4-15-6367 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Määruse tegemise aeg ja koht 23. veebruar 2016 a, Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-15-6367 Väärteoasi And

§ 22lg 1 p 2 ning LS § 88 lg 1 nõuete rikkumise eest.

Menetlusosalised, esindajad Kaebuse esitaja: Andis Strante (sündinud 15.01.1969, , kaitsja Vassili Kosteitšuk (e-post: vassili.koste@gmail.com). Kohtuväline menetleja: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur (asukoht Pärnu mnt. 139, Tallinn, epost põhja@politsei.ee). RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Andis Strante kaebus ning tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 22.07.2015 kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 10220132653292 ning lõpetada väärteomenetlus Andis Strante suhtes teos väärteotunnuste puudumise tõttu (VTMS § 29 lg 1 p 1).
2. Mõista riigieelarve vahenditest Andis Strante kasuks välja 350 (kolmsada viiskümmend) eurot väärtoeasjas valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata kassatsiooni korras esitades kassatsioonikaebuse Riigikohtule otsuse teinud maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse tutvumiseks kättesaadavusest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtuotsus on kättesaadav Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajas alates 07.03.2016.a. Asjaolud ja menetluse käik
3. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 22.07.2015 kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 10220132653292 karistati Andis Strantet rahatrahviga autoveoseaduse (

) § 313 järgi 30 trahviühikuga, so 120 euroga. 2. A. Strante esitas maakohtule 04.08.2015 kaebuse PPA 22.07.2015 kiirmenetluse otsuse tühistamiseks. Kaebaja märgib, et talle jääb esmalt arusaamatuks, mille alusel jõudis kohtuväline 1 4-15-6367 menetleja järelduseni, et kaebuse esitaja olevat teostanud tasulist autovedu. Teiseks ei selgu kiirmenetluse otsusest, millise dokumendi esitamata jätmist kaebajale inkrimineeriti. Otsuses on märgitud „puudus esitamiseks veoliigile vastav ühenduse tegevusloa ärakiri“. Otsuses mainitud liiklusseaduse (LS) § 88 lg 1,

§ 22

lg 1 p 2 ja § 4 lg 1 ei nõua „veoliigile vastava ühenduse tegevusloa ärakirja“ esitamist. Ka

