Obsah (8)

§ 24§ 10§ 14§ 6§ 11§ 21§ 7§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2015, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-38476 Tsiviilasi XX

) § 6 p 7, § 21 ja § 24 p 3, vaidlustatud andmete eemaldamist ka

§ 24p 5.

Seoses kahju hüvitamise nõudega on Riigikohus leidnud, et hageja ja kostja II vahel ei ole esitatud asjaoludel sõlmitud lepingut ega saanud nende vahel olla ka muud seadusjärgset võlasuhet kui delikti toimepanemisest tulenev võlasuhe ning hageja saab kahju hüvitamise nõude esitada ka kostja I vastu analoogia alusel VÕS § 1044 lg-le 2 tuginedes.

1. Hageja on seisukohal, et tal puudub jäätmeveo eest tasumise kohustus, kuna hageja ei ole sõlminud kostjaga I jäätmeveolepingut. Kohtu hinnangul tuleb asja lahendamisel esmalt välja selgitada, kas hagejal on võlgnevus kostja I ees, s.o kas hageja on kohustatud kostjale I jäätmeveo teenuse eest tasuma.
2. Jäätmeseaduse (JäätS) § 66 lg 1 kohaselt on korraldatud jäätmevedu olmejäätmete kogumine ja vedamine määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse kohaliku omavalitsuse üksuse valitud ettevõtja poolt. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega. JäätS § 69 lg 1 sätestab, et jäätmevaldaja loetakse liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas. Jäätmevaldaja on korraldatud jäätmeveoga liitunud alates kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo jäätmeloa kehtima hakkamisest või jäätmeseaduse § 66 lõikes 4 nimetatud 4 määruse jõustumisest. Liitumisajaks loetakse antud loa või määruse jõustumise ajast hilisemat aega.
3. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et hageja elab XXX alevikus XXX vallas ning kostja I on sõlminud XXX vallaga
4. veebruaril 2010 korraldatud jäätmeveolepingu, mille järgi on kostja I XXX vallas korraldatud jäätmevedaja ning
5. maist 2010 hakkas kehtima talle väljastatud jäätmeluba. Samuti ei vaidle pooled asjaolu üle, et hageja ei ole sõlminud kostjaga I jäätmete veoks lepingut.
6. XXX vallas reguleerisid jäätmekorraldust enne
7. aprilli 2013 XXX Vallavolikogu
8. märtsi 2006 määrus nr 6 „XXX valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 6) ning
9. novembri 2009 määrus nr 20 „XXX vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord" (määrus nr 20).
10. aprillist 2013 asendab neid XXX Vallavolikogu
11. märtsi
12. a määrus nr 5 „XXX valla jäätmehoolduseeskiri" (määrus nr 5).
13. JäätS näeb ette korraldatud jäätmeveoga liitumisest vabastamiseks kaks alust. JäätS § 69 lg 4 sätestab, et kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest. Eelnimetatud tuleneb ka määruse nr 6 § 6 lg-test 10 ja 12 ning määruse nr 20 § 6 lg-st 2 ja §-st 7, samuti määruse nr 5 § 15 lgtest 1 ja 3 ja § 20 lg-test 1 ja
14. JäätS § 69 lõike 41 kohaselt on korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest vabastatud isikud, kellel on jäätmeluba või kompleksluba. Asjas esitatud tõenditest ja seisukohtadest ei tulene, et hageja on JäätS § 69 lg 4 või 41 alusel vabastatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest.
15. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-80-13 p-s 54 selgitanud, et JäätS § 69 lg 1 loob jäätmevaldaja ja vedaja vahel seadusest tuleneva lepingusarnase võlasuhte VÕS § 3 p 6 mõttes, mille põhisisu on jäätmevedaja kohustus jäätmed kokku koguda ja ära vedada ning jäätmevaldaja kohustus selle eest maksta. Selliselt on jäätmeveosuhet käsitletud põhimõtteliselt ka XXX valla õigusaktides. Kui jäätmevaldaja on jätnud korraldatud jäätmeveo lepingu sõlmimata, loetakse ta määruse nr 6 § 6 lg 13 ja määruse nr 20 § 6 lg 5 järgi (aga ka määruse nr 5 § 15 lg 5 järgi) siiski liitunuks korraldatud jäätmeveoga elu- või tegevuskohajärgses jäätmeveo piirkonnas ning jäätmekäitluslepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine vedaja ja jäätmevaldaja vahel ei avalda mõju jäätmevaldaja liitunuks lugemisele korraldatud jäätmeveoga. Jäätmekäitluslepinguga täpsustatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 esimese lause järgi üksnes korraldatud jäätmeveo asjaolusid (sama tuleneb määruse nr 5 § 20 lg-st 4). Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja XXX vallas määruse nr 20 § 6 lg 6 teise lause järgi (aga ka määruse nr 5 § 20 lg 5 esimese lause järgi) vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest.
