KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 7. märts 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-14-51892 Haldusasi M.T.i kae

§ 45lg 1 tähenduses, kuid paigutas kaebaja sellele vaatamata pikaks ajaks boksi.

Seega oli Tallinna Vangla tegu tahtlik. 3.

1. Kaebaja selgitab, et kambri seinale kinnitatud malmist radiaatoril oli 9 ribi, mis ei vasta kaebaja arvates taoliste küttekehade paigaldamisel eluruumidesse isegi nõukogude ajal kehtinud reeglile, mille järgi iga ruumi ruutmeetri kohta paigaldati 1 ribi. Kambri suuruseks on kaebaja andmetel ca 16 m
2. Samuti on Tallinna Vangla kinnitanud, et ruumis puudub aknaklaas venilatsiooni tagamiseks. Kaebaja toob välja, et Tallinna Vangla ei ole kohtule esitanud 2 tõendusmaterjali kambris nr 121 vaidlusalusel perioodil teostatud temperatuuri mõõtmiste kohta. 3.
3. Kaebaja väiteid, et kambris olid klaasikillud saab kinnitada kinnipeetav M. K. Tallinna Vangla ei tahtnud või ei saanudki sellele reageerida, kuna seal puudus valgustus. Tallinna Vangla väide, et teenindusüsteemi logis puudub vastav märge, on otsitud ja tühine. 3.
4. Kaebaja viitab EIK praktikale, kus on leitud, et pimedasse kambrisse pikemaks ajaks paigutamist käsitleti piinamisena (vt ka EIK lahendid nr 2346/02, nr 30210/96 ja 50901/99). 3.
5. Tallinna Vangla väide, et kaebajal ei olnud oma kambris nr 121 viibimise aja kohta mingeid pretensioone, on vale, mida tõestab ka isikliku kirjavahetuse registrikaardi väljavõte. 3.
6. Eeltoodule toetuses leiab kaebaja, et Tallinna Vangla väide, et kaebaja hingelised kannatused polnud piisavalt intensiivsed ületamaks minimaalset tõsiduse astet, on tühised ja eksitavad. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas on tõendatud, et Tallinna Vangla on õigusvastase tegevuse ja/või tegevusetusega põhjustanud kaebajale intensiivseid hingelisi kannatusi, mis ületavad minimaalse nõutava tõsiduse piiri ja on seega kvalifitseeritavad EIÕK art 3 ja RVastS § 9 lg 1 rikkumisena. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et olukorral mitte lasta tekkida, kuid Tallinna Vangla läbi oma töötajate jättis sellele reageerimata. Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul vabandamine ei ole kindlasti piisav. VASTUSTAJA SEISUKOHT
7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 4.
8. Vastustaja märgib, et riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel oli kaebuse esitaja ajavahemikul 20.12.2013 – 23.12.2013 paigutatud Tallinna Vangla vastuvõtuboksi nr 121.

