KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-15-1932 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.01.2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal Tsiviil

§ 231

lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks järgmised asjaolud, mille üle pooltel vaidlus puudub: pooltevaheline tööleping kehtis alates 26.06.2013 kuni 26.05.2014 (TVK tl 2–3, kohtutoimiku lk 40); hageja töötas töölepingu alusel Soome Vabariigis; tööleping vormistati soome keeles ja selle järgi tuli pooltel lähtuda kollektiivlepingu Vedeneristysalan Työehtisopimus (kollektiivleping) tingimustest; hageja keskmine ühe kuu neto-töötasu enne nõudeperioodi oli 1560 eurot. Kohus käsitles esmalt kohaldatava õiguse küsimust. Arvestades nõudeperioodi on asjakohased nii ajavahemikul alates 01.03.2012 kuni 28.02.2014 kui ka alates 20.03.2014 kehtinud kollektiivlepingu redaktsioonid (otsuse allkirjastamise aja seisuga arvutivõrgus kättesaadavad vastavalt https://www.finlex.fi/data/tes/MU20Vederis1203.pdf ja https://www.finlex.fi/data/tes/stes582-MU20Vederis1403.pdf). Töölepingule kohalduv õigus tuleb kohtul määrata kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. juuni
2. aasta määruse nr 593/2008 (Rooma I määrus) järgi (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-12, p 12). Rooma I määruse art 28 järgi kohaldub määrus lepingutele, mis on sõlmitud alates 17.12.2009, pooltevaheline tööleping sõlmiti pärast nimetatud kuupäeva. Töölepingule 3 kohalduva õiguse määrab Rooma I määruses kindlaks art
3. Selle artikli esimese punkti esimese lause järgi on individuaalne tööleping reguleeritud õigusega, mille pooled on art 3 kohaselt valinud. Rooma I määruse art 3 lg 1 teise lause järgi tuleb valik teha sõnaselgelt või see peab nähtuma selgelt lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Art 8 lg 1 teise lause kohaselt ei või õiguse valik põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle ettenähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis kohalduks õiguse valiku puudumisel art 8 lg-te 2-4 alusel. Pooltevahelise töölepingu järgi tuleb töösuhtele kohaldada vähemalt osaliselt Soome õigust (Vuosilomalaki ja kollektiivleping). Töölepingus ega teistes enne kohtumenetlust koostatud ja kohtule esitatud dokumentides ei sisaldunud poolte avaldused selle kohta, millised muud tööõiguse sätted kuuluvad kohaldamisele. Siiski saavad pooled kokkuleppe kohaldatava õiguse valiku kohta avaldada ka kohtumenetluses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-04, p 17, samuti nt otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 20). Mõlemad pooled avaldasid kohtule, et nad soovivad vaidluse lahendamist Eesti õiguse järgi. Seega tuleb Rooma I määruse art 8 p 1 esimese lause alusel vaidlus lahendada Eesti õiguse järgi arvestades töölepingus sisalduvaid kokkuleppeid Vuosilomalaki ja kollektiivlepingu kohaldamiseks. Kollektiivlepingu kummaski redaktsioonis ei sisaldu kokkuleppeid tööandja kohustuse kohta maksta töötajale tasu töö andmata jätmise korral. Samuti ei tulene sellist kohustust Soome õigusena kohalduvast Vuosilomalakist. Töölepingupoolte üldiseid kohustusi reguleeriks Soome õiguses Työsopimuslaki, mida tulenevalt poolte kokkuleppest ei ole vaja kohaldada. Hageja nõude õiguslik alus Eesti õiguse järgi on töölepingu seaduse (TLS) § 35, mille kohaselt tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Hageja väitel ei andnud kostja talle nõudeperioodil tööd ega maksnud selle eest tasu. Kostja on TVK menetluses sisulise vastuväitena märkinud, et kõnealusel ajal hageja tegelikult tööd ei teinud. Pooltevahelise töösuhte, selle lõppemise aja ega keskmise töötasu arvestuse üle pooled ei vaidle. TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda töötasu maksmisest üksnes juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19 teine lõik ja seal viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07, p 12). Eelneva põhjal tuli kostjal tõendada, et tal oli hagejale tööd anda ja et hageja pidi sellest ka mõistlikult teada saama. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada eelmises lauses märgitud asjaolud. Hagejale töö andmise puudumise tuvastamist ei takista hageja suutmatus esitada pikema aja möödumise tõttu oma telefonikõnede väljavõtet (tl 68–70), sest hageja töötajana ei peagi aktiivselt tööandjalt tööd küsima. Kui töötaja ei ilmu tööle, aga tööandjal on töötajale samal ajal tööd anda, siis peab tööandja hoolitsema vastava olukorra dokumenteerimise ja töölepingu lõpetamise vormistamise eest. Vaidlustamata asjaoludel lõpetasid pooled töölepingu alles veidi enam kui nelja kuu möödumisel nõudeperioodi algusest, mistõttu kohtu jaoks ei ole usutav kostja väide valmisolekust hagejale tööd anda. Kohus leidis, et eelneva põhjal tuleb hagi rahuldada.