16. Juhul, kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutatakse määruse nr 20 § 6 lg 6 kolmanda lause järgi jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitri suurusi standardseid konteinereid ja neid tühjendatakse määruse nr 20 § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sageduse kohaselt. Määruse nr 5 § 20 lg 5 teise lause järgi toimub jäätmemahutite tühjendamine lepingu mittesõlmimisel vastavalt vallavalitsuse ja korraldatud jäätmevedu tegeva ettevõtte vahel sõlmitud üldlepingu tingimuste järgi ning kooskõlas jäätmehoolduseeskirjas sätestatud sagedusega. Määruse nr 6 § 6 lg 9 p 2 järgi on jäätmete veoettevõte mh kohustatud eemaldama kogumisvahenditesse toodud jäätmed kokkulepitud graafiku järgi või vajadust mööda sagedusega, mis väldib mahutite ületäitumist, haisu teket ja keskkonnareostust. Jäätmemahutite tühjendamise sagedus on määruse nr 20 § 13 lg 1 järgi tiheasustusalal vähemalt üks kord nelja nädala jooksul ning hajaasustuses vähemalt üks kord kvartalis. 5
17. Hageja on asunud seisukohale, et XXX valla aktid ei ole õiguspärased, mistõttu tuleks kohtul kontrollida aktide Põhiseadusele vastavust. Kohus on seisukohal, et antud juhul puudub alus asuda seisukohale, et XXX valla aktid ei ole õiguspärased. Kohus on 01.10.2015 määrusega jätnud rahuldamata hageja taotluse hinnata XXX Vallavolikogu 10.11.2009 määruse nr 20 „XXX vallas korraldatud jäätmeveo rakendamise kord“ § 12 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks. Olenemata eeltoodust märgib kohus täiendavalt, et kui ka määrus nr 20 oleks Põhiseadusega vastuolus, on see ikkagi kehtiv kuni selle kehtetuks tunnistamiseni. See tähendab, et määrus oli igal juhul kehtiv vaidlusalusel ajal, millal hagejal kostja I ees võlgnevus tekkis. Ka Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-35-13 p-s 12 rõhutanud, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kui haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-31-21-03, p 13). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et ei ole leidnud tuvastamist, et XXX valla aktid ei ole õiguspärased, mis tähendab, et need kohalduvad hageja ja kostja I vahelises õigussuhtes. Kohus märgib, et Riigikohus on jaatanud hageja ja kostja I vahelist lepingusarnast võlasuhet.
18. Kõrgema astme kohtud on maakohtule ette heitnud, et kohus ei ole tuvastanud ei XXX kodulehel avaldatud võla suurust ega võrrelnud seda hageja võimaliku tegeliku võlaga. Seejuures on Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-13 märkinud, et avaldatud võla olemasolu tõendamise kohustus lasub kostjatel. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-13 asunud seisukohale, et kõige problemaatilisem on lepingu mittesõlminud, kuid korraldatud jäätmeveoga liitunuks loetud jäätmevaldaja jäätmeveo eest tasu suuruse, tasu maksmise tingimuste ja veetavate jäätmete koguse kindlakstegemise kord. Samuti on Riigikohus rõhutanud, et seadus ei näe ette, et lepingu mittesõlminud jäätmevaldaja ja vedaja vahelises suhtes kohalduks vedaja ja teiste jäätmevaldajate vahel sõlmitud veolepingutele kohalduvad lepingutingimused, eelkõige vedaja tüüptingimused, mh tingimused võimalike õiguskaitsevahendite kohta.
19. JäätS § 66 lg 4 kohaselt jäätmeliigid, millele kohaldatakse korraldatud jäätmevedu, veopiirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveo teenustasu suuruse määramise kord kehtestatakse valla- või linnavolikogu määrusega. Jäätmeveo eest kehtestatud tasusid reguleeris XXX vallas XXX Vallavolikogu