§ 45

lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse ning VSKE § 7 lg 1 kohaselt kuuluvad toa või kambri sisustusse: ühe- või kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, võimaluse korral valjuhääldi, riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC. Arvestades, et vastuvõtuboksid ei ole mõeldud kinnipeetavate pikemaajaliseks paigutamiseks, kuna need ei vasta osaliselt sisustuse (puudub isiklike asjade hoiustamiskoht) ega ka akna mõõtude osas kambrile kehtestatud nõuetele, siis oli vangla tegevus kaebuse esitaja paigutamisel õigusvastane. 4.2. Vastustaja selgitab, et kuigi Tallinna Vangla vastuvõtuboksi nr 121 aknal ei ole tõepoolest ees klaasi, ei ole see tingitud mitte sellest, et aknaklaas oleks ära lõhutud vaid seetõttu, et kambris oleks toimiv ventilatsioon. Tegemist on vangla teadliku otsusega, mis ei muuda kambri sisekliimat temperatuuri ega ka õhuniiskuse osas nõuetele mittevastavaks. Tallinna Vangla kambrites, sh vastuvõtuboksides on keskküte, mis tagab kambrite ühtlase temperatuuri ning kuivatab õhku. Lisaks on aknal ees mitmekihilised ning – tasandilased trellid, mis takistavad otsese tuule kambrisse puhumist ning seetõttu ei saanud vastuvõtuboksis esineda selliseid tingimusi nagu kaebuse esitaja on kaebuses kirjeldanud. Kaebuse esitaja väide, et kamber oli pime, kuna selles puudus elekter, on samuti väär. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 „Tallinna Vangla kodukorra ja seletuskirja kinnitamine“ (Kodukord) kehtestatud Kodukorra punkti 6.1 teise lause kohaselt toimub loendus suletud ja avatud osakondades kambris ning vajaduse korral kinnipeetavate töökohtadel. Punkti 3 6.5 kohaselt loendust teostav ametnik kontrollib visuaalselt kinnipeetavate füüsilist seisundit, kambri ja kambrisisustuse tehnilist olukorda. Seega, kuna loendus toimub kambris ja seda ei viida läbi pimedas kambris ning loenduse käigus kontrollitakse ka kambri tehnilist korda, siis hakanuks vanglaametnikele koheselt silma, et kambris puudub elekter või et selles on vaja teostada elektritöid. Elektri- ja valgustustööde teostamise vajaduse ilmnemisel oleks tehtud vastav kanne Riigi Kinnisvara AS hooldustööde programmi Archibus. Käesoleval juhul seda kannet tehtud ei ole ning kuna ühtegi sellist tööd ei tehta ilma Archibusi kandeta, siis saab tõsikindlalt asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatud olukorda ei esinenud. Vastustaja selgitab, et Tallinna Vanglas teostatakse ka öisel ajal regulaarselt kinnipeetavate kohaloleku kontrolli, mis tähendab seda, et juhul kui kaebuse esitaja oleks tõepoolest öörahu ajal viibinud mujal kui oma magamiskohas, siis oleks see vanglale teada olnud. Kuna antud juhul sellesisulist asjaolu tuvastatud ei ole, siis on kaebuse esitaja väide kahel ööl sooja saamiseks tualetis viibimise osas tagantjärgi esitatud ning paljasõnaline. Arvestades, et kaebuse esitaja väitis ka riietes magamist esmakordselt alles kahjunõudes, siis on Tallinna Vangla hinnangul ka selle väite puhul tegemist tagantjärgi esitatud paljasõnalise väitega.

§ 15

lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: ohustavad inimese julgeolekut; sobivad eriti vara kahjustamiseks; võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad käesoleva seaduse § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. VSKE § 641 punkti 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Kuna Tallinna Vangla hinnangul kuuluvad klaasikillud eeltoodud sätete alla, siis ei oleks vangla mitte ühelgi juhul jätnud kaebuse esitaja väitele, et kambri põrandal on klaasikillud, reageerimata ega jätnud julgeolekut ohustavaid esemeid kambrisse vedelema. Asjaolu, et kaebuse esitaja alles kahjunõudes ning kaebuses kohtule märgib, et vangla ei andnud talle kambri korrastamiseks (põrandalt klaasikildude ärakorjamiseks) harja ega kühvlit, on tagantjärgi esitatud ning väär. Lisaks eeltoodule märgime, et Tallinna Vangla kontrollib kambri korrasolekut enne kinnipeetava kambrisse paigutamist ning juba seetõttu ei saanud kaebuse esitaja kambrisse paigutamisel kambri põrandal klaasikilde olla. Kaebuse esitaja väide vastuvõtuboksis valitsenud kambritingimuste tõttu haigestumise kohta, ei leidnud tema tervisekaardi kannete pinnalt samuti tuvastamist ning on seega paljasõnaline. 4.

