← Eesti

2-14-25661/47

Obsah (5)§ 651§ 654§ 171§ 174§ 178

Tsiviilasi nr: 2-14-25661 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ülle Jänes ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse teg

) § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb siiski osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 20.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesoleval juhul on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue katuse vahetusega seotud kulude hüvitamiseks summas 1655 eurot 50 senti. Hageja palub ringkonnakohtul vastavas osas hagi rahuldada. 21. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses nõustunud hagejaga, et katuse vahetamisega seonduvate kulude hüvitamise nõude esitamiseks piisab 22.05.2013 ja 25.06.2013 toimunud korterühistu üldkoosoleku otsustest. Maakohus on leidnud, et uue katuse ehitamise kulu ei ole majandamiskulu KÜS § 151 mõttes, mille kandmist saanuks KÜS § 13 lg 4 järgi korteriomanikele siduvalt otsustada. Kolleegium nende maakohtu 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-14-25661 seisukohtadega ei nõustu. Osundatud põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta. Ringkonnakohus leiab, et elamu katuse vahetamise kulusid saaks iseenesest lugeda majandamiskuludeks KÜS § 151 lg-te 1 ja 2 mõttes. KÜS § 151 lg 2 teise lause järgi loetakse elamu remondiks mh elamu ehituskonstruktsioonide või nende osade asendamist. Seega võis vaidlusaluste kulude kandmist korteriühistu üldkoosoleku otsusega KÜS § 13 lg 4 kohaselt kõikidele liikmetele kohustuslikult otsustada. Korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsusest tulenevad õigused ja kohustused ka neile korteriühistu liikmetele, kes ei osalenud otsuse vastuvõtmisel või hääletasid selle vastu.
  1. Hageja poolt menetluses esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda samas järeldada, et korteriühistu liikmete üldkoosolek oleks praegusel juhul otsustanud katuse vahetamisega seotud kulude (kui majandamiskulude) kandmise. Hageja esitatud 22.05.2013 ja 25.06.2013 korterühistu üldkoosolekute protokollidest (I kd, tl-d 187 ja 188) selliste otsuste vastuvõtmist kolleegiumi hinnangul ei nähtu. Protokollide kohaselt on koosolekutel katuse vahetamise ja parandamisega seotud küsimusi küll arutatud, kuid otsuste vastuvõtmist kavandatava remondi eelarve, kulude suuruse jms kohta ei nähtu.
  2. Samuti on kohtu ette toodud asjaolude põhjal liikmete 22.05.2013 ja 25.06.2013 koosolekute kokkukutsumisel rikutud kokkukutsumise korda, mis tingiks üldkoosoleku väidetavate otsuste tühisuse mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 241 lg 1 järgi. KÜS § 1 lg 2 järgi rakendatakse samas seaduses reguleerimata küsimustes korteriühistu suhtes MTÜS-i sätteid. MTÜS § 20 lg 5 kohaselt peab üldkoosoleku kokkukutsumisest ette teatama vähemalt seitse päeva, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud pikemat tähtaega. MTÜS § 20 lg 6 alusel tuleb üldkoosoleku kokkukutsumise teates märkida üldkoosoleku toimumise aeg ja koht ning üldkoosoleku päevakord. Kui pärast üldkoosoleku kokkukutsumise teate saatmist päevakorda liikmete nõudel muudetakse, tuleb MTÜS § 20 lg 7 järgi päevakorra muutmisest teatada enne üldkoosoleku toimumist samas korras ja sama tähtaja jooksul nagu üldkoosoleku kokkukutsumise teate saatmisel.
  3. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole teda korteriühistu liikmete üldkoosolekutele kutsutud. Hageja väitel on teated üldkoosolekute toimumise kohta kõigile liikmetele edastatud ühistu põhikirja (I kd, tl-d 31-41) p 46 järgi, s.o pandud vähemalt 15 päeva enne koosoleku toimumist koos päevakorrapunktidega korteriomanike postkasti. Samas ei ole hageja nende väidete kinnituseks tõendeid esitanud. Asja materjalide hulgas ei ole isegi kokkukutsumise teateid, mistõttu puudub võimalus kontrollida, kas katuse remontimise või vahetamisega seotud küsimused olid üldse päevakorrapunktidena koosoleku kokkukutsumise teates märgitud.
  4. Hageja väljendatud seisukohtade põhjal ei ole ka eluliselt usutav, et teated üldkoosolekute toimumise kohta on kõigile liikmetele seaduse ja põhikirja nõuete kohaselt edastatud. Poolte väidetest ilmneb, et praegusel juhul on asutatud samal 6
(9)Tsiviilasi nr: 2-14-25661 kinnisasjal asuva elamu majandamiseks kaks korteriühistut. Nii on hageja väitnud, et majas on 8 korterit, aga kaks erinevat korteriühistut eraldiseisva juhtimise, raamatupidamise ja kõige muu sinna kuuluvaga. Hageja peab enda liikmeks vaid nelja korteriomandi omanikku (I kd, tl 154). Ka toimikus olevate korterühistu üldkoosolekute protokollides kajastatu põhjal on hageja lugenud enda liikmeteks nelja korteriomandi omanikku. Kolleegium rõhutab, et korteriühistu liikmeks on KÜS § 5 lg 1 esimese lause järgi kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud. Seega on välistatud korteriühistu, mille liikmeks oleks vaid osa korteriomandite omanikest (vt Riigikohtu 12.10.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-7711, p 15). Järelikult on hageja liikmeteks tegelikult kõik sama korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud – elamu 8 korteriomandi omanikud. Nii on see mh sätestatud ka hageja põhikirja p-s
