvastane ning kinnipidamistingimuste kumulatiivsest toimest tulenevalt ka inimväärikust alandav.
Kaebaja väitel oli õigusvastane ka vastustaja tegevus, kui teda hoiti kambrites, kus oli ruumi ühe kinnipeetava kohta vahemikus alla 4 m². Kaebaja on vaidlusalusel perioodil viibinud 195 päeva kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi vahemikus 3-4 m². Iseenesest on õige kaebaja väide, et EIK praktika kohaselt on soovitatav minimaalne põrandapind ühe kinnipeetava kohta 4 m², kuid EIK lahendite kohaselt on 4 m² põrandapinda ühe isiku kohta standard, mille poole tuleb püüelda, mitte kohustuslik nõue, mille rikkumine kujutaks iseenesest EIÕK art 3 rikkumist (vt nt EIK 10.01.
a otsust asjas Ananyev vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145). Kui põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta jääb vahemikku 3-4 m², sõltub kinnipidamistingimuste kooskõla EIÕK art 3 nõuetega muudest kinnipidamistingimustest, nt võimalus kasutada WC-d privaatselt, ventilatsiooni, päevavalguse, värskele õhule juurdepääsu, kohase küttesüsteemi ning elementaarsete sanitaartingimuste olemasolu (nt EIK 05.04.
a otsus asjas Jirsák vs. Tšehhi (avaldus nr 8968/08), p 13). EIKi praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel arvesse võtta nende kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut 7 konkreetsetes tingimustes peeti (EIK 09.01.
a otsus asjas Jevšnik vs. Sloveenia (avaldus nr 5747/10), p 23). Seega võivad EIK praktika kohaselt olla kinnipidamistingimused, kus ühe kinnipeetava kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 3-4 m², inimväärikust alandavad, vaid juhul, kui ebapiisavale põrandapinnale lisaks esinesid ka muud olulised kinnipidamistingimuste rikkumised, mis omasid kumulatiivset mõju ning kinnipeetav pidi neid taluma pika aja jooksul. Kuna kaebaja viibis kambris nr 317, ajal mil kambri WC-s tilkus haisvat vedelikku ning mis langes samal ajal ka suveperioodi, ja kambris oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 3-4 m², üksnes kahel 3-5 päevasel perioodil (09.07.2013-13.07.2013 ja 16.08.201319.08.2013), siis leiab ringkonnakohus, et nimetatud perioodide lühiajalisusest tulenevalt ei ole selles osas kaebaja kinnipidamistingimused kaebaja inimväärikust alandavad. III
RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.
Ringkonnakohus leidis eelpool, et käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna Tallinna Vangla hoidis kaebajat kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m², millele lisandusid veel muude kinnipidamistingimuste rikkumine suvel kambris valitsenud palavuse ning kambri nr 317 WC-s haisva vedeliku tilkumisena, mis oli kinnipidamistingimuste kumulatiivsest toimest tulenevalt ka inimväärikust alandav.
RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt vajab hindamist ka vastustaja süü. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast. Ringkonnakohtu arvates on usutav vastustaja seisukoht, et kambrite ülerahvastatus ei olnud kantud vastustaja soovist põhjustada kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks osaks, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja ei oleks kaebaja õiguste rikkumises süüdi. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes oli vastustaja teadlik tegevus ning tuleb lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (võlaõigusseadus § 104 lg 4).
Riigikohtu 15.03.
a otsuse asjas nr 3-3-1-93-09 p 11 kohaselt saab EIK praktikast tulenevalt pidada inimväärikust alandavaks isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning EIKi seisukohtadest saab lähtuda ka inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel RVastS § 9 lg 1 tähenduses. EIK praktika kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel võtta arvesse kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (vt Kochetkov vs. Eesti (avaldus nr 41653/05), p-d 39 ja 47; Dougoz vs. Kreeka, (avaldus nr 40907/98), p 46; Kalashnikov vs. Venemaa, (avaldus nr 47095/99), p 102; Kehayov vs. Bulgaaria, (avaldus nr 41035/98), p 64; Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/07), p 172). 8
Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.
a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.
a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.
a otsus asjas Mets vs. Eesti (avaldus nr 38967/10), p 31).
Käesolevas asjas esineb avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus, kuna tuvastamist on leidnud kaebaja kinnipidamine Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi vahemikus 2,5-3 m², kokku 104 päeva ulatuses, mis kujutab EIK praktikast tulenevalt iseenesest EIÕK art 3 rikkumist. Sellele lisandusid veel haisva vedeliku tilkumine kambri nr 317 WC-s ning suvisel ajal kambris valitsenud palavus ja õhupuudus. Lähtudes kinnipidamistingimuste kumulatiivsest mõjust ja ajavahemikust, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti, on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale tuleb mittevaralise kahju eest mõista välja rahaline hüvitis perioodide eest 05.06.2013-08.07.2013, 17.07.2013-15.08.2013 ja 19.08.2013-02.09.
Sel ajal viibis kaebaja kambris nr 317 ning seal oli ühe kinnipeetava kohta ruumi alla 3 m², millele lisandusid suvisel ajal kambris valitsenud palavus ja õhupuudus ning kambri WC-s haisva vedeliku tilkumine.
Ülejäänud perioodide osas, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe kinnipeetava kohta oli isiklikku ruumi alla 3 m² (15.04.2013-24.04.2013 ja 23.05.2013-29.05.2013, 03.06.2013-04.06.2013 kambris nr 431 ja 15.10.2013-20.10.2013 kambris nr 317) ei ole perioodide lühiajalisuse ning muude kinnipidamistingimuste kumulatiivse mõju puudumise tõttu ringkonnakohtu arvates mittevaralise kahju rahaline hüvitamine põhjendatud ning hüvitise väljamõistmise asemel teeb kohus kindlaks kahju põhjustanud toimingu õigusvastasuse.