20. novembri 2009 määrus nr 21 „XXX vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad" (määrus nr 21),
21. novembrist 2011 ka XXX Vallavalitsuse
22. septembri 2011 määrus nr 3 „Segaolmejäätmete käitlemise teenustasude muutmine" (määrus nr 3). Eelnimetatud aktides ei ole ette nähtud tasu suurust tühisõitude eest, kuid tühisõit loeti vaidlusalusel ajal kehtinud määruse nr 20 § 12 lg 4 kolmanda lause järgi jäätmekäitluslepingu puudumisel võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks ei ole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik.
23. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-80-13 selgitanud, et jäätmeveo teenustasu peab JäätS § 66 lg 5 järgi olema piisav, et katta mh jäätmekäitluskoha rajamis-, kasutamis- ja sulgemiskulud ning jäätmete veokulud. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on õige (vt ka nt Riigikohtu
24. veebruari
25. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 65). Sisuliselt võib jäätmeveo teenustasu seega hõlmata ka mõistlikku tasu süsteemi valmisoleku eest sarnaselt maksuga. Selline tasu ei saa aga olla kehtestatud n-ö karistuslikult (vt ka nt Riigikohtu
26. veebruari
27. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). 6
28. Vaidluse ajal kehtinud määruse nr 20 § 6 lg 6 kohaselt jäätmekäitluslepinguga täpsustatakse korraldatud jäätmeveoga seonduvat. Jäätmekäitluslepingu mittesõlmimisel juhinduvad vedaja ja jäätmevaldaja vastastikuste õiguste ja kohustuste kindlaksmääramisel korraldatud jäätmevedu reguleerivatest õigusaktidest. Juhul, kui jäätmekäitluslepingut ei ole sõlmitud, kasutati jäätmemahutitena 80, 140, 240, 370, 600, 800, 2500 või 4500 liitriseid standardseid konteinereid ja nende tühjendamine toimus vastavalt § 13 lg-s 3 sätestatud jäätmemahutite tühjendamise sagedustele. Määruse nr 20 § 12 lg 4 sätestas, et juhul, kui jäätmevaldaja ei ole vedajale võimaldanud juurdepääsu mahutile, siis on vedajal õigus rakendada teenustasu tühisõidu eest. Tühisõit oli võrdsustatav 50% jäätmekäitluslepingus sätestatud väikseima suurusega mahuti tühjendamisega. Jäätmekäitluslepingu puudumisel loeti tühisõit võrdseks jäätmete vedamisega kõige väiksemast mahutist, mille kasutamiseks pole jäätmekäitluslepingu sõlmimine kohustuslik vastavalt korra § 6 lõikele
29. Määruse nr 20 § 2 lg 1 p 11 kohaselt oli tühisõit vedaja poolt jäätmevaldaja kinnistule sõitmine eesmärgiga osutada jäätmeveo teenust, kuid mille käigus jäätmevaldaja jäätmehoolduseeskirja nõuetest lahkneva käitumise tõttu olmejäätmete vedamist ei olnud võimalik teostada.
30. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga leiab kohus, et kuna hageja ei ole vabastatud korraldatud jäätmeveoga liitumisest JäätS § 69 lg 4 ja lg 41 alusel ning antud asjas on leidnud tuvastamist, et hageja ja kostja I vahel on tekkinud jäätmeveosuhe VÕS § 3 p 6 mõttes, tekkis hagejal kohustus kostjale I jäätmeveo ja sealhulgas ka tühisõitude eest tasuda ning kostja I oli õigustatud nõudma hagejalt tasu tühisõitude eest määruse nr 20 § 2 lg 1 ning § 12 lg 4 alusel. Seega asub kohus seisukohale, et hagejal oli kohustus kostjale I jäätmeveo eest tasuda.
31. Kostja I on hagejale esitanud 30.06.2010 arve nr TLNO712754, milles märgitu kohaselt on hageja kohustatud kostjale I tasuma 0,92 eurot (14,40 krooni) (koos käibemaksuga) kahe tühisõidu eest (I kd, lk 7), ja arve nr TLNO748920, milles on märgitud ühe jäätmekoti kuni 0,15m3 tühjendus (kuni 10 kg), ja 3 tühisõitu, 2,30 eurot (36 krooni) (koos käibemaksuga) (I kd, lk 68). 07.05.2010 volitus-teekonnalehelt nr 9737 (II kd, lk 97-103) nähtub, et hageja kotti jätnud ei ole, sama nähtub ka 04.06.2010 volitus-teekonnalehelt nr 108623 (II kd, lk 104-110), 02.07.2010 volitus-teekonnalehelt nr 109690 (II kd, lk 111117), 30.07.2010 volitus-teekonnalehelt nr 110755 (II kd, lk 138-144) ja 27.08.2010 volitus-teekonnalehelt nr 111814 (II kd, lk 114-123). Kostja I selgituste kohaselt on volitus-teekonnalehtedel nr 9737 ja 108623 märgitud tühisõidud kajastatud arvel nr TLNO712754 ning volitus-teekonnalehtedel nr 109690, 110755 ja 111814 arvel märgitud tühisõidud kajastatud arvel nr TLNO