§-ga 313 ei ole ettenähtud vastutust „veoliigile vastava ühenduse tegevusloa ärakirja“ esitamata jätmise eest. Kaebuse esitaja on seisukohal, et selline otsuse sõnastus on ebaselge ja viib kaebuse esitaja eksitusse. Pealegi sündmuskohal kasutas liikluspolitseinik Eneli Kauber just sõneühendit „veoliigile vastav tegevusluba.“ Kaebuse esitajale ei olnud selge, mida temalt nõutakse ning ta sai politseiniku nõudest aru nii, et temalt nõutakse veoseliigi (so toidukauba) kohta väljastatud tegevusluba. Kuna veoseks oli kalatööstuse biojäätmed, mida kasutatakse loomade toiduks, siis kaebuse esitajal ei olnud esitada biojäätmetele vastavat tegevusluba. Biojäätmeid võib opereerida ainult veterinaarametis registreeritud ettevõtja. Kaebuse esitaja on biojäätmete operaatorina registreeritud Läti veterinaarametis. Kohtuvälise menetleja poolt on esitatud tõlge läti keelest, milles öeldakse: „Firma direktor ei ole minule PVD (Veterinaar- ja Toiduameti) litsentsi originaali andnud. Mul on ainult selle koopia.“ Tegemist on ilmselt A. Strante poolt sündmuskohal politseile antud selgitusega. Nimetatud selgitusest tulenebki, et jutt käib just Veterinaar- ja Toiduameti litsentsi originaalist (mitte ühenduse tegevusloast). Kaebuse esitaja selgitas politseile, et selle Veterinaar- ja Toiduameti litsentsi originaali temal kaasas ei olnud. Eeltoodud selgitustest ei nähtu, et kaebuse esitajalt oleks nõutud ühenduse tegevusluba. Ühenduse tegevusluba asub iga sõidu korral vedukis ja ilma selleta ei alusta kaebuse esitaja ühtegi sõitu mitte kunagi. Ühenduse tegevusluba oli kaebuse esitajal olemas ja see oli politseile ka esitatud. Tõele ei vasta see väide, et kaebuse esitaja ei ole ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja esitanud. Ühenduse tegevusluba on selline dokument, mille puudumisel ei saa ükski veduk rahvusvahelisi autovedusid teostada. Seetõttu asub see dokument iga sõidu korral vedukis ja ilma selleta ei alusta kaebuse esitaja ühtegi sõitu mitte kunagi. Juhul, kui kaebuse esitajal oleks ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri puudunud, siis vägagi küsitav oleks tema edasisele teele lubamine politsei poolt. Kohtuvälise menetleja selgitus selle kohta, et ühenduse tegevuslubasid väljastatakse mitte ainult veoseveo, kuid ka sõitjateveo korraldamiseks, on asjakohatu. Kohtuväline menetleja märgib ise, et kaebuse esitaja juhtis autorongi (so veduk koos haagisega). Seetõttu selline oletus, et kaebuse esitaja, kui autorongi juht võis esitada sõitjateveo mitte veoseveo tegevusluba, on täielik absurd. Seetõttu veoseliigile vastava tegevusloa nõudmine (pidades silmas, et juht peab esitama veose-, mitte sõitjateveo tegevusluba) on alusetu ja eksitav. Kaebaja palub hüvitada kaitsjatasu summas 350 eurot. Kohtuvälise menetleja seisukoht 3. 22.07.2015 kontrollis PPA liikluspolitseinik Eneli Kauber A. Strante poolt juhitud sõidukit Daf FT 85 430 registreerimismärgiga HV2023. Väärteoasjas kogutud materjalidest nähtuvalt ei mahu menetlusaluse isiku poolt 22.07.2015 teostatud vedu sõidukiga ühegi EÜ määruses nr 1072/2009 art 1 lg 5 p d märgitud tingimuse alla. Seega teostas menetlusalune isik kiirmenetluse otsuses märgitud ajal ja kohas tasulist autovedu ja tal oli kohustus esitada kontrollijale veoliigile vastav ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri. Liiklusjärelevalve teostajale esitas menetlusalune isik järgmised dokumendid: koopia Läti Veterinaar- ja Toiduameti loast (IPVD); veose saatekiri (CMR) LV nr 0362685 ja 22.07.2015.a 2 4-15-6367 sõidumeeriku salvestuslehe. Nimetatud dokumendid on menetleja poolt fotografeeritud. Loa kinnitatud koopiat, mis annab vedajale õiguse tegeleda Euroopa Ühenduse territooriumil tehtavate vedude või vedude osade puhul rendi või tasu eest veoste rahvusvahelise autoveoga mis tahes marsruudil, nagu on ettenähtud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21.10.2009. aasta määrusega (EÜ) nr 1072/2009 (rahvusvahelisele autoveoturule juurdepääsu käsitletavate ühiseeskirjade kohta) ja vastavalt tegevusloa üldsätetele, menetlusalune isik liiklusjärelevalve teostajale ei esitanud. Riigisisese ja rahvusvahelise autoveo korraldamise alused on sätestatud autoveoseaduses.

§ 2

p 1 kohaselt on autovedu sõitjate või veose kohaletoimetamine selleks ettenähtud sõidukiga, so kaasa arvatud sellise veoga seotud tühisõit. Nimetatud sättest tulenevalt jaguneb veoliik kaheks riigisiseseks- ja rahvusvaheliseks autoveoks, mis omakorda jaguneb sõitjate- ja veoseveoks. Sõitjate tasulist autovedu reguleerib ühistranspordiseadus.

