Obsah (11)

§ 277§ 658§ 229§ 124§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristi Rickberg Otsuse avalikult teatavaks tegemise 23. november 2015, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja aeg ja koht Tsiviilasja number 2-13

) § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, 3 samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. 15. Kostja on vaidlustanud hageja esitatud tõendi - transpordivahendi XXX kiiruste ja kiirenduste aruande - ehtsuse.

§ 277

lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Kohus on seisukohal, et kostja taotlus tuleb rahuldada. Esitatud tõendist ei ole võimalik järeldada selle koostajat ega võtta seisukohta andmete õigsuse osas, samuti ei ole hageja kohtule esitatud sõidumeeriku taatlustunnistust. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kostja taotlus mitte arvestada tõendina XXX kiiruste ja kiirenduste aruannet (II kd, lk 34-39). 16.

§ 658

lg 2 kohaselt on ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Tallinna Ringkonnakohus asus 30.12.2014 otsuses seisukohale, et asja uuel läbivaatamisel tuleb anda hagejale võimalus lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise eeldusi kinnitavate eluliste asjaolude esile toomiseks ja nende tõendamiseks tõendite esitamiseks. Samuti märkis ringkonnakohus, et käesolevas asjas kuuluvad poolte vahel kohaldamisele töölepinguseaduse (TLS) sätted, muuhulgas TLS § 72, 74 ja