33. Vaidlusaluste arvete esitamise ajal kehtis XXX Vallavolikogu 10.11.2009 määrus nr 21 “XXX valla korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmäärad”, mille § 1 p 1 kohaselt jäätmemahuti suurusega 80 liitrit teenustasu piirmäär segunenud olmejäätmete ühekordse vedamise eest oli 27 krooni, mis ei sisaldanud sama paragrahvi lõike 6 kohaselt käibemaksu. Määruse nr 20 § 6 lg 6 kohaselt oli kõige väiksem jäätmemahuti 80 liitrine standardne konteiner. Kuna määruse nr 20 § 12 lg 4 II lause kohaselt on tühisõit võrdsustatav 50% jäätmekäitluslepingus sätestatud suurusega mahuti tühjendamisega, oli kostjal I õigus nõuda hagejalt tühisõidu eest vähemalt 13,50 krooni. Kuna kostja I on hagejalt nõudnud ühe tühisõidu eest 6 krooni, ei ole kostja I poolt hagejalt nõutud tasu vastuolus XXX vallas korraldatud jäätmeveo teenustasude piirmääradega. Kohtu hinnangul ei ole kostja I poolt nõutud tasu 6 krooni ühe tühisõidu eest ka muul viisil ebaproportsionaalne võrreldes pakutud teenuse olemusega ning arvestades asjaoluga, et kostjal I oli seadusest tulenev kohustus hagejale vastavat teenust osutada. Samuti ei ole sellisel summal kohtu hinnangul hageja jaoks karistuslikku iseloomu. Eeltooduga on kohus 7 seisukohal, et kostja I ei ole hagejalt nõudnud tühisõitude eest tasu ülemäärases ulatuses. Seega on kohtu hinnangul tuvastamist leidnud, et hagejal oli kostja I ees võlgnevus summas 3,22 eurot ning kostjal I oli õigus hagejalt vastavat summat nõuda.
34. Järgmisena analüüsib kohus hageja hoidumisnõuet. Seoses kostja II vastuväitega, et hageja ei saa tema suhtes hoidumisnõuet esitada, kuna veebileht XXX ei kuulu kostjale II, selgitab kohus, et hagejal on siiski vastav nõue võimalik TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 alusel esitada ka kostja II vastu ning nõuda talt kahju tekitavate tegevuste likvideerimist.
35. Hageja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtuvalt hageja nimi on seisuga 12.05.2011 ja 19.07.2011 avaldatud XXXOÜ Võlaregistris veebilehel XXX (kt I, lk 11-12). Kostja II on 06.01.2014 esitanud seisuga väljavõtte veebilehelt XXX (kd II, lk 170), millest nähtub, et otsingutulemus vastet hageja nimele ei anna. Samuti on kostja II kinnitanud, et hageja nimi registris ei eksisteeri alates hagiavalduse esitamisest (kt II, lk 160). Hageja on tõendina esitanud krediidiraporti väljavõtte seisuga 14.11.2011 (kt III, lk 105), milles nähtub, et väljavõte on tehtud XXXkohta, registrikoodiga
36. Kuigi hageja tegutseb ka füüsilisest isikust ettevõtjana (registrikood 11792990), on hageja hagiavalduse esitanud kohtu hinnangul füüsilise isikuna, mis nähtub asjaolust, et hageja on kasutanud füüsilise isiku isikukoodi. Hageja märgib, et kahtleb asjaolus, et tema nimi ja isikuandmed on veebilehelt eemaldatud, kuigi hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hageja nimi on jätkuvalt XXX kodulehel kajastatud. Hageja väidab, et hageja andmete otsimisel veebilehelt XXX ilmneb vaste „võlgnevusi ei ole“, kuid peaks andma vasteks „andmed puuduvad“ või „andmeid ei ole leitud“.
