Obsah (7)

§ 274§ 65§ 75§ 184§ 871§ 87§ 266

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. märtsil 2016, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-4939 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vai

§ 274

lg 1 – § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti talle 4 kuud vangistust.

§ 65lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 7.

mai

1. a otsusega mõistetud karistusega 3 aastat 4 kuud vangistust ning liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 4 kuud vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti
2. oktoober
3. Kinnipeetava karistusaeg lõppes
4. veebruaril
6. Viru Vangla esitas
7. detsembril 2015 Viru Maakohtule materjalid I. Struki suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise otsustamiseks.
8. Viru Maakohtu
9. jaanuari
10. a määrusega kohaldati I. Struki suhtes karistusjärgset käitumiskontrolli tähtajaga 12 kuud. I. Strukki kohustati karistusjärgse käitumiskontrolli ajal järgima

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja

§ 75lg 2 p-des 2, 2 1, 4, 7 ja 8 sätestatud kontrollkohustusi.

Kohtumääruse põhjendused on lühidalt järgmised. 3.1 I. Struk on Harju Maakohtu 22. augusti 2014. a otsusega süüdi tunnistatud

§ 274

lg 1 – § 25 lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti talle 4 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks varasema karistusega, s.o 3 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega. Kinnipeetav vabanes karistuse kandmisest tähtaegselt 17. veebruaril 2016. Samuti on I. Strukki karistatud Harju Maakohtu 7. mai 2013. a otsusega

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 alusel 3 aasta 4 kuu pikkuse vangistusega.

Seega on I. Strukki karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ja ta on talle mõistetud vangistuse ära kandnud täies ulatuses ning teda on eelnevalt karistatud samuti tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase karistusega. See tähendab, et formaalsed eeldused I. Strukki suhtes karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamiseks on täidetud. 3.2 Kinnipeetava puhul on tegemist isikuga, keda on kriminaalkorras karistatud kokku 14-l korral, vangistuses viibib ta kümnendat korda. Seega ei ole kuritegude toimepanemine olnud juhuslik. Toimepandud kuritegude raskusaste on varieeruv – käesolev karistus on mõistetud katse eest kasutada vägivalda võimuesindaja vastu tema ametikohustuste täitmisel; varasemalt on teda karistatud mh vägistamise, tahtliku tapmise ja narkootikumide käitlemise eest. Soodusteguriks on peamiselt materiaalse kasu saamise soov. Hinnates I. Struki varasemat elukäiku, võib järeldada, et isikul on välja kujunenud kuritegelik käitumisviis ning tema valikuid ja mõtlemist ei ole olnud võimalik mõjutada ei mõistetud reaalsete ega tingimuslike karistustega. I. Struk ei ole talle mõistetud karistustest järeldusi teinud, mistõttu on alust arvata, et vabanemise korral võib ta hakata taas toime panema uusi kuritegusid. Selliseks arvamuseks annab alust ka see, et tal on kaks kehtivat distsiplinaarkaristust. 3.3 I. Struki töökogemus vabaduses on olnud minimaalne. Iseloomustusest nähtuvalt on ta suurema osa oma elust veetnud vangistuses. Vabaduses olles on I. Struk hankinud endale eluks vajaliku sissetuleku kriminaalsel teel. Samuti puudub isikul vabanemisel garanteeritud töökoht, mis tagaks talle kindla igakuise sissetuleku. Majanduslikku seisundit mõjutavad negatiivselt ka tasumata nõuded, mida on 7800 euro ulatuses. Vabanemisfondi on kogunenud 317 eurot. Päritoluperekonnaga on I. Strukil suhted katkenud, tema suhtlusringkond on väike ning koosneb ka kriminaalkorras karistatud isikutest. Puudulik majanduslik toimetulekuoskus ning toetava sotsiaalvõrgustiku puudumine võib soodustada uute kuritegude toimepanemist. Samuti on varasemalt kuritegude toimepanemist soodustanud alkoholi kuritarvitamine. Väidetavalt I. Struk enam alkoholi ei tarvita, kuna tervis ei võimalda. Kinnipeetaval on varem diagnoositud narkosõltuvus, mida ta ise ei tunnista ega ole olnud nõus talle pakutava sõltuvusraviga. 1985. aastal on läbi viidud kohtupsühhiaatriline ekspertiis, millega tunnistati I. Struk psühhopaatiliseks isiksuseks. 3.4 Kinnipeetava iseloomustusest nähtub ning ta kinnitas ka kohtuistungil, et tal puudub vabanemisel kindel alaline elukoht. Isik avaldas soovi võimalusel välismaale elama minna. Kohus möönab, et käitumiskontrolli kohaldamiseks on vajalik kindla elukoha olemasolu, kuivõrd üheks kontrollnõudeks on kohustus elada kohtu poolt määratud kindlas elukohas. Üksnes elukoha puudumise tõttu

§ 871

lg 1 kohaldamata jätmine oleks aga vastuolus selle sätte mõttega, mis seisneb eelkõige uute kuritegude ärahoidmises ja ühiskonna turvalisuse tagamises. Olukorras, kus süüdimõistetul puudub vabaduses elukoht, tuleb määrata talle esmalt kohustus see teatud aja jooksul leida. Seejuures saavad isikut elukoha leidmisel abistada just kriminaalhooldusametnik ja kohalik omavalitsus.