2. Lähtudes ringkonnakohtu 30.12.2014 otsuses antud suunistest, tuleb kohtul analüüsida, kas kostja on rikkunud töölepinguseadusest tulenevaid sätteid ning põhjustanud seeläbi hagejale kahju.
3. Hageja on seisukohal, et kostja on rikkunud TLS §-e 15 ja 16, kuna ei ole taganud hagejale kuuluva sõiduki juhtimisel ohutut sõidukiirust, mistõttu on hagejale tekitanud kahju 7 843,52 euro ulatuses. Kostja on seisukohal, et ei ole töölepinguseadusest tulenevat hoolsuskohustust rikkunud ega ei ole ületanud lubatud sõidukiirust.
4. TLS § 72 sätestab, et kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi. Töötaja hoolsuse määra hindamisel lähtutakse käesoleva seaduse §-s 16 sätestatust. TLS § 74 lg 1 kohaselt, kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse tööandja tegevusega seonduva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 järgi on kohustuse rikkumine mh võlasuhtest tuleneva kohustuse mittekohane täitmine. VÕS § 76 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 76 lõike 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
5. TLS § 15 lg 1 kohaselt täidab töötaja oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. TLS § 16 lg 1 alusel peab töötaja täitma töökohustusi lojaalselt, oma teadmiste ja oskuste kohaselt tööandja kasu silmas pidades ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. VÕS § 104 lg 3 kohaselt on hooletus käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.
6. Hageja ja kostja vahel on 30.08.2012 sõlmitud tööleping nr 231, mille punkt 1.3 kohasel töötas kostja hageja juures autojuhi ametikohal ning tööülesannete täitmise asukoht oli 4 Eesti Vabariik ja töö väljasõitudega välismaale (p 1.5) (I kd, lk 197-200). Töölepingu lisaks oleva täieliku materiaalse vastutuse lepingu punkt 1 a kohaselt kohustub töötaja hoolikalt suhtuma tööandja poolt temale hoidmiseks või teisteks eesmärkideks antud materiaalsetesse väärtustesse ja võtma tarvitusele abinõud kahju tekkimise vältimiseks (I kd, lk 202-203).
7. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et kostja töötas hageja juures töölepingu alusel autojuhina (I kd, lk 197-203) ning et kostja, olles töölähetuses Vene Föderatsioonis (I kd, lk 8), tegi 25.11.2012 avarii (I kd, lk 84-88), mille tagajärjel said kahjustada XXXOY-le kuuluv veoauto DAF FTXF 105 registrimärgiga XXX, mida hageja kasutas rendilepingu alusel (I kd, lk 80-83), ning hagejale kuuluvad järelhaagis KRONE registrimärgiga XXX (I kd, lk 9) ja kaubakonteiner XXX.
8. Hageja on seisukohal, et kostja rikkumine seisneb asjaolus, et hageja rikkus Vene Föderatsiooni liikluseeskirjade punkti 10.1, mille kohaselt juht peab juhtima sõidukit kiirusega, mis ei ületa kehtestatud piirangut, võttes arvesse liikluse tiheduse, sõiduki ja veose eripära ja seisukorda, tee- ja ilmatikutingimusi, muu hulgas nähtavust liikumise suunas. Kiirus peab tagama juhile võimaluse pidevalt kontrollida sõiduki liikumist eeskirja nõuete täitmiseks. Liiklusohu tekkimisel, mida juht on suuteline avastama, pea ta ette võtma võimalikud meetmed kiiruse vähendamiseks kuni sõiduki peatamiseni (I kd, lk 91). Venemaa Siseministeeriumi munitsipaalameti 01.08.2013 informatsiooni kohaselt rikkus kostja Vene Föderatsiooni Liikluseeskirjade punkti 10.1 (I kd, lk 6-7). Tõendi 69 DT nr 002203 kohaselt väärteomenetlust kostja suhtes ei algatatud (I kd, lk 84-86, 126).
9. Kostja on käesolevas menetluses vande all kinnitanud, et sõitis kiirusega umbes 70 km/h ning lubatud kiirus oli 90 km/h (I kd, lk 109-110). Kostja poolt 25.11.2012 koostatud seletuskirjast nähtub, et kostja kiirus oli 70/80 km/h (II kd, lk 21-22, 25). Vene Föderatsiooni siseministeeriumi valitsuse kohaselt on bussidele, sõiduautodele haagise vedamise korral, samuti lubatud täismassiga üle 3,5 tonni kaubaveokitel lubatud piirkiirus avalikel teedel vastavalt Vene Föderatsiooni liikluseeskirjade punktile 10.3 kuni 70 km/h (II kd, lk 32-32). Väljavõttest Vene Föderatsiooni liikluseeskirjade punkti 10.3 oas nähtub, et maanteede valdajad ja omanikud võivad suurendada teatud tüüpi sõidukitele suurimat lubatud sõidukiirust teelõikudel, juhul, kui teeolud võimaldavad ohutut liiklemist suurel kiirusel (II kd, lk 45). Kohus märgib, et hageja päringu vastus maantee piirkiiruses osas on esitatud 22.05.2013, s.o ca pool aastat peale õnnetust ning sellest ei nähtu, kas piirkiirus 70 km/h kehtis ka õnnetuse toimumise ajal vaidlusalusel maateel M-9 „Baltija“. Seega ei ole hageja esitatud tõendite pinnalt võimalik tuvastada lubatud sõidukiirust õnnetuse toimumise ajal. Samuti nähtub kostja esitatud tõendist, et teatud tingimustel on piirkiiruse tõstmine lubatud. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et kostja on lubatud piirkiirust ületanud. Kohus märgib, et kostja vande all antud seletus on

§ 229

lg 2 kohaselt tõend, ning hinnates tõendeid kogumis, tuvastab kohus, et välistatud ei ole, et lubatud piirkiirus võis olla ka 90 km/h. Hageja esitatud tõendist ei ole kohtu hinnangul üheselt tuvastatav, et piirkiirus vastaval teelõigul oli 70 km/h. Seega ei ole hageja tõendanud kostja poolset rikkumist, mistõttu ei esine alust asuda seisukohale, et kostja oli sõidukiirust valides hooletu.