37. Kohus märgib, et VÕS § 1055 lg 1 järgi on isikul õigus nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev. Kohus on seisukohal, et selleks, et kohtul oleks võimalik VÕS § 1055 lg 1 järgi esitatud nõue rahuldada, tuleks hagejal muuhulgas tõendada, et tegevus, mida hageja kahjustavaks peab, on kestev, s.o toimub senini. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest tulenevalt saaks kohus asuda seisukohale, et veebilehel XXX on andmed hageja kui võlgniku kohta endiselt üleval, st esineb alus VÕS § 1055 lg 1 alusel hoidumisnõude rahuldamiseks. Olukorras, kus kostja II on tõendand, et veebilehel XXX puuduvad andmed hageja nime kohta ja hageja ei ole esitanud tõendeid, mis tõendavad vastupidist olukorda, puudub alus nõude rahuldamiseks. Seega leiab kohus, et hageja nõue kohustada XXXOÜ-d ja XXXASi lõpetama XXXkahjustav tegevus ning eemaldama XXXnimi võlgnike kõikidest registritest, mis asuvad kodulehel www.volaturg ja sellest tulevikus hoidumiseks või alternatiivselt kohustada XXXOÜ-d ja XXXAS-i lõpetama XXXkahjustav tegevus ning esitama taotlus veebilehe XXX pidajale XXXkohta ebaõigete andmete avaldamise lõpetamiseks, tuleb jätta rahuldamata.
38. Järgnevalt analüüsib kohus, kas hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Hageja on asunud seisukohale, et tema kohta andmete avaldamine on kahjustanud hageja mainet ja on tekitanud hagejale varalist kahju, kuna hageja äripartner lõpetas temaga lepingu ja jättis osaliselt tehtud töö eest tasumata, kostjate tegevus põhjustas hagejal kannatusi, mis viisid sellini, et hageja oli sunnitud töölt lahkuma, mis omakorda mõjutas hageja eraelu, sest tõi kaasa abikaasa rahulolematuse ja tülisid, kuna hageja oli sunnitud tegelema oma äriga Venemaal. Ka perest eemalviibimine, elamine võõras riigis ja ebamugavuste talumine on hagejale kaasa toonud füüsilisi kannatusi. 8
39. Antud juhul on kohus tuvastanud, et hageja ja kostja I vahel esines lepingusarnane võlasuhe, mistõttu tuleb kohtul analüüsida, millisel alusel on hageja õigustatud kahju hüvitamise nõude esitama. VÕS § 115 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Antud juhul ei ole kohtu hinnangul hageja ja kostja I vahel olev lepingusarnane kohustus suunatud lepingulise huvi järgmiseks mittevaralise kahju hüvitamiseks, mistõttu saab hageja esitada kostja I vastu deliktilise nõude. Kuivõrd hageja ja kostja I vahel on jäätmeseaduse alusel tekkinud seadusjärgne (lepingusarnane) võlasuhe, on ka Riigikohus leidnud, et analoogia alusel VÕS § 1044 lg-st 2 lähtudes on hagejal võimalik esitada deliktiline nõue kostja I vastu. Hageja ja kostja II vahel puudub lepinguline suhe, seega on hagejal võimalik esitada nõue kostja II vastu üksnes deliktiõiguse alusel. Samuti selgitas Riigikohus lahendis nr 3-2-1-80-13, et isikuõiguse rikkumise keeldu sätestavate deliktiõiguse normide kaitse-eesmärgiga on VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmatud isiku kohta ebaõigete andmete või ebakohase väärtushinnangu avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb sellistel juhtudel kohaldada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut.
40. Seega hageja kahju hüvitamise nõude õiguslik alus saab esitatud asjaoludel olla VÕS § 1043 jj. See võimaldab isikul nõuda teiselt isikult talle õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamist, st hageja saab esitada delikti üldkoosseisul põhineva nõude. Selle nõude rahuldamise üldise eeldusena peab hageja tõendama esmalt kostjate käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Nende eelduste tõendamisel vabanevad kostjad VÕS § 1050 lg 1 järgi vastutusest, kui nad tõendavad, et ei esine ühtegi seaduses sätestatud (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1–4) sätestatud õigusvastasust välistavat asjaolu või et nad ei ole kahju tekitamises süüdi (vt ka nt Riigikohtu
41. aprilli
42. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15).
43. Riigikohus on asunud seisukohale, et kostjate tegevuse õigusvastasus ei tulene VÕS § 1045 lg 1 p-st 6 ja § 1045 lg 1 p-st
44. Riigikohus on antud asjas leidnud, et seadus, millest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine võib olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi, saab olla eelkõige

