Obsah (10)

§ 145§ 143§ 34§ 155§ 6§ 76§ 100§ 101§ 108§ 113

Tsiviilasi nr 2-14-56347 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2015. a, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja numbe

) § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse 5 rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja

§ 145

lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesoleval juhul on hageja avaldanud, et OÜ XXX (pankrotis) laenusumma tagastamise lõpptähtpäeval laenusummat ei tagastanud. OÜ XXX suhtes kuuluatati välja pankrot. Laenulepingu tagatiseks olnud kinnistud on laenusaaja pankrotimenetluses realiseeritud, kuid laenulepingust tulenev võlgnevus on endiselt summas 450 459,63 (parandus 61 senti) eurot, mille tasumist nõuab hageja käendajalt. Nimetatud asjaoludele kostja vastu vaielnud ei ole. 25. Kostja vastuväited seonduvad käenduslepinguga. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud

§ 143

lg 1 redaktsiooni järgi on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija.

§ 34

järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas

§ 155

järgi garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

§ 155

lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel.

1. märtsi
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-18-06 on Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.
3. märtsi
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-21-177-10 on kolleegium leidnud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega on Riigikohus leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Kohtu hinnagul on Riigikohtu eeltoodud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Tsiviilasjas esitatud tõendist, so OÜ XXX registri väljavõttest (tl 66-69) nähtub, et käenduslepingu sõlmimise ajal, so 25.02.2009 oli OÜ XXX juhatuse liikmeks XXXja ainuosanikuks XXX OÜ (registrikood: XXX). Hageja väitel oli XXX OÜ ainukeseks juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks käenduslepingu sõlmimise ajal kostja, ehk siis oli laenusaaja täielikult kostja kontrolli all ja kostja oli ka ainukene laenusaajast tulusaaja. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et ta ei oleks olnud XXX OÜ-ga seotud. Seega, tuleb eeldada, et kostja tegutses käenduslepingu sõlmimise ajal majandus- või kutsetegevuses ega olnud käendussuhtes tarbijaks. Kostja nimetatud eeldust ümber lükanud ei ole. Kohus asub seisukohale, et kostja sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja kutstegevuses, mitte tarbijana. Seega ei kohaldu kostja suhtes tarbijakaitse sätted.
5. Riigikohtu praktika kohaselt asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute sõlmimisel (TsÜS § 138,

