← Eesti

3-15-8/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2016; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-15-8 Haldusasi L. K kaebus Maksu- ja Tolliameti 18.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/15313-7 tühistamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja (avaldaja) – L. K, volitatud esindaja vandeadvokaat Anto Variku; Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Meelis Rohtlaan RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 10.03.
  2. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Maksu- ja Tolliamet kontrollis 16.05.2013 korralduse nr 12.2-3/15313-1 alusel L. K poolt
  4. aasta maksustamisperioodi kõikidest tuluallikatest saadud tulu deklareerimise ja tulumaksu tasumise õigsust. Kontrolli tulemusena koostas Maksu- ja Tolliameti 18.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/153137, millega määrati
  5. aasta eest juurde tulumaksu summas 10 347 eurot ja 12 senti (tl 11-14). L. K esitas 07.11.2014 maksuotsusele vaide, mis jäeti Maksu- ja Tolliameti 02.12.2014 vaideotsusega nr 61/2459-3 rahuldamata (tl 15-16).
  6. L. K esitas 02.01.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse 18.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/153137 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Esialgset õiguskaitset taotles kaebaja seetõttu, et kindlustada põhivaidluse ajaks vaieldavaid õiguspositsioone (tl 6-9).
  7. Tallinna Halduskohtu 07.01.2015 määrusega jäeti esialgse õiguskaitse taotlus käiguta (tl 28).
  8. L. K vastas kohtumäärusele 19.01.2015 ja esitas esialgse õiguskaitse taotluse põhistuse (tl 31-32).
  9. Tallinna Halduskohtu 28.01.2015 määrusega jäeti L. K esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
  10. L. K esitas 11.02.2015 Tallinna Halduskohtu 28.01.2015 määruse peale määruskaebuse. Kuna kaebaja esitas ringkonnakohtule 27.02.2015 avalduse määruskaebusest loobumiseks, siis lõpetas Tallinna Ringkonnakohus 02.03.2015 määrusega L. K 11.02.2015 määruskaebuse menetluse.
  11. Tallinna Halduskohtu 06.04.2016 määrusega võeti kaebus menetlusse. Maksu- ja Tolliamet vastas 06.05.
  13. Tallinna Halduskohtu 06.01.2016 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning määrati kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg (tl 128).
  14. Tallinna Halduskohtu 19.02.2016 määrusega lükati kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg edasi (tl 144). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
  15. Kaebaja on seisukohal, et haldusakt ei ole nõuetekohaselt motiveeritud, maksuhalduri järeldused on tõendamata, kaebuse esitaja poolt esitatud tõenditele antud hinnang on ebaõige ja subjektiivne.
  16. Kaebaja selgitab, et korralduse nr 12.2.3/15313-1 alusel alustati maksumenetlust OÜ Neoterra Invest, mitte kaebuse esitaja suhtes nagu ekslikult väidetakse maksuotsuses ja vaideotsuses. Neoterra Invest OÜ suhtes alustatud kontrollimenetluses nr 12.2.3/15313 ei olnud võimalik L. K suhtes teha maksuotsust nr 12.2-3/15313-
  17. Isegi juhul kui eeldada, et maksuotsuse tegemine oli mingil põhjusel õiguspärane, siis ei ole see õiguspärane tulenevalt menetluse käigus esitatud tõenditest. Nõustuda tuleb väitega, et kaebuse esitajal puudusid 2005, 2009, 2010 ja 2011 aastal deklareeritud sissetulekud ning 2006, 2007 ja 2008 aastal ei oleks need võimaldanud OÜ-le Neoterra Invest eelnimetatud summas laenu anda, sest L. K õppis
  18. aastal ülikoolis ning tal puudus töösuhe. Samuti ei saanud kaebaja muid tulusid juhatuse liikmena või ettevõtlusest kuigi oli mitmete äriühingute juhatuse liige ja osanik kuna need äriühingud tootsid vastaval perioodil kahjumit. Kaebaja ja S. M vahel 15.07.2011 sõlmitud laenulepingu kohaselt laenas kaebaja 55 000 eurot. Summa anti üle lepingu sõlmimise päeval ning pooled on seda lepingu punktis 1.
  19. ka kinnitanud. Lepingu punktis 1.
  20. oli isegi ära märgitud laenu andmise eesmärk, mille kohaselt laen paigutatakse kaebuse esitajaga seotud äriühingusse. Intressimääraks oli 7% aastas ja laenu tagastamise tähtajaks 31.12.