1. Hageja on seisukohal, et kostjal ei teinud kõike vajaminevat, et õnnetust vältida. Kostja on vande all selgitanud, et ilm muutus järsult, hakkas puhuma külgtuul lumetuisuga, tee oli libe ning kostja oli juba sõitnud teevööndile, mis oli kaetud lumega, samuti olid sõiduk ja poolhaagis tühjad, mistõttu hakkasid vingerdama (vibama) (I kd, lk 109-110). Kostja kirjelduste kohaselt vähendas ta halbade tee- ja ilmastikuolude ilmnemisel sõidukiirust ning hakkas otsima peatuskohta, kuna teeäärt mööda kulges metallist tõkkepiire, kostja pidurdas selleks, et poolhaagis ei liiguks ettepoole vaid püsiks taga ning kuna kostja nägi 5 teel teisi autosid, pidid ta avarii vältimiseks pidurdama, mille tagajärjel läks poolhaagis ettepoole ja pööras kabiiniosa vastassuunda tagasi, veoki vasak külg läks vastu metallist tõkkepiiret (I kd, lk 109-110). Kostja on ka 28.11.2012 seletuskirjas selgitanud, et ilmaolud muutusid äkiliselt, hakkas sadama lund, temperatuur langes 0 kraadile ning tee kattus jääga (II kd, lk 21-22, 25). Kohus on seisukohal, et kostja on vastavalt tee- ja ilmastikuoludele käitunud hoolsalt, sealhulgas valinud teeoludele vastava kiiruse ning valitsenud sõidukit enda parima arusaama järgi, kahjustades hageja ja kolmandate isikute vara võimalikult väheses ulatuses. Kohtu hinnangul kinnitab eelnimetatud asjaolu ka see, et Vene Föderatsioon kostja suhtes väärteomenetlust ei alustatud (I kd, lk 84-86, 126).
2. TLS § 16 lg 2 sätestab, et töölepingu täitmisel järgitav hoolsuse määr, mille järgimata jätmise korral töötaja vastutab lepingu rikkumise eest, määratakse tema töösuhte järgi, arvestades tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske, töötaja väljaõpet, ametialaseid teadmisi, mida nõutakse töö tegemiseks, samuti töötaja võimeid ja omadusi, mida tööandja teadis või teadma pidi. Kohtu hinnangul ei ole antud tõendite pinnalt võimalik asuda seisukohale, et kostja oleks süüliselt rikkunud töölepinguseaduses sätestatud hoolsuskohustust. Kohus leiab, et kostja on õnnetuse toimumise hetkel käitunud vastavalt enda parimale teadmisele ning oskustele, lähtuvalt enda võimetest, ning vaatamata eeltoodule ei olnud kostjal võimalik sõidukit jäistes teeoludes teel hoida. Samuti puudub alus asuda seisukohale, et kostja on õnnetuse tahtlikult põhjustanud ja seeläbi soovinud hagejale tekitada kahju, selliseid asjaolusid kohtu ette toodud ei ole.