1. I. Struk esitas maakohtu määruse peale kaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ja karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmist. I. Struk ei ole karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisega nõus, sest kuritegude eest mõistetud karistuse on ta ära kandnud vangistustähtaja möödumisega. Eestis ei ole tal püsivat elukohta. Et mitte toime panna uut kuritegu, peab ta vajalikuks muuta oma suhtlusringkonda ja selleks plaanib ta sõita välismaale. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamisel ei ole see aga võimalik. 2 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus, vaadanud läbi kriminaalasja materjalid, leiab, et vaidlustatav maakohtu määrus on seaduslik ning määruskaebuses esitatud seisukohad ei too kaasa lahendi tühistamist. Nõustudes täielikult maakohtu põhistustega, märgib kolleegium vastusena kaebusele järgmist. 6.

§ 871

lg 1 alusel võib kohus kohaldada isiku suhtes pärast vangistuse ärakandmist käitumiskontrolli vastavalt

§-s 75 sätestatule, kui isikut on karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt kaheaastase vangistusega ning ta on ära kandnud mõistetud vangistuse täies ulatuses (p 1); teda on enne eelmises punktis nimetatud kuriteo toimepanemist samuti karistatud tahtliku kuriteo eest vähemalt üheaastase vangistusega (p 2) ja arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine, on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid (p 3). 7. Käesoleval juhul on I. Struki puhul

§ 871 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud.

I. Struk kannab praegu karistust Harju Maakohtu

1. augusti
2. a otsuse alusel, millega talle mõisteti

§ 274

lg 1 – § 25 lg 2 ja § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavate tahtlike kuritegude toimepanemise eest

§ 65lg 1 alusel liitkaristuseks 3 aastat 4 kuud vangistust.

Karistuse kandmise tähtaeg saabus

1. veebruaril 2016 ja seega on I. Struk käesoleva kaebuse lahendamise ajaks karistuse täies ulatuses ära kandnud (p 1). Enne seda on I. Strukki karistatud mh Harju Maakohtu
2. septembri
3. a otsusega

§ 266

lg 2 p 1, § 184 lg 1, § 349 ja § 199 lg 2 p-de 7 ja 9 alusel 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega (p 2). Kuigi kinnipeetav ise ei pea käitumiskontrolli kohaldamist vajalikuks, on ringkonnakohtu arvates täidetud ka kolmas karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamise eeldus, st on alust arvata, et ta võib toime panna uusi kuritegusid. I. Strukki on kriminaalkorras karistatud kokku neljateistkümnel korral ja reaalses vangistuses viibib ta kümnendat korda. I. Struki poolt toime pandud kuritegude ring on lai. Teda on karistatud vägistamise, huligaansuste, salajase varguse, tahtliku tapmise, vägivallategude, varguste, omavoliliste sissetungide, narkootiliste ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemise ja tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamise eest. Suurema osa oma elust on I. Struk veetnud vanglas. Vabanedes puudub I. Strukil nii kindel elu- kui ka töökoht ning toetavad lähedased. Seega tekitab nii I. Struki varasem kriminaalne minevik kui ka tema vabanemisjärgsed elutingimused kohtus tõsiseid kahtluseid tema võimekuses alustada vabaduses uut, seaduskuulekat elu. 8. Karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmine ainuüksi Eestis elukoha puudumise tõttu oleks vastuolus

§ 871

lg 1 mõttega, mis seisneb eelkõige uute kuritegude ärahoidmises ja ühiskonna turvalisuse tagamises. Nimetatud seisukohta on ringkonnakohus väljendanud ka varem (vt Tartu Ringkonnakohtu määrus asjas nr 1-1014829). Elukohta omava süüdimõistetu suhtes on kriminaalhoolduse läbiviimine lihtsam, kuid need isikud ei tohiks olla seetõttu ebavõrdsemas seisus võrreldes nendega, kellel puudub elukoht. Viimasel juhul oleks elukohta mitte omavate süüdimõistetute puhul karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamine võimatu. Välistatud pole olukorrad, kus ühiskonnale ohtu kujutavad isikud teatavad enne vangistusest vabanemist, et neil puudub elukoht ja pääsevad seeläbi lihtsakoeliselt karistusjärgsest käitumiskontrollist. Sellise olukorra vältimiseks tuleks lähtuda sotsiaalhoolekandeseaduse §-dest 1143 ja 28, mille alusel peaks kinnipeetav saama endale elukoha. Isegi, kui kinnipeetav ei saa abi mainitud seaduse alusel, on tal võimalus pöörduda koostöös kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajaga vastavate MTÜ-de poole, kelle 3 3 kaasabil on võimalus viibida teatud perioodi jooksul turvakodus. Käesoleva võimaluse tagamist toetab ka kriminaalhooldaja ametipositsioon. Kriminaalhooldusseaduse § 26 kohaselt valvab hooldaja kriminaalhoolduse teostamise käigus kohtuotsuses märgitud kohustuste täitmise järele, abistab ja nõustab hooldusalust nimetatud kohustuste täitmisel ning osutab talle sotsiaalset kohanemist soodustavat abi. Lisaks osutatakse kriminaalhooldusalusele katseaja jooksul abi töö, õppimis- ja elukoha leidmisel, samuti teiste isiklike probleemide lahendamisel. Tulenevalt eeltoodust on maakohus, kohustades I. Strukki ühe kuu jooksul pärast vabanemist otsima endale elukoha, toiminud seaduslikult. 9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu 29. jaanuari 2016. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Mati Kartau 4 4