2. peatüki sätteid kohaldatakse veose tasulise veo korral, mida korraldatakse vedaja omandis oleva või kasutuslepingu alusel kasutatava auto või autorongiga, mille täismass ületab 3500 kilogrammi. Kuivõrd menetlusalune isik teostas veose saatekirja (CMR) LV nr 0362685 kohaselt rahvusvahelist veosevedu oli ta kohustatud eelpool toodust tulenevalt üheselt mõistetavalt esitama rahvusvahelise veoseveo liigile vastava euroopa ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja ehk dokumendi, mille kaitsja on lisanud esitatud kaebuse esitaja seisukoha täiendustele. Lähtudes eelpool toodust on kohtuväline menetleja seisukohal, et väärteoasjas kogutud tõendid on usaldusväärsed ja alus kahelda nende usaldusväärsuses puudub. A. Strante käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 313ettenähtud väärteona.

Väärteo menetlemisel ei ole kohtuvälise menetleja poolt rikutud väärteomenetlusõigust, mis tingiks väärteomenetluse lõpetamise ning asjas ei esine väärteomenetluse seadustiku VTMS § 29 lg 1 p 1 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Menetlusalusele isikule karistuse määramisel on kohtuväline menetleja juhindunud KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti on menetleja lähtunud karistuse kohaldamisel üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Eeltoodust tulenevalt leiab kohtuväline menetleja, et A. Strante karistamine

§ 22

lg 1 ja LS § 88 lg 1 nõuete rikkumise eest

§ 313

alusel rahatrahviga 30 trahviühiku ulatuses on põhjendatud ning otsuse muutmiseks alused puuduvad. Kohtu seisukoht VTMS § 123 lg 2 sätestab, et maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

1. VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi lõpetatakse väärteomenetlus siis, kui teos puuduvad väärteo tunnused. Vastavuses KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuriga peab menetleja hindama teo koosseisupärasust, õigusvastasust ja süüd. Väärteokoosseisu tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab menetleja kontrolli, kas teo asjaolud vastavad süüteokoosseisu kirjeldusele. Seejärel kontrollitakse õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude puudumist (Riigikohtu 19.02.2016 otsust asjas nr 3-1-1-5-16, p 6). 4.
2. Kaebajat on väärteokorras karistatud

§ 313

järgi, mille kohaselt tasulise rahvusvahelise või riigisisese autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, juhitunnistuse 3 4-15-6367 või nõutava veoloa autojuhi poolt kontrollivale ametiisikule esitamata jätmise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Kiirmenetluse otsuses on toodud järgnev kaebaja poolt toime pandud rikkumise kirjeldus: „Juhtis autorongi, teostas tasulist autovedu, puudub esitamiseks veoliigile vastav ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri“ (tl 4). Eeltoodust nähtuvalt oli kaebaja inkrimineeritavaks teoks antud juhul see, et ta ei esitanud politseile veoliigile vastavat ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja.