  21. Laenu andmise asjaolu on S. M kinnitanud maksuhaldurile 06.11.2014 saadetud kirjas, kuid MTA ei ole sellele tähelepanu pööranud. Samas ei ole maksuhaldur seadnud kahtluse alla asjaolu, et kaebaja laenas OÜ-le Neoterra Invest 24.08.2011 sularahasissemaksena kokku 51 000 eurot selgitusega „omaniku laen“. Kuigi maksuhaldur on maksuotsuses väitnud, et laenu andmine oli näilik, ei ole ta kogu menetluse jooksul vastupidist suutnud tõendada. Samuti ei ole maksuhaldur tõendanud varjatud tuluallika olemasolu. Kaebuse esitajal endal ei ole võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid.
  22. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on jõudnud meelevaldsele ja põhistamata „arvamusele“, et kui laenusumma tagastatakse laenusumma esindajale osakute näol, siis ei ole S M kaebuse esitajale laenu andnud kuna selline käitumine ei ole majanduslikult otstarbekas ja on ebaloogiline. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhaldur ei ole järelduste tegemisel lähtunud tõenditest ning on tõlgendanud poolte vahel kehtinud laenusuhtest tulenevaid asjaolusid valesti. Maksuotsusest ei selgu, millele täpselt on maksuhaldur oma vastavad seisukohad rajanud, samuti ei ole maksuhaldur võtnud laenu andmise asjaolude kohta selgitusi S. M-lt. 2
  23. Maksuhaldur on tuginenud maksuotsuses ainsa tõendina kaebaja poolt 27.05.2013 antud esmastele ütlustele, kus kaebaja andis vastuse, et ei ole
  24. aastal laenu andnud ega saanud. Antud juhul oli tegemist inimliku eksitusega kuna kaebajal puudus eelnevalt kokkupuude maksumenetlusega ning laenu saamisest oli möödunud 2 aastat. Kaebaja on esitanud kõik tõendid selle kohta, et andis OÜ-le Neoterra Invest laenu mittemaksustavate tulude arvelt ning kaebajale ei ole arusaadav, milliseid täiendavaid tõendeid oleks ta pidanud veel esitama. Täiendavale tõendamisvajadusele ei viidanud kordagi ka maksuhaldur. Kaebuse esitaja rõhutab veelkord, et on esitanud kõik dokumendid, mis tõendavad laenu saamist S Mlt ning maksuhaldur ei ole kogunud ainsatki tõendit, mis tõendaks vastupidiseid asjaolusid. Maksuotsus ei saa põhineda oletustel vaid asjas kogutud tõenditel ja tuvastatud faktilistel asjaoludel.
  25. Maksuotsus ei sisalda mingit analüüsi, miks on 15.07.2011 sõlmitud laenuleping näiline või varjatud kuigi see peaks maksuotsuses sisalduma. Samas puudub maksuotsuses selgitus sellest, kas maksuhaldur peab 15.07.2011 sõlmitud laenulepingut teeseldud või varjatud tehinguks.
  26. Kaebaja leiab, et S M’iga 15.07.2011 sõlmitud laenulepingu alusel ja selles sätestatud tingimustel saadud laen ei kuulu füüsilise isiku tulumaksuga maksustatava tulu hulka TuMS § 12 lg 1-3 mõistes ja ei liigitu TuMS
  27. peatükis sätestatud erijuhtude alla. Kaebuse esitaja ei ole rikkunud MKS § 85 lg 4 sätestatud kohustust ning on esitanud maksudeklaratsioonis õiged andmed.
  28. Täiendavas 03.02.2016 seisukohas märgib kaebaja, et vastustaja ei ole üldse arvesse võtnud kaebuse esitaja poolt maksumenetluse käigus esitatud selgitusi ning vastuväiteid ja on koostanud 18.09.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/15313-7 kaebuse esitaja poolt menetluse käigus esitatud selgitusi, tõendeid ja elulisi asjaolusid eirates. Maksuotsuses on vastustaja esitanud kaebuse esitaja suhtes ainult ebamääraseid, oletuslikke ja täielikult tõendamata süüdistusi, mis tegelikkuses ei põhine maksumenetluses tuvastatud asjaoludel. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et 15.07.2011 sõlmitud laenulepingu alusel saadud laen ei kuulu füüsilise siku tulumaksuga maksustatava tulu hulka. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  29. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane, antud kehtiva seaduse alusel ja sellega kooskõlas, motiveeritud ning tugineb maksuhaldurile maksuotsuse koostamise hetkeks esitatud tõenditel, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.