1. Tallinna Vangla leiab, et mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Kaebuse esitajale kahju tekkimine ei ole tõendatud ning vangla ei ole tuvastanud, et kaebuse esitajale oleks mingisugust mittevaralist kahju tekkinud. M.T. ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et vastuvõtuboksis viibimine kaebuse esitajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustas. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal selles osas pretensioone reaalselt ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed kannatused 4 kinnipidamistingimustest Tallinna Vanglas, vaid üksnes võimalik tulenev rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. 4.
2. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kuigi tuvastamist leidis, et vangla tegevus oli kaebuse esitaja 3 ööpäeva vältel vastuvõtuboksis hoidmisel õigusvastane, ei leidnud tuvastamist, et kaebuse esitajale oleks vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Tallinna Vangla hinnangul saab antud juhul pidada õiglaseks ja kohaseks tagajärgede kõrvaldamise ja õiguste taastamise viisiks M.T.i ees vabandamist ja vangla tegevuse, millega ta paigutati ajavahemikuks 20.12.2013-23.12.2013 vastuvõtuboksi õigusvastaseks tunnistamist. Tallinna Vangla vabandab kaebuse esitaja ees. 4.
3. Vastustaja leiab, et tunnistajana ütlusi andnud kinnipeetav M.K. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna kinnipeetavate omavahelise solidaarsuse tõttu annavad kinnipeetavad sageli teineteisele sobilikke ütlusi ning toetavad üksteise väiteid. Arvestades asjaolu, et M.T. ja M.K. viibisid vaidlusalusel perioodil kolme päeva jooksul ühes kambris ning puutusid seega tihedalt kokku, oli neil kahtlemata võimalik edasises käitumises kokku leppida. Vastustaja hinnangul esineb antud juhul kinnipeetavate ütlustes ka vastuolu – kui M.T.i 27.08.2014 kohutule laekunud kaebuse kohaselt puudus kambris elekter täielikult, siis M.K. selgituste kohaselt põles kambris ööpäevaringselt päevavalguslamp. Kuna ilmselgelt ei ole võimalik olukord, et elektri puudumisel saaks põleda päevavalguslamp, ei saanud kambri elektrisüsteem kaebaja poolt väidetud seisukorras olla. Vastustaja hinnangul ei saa eluliselt usutavaks pidada ka kaebaja ja tunnistajana ütlusi andnud kinnipeetava poolt märgitud olukorda, mil kamber oli väidetavalt tuulele avatud, kuid samas levis seal ometigi hingemattev hais. Jääb arusaamatuks, kuidas sai kamber haiseda, kui kinnipeetavate väitel toimus akna kaudu niivõrd tõhus tuulutus. Kuigi kaebaja väidab vanglaametnike poole pöördumist, siis vastustajale ei ole teada ühtegi ametnikku, kelle poole kaebaja seoses väidetavate ebakohaste kambritingimustega pöördunud oleks. Arvestades asjaolu, et ükski kambris viibinud kinnipeetavatest ei esitanud kambris nr 121 viibimise ajal ega ka vahetult peale seda vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et kambritingimused neile kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks, võib järeldada, et tegelikkuses kambri tingimustega seoses mingeid probleeme ei esinenud. Kuivõrd vanglale ei ole laekunud mingeid pretensioone kambri nr 121 temperatuuri osas (ei kaebajalt ega ka üheltki teiselt kambris viibinud kinnipeetavalt), ei ole vastustaja kambris nr 121 mõõtmisi teostanud. Siinkohal märgib vastustaja, et kuigi vangla ei ole teostanud kambris nr 121 temperatuurimõõtmisi kaebaja kambris viibimise ajal, fikseeriti nt 11.10.2012 kambris õhutemperatuuriks 23˚C – seega kõrvalekaldeid normist ei tuvastatud. Kokkuvõtvalt on Tallinna Vangla seisukohal, et kaebajale ei ole Tallinna Vangla tegevuse tulemusel kahju tekkinud, mistõttu puuduvad alused ka mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus märgib, et käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas kaebaja nõue hüvitada talle väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kambris nr 121 ajavahemikus 20.12.201323.12.2013 (3 ööpäeva) tekitatud mittevaraline kahju on põhjendatud või mitte.