§ 5

lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kuna nõudesumma üle pooltel vaidlust ei ole, siis saab kohus TVK-s rahuldatud summa 3522,48 eurot kostjalt välja mõista. 4 Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Kohus märkis, et sellele nõudele kostja vastuväiteid ei esitanud, seega saab kohus nõude menetlusse võetud osas rahuldada. Juhindudes

§-st 367 arvutas kohus välja viivise kuni otsuse tegemise päevani (kaasa arvatud). Hageja soovis viivise maksmist alates 21.04.2014 ja arvutas selle ka välja, kuid lähtus sealjuures põhinõude summast 3900 eurot. Kohus keeldus menetlemast hageja põhinõuet suuremas summas kui TVK-s rahuldatud summa 3522,48 eurot, samuti ei võtnud kohus menetlusse seda ületavalt summalt arvestatud viivise nõuet. Kostja vastuväidete puudumise tõttu tuleb seega viivis perioodi eest 21.04.2014-21.08.2015 mõista välja summas 382 eurot ( ≈ 422,94 : 3900 × 3522,48). Alates 22.08.2015 kuni otsuse tegemise päevani (mõlemad kaasa arvatud) möödus 70 päeva. VÕS § 113 lg 1 teises lauses ette nähtud viivise määr sel ajal oli 8,05%. Seega tuleb täiendavalt mõista kostjalt välja viivis 54,38 eurot ( ≈ 3522,48 ×8,05% × 70 : 365). Kokku on väljamõistetava viivise summa 436,38 eurot ( = 382 + 54,38). Otsuse tegemisele järgneva aja eest tuleb viivist tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuna kohus rahuldas menetlusse võetud nõuded tervikuna, jättis kohus nendega seonduvad menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Vastavalt

§ 168

lg 1 kannab hageja menetluskulud, mis seonduvad menetlusse võtmata jäänud nõuetega. Juhindudes

§ 174

lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määras kohus menetluskulud kindlaks poolte menetluskulude nimekirjade ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja nõuab õigusabikuluna 1124 euro hüvitamist (lepingulise esindaja tasu 1100 eurot 20,67 h eest hinnaga ca 55,23 eurot tunnis ning tõlkekulu 24 eurot). Kohus leidis, et hageja esindaja tasumäär on põhjendatud, aga ajakulu on vajalik ja põhjendatud üksnes osaliselt. Kohus võttis ajakulu hindamisel arvesse ka eelnevalt otsustatud menetluskulude jaotust erinevate nõuete kaupa. Kohus pidas põhjendatuks ajakulu 1h 30min 02.03.2015 kliendiga kohtumiseks, volituse koostamiseks, asjaolude täpsustamiseks kliendiga ja esinduspiiride määramiseks.10.03.2014 kohtusse volituse ja haridustaset tõendava dokumendi esitamise ning teavitamine dokumentide kättetoimetamise viisi kohta põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks pidas kohus 5 min, arvestades toimingu iseloomu ja mahtu. 12.03.2014 ja 22.03.2015 toimingute (dokumentide kättesaamise kinnitamine e-toimiku vahendusel, päring sekretärile vastamistähtaja osas, dokumentidega tutvumine, vastus kohtualluvuse kohta) põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks pidas kohus kokku 15 min, arvestades toimingute iseloomu, kohtu kirja ja hageja vastuse sisulise osa sisu ja mahtu (3 rida). 14.04.2015, 16.04.2015, 20.05.2015 ja 25.05.2015 toimingute osas leidis kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu 26.05.2015 vastuse ettevalmistamiseks, koostamiseks ja kohtule esitamiseks on 1 h ja teised loetletud toimingud on sellega hõlmatud. 08.05.2015 dokumentide kättesaamise kinnitamise (10min) ja 17.06.2015 vastus kohtule

