Obsah (9)

§ 5521§ 477§ 436§ 463§ 465§ 552§ 533§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Imbi Sidok- Toomsalu, Indrek Soots Määruse tegemise aeg ja koht 14.04.2016, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-17932 Tsiviilasi K-VV

§ 5521lg 1 sätestab kohtu kohustuse ära kuulata vähemalt 10-aastane laps isiklikult.

Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et lapse ärakuulamisest võib loobuda üksnes mõjuval põhjusel. Kohus leidis, et laste ärakuulamine ei ole põhjendatud, kuna see ei aita kaasa asja lahendamisele, sest lapsed on väljendanud soovi elada isaga. Kohus jättis avaldaja avalduse rahuldamata ja rahuldas puudutatud isiku I avalduse ja lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ja andis puudutatud isikule I ainuotsustusõiguse laste viibimiskohaga seotud küsimustes. Otstarbekaks pidas kohus anda puudutatud isikule I üle ka ainuotsustusõigus laste hariduse ja tervisega seotud küsimuses. Kohus ei nõustunud avaldajaga, et veel oleks vajalik ühe psühholoogi hinnangut, selgitamaks välja lastega toimuvat. Kohus leiab, et laste tahe oli välja selgitatud mitme neutraalse isiku poolt. Määruskaebus

1. Avaldaja palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Maakohus jättis läbi viimata vajaliku menetluse, välja on jäänud selgitamata olulised asjaolud, kogumata vajalikud tõendid. Kohus rikkus menetlusnorme, kuna ei täitnud seaduses ettenähtud ülesandeid. Kohtul on hagita asjas seaduse järgi aktiivne roll, kuid kohus ei kogunud piisavalt tõendeid, vaid tugines kolmandate osapoolte pinnapealsetele arvamustele ja jättis olulised asjaolud välja selgitamata. Kohus ei süvenenud laste tegelikku tahtesse, sest ei selgitanud välja, miks lapsed ei soovi vanemaga suhelda. Tegu ei ole lapsevanematega, kes oleks elanud pikka aega lahus ning aeg oleks olnud määrav (lahku mindi oktoobris 2015). Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata avaldaja taotluse veel ühe psühholoogi hinnangu küsimiseks. Kohus ei kuulnud ära psühhiaater II, kes kohtus lastega kõigest ühel korral, kuid esitas juba seisukoha eestkosteasutusele. Kuna kohtumised lastega olid enamuses toimunud isa juuresolekul, ei saa rääkida laste avameelsest ja vabast suhtlemisest. Kohus nendib, et 4 (määruse p 26), et juhul, kui lapsed näevad vanematevahelist vägivalda pealt, on see lapsele avaldatav kahjulik mõju, kuivõrd taoline käitumine on lapse jaoks traumeeriv. Samas on kohus lähtunud eestkosteasutuse ja laste esindaja seisukohast, et ei nähtu, et laste isa käitumine on laste suhtes olnud traumeeriv. Määruse p-s 10 oli kirjas, et poja seisukoht, et ta ei suuda seda kõike aktsepteerida, mida ema neile teinud on ning ta ei soovi emaga ei suhelda ega ka kokku saada. Ka tütre sõnul on ta ema peale solvunud ning ei soovi temaga suhelda. Eestkosteasutus, lastele määratud esindaja ega psühhiaater ei ole välja toonud põhjuseid, mis lastega tegelikult toimub, mis on nende reaalne vajadus. Laste öeldu puhul on tegemist ütlustega, mis sisaldavad isa lauseid, mida viimane on kasutanud laste ees emaga rääkides. Apellandi arvates on üks vanem andnud oma negatiivse suhtumise teise vanemasse üle lastele ja lapsed on kooselava vanema mõju all. Lastele on üle kandunud vanema kontrastne sõnavara ja maneer ning vastandlik käitumine, milline avaldub suurel määral isa käitumises. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-4-07 p-s 24 kirjutanud, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Seega võivad teatud juhul ühe vanema ähvardavad telefonikõned teisele vanemale olla käsitatavad lapsele kahjuliku mõju avaldamisena. Kuid vanemate omavaheliste telefonikõnede sisu ei pea iseenesest jõudma lapseni. Praegusel juhul on aga lasteni jõudnud info läbi nende enda telefoni ning lapsed on näinud isa suhtumist emasse kirjapildis. Kohtul tuleks määrata erapooletu asjatundja, kes selgitaks välja need põhjused, miks lastes on kujunenud selline arusaamine. Kuna lastega koos elav vanem ei suuda julgustada lapsi suhtlema eraldi elava vanemaga, tuleks olukorra lahendamiseks kaasata erieeskostja, kes selgitaks lastele vanemaga suhtlemist ja vanemasse suhtumist. Avaldajale teadaolevalt puudub laste isal regulaarne sissetulek. Kooselust mäletab apellant, et sisuliselt laste isal vastavad vahendid puudusid. Maakohus on jätnud menetluses selle välja selgitamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hinnang puudutatud isiku I väidetele tema majandusliku ja tervisliku olukorra kohta. Vastused määruskaebusele
2. Puudutatud isik I palub jätta kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas, et avaldaja väited puudutatud isiku I vägivaldsuse osas on tõendamata. Ainetu on etteheide puudutatud isiku I sissetulekute välja selgitamata jätmise kohta, kuna laste isa on suutnud tagada lastele vajaliku elukvaliteedi. Kohus on põhjalikult motiveerinud määrust ja lähtunud laste soovist.
3. Eestkosteasutus Rae vald nõustub määruskaebuse väitega, et olukord nõuab spetsialisti sekkumist ja kaasata võib psühholoogi, et selgitada välja, miks lapsed emaga suhelda ei soovi. Õige on, et psühhiaater kohtus lastega ühe korra. Perenõustajale vastas laste isa telefoni teel, et lapsed ei soovi perenõustajaga enam kohtuda. Lapsed kinnitasid lastekaitsespetsialistile, et neil on kodus hea ja rahulik ning nad ei pea pealt vaatama, kuidas ema ja isa omavahel tülitsevad. Lastekaitsespetsialistile avaldas laste ema, et tema hinnangul on laste arvamus mõjutatud laste isast, kelle viha tema vastu on kandunud lastele. Lapsed on keerulises olukorras ja vaja on tugevat sekkumist, kuna ta ei ole saanud lastega suhelda ning on mures, kuna lapsed kannatavad isa vaimse vägivalla all. PKS § 143 lg 2 kohaselt peab vanem 5 hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Menetluse edasine käik
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määrus
5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, samuti kohaldanud vääralt materiaalõigust. Rikkumise ulatus on selline, mis ei võimalda ringkonnakohtul teha asjas ise uut lahendit, arvestades kohtu kõrgendatud selgitamiskohustust ja tähtsust omavate asjaolude omal algatusel väljaselgitamise ülesannet hagita perekonnaasjade lahendamisel. Lähtuvalt PKS § 123 lg-st 1 teeb kohus lapsesse puutuvat asja läbi vaadates esmajoones laste huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Hagita asja läbivaatamisel ei ole kohus seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega hinnangutega asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 477