  30. Kaebaja on ekslikult jõudnud arusaamisele, et korralduse 12.2-3/15313-1 alusel alustati maksumenetlust OÜ Neoterra Invest käibemaksu tasumise õigsuse kontrollimiseks, mitte kaebaja suhtes. L. K
  31. aasta tulude üle alustati kontrolli 16.05.2013 korraldusega nr 12.2-3/15313-
  33. L. K maksuhaldurile antud seletustest ja saadetud dokumentidest nähtub, et kaebaja on andnud maksuhaldurile vastukäivaid ütlusi. Nimelt maksumenetluses esmaselt antud selgituses ei maini vaide esitaja laenu saamist S M`ilt. 27.05.2013 antud selgituses on L. K kinnitanud, et
  34. aastal ei ole ta saanud eraisikutelt laenu ega andnud äriühingutele laenu, küll aga on ta võtnud õppelaenu ning lisaks toetasid teda rahaliselt vanemad ja elukaaslane. Vastustaja hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et esmaselt antud selgituses märkis kaebaja ära küll selle, et on võtnud AS-ist Swedbank õppelaenu ning kunagi ka väikelaenu, kuid unustas või ei pidanud vajalikuks mainida 55 000 euro suuruse laenu võtmist. On ebatõenäoline, et tegemist oli inimliku eksitusega ja esmakordsest maksumenetlusega kokkupuutest tingitud teadmatusega nagu väidab kaebaja, kuivõrd sellises summas laenu saamine, eriti kui rohkem laene samal perioodil pole saadud, ei saaks tavaolukorras jääda meenumata. 19.08.2013 vastustes maksuhaldurile ütles kaebaja, et S M kontaktandmed tal puuduvad, samas 10.01.2014 selgituste kohaselt hakkas S M laenu L. K’lt tagasi nõudma
  35. aasta kevadel. Seega oli kaebaja 3 väidetavalt mõned kuud tagasi S Mga suhelnud, ent maksuhaldurile ütles, et M kontaktandmeid tal ei ole. Eelnevast nähtub, et L. K selgitused ja esitatud dokumendid S Mlt saadud laenu kohta on vastuolulised ja ebausaldusväärsed.
  36. Vastustaja hinnangul on olukord, kus laenuandja loobub piisavalt suure laenu (55 000 eurot) sissenõudmisest põhjusel, et laenusaaja on väidetavalt andnud äriühingute osakuid, mis ei kata ära laenu, on ebaloogiline ja ei ole majanduslikult otstarbekas. Vastustaja leiab, et maksumenetluses tuvastatud vastuoludest lähtuvalt saab väita, et kõnealune laenuleping ning selle lisa olid koostatud maksuhaldurile esitamiseks, et vähendada L. K maksukohustust. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt S M tegelikult laenu L. K`le ei andnud ning seega ei olnud maksuhalduril ka põhjust arvestada laenulepingu lisaga üle antud osalusi maksukohustust vähendava asjaoluna. Kogutud tõenditest on võimalik teha ühene järeldus, et laenuleping L. K ja S M vahel vormistati pärast kontrollakti saamist ning laenulepingu vormistamise ainsaks eesmärgiks oli vältida L. K võimalikku tulumaksukohustust. KOHTU PÕHJENDUSED
  37. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 18.09.2014 maksuotsust nr 12.23/15313-7 ning taotletud selle tühistamist. Nimetatud maksuotsusega kohustati kaebajat tasuma
  38. aasta eest tulumaksu summas 10 347 eurot ja 12 senti. Maksuhaldur tegi kindlaks, et L. K
  39. aasta kulutused ületasid tema deklareeritud tulusid ja et kaebaja sai
  40. aastal tulu, mis jäeti aga maksuhaldurile esitatud residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareerimata. Nimelt oli teinud L. K 24.08.2011 osaühingu Neoterra Invest pangakontole sularaha sissemakse summas 51 000 eurot, mille taustal järeldas maksuhaldur, et kaebajal oli olnud täiendavaid tuluallikaid. Seejuures lähtus Maksu- ja Tolliamet asjaolust, et varasematel aastatel ei deklareerinud kaebaja taolisi sissetulekuid, mis oleksid võimaldanud sellist summat säästa. L. K väitel ei olnud aga tegemist tuluga, vaid S. Mlt saadud laenuga. Vastustaja omakorda pidas seda maksumenetluse käigus selgunu pinnalt vaadatuna ebaloogiliseks ning kaebaja väiteid ebausaldusväärseteks.