§ 175lg 1 mõttes.

Kokku määras kohus hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks 396,58 eurot (372,58 eurot lepingulise esindaja tasu 7 tunni eest tasumääraga ca 53,23 eurot tunnis ning tõlkekulu 24 eurot). Hageja tõlkekulu on kohtu hinnangul põhjendatud. Kohus 5 leidis, et selles ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku käiku arvestades põhjendatud. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja hageja taotlusest märkis kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist. Lisaks märkis kohus, et kuna kostja nõudis menetluskulude hüvitamist toimingute eest, mis ei seondu menetlusse võtmata jäänud nõuetega, jääb seetõtu rahuldamata kostja taotlus talle hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramiseks. Apellatsioonkaebus 30.11.2015 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 30.10.2015 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palub apellatsioonkaebuse arutamisel ja õiglase otsuse tegemisel arvesse võtta ka kõiki tsiviilasja toimikus olemasolevaid kostjapoolseid kirjalikke ja suulisi vastuväiteid, põhjendusi, tõendeid ja selgitusi. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole hagejale tööd pakkunud, kuigi hageja oli väidetavalt töö ootel. Nagu nähtub kaevatavast otsusest, on maakohus kohtu käsutuses olevaid tõendeid hinnanud erapoolikult, selgelt hageja kui töötaja kasuks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-117-11 punktis 19 sätestanud, et tööandja on kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses. Alates

1. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, v.a juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kostja on seisukohal, et käesoleval juhul on tõendatud fakt, et kostjal oli hagejale vaidlusalusel perioodil tööd anda, kuid hageja soovimatus ja võimatus kostja juures tööd teha (töötas samal ajal juba uuel tööobjektil teise tööandajaga saavutatud lepingu alusel) põhjustaski taolise olukorra tekke. Kostja leiab, et ka
2. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. Nimetatud fakt on toimiku materjalide põhjal kostja poolt tõendatud. Riigikohus märgib, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Seetõttu võib poolte kokkulepe, mille kohaselt tööandja annab töötajale tööd juhul, kui viimane seda küsib, olla ka suuline. Antud töövaidlusasjas on kostja tööandjana tõendanud, et ta on suuliselt hagejat nii tööle kutsunud kui ka tööd pakkunud ning samas ei ole ka hageja tõendanud, et sellised kokkulepped tööle kutsumiseks oleksid pidanud olema kirjalikus ja taasesitamist võimaldavas vormis. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 30.10.2015 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt

§ 654

lg-st 6 korrata.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli 6 õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole tsiviilasja menetlemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mistõttu maakohus luges

§ 231lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: 1.