5. Kaebaja väitel on talle mittevaralist kahju põhjustatud sellega, et vastuvõtuboksis nr 121, kus ta pidi viibima, olid klaasikillud põrandal, kambris puudus elekter sh kamber oli pime, kambril ei olnud akent ees ja millest tulenevalt kambri temperatuur ei vastanud nõuetele. 5
6. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning RVastS § 11 lg 2 paneb avaliku võimu kandjale kohustuse rakendada kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamisel kõiki õiguspäraseid abinõusid.
7. Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine).
8. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: 9.
9. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja viibis vastuvõtuboksis ehk etapikambris (edaspidi nimetatud ka kamber) nr 121 ajavahemikus 20.12.2013-23.12.
10. 9.
11. Pooled ei vaidle selle üle, et kambril nr 121 puudus akna klaas ja akna ava ees olid trellid – tihe metallist võrestik ja akna mõõdud ei vastanud kambrile esitatud nõuetele (vt tl 35). 9.
12. Pooled on eriseisukohal seoses kambri nr 121 temperatuuriga. Kohus leiab, tuginedes vastustaja poolt avaldatud infole, et kambril nr 121 puudus aknaklaas (vt ka foto tl 35 aken on kaetud üksnes tiheda metallvõrestikuga). See tähendab, et kambri temperatuuri mõjutasid nii kambrisisene küte kui ka välistemperatuur. Kohus ei nõustu seetõttu kaebaja väitega, et kambris oli sama temperatuur, kui väljas. Kohus märgib, et üldteada on asjaolu, et detsembrikuus on Eestis tavapäraselt madal välitemperatuur ja avatud aknaga ruumis langeb sel juhul ruumi temperatuur isegi ruumi tavapärase kütmise juures. Vaidlust ei ole, et etapikambris oli 9 ribiga keskkütteradiaator ja seda köeti tavapäraselt. Kohus ei nõustu vastustajaga selles, et kuivõrd keegi ei ole varasemalt seoses nimetatud kambri temperatuuriga seoses kaebusi esitanud ja kuivõrd vastustaja 22.02.2016 vastuses toodud väitel mõõdeti 11.10.2012 aastal kambri temperatuuriks 23 °C, siis ei ole kaebuse esitaja väited madalast temperatuurist tõsiseltvõetavad. Kohus märgib, et vastustaja ei ole siinkohal esitanud oma temperatuuri mõõtmise kohta käiva väite osas ühtegi tõendit ja see väide on paljasõnaline. Kohus märgib, et isegi juhul, kui asuda seisukohale, et see mõõtmine toimus ja tulemus oli tõesti 23°C, ei tõenda see, et samasugune temperatuur oleks olnud etapikambris ka aasta hiljem detsembri lõpus. Kohus leiab, et on üldteada asjaolu, et detsembris on ilm tavaliselt oluliselt külmem, kui on oktoobris. Lisaks on tõenäoline, et temperatuuri mõõtmine teostati päevasel ajal, mil ka välitemperatuur on tavaolukorras kõrgem, kui öösel. Kohus märgib seoses välistemperatuuriga, et riikliku ilmateenistuse andmetele oli Eesti keskmine õhutemperatuur 2013 aasta detsembris 2,5 °C (paljuaastane keskmine -2,2 °C). Õhutemperatuuri maksimumiks registreeriti 8,1 °C (
13. detsember 2013, Heltermaa) ning miinimumiks -16,8 °C (
14. detsember 2013, Jõhvi) /Vt arvutivõrgus http://www.ilmateenistus.ee/kliima/kuukokkuvotted/ ). Nähtuvalt Postimehe
15. ja 22.12.2013 ning 10.10.2012 ilmaartiklitest (Vt arvutivõrgus http://ilmajaam.postimees.ee/2638504/laupaev-tuleb-taas-tuuline ja http://ilmajaam.postimees.ee/2639342/puhapaev-tuleb-vihmane) oli 20.-23.12.2013 päeva ajal sooja 2-6 °C ja 11.10.2012 (http://ilmajaam.postimees.ee/1001496/tulekul-on-kulmad-ood) 610 °C. Kohus leiab, et isegi, kui asuda seisukohale, et kõik muud tingimused olid samad (kambriaknal ei olnud klaasi ka 2012 aasta oktoobris), on tõenäoline, et kaebaja väide kambri 6 nõuetest madalamast temperatuurist (ja eriti öisel ajal, mil detsembris on tavaliselt külmem, kui oktoobris) on usutavam, kui vastustaja väide, et temperatuur seal vastas kõigile nõuetele. Samas märgib kohus, et tulenevalt vaidlusalusel ajal valitsenud ilmaoludest ja detsembri lõpu kohta suhteliselt kõrgest välitemperatuurist, ei saanud nimetatud rikkumine olla tõenäoliselt väga suur ja jäi pigem paari kraadi piiridesse. Kohus on kokkuvõtvalt seisukohal, et vastustaja rikkus kaebaja kinnipidamise nõudeid, kuna kambri nr 121 temperatuur tõenäoliselt ei vastanud