3. Lähtudes asjas esitatud tõenditest ja nende alusel tuvastatud asjaoludest, leiab kohus, et kostja, täites, tööülesandeid, ei käitunud õnnetuse toimumise ajal hooletult. Asjaolu, et teeja ilmastikuolud muutusid ootamatult kehvaks, ei saa panna kostjale süüks, sest ilmastikuolude järsk muutumine asub väljaspool kostja võimeid, mida ei saa pidada hooletuks või süüliseks käitumiseks. Kohtu hinnangul on kostja õnnetuse toimumise hetkel arvestanud liikluse tihedust, asjaolu, et veos oli tühi, tee- ja ilmastikuolusid, sh nähtavust lähtuvale enda tööalastest teadmistest ja oskustest, järgides töö tegemisel oodatavat vajalikku hoolt. Kostja võttis koheselt tarvidusele ilmatikuoludele vastavad meetmed – vähendas sõidukiirust, kontrollis ümbrisevat olukorda, arvestas veoauto massiga pidurdamisel ning otsis võimalust veoauto esimesel võimaluse peatada. Kohtu hinnangul ei ole kostja eelnimetatud käitumine käsitletav töölepinguseadusest tuleneva hoolsuskohustuse rikkumisena, sest kostja käitumises ei ole tuvastatav hooletus. Samuti leiab kohus, et hageja kui transporditeenust osutav ettevõte peab arvestama tegevusega seonduva kahju tekkimise riskiga, sh asjaoluga, et ka kõige kogenum veoautojuht ei suuda järsku muutuvates ilmastikuoludes kontrollida veokit. Sellises olukorras tuleks hagejal tarvidusel võtta täiendavad meetmed enda riskide maandamiseks enda vara kindlustamise kaudu.
4. Kohtu hinnangul ei ole antud juhul kostja käitumises võimalik hooletust tuvastada ka tulenevalt kostja senisest sõidukogemusest. Hageja on seisukohal, et tulenevalt kostja 41 aastasest C-kategooria sõiduki juhtimisõigusest pidi kostja olema teadlik liikluses vajamineva hoolsuse reeglitest. Kostjal on alates 08.07.1973 C-kategooria sõiduki juhtimisõigus ning alates 10.10.2011 BE, C1E ja CE juhtimisõigus (II kd, lk 9-10). Pooled ei vaidle asjaolul üle, et kostja on hageja korraldusel juhtinud CE või C1E kategooria sõidukeid, ning tegi seda ka õnnetuse toimumise hetkel. Seega oli kostjal CE ja C1E kategooria sõidukite ca 1 aastane juhtimiskogemus. Kohus märgib, et C kategooria ning CE ja C1E kategooriad ei ole liiklusseaduses sätestatust samastatavad kategooriad (§ 93) ning nendeks kategooriateks on eraldi juhtimisõigust tarvis. Võttes arvesse, et kostjal oli antud kategooria sõidukite juhtimisõigus olnud üks ühe aasta vältel, ei saa teda pidada selliste sõidukite osas kogenud juhiks. Seega, arvestades teeolusid, kostja valitud sõidukiirust, kostja käitumist õnnetuse toimumisel ning kostja sõidukogemust taoliste 6 kategooria autodega, leiab kohus, et kostja on olnud piisavalt hoolas TLS § 16 kohaselt. Olukorras, kus teeolud muutuvad järsult, kuid veokit ei ole võimalik koheselt peatada, saab asuda seisukohale, et kostja on siiski käibes vajalikku hoolsust järginud andes endast parima, et vähendada tekkinud kahju ulatust.
5. Tulevevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kohus ei ole esitatud tõendite pinnalt tuvastanud, et kostja on töölepinguseadust rikkunud. 30.