pooltevaheline tööleping kehtis alates

1. juunist 2013 kuni
2. maini 2014 (TVK tl 2– 3, kohtutoimiku lk 40);
3. hageja töötas töölepingu alusel Soome Vabariigis; tööleping vormistati soome keeles ja selle järgi tuli pooltel lähtuda kollektiivlepingu Vedeneristysalan Työehtisopimus (edaspidi „kollektiivleping”) tingimustest;
4. hageja keskmine ühe kuu neto-töötasu enne nõudeperioodi oli 1 560 eurot. Vaidlus puudub ka selles, et mõlemad pooled avaldasid maakohtule, et nad soovivad vaidluse lahendamist Eesti õiguse järgi. Seega tuleb Rooma I määruse art 8 p 1 esimese lause alusel vaidlus lahendada Eesti õiguse järgi arvestades töölepingus sisalduvaid kokkuleppeid Vuosilomalaki ja kollektiivlepingu kohaldamise kohta. Alates
5. juulist 2009 kehtiva TLS § 35 järgi peab tööandja töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, v.a juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Seega nimetatud sätte alusel vabaneb tööandja töötasu maksmise kohustusest, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud. TLS § 28 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigel ajal vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt töötajal ei ole kohustust tööd nõuda ja tööandjal on õigus keelduda töötasu maksmisest üksnes juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud töötajale tööd anda, kui viimane oleks tööle tulnud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19). Maakohus leidis põhjendatult, et eelneva põhjal tuli kostjal esile tuua ja tõendada, et tal oli hagejale tööd anda ja et hageja pidi sellest ka mõistlikult teada saama. Maakohus on korduvalt poolte tõendamiskoormist selgitanud ja andnud kostjale võimaluse tõendeid esitada (tl. 56, 72). Kostja ei ole vaatamata eeltoodule maakohtule esitanud tõendeid, mis võimaldaks tuvastada, et kostjal oli hagejale tööd anda. Kui töötaja ei ilmu tööle, aga tööandjal on töötajale samal ajal tööd anda, siis peab tööandja hoolitsema vastava olukorra dokumenteerimise ja töölepingu lõpetamise vormistamise eest. Vaidlustamata asjaoludel lõpetasid pooled töölepingu alles veidi enam kui nelja kuu möödumisel nõudeperioodi algusest, mistõttu ei ole usutav kostja väide valmisolekust hagejale tööd anda.

§ 633

lg 3 p 1 kohaselt tulnuks kostjal esitada apellatsioonkaebuses viited tõenditele, millega ta soovib iga faktiväidet tõendada. Kostja kinnitab apellatsioonkaebuses, et apellant on seisukohal, et käesoleval juhul on tõendatud fakt, et apellandil oli vastustajale vaidlusalusel perioodil tööd anda. Ringkonnakohus kostja nimetatud väitega ei nõustu, kuna apellatsioonkaebuses puuduvad igasugused viited tõenditele, millele kostja tugines. Maakohus 7 juhtis korduvalt kostja tähelepanu vajadusele oma faktiväiteid tõendada. Kostja seda teinud ei ole. Maakohus rahuldas põhjendatult hagi. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta täies ulatuses kostja kanda.

Vastavalt

-i alates 01.01.2015 kehtiva redaktsiooni § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja poolt kohtule 17.01.2016 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks käesolevas apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 220 eurot. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja apellatsioonimenetluses osutanud hagejale õigusteenust kokku 4 tunni ulatuses tunnihinnaga 55 eurot. Osutatud õigusabi koosneb käesoleva tsiviilasja raames dokumentidega tutvumisest ja kirjalike vastuste koostamisest kohtulikus menetluses esinduse tagamiseks. Hageja palus kostjalt mõista välja ka viivise menetluskuludelt 220 eurot vastavalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määrale arvates menetluskulude väljamõistmise lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja menetluskulude nimekiri toimetati kostjale kätte 18.01.2016. Kostja hageja apellatsioonimenetluse kulude osas vastuväiteid ei esitanud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja esitanud apellatsioonimenetluses vastuse kostja apellatsioonkaebusele. Pidades silmas kaebusele esitatud vastuse mahtu ja sisu, samuti asjaolu, et kaebusele vastuse koostamine eeldas apellatsioonkaebusega tutvumist ja selle analüüsi, leiab ringkonnakohus, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on

§ 175lg 1 järgi põhjendatud ja vajalik.

Seega kuulub hageja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud summas 220 eurot. Vastavalt hageja taotletule tuleb

§ 177

lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ka viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 8