§ 6

) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega tühistamisele (vt ka nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-04, p 24). Käenduslepingu sõmimise ajal kehtinud TsÜS § 86 sätestas, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 97 kohaselt võis tehingu teinud füüsiline isik tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid selliseid asjaolusid. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd TsÜS § 97 enam ei kehti, siis vastavalt nimetatud sättele ei saa ka tehinguid tühistada. TsÜS § 97 põhimõte on hõlmatud kehtiva TsÜS § 86 lõikega 2, so tehingu tühisuse sättes. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et vastavalt käenduslepingu sõlmimise ajal kehtinud 6 TsÜS § 99 lg 1 p-le 2 võis tehingu raskete asjaolude ärakasutamise korral tühistada kuue kuu jooksul, arvates ajast, mil vastava asjaolu mõju lakkas. Rasked asjaolud said eksisteerida ainult käenduslepingu sõlmimise hetkel, ehk siis oleks kostja saanud käenduslepingu tühistada hiljemalt 25.08.
3. Lisaks tuleneb TsÜS § 99 lg-st 2, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust ei või tehingut tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kolm aastat. Seega isegi juhul, kui rasked asjaolud kestsid kauem kui ainult käenduslepingu sõlmimise hetkel, siis oleks kostja saanud käenduslepingu tühistada hiljemalt 25.02.
4. Kostja on esitanud käenduslepingu tühistamise avalduse 31.12.2012 (tl 70-71). Seega, on kostja ka minetanud õiguse tühistamise avalduse esitamiseks. Riigikohus on ka korduvalt toonitanud, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 11 ja
7. märtsi
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04, p 16, samuti otsus tsiviilasjas nr 3-2-180-02, p 10) Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande autorid on asunud seisukohale, et reeglina ei tule käenduslepingu juures tühisus heade kommete vastasuse tõttu kõne alla. Käenduslepinguga seonduva olemuslikult suure vastutusriski tõttu ei ole ka äärmiselt ulatusliku vastutuse ülevõtmine käendaja poolt iseenesest heade kommete vastane (vt P. Varul, I. Kull jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, § 144 punkt 3.4.1). Käendusleping on olemuslikult ühepoolselt kohustav tehing, mille eesmärgiks on anda võlausaldajale tagatis. Võõra kohustuse täitmise tagamiseks tagatise andmise ainuvõimalikuks põhisisuks ongi oma varaga suure vastutuse võtmine juhuks kui võlgnik ei suuda oma kohustusi täita. Tagatisfunktsiooni tõttu ei saa käenduslepingut ka suure summa käendamise korral pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Lisaks on Riigikohus tsiviilasja nr 3-2-1-64-12 p-s 40 asunud seisukohale, et kui käendaja käendab sisuliselt enda kontrolli all oleva äriühingu majandustegevusest tulenevaid võlgasid, ei ole käendusleping vastuolus heade kommetega. Eelnevalt on tuvastatud, et kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal seotud vähemalt kahe äriühinguga, sh oli laenusaaja, so XXX OÜ juhatuse liikmeks ning XXX OÜ juhatuse liikmeks ja ainuosanikuks, millest tulenevalt sõlmis kostja käenduslepingu majandustegevuses. Kostjal, kui majandustegevuses tegutseval isikul pidid olema kõrgendatud teadmised ja oskused selleks, et korraldada äritegevust, võtta sellega kaasnevaid riske ning saada aru riskidega kaasnevatest tagajärgedest, sh oma vastutusest ja käenduslepingu sõlmimisel võetud riskidest. Ei ole usutav, et kostja ettevõtlusega tegutseva isikuna laenulepinguid äriühingu nimel sõlmides oskas neist lepingutest tulenevaid kohustusi hinnata, kuid samal ajal ei suutnud hinnata enda kohustusi käenduslepingut sõlmides. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11 p-s 9 asunud seisukohale, et tehingu tühisusele tuginev pool peab välja tooma ja tõendama, miks on tehing tühine. Kostja on esitanud enda seisukohad, miks tema arvates on käendusleping tühine ning kokkuvõtvalt on kostja seisukohal, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal olid sellised, et nende põhjal ei olnud hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle hageja poolt käenduslepinguga pandud kohustusi. Kostja on enda väidete tõendamiseks esitanud XXXpangaajaloo kokkuvõtte (tl 76-78), pangakonto väljavõtte (tl 79-88), Swedbank AS 23.02.2009 laenukomitee otsuse (89-90), laenusumma kalkulaatori väljatrükid (tl 154, 155). Hageja võtab omaks, et hageja ei oleks andnud laenusaajale laenu, kui kostja seda laenu ei oleks käendanud (tl 98), kuid selline tegevus krediidiandja poolt on täiesti tavapärane ning ei anna alust lugeda käenuslepingut tühiseks. Ka on Riigikohus tsiviilasja nr 3-27 1-177-10 lahendi punktis 11 märkinud, et kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste eest, ei ole praktikas ebaharilik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-157-14 asunud seisukohale, et käenduslepingut TsÜS § 86 mõttes ei saa pidada heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et kostjal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingustest tulenev käenduskohustuse piirsumma, ega seetõttu, et hageja jättis väidetavalt kontrollimata kostja kui käendaja krediidivõimekuse ega järginud seega vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuigi krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates
9. jaanuarist 2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist, on krediidiasutusel selline kohustus siiski laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul. Käendaja enda krediidivõimekuse kontrollimata jätmine käenduslepingu sõlmimisel ei anna siiski alust pidada käenduslepingut tühiseks ega kohaldada ülalnimetatud muid õiguskaitsevahendeid, sest vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Kohtu hinnangul on Riigikohtu eeltoodud seisukoht kohaldatav ka käesoleval juhul ning asjaolu, et kostja majanduslik seisukord ja sissetulekud käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud sellised, et nende põhjal oleks hagejal mõistlikult võimalik pidada kostjat reaalselt võimeliseks täitma talle käenduslepinguga pandud kohustusi, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Seda,et Swedbank AS ei hinnanud laenusaaja maksevõimet laenu andmise hetkel, kostja väitnud ei ole. Eeltoodu alusel, leiab kohus, et hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõlmitud käendusleping koos lisadega 1 ja 2, ei ole tühine.
10. Kostja vastutuse õigusliku aluse sätestab