§ 45

lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 7 nõuetele, mis sätestab, et õhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C, lubatav temperatuuri ülempiir tuleb määrata Eestis kasutatavate sisekliima normide alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebuse esitaja väited kambri nr 121 madalast temperatuurist on tõendatud. 9.4. Pooled on erinevatel seisukohal seoses kambri nr 121 põrandal väidetavalt olnud klaasikildudega. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud klaasikildude olemasolu põrandal. Vastavat kaebuse esitaja väidet ei kinnita kohtule vastustaja poolt esitatud andmed ega tunnistaja M.K. ütlused. M.K. kirjalikult antud ütlustest nähtub selgelt, et tema mäletamist mööda oli kamber väga must, kogu põrand ja kambri seinad olid samuti määritud ja tolmused. Kohus peab väheusutavaks, et tunnistaja oleks jätnud sellise kirjelduse juures märkimata klaasikillud põrandal. Kohus leiab, et vastustaja on põhjendatult välja toonud, et

§ 15

lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: ohustavad inimese julgeolekut; sobivad eriti vara kahjustamiseks; võivad ohustada vangla julgeolekut või korda; ei ole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise eesmärkidega; raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad käesoleva seaduse § 31 lõike 2 kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. VSKE § 641 punkti 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud esemed, millega saab tekitada või on võimalik tekitada vigastusi, nagu relvad ja laskemoon, erivahendid, sõjariistad, torke- lõike- ja raierelvad, nõelad, vardad, nöörid, niidid, võtmed, köied ja traadid. Kohus peab usutavaks, et Tallinna Vangla ei oleks jätnud kaebuse esitaja väitele, et kambri põrandal on klaasikillud, reageerimata ega jätnud vangide ja vangla julgeolekut ohustavaid esemeid kambrisse vedelema. Kohus märgib, et kaebaja on oma 30.05.2014 dateeritud taotluses (tl 9) märkinud, et ta palus klaasikildude koristamiseks harja ja kühvlit klaasikildude koristamiseks, kuid ei ole märkinud seda, kas ta need said ja kambripõranda klaasikildudest puhastas. Kohus leiab, et vastustaja ei oleks väga suure tõenäosusega sellisele palvele jätnud vastamata ehk kaebaja oleks saanud vajadusel kambripõranda klaasikildudest puhastada. Kohus leiab, et kaebaja väide klaasikildudest kambri põrandal on tõendamata. 9.

1. Vaidluse all on ka küsimus, kas kambris nr 121 oli vaidlusalusel perioodil olemas elektrivalgus või mitte. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et kambris nr 121 oleks puudunud elektrivalgus. Seda kaebuse esitaja väidet ei kinnita tunnistaja M.K. ütlused ega vangla poolt kohtule esitatud andmed. Seejuures toob tunnistaja vastupidiselt kaebajale välja, et kambris põles kogu aeg laelamp ja puudus öölamp. Kohtu arvates viitab vähemalt päevavalgustuse olemasolule ka tunnistaja väide, et seal kus asus WC, ei olnud paigaldatud valgustust (tl 99). Lisaks märgib tunnistaja, et ka loendusi tehti tavapärasel viisil – valvurid sisenesid kambrisse – kontrollisid kiiresti kinnipeetavaid ja nende seisundit ja lahkusid. Eeltoodu kinnitab omakorda vastustaja poolt märgitut, et juhul kui kambris oleks puudunud valgustus, siis oleks loenduse ajal seda märgatud ja sellele ka vastavalt reageeritud. Kui kambris oleks olnud täiesti pime, siis sellisel juhul ei oleks saanud ka loendusi kambris läbi viia. Lisaks on vastustaja kinnitanud, et elektri puudumise või elektritööde teostamise vajaduse kohta puuduvad igasugused kanded vaidlusaluse perioodi kohta ka vastavas Riigi Kinnisvara 7 AS hooldustööde programmis Archibus. Vastustaja tõi veel välja, et kuna sellist kannet tehtud ei ole ning kuna ühtegi sellist tööd ei tehta ilma Archibusi kandeta, siis saab tõsikindlalt asuda seisukohale, et kaebuse esitaja poolt kirjeldatud olukorda ei esinenud. Kohus peab vastavaid väiteid hinnates kõiki tõendeid kogumis usutavaks. 9.
2. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendatud kaebuse esitajale tervisekahju tekkimine, kuigi kaebuse esitaja väitis esialgses kaebuses ka enda haigestumist vastuvõtuboksis valitsenud kambritingimuste tõttu. Vastavad kaebuse esitaja väited on tõendamata ja paljasõnalised. 9.
3. Vaidlus puudub ka selles, et vastustaja on nõustunud sellega, et vangla tegevus kaebuse esitaja paigutamisel oli õigusvastane, kuna vastuvõtuboks ei vasta osaliselt sisustuse (puudub isiklike asjade hoiustamiskoht VSKE § 7 lg 1) ega ka akna mõõtude osas (

§ 45lg 1) kambrile kehtestatud nõuetele (vt tl 31).

9.