§ 124lg-st 1 tulenevalt on hagihind 7 7 843,52 eurot.

Menetluskulud 31.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 162lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul jätab kohus hagi rahuldamata, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud hageja kanda. 32.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 33.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138

lg 2 kohaselt on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

§ 144

p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.

1. Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud seoses esindaja tasuga 2 912 eurot (sisaldab käibemaksu). Järgnevalt analüüsib kohus, millises ulatuses on kostja esindaja tasule kulunud menetluskulud põhjendatud.
2. Kostja esindaja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus kostja esindajal 22.04.2014 ettevalmistuseks ja esinduseks kohtuistungil 2 tundi ja 40 minutit, 16.06.2014 hageja poolt kohtule esitatud tõlgete läbitöötamiseks, kostja lõplike seisukohtade koostamiseks ja kohtule esitamiseks 4 tundi, 15.09.2014 apellatsioonikaebuse läbitöötamiseks ja vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele 2 tundi ja 50 minutit, 03.12.2014 ettevalmistamiseks ja esindamiseks ringkonnakohtu istungil 1 tund, 17.03.2015 hageja 06.03.2015 seisukoha läbitöötamiseks ja vastuse koostamiseks 3 tundi ja 40 minutit, 28.05.2015 hageja 22.05.2015 esitatud tõendite läbitöötamiseks, Vene Föderatsiooni liikluseeskirjaga asjakohases mahus tutvumiseks ja tõlkimiseks ning vastuse koostamiseks 1 tund ja 50 minutit, 24.08.2015 seisukoha koostamiseks 24.07.2015 hagi täiendusel 2 tundi ja 40 mintuti ning 10.11.2015 istungi ettevalmistamiseks ja selles osalemiseks 1 tund ja 10 minutit. Toimiku materjalidest nähtuvalt on 22.04.2014 toimunud asjas kohtuistung kestvusega 2 tundi ja 50 minutit (I kd, lk 105-107). Hageja on kohtule esitanud tõendid (I 7 kd, lk 114a, 126). Kostja on 16.06.2014 kohtule esitanud enda lõplikud seisukohad (I kd, lk 139-144). Hageja on 31.07.2014 esitanud apellatsioonkaebuse (I kd, lk 155-159), millele kostja on 15.09.2014 esitanud seisukoha (I kd, lk 171-173). 03.12.2014 on toimunud ringkonnakohtus kohtuistung kestvusega 31 minutit (I kd, lk 180). Hageja on maakohtule 06.03.2015 esitanud seisukoha (I kd, lk 193-195), millele kostja on seisukoha esitanud 18.03.2015 (II kd, lk 3-7). Hageja on 22.05.2015 esitanud kohtule tõendid (II kd, lk 2839), mille osas hageja on seisukoha esitanud 28.05.2015 (II kd, lk 42-43). Hageja on 24.07.2015 esitanud täpsustatud hagiavalduse (II kd, lk 64-69), millele kostja on 27.08.2015 esitanud seisukoha (II kd, lk 73-76). Asjas on toimunud 10.11.2015 kohtuistung kestvusega 23 minutit (II kd, lk 99-101).
3. Kohus leiab, et eelnimetatud toiminguid saab pidada põhjendatuks lähtudes asjas esitatud dokumentide mahust ja sisust ning toimingute vajalikkusest. Kohtu hinnangul sisaldavad kostja seisukohad õiguslikku argumentatsiooni, samuti viiteid Riigikohtu praktikale. Kohus märgib, et tsiviilkohtumenetluses on tavaline, et esindajad peavad analüüsima erinevaid õigusakte ja nende seletuskirju, samuti kassatsioonikohtu praktikat ning koostama dokumente (RKTKo 3-2-1-43-10 p 14). Kohtu hinnangul tuleb esindajal valmistuda ka kohtuistungiks, seega saab kohtuistungiks ettevalmistamiseks kulunud ajalist kulu kostja esindaja poolt märgitud ulatuses pidada põhjendatuks. Eeltooduga peab kohus põhjendatuks eelnimetatud toiminguid ja nendeks kulunud ajalist kulu 19 tunni ja 50 minuti ulatuses.
4. Kokku on seega kostja esindaja töötunnid põhjendatud 19 tunni ja 50 minuti ulatuses. Kostja esindaja nõuab menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kooskõlas Riigikohtu praktikaga on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks menetlusosalise kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (RKTKo 3-2-165-13 p 16). Kostja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohuslased ja ei saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga.
5. Lähtudes Riigikohtu praktikast tuleb lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel hinnata ka ühe tööühiku (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (RKTKo 3-2-1-115-13 p 25). Kohus leiab, et kostja esindaja töötunnihind 130 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse, võttes arvesse, et kostja esindaja omab kõrgeimat erialast kvalifikatsiooni. Seega arvestades, et kostja esindaja töötundide põhjendatud maht oli 19 tundi ja 50 minutit ning töötunni hind 130 (ilma käibemaksuta) eurot, on kostja esindaja õigusabiteenuse kulud koos käibemaksuga kokku 3 094 eurot. Nähtuvalt kostja menetluskulude nimekirjast on kostja esindaja teinud kostjale soodustust 182 euro võrra, seega tuleb hagejalt kostja menetluskulud välja mõista 2 912 euro ulatuses.
6. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja kohustab hagejat hüvitama kostjale menetluskulud 2 912 euro ulatuses, mis koosnevad lepingulise esindaja tasust. Kohus arvestas kostja menetluskulude kindlaksmääramisel ja nende väljamõistmisel hagejalt vaidluse asjaolusid, menetluse aega, asjas toimund istungeid, asja keerukust ning poolte esitatud menetlusdokumente. 40.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Käesoleval juhul kostja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist, seega tuleb hagejalt välja mõista viivis menetluskulult VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni täitmiseni. 8 Kristi Rickberg /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 9