3-15-1374/18

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-15-1374 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 3000 eurot hüvitamise nõudes seoses ebainimlike tingimustega transportimisel Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 14.12.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. 08.07.2013 transportis Tartu Vangla kinnipeetav XXX Tartu Vanglast Viru Vanglasse. Saatmine kestis 1 h ja 48 minutit ning kaebaja oli paigutatud saatebussi üksikkambrisse. 13.11.2014 transporditi XXX Viru Vanglast Tartu Vanglasse. Saatmine kestis 1 h ja 52 minutit ning kaebaja koos ühe teise kinnipeetavaga oli paigutatud saatemasina neljakohalisse kambrisse.
3. 13.04.2015 esitas XXX Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/76-1, milles taotles kahju hüvitamist summas 3000 eurot seoses transportimisega Tartu Vanglast Viru Vanglasse ja vastupidi ebainimlikes ja alandavates tingimustes, ebapiisava isikliku ruumiga ning ebaturvalise saatemasinaga. Tartu Vangla jättis 14.05.2015 otsusega nr 1-13/76-2 kaebaja taotluse rahuldamata.
4. 01.06.2015 saabus Tartu Halduskohtusse XXX kaebus, milles palutakse mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot. Kaebusele on lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
5. Tartu Halduskohus vabastas 09.06.2015 määrusega XXX riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ja võttis kaebus menetlusse.
6. 03.07.2015 saabus kohtule Tartu Vangla vastus kaebusele, milles paluti jätta kaebus rahuldamata.
7. Tartu Halduskohus määras 24.09.2015 määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja 22.10.
8. 05.10.2015 saabus kohtule XXX vastuväited Tartu Vangla vastusele (tl 33-35). KAEBAJA VÄITED
9. Kaebuse kohaselt etapeeriti teda 08.07.2013 ning 13.11.2014 ebainimlikes, alandavates ning ebaturvalistes tingimustes. Kaebaja leidis, et saatebussides ei ole piisavalt isiklikku ruumi, kambrid on suletud ning metallist ja neis puudub turvavöö. Kaebaja on seisukohal, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) aruannete kohaselt on Tartu Vangla saatebusside puhul tegemist ebainimlike transporditingimustega nii 0.4, 0.5 ja isegi 0.8 m² suuruse boksi korral. Kaebaja viitab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 08.01.2013 otsusele nr 25251/04 Retunscaia vs Rumeenia ning 10.07.2015 otsusele nr 8589/08 M.S vs Venemaa. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
10. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb 14.05.2015 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/76-2 esitatud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
11. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 08.07.2013 transporditi kaebajat Tartu Vanglast Viru Vanglasse saatebussi üksikkambris, mille mõõtmed on 85 x 69 cm ehk 0,51 m2 ja saatmine kestis 1 h ja 48 minutit. Asjas ei ole vaidlust ka selle üle, et 13.11.2013 transporditi kaebajat Viru Vanglast Tartu Vanglasse, mil kaebaja oli paigutatud koos ühe teise kinnipeetavaga saatebussi neljakohalisse kambrisse. Saatemasina neljakohalise kambri mõõtmed on 90 x 176 cm ehk selle pindala on 1,584 m2, mis teeb ühe isiku kohta 0,396 m
12. Saatmine kestis 1 h ja 52 minutit.
13. Kaebaja arvates on Tartu Vangla saatebusside puhul tegemist ebainimlike transporditingimustega nii 0,4, 0,5 ja isegi 0,8 m2 suuruse boksi korral, viidates EIK 08.01.2013 otsusele nr 25251/04 Retunscaia vs Rumeenia ning 10.07.2015 otsusele nr 8589/08 M.S vs Venemaa.
14. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimise põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega.
15. Kuigi kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele ega ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, siis ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul. Justiitsministri
16. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse § 41 lg-s 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.
17. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
18. juuni 2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ, mille I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m
19. Seega tuleneb direktiivist 2001/85/EÜ istekoha minimaalseks suuruseks 0,28 m
20. Nii saatebussi neljakohalise ja ühekohalise kambri suurus jäävad nimetatud mõõtmete piiridesse. Tõsi, sellisel viisil saadud ristkülik ei ole üksüheselt võrreldav saatebussi kambriga, kuna saatebussi kamber hõlmab osaliselt paratamatult ka ruumi, mis jääb seljatoe esikülje ning kambri tagumise seina vahele. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebajale olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, seega ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad.
21. Kuigi CPT on näiteks oma raportis CPT/Inf