lg 5).

§ 436

lg 6 kohaselt ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega perekonnaasjades. Sisuliselt on maakohus jätnud vaidlustatud määruse põhjendamata, rikkudes seega

§ 436

lg-t 1 (koostoimes

§ 463

lg-ga 2), samuti

§ 465lg 2 p-s 8 sätestatud nõudeid.

Maakohus rikkus oluliselt seadust, jättes täitmata

§ 5521lg-s 1 sätestatud kohustuse ära kuulata vähemalt 10-aastane laps isiklikult.

Avaldaja ja puudutatud isiku I ühised lapsed olid menetluse ajal 14- ja 12-aastased. Asjaolu, et kohtule oli väidetavalt teada laste esindaja ja eestkosteasutuse arvamus, ei ole asjakohane ega mõjuv põhjus, mis annaks aluse laste ärakuulamisest loobumiseks (

§ 552¹ lg 3).

Arusaamatu on kohtumääruses olev korduv põhjendus, et laste ärakuulamine kohtu poolt ei aita asja lahendamisele kaasa (otsuse p 31). Lastekaitseseaduse § 5 neljanda punkti kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamisel lähtuda põhimõttest, et igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Viidatud sätte kohaselt on lapsel õigus iseseisvaks seisukohavõtuks sõltumata oma vanusest. Kohtul puudub alus kahelda laste võimes väljendada adekvaatselt seisukohta neid puudutavas küsimuses (

§ 552¹ lg 2).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul lapsed ära kuulata. Laste arvamust ei asendada lastepsühhiaatri seisukoht ja eestkosteasutuse arvamus, mis mõlemad põhinevad lastega ühekordsel kohtumisel, sest laste isa selgitusel ei soovivat lapsed rohkem oma emaga kohtuda. Maakohtu määrus ei vasta

§ 465

lg 2² p-s 8 sätestatud nõuetele ja asjas tuleb teha uus määrus, mis vastab seaduses sätestatule. Kohus ei vastanud enamusele avaldaja väidetest, ega kõrvaldanud kahtlust, et lapsed võivad olla mõjutatud kooselavast vanemast, omandades vanema negatiivse suhtumise teisesse vanemasse. Riigikohus on 01.03.2007 lahendis nr 3-21-4-07 p-s 24 selgitanud, et lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivallas või ähvardavas käitumises, vaid võib seisneda tajutavas vägivallas. 6 Maakohtul tuleb lapsed ära kuulata. Vajadusel tuleb kaasata protsessi psühholoog, nagu märkis eestkosteasutus vastuses määruskaebusele. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et maakohus ei ole asja materjalidest nähtuvalt selgitanud puudutatud isikule II tema iseseisvat kaebeõigust.

§ 533

lg 1 kohaselt võib vähemalt 14-aastane piisava kaalutlus- ja otsustusvõimega laps tema isikut puudutavas hagita perekonnaasjas määruse peale kaevata oma seadusliku esindaja kaasabita. Sama kehtib muude asjade suhtes, mille puhul tuleb laps enne asja lahendamist ära kuulata.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel.

§ 696lg 3 kohaselt ei ole määrus kassatsiooni korras vaidlustatav.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 7