§ 145

.

§ 145

lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Hageja ja kostja vahel 25.02.2009 sõmitud käenduslepingust nr XXX ja selle lisadest nähtub, et kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt XXX OÜ-ga (pankrotis) laenulepingust nr XXXtulenevate laenusaaja kohustuste kohane täitmine. Kostja vastutuse maksimumsummana lepiti käenduslepingu punktis 1 kokku 511 293,19 eurot. Laenu tagastamise lõpptähtpäevaks oli 30.06.2011 (tl 11, 20-27). Laenusaaja enda lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Kohus käsitleb hageja nõude ulatust tulenevalt sellest, et kostja on leidnud, et hageja nõue on ebaselge. Hageja põhinõude suuruseks on 376 067, 98 eurot. Hageja nõuab kostjalt ka viiviseid summas 74 391, 63 eurot (tl 2). Kohtule esitatud võlgnevuse arvestuse/lepingul sooritatud operatsioonid (tl 28-29, 102-103) kohaselt on OÜ XXX (pankrotis) laenusumma võlgnevus seisuga 30.06.2011 403 208, 37 eurot. 25.01.2013 on toimunud tasumine 27 140, 39 eurot ning põhivõlgnevuse suuruseks on jäänud 376 067, 98 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid põhivõlgnevuse summa suurusele ning selle kujunemisele. Seega on hageja põhinõude suuruseks 376 067, 98 eurot. Hageja on täiendavalt selgitanud ka viivise kujunemist ning selgitanud, et laenulepingu lisaga 2 lepiti kokku, et laenu tagastamise lõpptähtaeg on 30.06.2011, ehk siis muutus kogu võlgnevus 8 sissenõutavaks 01.07.2011. Viivist on arvestatud alates 01.07.2011 kuni 31.10.2011, ehk laenusaaja pankrotimääruseni määras 0,15% summalt 403 208,37 eurot, mis oli põhivõlgnevuseks kuni 30.06.2011. Viivise arvestuskäik on järgmine: 403 208,37x0,15%=604,81 eurot päevas. Periood 01.07.2011-31.10.2011, so 123 päeva. Seega 123x604,81=74 391, 63 eurot. Kostja ei ole viivise arvestusele ja suurusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja viivisenõude suuruseks 74 391, 63 eurot.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 101

lg 1 p 6 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Eeltoodu alusel, peab kohus võimalikuks tunnustada hageja nõuet XXX(pankrotis) vastu summas 450 459, 61 (sh põhivõlgnevus 376 067, 98 eurot ja viivised 74 391, 63 eurot) eurot. Menetluskulude jaotus ja mentluskulude rahaline kindlaksmääramine

1. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jäävad menetluskulud kostja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus andis 07.10.2015 määrusega pooltele tähtaja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja teatas 16.10.2015 e-kirjas, et hageja menetluskuluks on tasutud riigilõiv, mis nähtub ka toimikust. Kostja hageja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja 16.10.2015, mille osas avaldas hageja oma seisukoha 20.10.
3. Kohus analüüsib hageja menetluskulusid, kuna menetluskulud jäävad kostja kanda. Hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu summas 300 eurot. Käesoleva tsiviilasja hagihinnaks on 3500 eurot, millelt tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks on 300 eurot. Hageja poolt hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu puhul on tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga, milline tuleb kostjal hagejale hüvitada. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seega, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka viivis menetluskuludelt (300 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude 9 suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pullerits Kohtunik 10