§313

sätestatust tulenevalt peab aga autojuhti kontrolliv ametiisik esmalt ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja esitamist autojuhilt nõudma. Viidatud normiga on vastuolus PPA seisukoht, et olenemata keelebarjäärist pidi autojuht (kaebaja) oma professioonist tulenevalt ise teadma, milliseid dokumente politseile esitada tuleb (tl 62). Kohus leiab, et asjas on tõendatud, et politsei kaebajalt ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja ei küsinud või ei teinud selle esitamise kohustust kaebajale piisavalt selgeks. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. PPA on kohtule kinnitanud, et 22.07.2015 esitas kaebaja politseile järgnevad dokumendid: koopia Läti Veterinaar- ja Toiduameti loast (IPVD); veose saatekiri (CMR) ja sõidumeeriku salvestuslehe. Kaebaja on kohtule selgitanud, et ta ei saanud aru, et temalt küsiti ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja, kuivõrd politseinik palus tal esitada „veose liigile“ vastava loa. Et kaebaja vedas kalatööstuse biojäätmeid, oli kaebaja arusaamisel, et temalt nõutakse sellele veose liigile vastavat tegevusluba. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis andis kaebaja järgmised ütlused: „Firma direktor ei ole minule PVD (tõlkija märkus: Veterinaar- ja Toiduamet) litsentsi originaali andnud. Mul on ainult selle koopia“ (tl 49). Kohus leiab, et eelöeldud tõend (kohtupraktika kohaselt on menetlusaluse isiku ütlused tõendiks, vt Riigikohtu 02.01.2009 otsust asjas nr 3-1-1-73-08, p 8.1) kinnitab, et kaebaja oli tõepoolest arusaamisel, et temalt küsitakse juba esitatud Veterinaar- ja Toiduameti loa originaali, mitte ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja ning et just Veterinaar- ja Toiduameti loa originaali esitamata jätmise eest teda karistatakse. Lisaks nähtub PPA 05.10.2015 seisukohast, et nad on pidanud ise ekslikult lühendit PVD (viide menetlusaluse isiku ütlustes) lätikeelseks lühendiks ühenduse tegevusloast, kuigi viidatu on tõlgituna eesti keelde Veterinaar- ja Toiduamet (tl 49). Ka ühenduse tegevusloa välja andja pole Läti Veterinaar- ja Toiduamet, vaid SIA Autotransporta direkcija (tl 36). Kohus on seisukohal, et eeltoodu kinnitab, et PPA pole tegelikkuses kaebajalt ühenduse tegevusluba küsinud ning isegi kui PPA seda enda arvates kaebajalt küsis, et suutnud viimane ennast piisavalt selgelt väljendada (ilmselt keelebarjääri tõttu), et kaebajale selline nõudmine ka arusaadav oleks. Vajadusel tulnuks PPA-l kaasata menetlusse tõlk, et kaebajale arusaadavalt selgitada, millise dokumendi esitamist temalt nõutakse (Riigikohtu 19.05.2015 otsus asjas nr 3-1-138-15, p 8). Et PPA pole käesoleval juhul palunud või ei teinud kaebajale arusaadavalt teatavaks, et kaebajal tuleb politseile esitada tasulise rahvusvahelise veoseveo korraldamise ühenduse tegevusluba, ei ole tuvastatud

§-s 313 sätestatud teokoosseis. Seega puuduvad käesoleval juhul kaebaja teos väärteo tunnused ning menetlus tuleb VTMS § 29 lg 1 p-i 1 alusel lõpetada. 4.2. Täiendavalt märgib kohus, et „veoliigile vastava“ ühenduse tegevusloa nõudmine võib tõepoolest isikuid segadusse ajada. Nii näeb

§ 313

karistuse määramise tasulise rahvusvahelise või riigisisese autoveoteenuse osutamisel ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja esitamata jätmise eest. Nii tuleks ka autojuhilt nõuda tasulise rahvusvahelise veosevoe korraldamise ühenduse tegevusluba (

§ 2

p 2 ja § 4) või riigisisese autoveoteenuse osutamise ühenduse tegevusluba (

§ 2p 4 ja § 81).

5. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. 4 4-15-6367 Et kohus lõpetab käesolevaga väärteomenetluse VMTS § 29 lg 1 p-i 1 alusel, tuleb hüvitada kaebajale mõistlikus ulatuses kaitsja tasu riigieelarve vahenditest. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal kaebuse koostamiseks 1 tund (100 eurot); 14.10 ja 21.10.2015 seisukohtade koostamiseks 1 tund (100 eurot); 22.01.2016 määruskaebuse koostamiseks 1 tund (100 eurot); 12.02.2016 seisukoha koostamiseks 0,5 tundi (50 eurot). Arvestades eelkõige asja sisu ning mahtu, leiab kohus, et osutatud õigusabi teenuse maht oli vajalik ning on kooskõlas toimiku materjalidega. Tasu suurust peab kohus samuti mõistlikuks, võttes arvesse asja spetsiifikat ning seda et

§ 313

sanktsiooni ülemmääraks on 100 trahviühikut, so 400 eurot (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.11.2015 määrust asjas nr 4-15-6778, p 8). Kohus peab seega põhjendatuks ja mõistlikuks kaitsekulusid 3,5 tunni ulatuses, so summas 350 eurot, mis tuleb kaebaja kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Mõlder kohtunik 5