, mis reguleerib isikuandmete avalikustamist (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Isikuandmete töötlemine on

§ 10

lg 1 järgi lubatud üldjuhul üksnes andmesubjekti nõusolekul.

§ 14

lg 1 p 4 järgi on isikuandmete töötlemine lubatud ka andmesubjekti nõusolekuta, kui andmeid töödeldakse andmesubjektiga sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu täitmise tagamiseks, välja arvatud, kui tegu on delikaatsete isikuandmetega. Riigikohtu hinnangul on

§ 14

lg 1 p 4 kohaldatav ka vähemalt lepingusarnasele püsivale seadusjärgsele võlasuhtele. 38. Riigikohus on selgitanud, et isikuandmete töötlemisel tuleb järgida

§-s 6 sätestatud põhimõtteid, mh võib isikuandmeid

§ 6

p 2 järgi koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas, ning

§ 6

p 3 järgi võib isikuandmeid koguda vaid ulatuses, mis on vajalik määratletud eesmärkide saavutamiseks. Riigikohus on leidnud, et juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa pidada

-iga vastuolus olevaks (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 19). Erireeglid kolmandale isikule edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel eesmärgil 9 näevad ette

§ 11lg-d 6 ja 7 (vt nende sätete kohaldamise kohta ka Riigikohtu 12.

detsembri 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-11, p-d 12–24).

§ 11

lg 6 järgi peab kolmandal isikul olema isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja peab selle huvi olema tuvastanud, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja registreerinud andmeedastuse. Sel eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine ei ole

§ 11

lg 7 järgi mh lubatud, kui see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigustatud huve, lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva või kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui kolm aastat. 39. Isikuandmete töötleja on isikuandmete töötlemisel kohustatud

§ 24

p 2 järgi tagama, et isikuandmed on õiged ja, kui see on eesmärkide saavutamiseks vajalik, viimases seisus.

§ 24

p 3 järgi peab isikuandmete töötleja mittetäielikud ja ebaõiged isikuandmed sulgema ning nende täiendamiseks ja parandamiseks võtma viivitamata kasutusele vajalikud abinõud.