  1. Kõigile kaheksale korteriomandi omanikule tulnuks juhatusel saata ka teated korteriühistu liikmete üldkoosolekute kohta. Seda hageja juhatus kohtumenetluses esitatud väidetest järelduvalt teinud ei ole. Eelmärgitut arvestades on iseenesest põhjendatud ka kostja seisukoht, et majandamiskulud tuleks jagada elamu kõigi 8 korteriomandi omaniku vahel arvestatuna eluruumi üldpinna ühe ruutmeetri kohta, kui korteriühistu põhikirjas ei ole sätestatud teisiti (KÜS § 151 lg 1).
  2. Kokkuvõttes ei ole hageja liikmete üldkoosolek seni kolleegiumi hinnangul kehtivalt vastu võtnud otsuseid katuse vahetamisega seotud majandamiskulude kohta (mis oleks KÜS § 13 lg 4 järgi ühistu liikmetele siduvad). See ei välista taoliste otsuste vastuvõtmist üldkoosoleku poolt edaspidi. Seonduvalt hageja väidetega lisab kohus, et MTÜS § 241 lg-s 1 sätestatud aluste esinemisel on korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsus tühine seadusest tulenevalt (sõltumata tühisuse tuvastamise hagi esitamisest) ning tühisusele võib MTÜS § 241 lg 2 järgi kohtumenetluses tugineda ka üksnes vastuväite esitamisega.
  3. AÕS § 72 lg 4 ja KOS § 15 lg 2 alusel on korteriomanikul kaasomanikuna õigus teha kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid ka teiste kaasomanike nõusolekuta. Juhul kui tegu on vajalike kulutustega TsÜS § 63 p 1 mõttes, tuleneb teistele korteriomanikele kui kaasomanikele KOS § 15 lg-st 2 ja AÕS § 72 lg-st 4 kohustus ühiselt need kulud hüvitada kulutusi teinud korteriomanikule sõltumata oma nõusolekust kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu 22.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 32-1-31-15, p 10). Selliste kulutuste tegemiseks ei ole vaja korteriomanike kokkulepet või korteriühistu liikmete üldkoosoleku otsust ning need kulud ei pea olema iseenesest hõlmatud KÜS §-s 151 nimetatud majandamiskuludest. Korteriühistul on õigus oma nimel kohtulikult maksma panna korteriomanikele ühiselt kuuluvaid nõudeid korteriühistu liikmete vastu.
  4. Juhul kui katuse vahetamisega seotud kulud oleksid vajalikud kulud TsÜS § 63 p 1 mõttes, saaks hageja ülalkäsitletud üldkoosolekute otsuste kehtivusest sõltumata nõuda kostjalt vastavate kulude hüvitamist võrdeliselt tema kaasomandiosa suurusega 7
(9)Tsiviilasi nr: 2-14-25661 (KOS § 13 lg-d 1 ja 2). TsÜS § 63 p 1 järgi on esemele tehtud kulutused vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest.
  1. Maakohus on leidnud, et kulusid kaasomandi esemeks oleva korterelamu katuse väljavahetamiseks ja uue katuse ehitamiseks ei saa praegusel juhul lugeda TsÜS § 63 p 1 kohasteks vajalikeks kuludeks. Need kulud ei olnud maakohtu arvates vajalikud kaasomandi eseme säilitamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus nende järelduste tegemisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Apellatsioonkaebuses hageja ka ei tugine väitele, et maakohus oleks kulutuste vajalikkuse hindamisel eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, hinnanud ebaõigesti tõendeid või rikkunud menetlusõiguse normi. Hageja on lisanud kaebusele küll uusi tõendeid, kinnitamaks mh kulude vajalikkust, kuid põhjendanud nende esitamise lubatavust sellega, et tõendid tekkisid ja said hagejale kättesaadavaks alles pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Ringkonnakohtu hinnangul vastavaid asjaolusid siiski ei esinenud, mistõttu kohus keeldus 09.02.2016 määrusega (II kd, tl-d 65-66) kaebusele lisatud tõendite vastuvõtmisest.
  2. Lisaks AÕS § 72 lg-le 4 ja KOS § 15 lg-le 2 võiks teistel korteriomanikel kulutuste hüvitamise nõue kostja vastu olla ka käsundita asjaajamisest tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 ja § 1023 lg 1 alusel (vt nt Riigikohtu 08.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-14, p 29). Nimetatud normide kohaldamiseks vajalikke asjaolusid ei ole hageja käesoleval juhul siiski esile toonud ega tõendanud. Nagu kolleegium eelnevalt järeldas, pole elamu korteriomanikud katuse vahetamist (st vana katuse asendamist uuega) kehtivalt otsustanud. Puuduvad ka muud tõendid, mis võimaldaksid järeldada, et katuse vahetamine vastas vähemasti kostja eeldatavale tahtele VÕS § 1018 lg 1 p 2 mõttes. Samuti ei nähtu tõenditest, et kostjat on katuse renoveerimise kavatsusest teavitanud (VÕS § 1020).
  3. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 32. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

33.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-14-25661 34. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohtule esitanud ning menetluskulude kandmine ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Seega kindlaksmääratavad menetluskulud apellatsioonimenetluses puuduvad. 35.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.