§ 41

lg-s 5 on sätestatud, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse.

Kaebaja on apellatsiooniastmes jäänud nõude juurde, et tema kasuks mõistetaks välja mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja nõutud summas hüvitise väljamõistmine ei ole käesolevas asjas põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks hüvitiseks 2 eurot ööpäeva eest. Ringkonnakohus arvestab seejuures asjaoluga, et tegemist ei olnud ajaliselt järjestikuse perioodiga, vaid selle perioodi sees oli kaks 3-5 päeva pikkust perioodi, mil kambris oli ühe kinnipeetava kohta rohkem kui 3 m² põrandapinda, ning üks kolmepäevane periood, mil kaebaja viibis ühekohalises kambris, kus oli põrandapinda 9,2 m². Samuti arvestab 9 ringkonnakohus sellega, et periood, mil kaebaja pidi viibima kambrites, kus oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m², moodustas kaebaja Tallinna Vanglas viibitud kogu perioodist vaid 26%.
Kuna eelpool leidis ringkonnakohus, et rahalise hüvitise väljamõistmine on põhjendatud perioodide eest 05.06.2013-08.07.2013, 17.07.2013-15.08.2013 ja 19.08.2013-02.09.2013 (kokku 79 päeva), tuleb kaebajale hüvitada mittevaraline kahju summas 158 eurot (2x79).
Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 18.07.
a otsuse seega ka osas, millega kaebus jäeti tervikuna rahuldamata ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus rahuldab ka kaebaja taotluse kanda mittevaralise kahju hüvitis kaebaja vanglasisesele isikukontole. Muus osas jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu otsuse muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. IV
Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus jätnud lahendamata kaebaja riigi õigusabi taotluse.
Kaebaja on kaebusele lisanud avalduse, mille kohaselt palub kohtul hiljem kohtumenetluses hinnata kaebajale riigi õigusabi andmise vajadust tulenevalt asja keerukusest. Halduskohus on 27.03.
a määruse p-s 10 selgitanud, et riigi õigusabi määramise kohtuistungil esindamiseks lahendab kohus pärast kaebuse menetlusse võtmise otsustamist ja kaebuse kohta vastustaja sisulise seisukoha saamist. 16.05.
a määrusega määras halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. 34.

§ 110

lg 1 p 3 kohaselt on kaebaja esitanud menetlusabi taotluse riigi õigusabi saamiseks, mis

§ 116

lg 1 kohaselt tuleb kohtul lahendada määrusega.

§ 119lg 1 kohaselt on menetlusabi andmise või sellest keeldumise määrus vaidlustatav.

Halduskohtu 27.03.

a määruse p-st 10 nähtub, et halduskohus ei ole jätnud kaebaja taotlust riigi õigusabi saamiseks tähelepanuta, kuid samas toimiku materjalide kohaselt ei ole seda taotlust ka lahendanud, st võtnud seisukohta, kas see rahuldada või jätta rahuldamata. Kuna kaebaja on taotluses riigi õigusabi saamiseks aga jätnud riigi õigusabi andmise vajaduse hindamise halduskohtu otsustada, saab halduskohtu 27.03.
a määruse p-s 10 märgitust järeldada, et halduskohtu arvates tuleb riigi õigusabi määramise küsimus lahendada juhul, kui asi vaadatakse läbi kohtuistungil. Halduskohus määras aga poolte nõusolekul 16.05.
a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks. Kaebaja on 03.06.2014 halduskohtule esitanud täiendavaid menetlusdokumente ning seisukoha vastustaja vastuse kohta. Kaebaja ei ole selles dokumendis teinud halduskohtule etteheiteid tema riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmise kohta või märkinud, et ta ei ole võimeline antud asjas ise oma õigusi kaitsma.
Eeltoodust tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et kaebaja riigi õigusabi taotluse lahendamata jätmine on oluline menetlusnormi rikkumine, mis annaks aluse halduskohtu otsuse tühistamiseks. V 36.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. K. Baranin oli apellatsioonkaebuse esitamisel osaliselt vabastatud riigilõivu 10 tasumise kohustusest ning tal tuli tasuda apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebuse 1,58% ulatuses, tuleks vastustajalt kaebaja kasuks apellatsioonimenetluses välja mõista 0,23 eurot. 37.

§ 109

lg 4 kohaselt muudab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotust, kui muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel halduskohtule riigilõivu 25 eurot. Seega tuleks vastustajalt kaebaja kasuks kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust välja mõista 0,4 eurot. Samas näeb

§ 108

lg 11 ette ka võimaluse, jätta menetluskulud tervikuna või osaliselt poole enda kanda juhul, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul oleks antud juhul vastustajalt kaebaja kasuks alla 1 eurose summa väljamõistmine ilmselgelt ebamõistlik, sest juba ülekandega seotud kulud ületaksid väljamõistetava summa suurust. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja poolt kantud menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ 11 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.

3-14-310/38