§ 24

p 5 järgi peab töötleja isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Andmesubjektil on

§ 6

p 7 ja § 21 lg 1 järgi õigus oma isikuandmete töötlejalt nõuda ebaõigete (ebatäpsete või eksitavate) isikuandmete parandamist. Kui isikuandmete töötlemine ei ole seaduse alusel lubatud, on andmesubjektil

§ 21

lg 2 järgi õigus nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist, isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist ning kogutud isikuandmete kustutamist või sulgemist. Need sätted täpsustavad mh VÕS § 1047 lg-s 4 ja § 1055 lg-s 1 sätestatud õiguskaitsevahendeid. 40. Riigikohus on selgitanud, et isegi, kui andmete avalikustamisel ei ole rikutud

-i nõudeid, st kui andmete avaldamine ei olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, võib see ikkagi rikkuda kannatanu isikuõigusi ning olla õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel (vt ka Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 13). Samuti on Riigikohus märkinud, et tegelikkusele vastava faktiväite, isegi, kui see kahjustab isiku mainet, avaldamine ei ole iseenesest isikuõigusi rikkuv ega seega õigusvastane (vt ka nt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-167-10, p 18;
5. juuni
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-11, p 12).
7. Eeltoodust tuleneb, et seadus lubab võlausaldajal põhimõtteliselt avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud võivad andmed omakorda ka internetis avaldada tingimusel, et järgitud on

-i sätteid ega ole avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid. Keelatud on avaldada ebaõigeid andmeid teise isiku võlgnevuse kohta. Ebaõigete andmete avaldamine on VÕS § 1047 lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult õigusvastane ka juhul, kui avaldamise muude tingimuste osas on järgitud

-i sätteid. Siiski ei pruugi avaldamine VÕS § 1047 lg-te 1–3 tingimustel olla õigusvastane, kui avaldaja avaldamisel andmete ebaõigsusest ei teadnud ja andmeid piisavalt kontrollis. Avaldamine võib aga muutuda õigusvastaseks, kui avaldaja ei kõrvalda või lükka andmeid ümber mõistliku aja jooksul pärast tõeste andmete saamist, eelkõige pärast andmesubjekti vastava avalduse saamist (vt ka nt Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 23). 42. Kohus analüüsib järgmisena, kas kostjad on käitunud õigusvastaselt, rikkudes

sätteid.

§ 11

lg 6 sätestab, et isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi või isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse.

§ 11

lg 7 p-d 1-3 sätestavad, millises olukorras ei ole sama § lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud. Sama paragrahvi lõike 7 p 2 kohaselt ei ole andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui kahjustaks 10 ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve. Seega tuleb kohtul analüüsida, kas hageja suhtes võlgnevuse avaldamine kahjustas ülemääraselt hageja õigustatud huvi

§ 11lg 7 p 2 alusel.

43. Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-2-70-11 p-ides 21 ja 22 selgitanud, et

§ 7

p-s 2 nimetatud piirangu kohaldamisel tuleb hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive. Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kohus on seisukohal, et antud juhul ei ole hageja isikuõigused ülemääraselt kahjustatud. Kohtule ei ole esitatud täpseid andmeid, millest nähtub, mis ajast hageja andmed veebilehel üleval olid, kuid kohus loeb tuvastatuks, et andmed on avaldatud hiljemalt 05.05.2011 (I kd, lk 10). Kostja II on kohtule kinnitanud, et andmed on veebilehelt hagiavalduse esitamise seisuga (24.08.2011) eemaldatud. Kohtu hinnangul ei ole olukorras, kus kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejal oli võlgnevus kostja I ees, hageja andmete võlglasena avaldamine kolme kuulise perioodi vältel hageja õigusi ülemääraselt kahjustav. 44. Hageja on selgitanud, et nägi enda isikuõiguste rikkumist enda internetis võlgnikuna kujutamises kui sellises, mitte andmete tõelevastavuses. Kostjate selgituste kohaselt on andmete avaldamise eesmärk olnud nõuda hagejalt sisse võlgnevus kohtuväliselt. Kostja I on selgitanud, et võlgnevuse avaldamisega veebilehel XXX on tegemist võlausaldajapoolse surveabinõuga, et tagada võlgnevuse tasumine. Kostja II on selgitanud, et kostja I on kostja II poole pöördunud hageja poolt täitmata kohustuse täitmise nõudes, kuna kostja I poolne tegevus võlgnevuse sissenõudmisel ei olnud tulemuslik. Samuti on kostja II märkinud, et on avaldatud andmeid kontrollinud ning veendunud nende tõepärasuses. Kohus märgib, et tulenevalt eelviidatud Riigikohtu lahendist on võlausaldajal olukorras, kus võlgnik võlga ei tasu, õigus võlgniku andmete avaldamiseks. Samuti oli tegemist olukorraga, kus hageja ei näidanud üles valmidust võlgnevust tasuda, mistõttu ei saanud kostjalt I tekkida ootust, et võlgnik tasub võla ka juhul, kui kostja I andmeid hageja võlgnevuse kohta kostjale II ei avalda. Kohtu hinnangul oli seega õigustatud hageja andmete avaldamine ning kostjad ei ole rikkunud

§ 11lg 7 p-i 2.

