KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 10. november 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-2449 Haldusasi A.E.u kaebus Justiitsministeeriumi kohustam

) ja selle alusel antud õigusaktid.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval küll õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutada, kui selleks on tehnilised tingimused, kuid

-st ega muudest õigusaktidest ei tulene vastustaja kohustust tagada kinnipeetavatele võimalus lühinumbritele helistamiseks. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava õigust nõuda telefoni kasutamise tagamist selliselt, et kinnipeetaval oleks võimalik helistada kõikidele numbritele, sh lühinumbritele. Kohustamiskaebus eeldab kaebaja õiguste rikkumist (rikkumise väidet) haldusorgani keeldumisega või jätkuva tegevusetusega ning haldusorganile peab kehtivast õigusest tulenema kohustus toiming sooritada. Halduskohtusse saab pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Kaebusest ja selle materjalidest ei nähtu, et kinnipeetava helistamisest võimaldamisest oleks keeldutud või oleks helistamise võimalust muul viisil ilma õigusliku aluseta takistatud. Kaebaja ei ole välja toonud, millist subjektiivset õigust rikub see, et tal ei ole kinnipeetavana võimalik vanglast helistada lühinumbritele. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebajale on telefoni kasutamine võimaldatud. KOHTU PÕHJENDUSED

1. HKMS § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega tagastada selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud.
2. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohtu hinnangul ei ole tegemist keeruka õigusliku küsimusega, mis eeldaks selle küsimuse täiendavat analüüsimist.
3. Kaebaja on esitanud kohtule nõude Justiitsministeeriumi kohustamiseks tagada talle vanglas lühinumbritele helistamise võimalus (tellida teenus) ja taksofoniteenus vastavalt ESS-le.
4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Halduskohtusse saab pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Seega on kohustamiskaebus lubatav üksnes juhul, kui haldusorganil on seadusest või muust õigusaktist tulenev kohustus nõutavat toimingut sooritada või haldusakti anda ning kohustuse täitmata jätmine rikub kaebuse esitanud isiku õigusi. 10.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vangla sisekorraeeskirja §-s 51 on reguleeritud kinnipeetava poolt telefoni kasutamine. VSKE § 51 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav kasutada talle helistamiseks ettenähtud kohakindlat või teisaldatavat telefoni ning talle vanglateenistuse poolt väljastatud telefonikaarti. Telefoni kasutamise korral tagatakse kinnipeetavale tele- 2 foni teel edastatava sõnumi kaitse. Lõike 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Telefoninumbri valib kinnipeetav või selleks määratud teenistuja. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. 11. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et

§ 28lg-s 1 sätestatud õigus telefoni kasutamisele on kaebajale tagatud.

Kaebaja soovib lisaks telefoni kasutamise võimalusele helistada ka lühinumbritele ning saada taksofoniteenust vastavalt ESS-ile. Kohus nõustub vastustajaga, et ühestki õigusaktist ei tulene vastustajale kohustust tagada kinnipeetavale lühinumbritele helistamise võimalus ja taksofoniteenus vastavalt ESS-le. Seetõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus, mille tagamist nõuda. 12. Kinnipeetava õigust telefoni kasutamisele reguleerib

ja selle alusel antud õigusaktid, mitte ESS. ESS-s on sätestatud nõuded üldkasutatavatele elektroonilise side võrkudele ja teenustele, elektrooniliste kontaktandmete otseturustuseks kasutamisele, raadioside pidamisele, raadiosageduste ja numeratsiooni haldamisele ja aparatuurile ning riiklik järelevalve nende nõuete täitmise üle ja vastutus nende nõuete rikkumise eest (§ 1 lg 2). Seega tuleb kinnipeetavale telefoni kasutamise võimaldamisel lähtuda vangistusseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktide asjakohastest sätetest.

1. Vangla sisekorraeeskirja §-s 511 on sätestatud telefonikõnede registreerimise kord, kusjuures kinnipeetav on kohustatud telefonikõnede registreerimiseks ühe nädala jooksul vanglasse vastuvõtmisest või süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest esitama vanglateenistusele kirjalikult määruse lisa 14 vormil andmed nende isikute kohta, kellele kinnipeetav soovib vangistuse jooksul helistada (lg 1). Kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole vanglateenistusele andmeid esitanud, esitab kinnipeetav andmed hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval (lg 2). Seega on seadusandja ette näinud, et kinnipeetaval telefoni kasutamine ei ole piiramatu.
2. Lisaks on

§ 28

lg-s 3 sätestatud vanglateenistuse ametniku õigus teatud juhtudel kinnipeetaval telefoni kasutamise õigust piirata, kui kinnipeetava vastav õigus ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-13-1878 30.06.2014 määruses

§ 28

lg 3 kohaldamisel leidnud, et kui kinnipeetavale oleks helistamiseks avatud kõikvõimalikud telefoninumbrid, kaoks kontroll kinnipeetava poolt telefoni kasutamise üle ning

§ 28

lg-s 3 sätestatud piirangu rakendamine oleks raskendatud või isegi võimatu (p 13).

1. Kinnipeetaval telefoni kasutamine on reguleeritud vangistusseaduse
2. peatüki kolmandas jaos „Kinnipeetava vanglaväline suhtlemine“ .

§ 23

lg 1 sätestab kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärgina soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kinnipeetava sotsiaalsete sidemete säilitamine aitab kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi (

§ 6

lg 1) saavutamist.

§ 23

lg 2 näeb ette, et vangla soodustab kinnipeetava seadusele vastavat vanglavälist suhtlemist. Kohtu hinnangul ei piira lühinumbritele helistamise ja taksofoniteenuse mittevõimaldamine mingil moel vanglavälise suhtlemise eesmärkide täitmist. Kaebaja ei ole välja toonud, et lühinumbritele helistamise ja taksofoniteenuse mittevõimaldamine takistaks tema suhtlust perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega. Kaebusest ei nähtu, millisel moel on lühinumbril helistamise või taksofoniteenuse kasutamise võimatuse tõttu jäänud kaebajal oma subjektiivne õigus realiseerimata. Kaebajal vangla kinnipeetavana puudub ka vajadus helistada näiteks hädaabinumbritele, kuna vanglas viibivate isikute turvalisuse ja heaolu eest peab seisma vangla juhtkond ja ametnikud, kellel on ka kohustus õigeaegselt ja kohaselt reageerida hädaabijuhtudele. 3

1. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus lühinumbritele helistamise võimalust ja taksofoniteenust nõuda ning vanglal puudub seadusest tulenev kohustus selliseis võimalusi kinnipeetavale tagada, tuleb kaebus jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebajal kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu läbi vaatamata.
2. Vastustaja on kinnitanud, et tal puuduvad menetluskulud. Kaebaja on riigilõivu tasumisest menetlusabi korras vabastatud ning muud võimalikud menetluskulud tuleb tal endal kanda vastavalt HKMS § 108 lg-le
3. /allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe 4