1. Samuti on Tallinna Vangla on tunnistanud oma eksimust ja kaebuse esitaja ees kohtule esitatud vastuses kirjalikult vabandanud (tl 33).
2. Arvestades eelpool tuvastatud asjaolusid leiab kohus, et kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vangla vastuvõtuboksis nr 121 olid ajavahemikus 20.12.2013-23.12.2013 osaliselt õigusvastased, kuna kambri temperatuur ei vastanud kohtu hinnangul vähemalt mingil ajavahemikul öisel ajal õigusaktides sätestatud nõuetele (eelkõige temperatuuri osas) ja kambris puudus isiklike asjade hoiustamiskoht (VSKE § 7 lg 1) ning akna mõõdud ei vastanud kambrile kehtestatud nõuetele (

§ 45lg 1).

Seega on tuvastatud Tallinna Vangla õigusvastane tegevus kaebuse esitaja paigutamisel kambrisse nr 121 vaidlusalusel perioodil.

1. Kuivõrd kohus tuvastas vastustaja õigusvastase tegevuse, siis tuleb kohtul alljärgnevalt võtta seisukoht, kas käesolevas asjas on põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamine ja kui on, siis millises ulatuses.
2. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms.
3. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja kinnipidamisega Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil kambris nr 121 riivatud kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et see oleks käsitatav kaebaja isikuõiguste rikkumisena RVastS § 9 lg 1 mõistes. Lisaks on Tallinna Vangla kaebaja ees vabandanud. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga.
4. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. EIÕK on Eesti Vabariigile siduv välisleping (vt ka Riigikohtu 09.12.2015 lahend nr 3-3-42-15). Ka RVastS § 9 sätestab muu hulgas, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist väärikuse alandamise korral. Kohus leiab, et kaebuse esitaja hoidmine eelpool märgitud tingimustes etapikambris ei saanud kaebuse esitajale põhjustada selliseid hingelisi kannatusi, mille raskusaste ületaks EIÕK art 3 rikkumise tuvastamiseks vajaliku minimaalse raskusastme. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et teda ei oleks toidetud piisavalt või tema suhtes rakendatud füüsilise mõjutamise vahendeid. Kambris olid voodid ja WC ning veekraan kausiga. Samuti oli kambris keskküte. Isiku suhteliselt lühiajalist hoidmist (3 ööpäeva) ruumis, mille akent ei ole võimalik sulgeda, mistõttu on tõenäoline, et vähemalt öisel ajal oli vaidlusalusel perioodil ruumi temperatuur tõenäoliselt natuke madalam, kui 18°C, samuti, mille akna suurus ei vasta nõuetele ja kus puudus VSKE sätestatud isiklike asjade hoidmise koht ja kaebaja pidi neid hoidma kotis, ei saa pidada nii oluliseks rikkumiseks, mis tooks kaasa hingelised kannatused, mida riigil tuleb rahaliselt hüvitada. Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et ta tõesti kannatas oluliselt nendes tingimustes või et lisaks sai kahjustatud ta tervis. 8
5. Kohus nõustub käesolevat asja lahendades osaliselt ka vastustaja seisukohaga selles, et kaebuse rahuldamise välistab praeguses asjas kinnipidamistingimuste (külm kamber) varasem vaidlustamata jätmine. Nii kaebuse esitaja kui asjas tunnistajana üle kuulatud M.K. on kinnitanud kohtule, et nad juhtisid vanglaametnike tähelepanu vastavatele puudustele, kuid sellele ei reageeritud (vt tl 99). Kohus märgib, et tegu on paljasõnaliste väidetega. Kohus märgib, et kaebajad ei ole esitanud vanglale ega kohtule ühtegi kirjalikku kaebust sellel teemal. Kohus leiab, et arvestades kinnipeetavate üldist kõrget teadlikkust oma õigustest ja kaebaja kahjunõuet, mis seda selgelt tõendab, on väheusutav, et kaebaja väidetavate ebainimlike elutingimuste puhul oleks jätnud sellisele olukorrale ametlikult reageerimata ja rahuldunud sellega, et vanglaametnikud tema ja kaebust selles suhtes täielikult ignoreerivad. Kohus leiab, et kaebaja ei ole teinud endast olenevat, et võimalikku kahju vältida.
6. Kohus märgib, et vangla on kaebaja ees käesoleval juhul juba vabandanud ja kohtu hinnangul on selline vabandus arvestades kõiki kindlakstehtud asjaolusid piisav kaebaja kannatuste kompenseerimiseks.
7. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud kaebuse esitajale rahalise hüvitise määramine ja kaebuse rahuldamine ning kohus jätab selle rahuldamata.
8. Vastavalt 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust vastavalt seaduse nõuetele esitanud ei ole ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 9