45.

§ 24

p 5 alusel on isikuandmete töötleja isikuandmete töötlemisel kohustatud isikuandmed, mille õigsus on vaidlustatud, sulgema kuni andmete õigsuse kindlakstegemiseni või õigete andmete väljaselgitamiseni. Kostja II on kinnitanud, et hageja nimi registris ei eksisteeri alates hagiavalduse esitamisest ning kostja II on esitanud tõendi hageja andmete puudumise kohta lehel XXX (kd II lk 170). Hageja ei ole kohtu ette toonud ka tõendeid, millest ilmneks, et hageja nimi lehel jätkuvalt kajastatud on, seega puudub kohtul alus kahelda, et andmed hageja kohta on hagiavalduse esitamise seisuga veebilehelt eemaldatud. 46. Hageja on märkinud, et kostja II ei ole hagejat teavitanud asjaolust, et kavatseb hageja kohta andmed avalikustada.

§ 6

p 7 kohaselt on isikuandmete töötleja kohustatud isikuandmete töötlemisel järgima individuaalse osaluse põhimõtet, mille kohaselt andmesubjekti tuleb teavitada tema kohta kogutavatest andmetest, talle tuleb võimaldada juurdepääs tema kohta käivatele andmetele ja tal on õigus nõuda ebatäpsete või eksitavate andmete parandamist. Asjas esitatud tõenditest nähtub, et hagejat on teavitatud asjaolust, et võlgnevuse mittetasumisel võidakse avaldada hageja võlgnevus veebilehel XXX (I kd, lk 9). Samuti on kostja II hagejale edastanud 05.05.2011 maksenõude, milles on hagejat teavitatud, et hageja võlgnevus on avaldatud veebilehel XXX (I kd, lk 10). Seega oli 11 hagejat teavitatud tema andmete avalikustamise plaanist ja nende avalikustamisest.

§ 15

lg 1 sätestab, et kui isikuandmete allikaks ei ole andmesubjekt, peab isikuandmete töötleja pärast isikuandmete saamist, parandamist või enne isikuandmete edastamist kolmandale isikule tegema andmesubjektile viivitamata teatavaks töödeldavate isikuandmete koosseisu ja allikad ning käesoleva seaduse § 12 lõikes 3 nimetatud andmed. Kohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on hagejat nii kostja I kui kostja II poolt piisava põhjalikkusega teavitatud asjaolust, et võlgnevuse tasumata jätmise korral avaldatakse tema andmed XXX veebilehel.

1. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostjate käitumises ei ole tuvastatav VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 sätetest tulenevat rikkumist. Antud juhul ei ole alust asuda seisukohale, et kostjad on hageja isikuõigusi rikkunud, samuti ei ole kohus tuvastanud, et kostjad on avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid.
2. Tulenevalt eeltoodust ei esine kohtu hinnangul antud juhul

sätete rikkumist, samuti on kostjad tõendanud andmete avaldamise faktilise õigsuse ja õiguspärasuse. Seega antud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik tuvastada, et kostjate käitumine on olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 mõttes, samuti ei ole kostjate käitumises tuvastatav õigusvastasus VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 või § 1047 alusel, kuna kostjad on hageja kohta andmete avalikustamisel järginud

sätteid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas, kuna kahju hüvitamise eeldused ei ole täidetud.

1. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 132 lg-st 1 ja § 134 lg-st 1 on hagihind 7 000 eurot. Menetluskulude jaotus
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud hageja kanda.
3. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg-st 4 tulenevalt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas menetluskulusid otsuses kindlaks ei määrata ning kohus lahendab menetluskulude küsimuse TsMS § 174 lg 2, 4 alusel pärast otsuse jõustumist. Kristi Rickberg /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 12