  41. Vastustaja maksustas äriühingu kontole kantud 51 000 euro suuruse summa kui kaebaja täiendava tuluallika, arvestades eelnevalt maha 1728 euro suuruse maksuvaba tulu. Vastavalt tulumaksuseaduse § 12 lõikele 1 maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Asjakohastele maksukorralduse seaduse ning tulumaksuseaduse sätetele on vaidlustatud haldusaktis piisavas ulatuses viidatud ning seonduvalt õigusliku aluse või arvutuste kui sellistega ei ole menetlusosaliste vahel tegelikult vaidlust ka olnud. Sisuliselt taandub kogu vaidlus sellele kas selle 51 000 euro suuruse summa puhul, mille pinnalt tulumaksu maksmise kohustus kindlaks tehti, võis olla tegemist laenuga nagu seda väidab kaebaja või tuleb nõustuda maksuhalduri vastupidise seisukohaga. Maksukorralduse seaduse § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Seega tuleb kohtul hinnata kas kaebuse esitaja on maksuhalduri järeldused ümber lükanud või mitte. Mis puutub kaebaja etteheitesse seonduvalt sellega, et OÜ Neoterra Invest osas läbiviidava maksumenetluse raames ei oleks tohtinud L. K suhtes maksuotsust teha, siis ei ole see põhjendatud. Vastustaja on esitanud haldusasja materjalide juurde 16.05.2013 korralduse nr 12.2-3/15313-1, millega kohustati kaebajat esitama
  42. aasta maksustamisperioodi puudutavaid dokumente, andma selgitusi ning vastama küsimustele hiljemalt 29.05.2013, kusjuures nimetatud korraldusele on viidatud ka vaidlustatud maksuotsuse esimesel leheküljel, haldusakti sissejuhatavas osas. Eelnevast järeldub, et vaidlustatud maksuotsust ei tehtud OÜ Neoterra Invest puudutava maksumenetluse raames. Kaebaja on nimetanud haldusakti puudusena veel seda, et olukorras, kus laenulepingut ei aktsepteeritud, ei ole maksuhaldur selgitanud kas selle puhul oli tegemist teeseldud või varjatud tehinguga. Pelgalt tehingu või väidetava tehingu liigitamata jätmise põhjusel kaebust siiski rahuldada ei saa, kui ei ilmne maksuotsuste tühistamise sisulist alust. 4
  43. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates, seejuures kogumis ning nende vastastikuses seoses, tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud. Kaebaja ei ole suutnud maksuhalduri seisukohti ümber lükata. Kohus nõustub vaidlustatud haldusaktis antud hinnangutega tõenditele ja maksuotsuses väljendatud põhiseisukohtadega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lõikest 2 detailselt üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Kaebaja väitel oli tegemist laenuga, mille kohta on esitatud kõik selle saamist tõendavad dokumendid. L. K on seisukohal, et maksuhaldur ei ole kogunud ühtegi vastupidisele viitavat tõendit. Siinkohal peab kohus vajalikus selgitada, et olukorras, kus väidetav laenu andja on välismaal ja ei ole maksuhalduri jaoks kättesaadav, ei olegi vastustajal võimalik midagi selles osas täiendavalt üle küsida ega tõendada. Küll aga saab välja tuua erinevad vastuolud ning asjaolud, mille pinnalt võib asuda omakorda seisukohale, et laenu andmist tegelikult siiski aset ei leidnud. Vastasel korral tekiks küsimus, et kas lihtkirjaliku laenulepingu vormistamisega ning hilisemalt saadetud kirjaliku kinnitusega laenu andmise paikapidavuse kohta ongi laenu saamine alati ja ümberlükkamatult tõendatud, kuigi kogu taustsituatsiooni pinnalt vaadatuna ei pruugi see maksumenetluse kontekstis veenvana tunduda. Sellises situatsioonis võivad osutuda tähenduslikuks ka maksukohustuslase esmased seletused ning antud juhul on kaebaja väitnud oma 27.05.2013 e-kirjas, et ei ole nimetatud perioodil eraisikutelt laenu saanud. Hilisemalt esitatud vastupidist väidet on vastustaja maksumenetluse käigus hinnanud ja leidnud, et laenu andmist ei saa siiski tõendatuks lugeda. Maksuja Tolliamet on viidanud erinevate seisukohtade vastuolu ilmestamiseks veel ka kaebaja 19.08.2013 vastusele (tl 90-91), milles on väidetud, et tal S. M kontaktandmeid enam ei ole, kuid 10.01.2014 vastuses omakorda on selgitatud, et S. M oli asunud
  44. aasta kevadel laenu tagasi nõudma. Kaebaja on esitanud ka sellekohase laenulepingu lisa, mis on vormistatud 20.08.2013 ehk üks päev pärast väidet vastavate kontaktandmete puudumise kohta. Maksuhalduriga tuleb nõustuda, et kaebaja seisukohad on olnud paljuski vastuolulised, mis ühtlasi tähendab seda, et neid võis ka ebausaldusväärseteks pidada. Taolises olukorras oleks kaebaja kohustatud vastavalt maksukorralduse seaduse § 150 lõikele 1 tõendama, et maksusumma määrati valesti, kuid seda ei ole tõendatud. Kaebaja etteheited on jäänud paljasõnalisteks.
  45. HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Selleks oleks tulnud esitada tähtaegselt menetluskulude nimekiri ja vastavad kuludokumendid. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Enno Loonurm Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.