← Eesti

3-14-52723/34

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 118§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Oliver Kask ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 18.02.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52723 Hald

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-14-52723 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. IA esitas 25.08.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud ajavahemikul 17.05.–24.09.2013, mil taotleja viibis kambrites nr 147, 208, 136, 144, 125, 145, 208 ja 236, kus tingimused ei vastanud õigusaktide nõuetele. 08.10.2014 täpsustusega välistas IA kahju hüvitamise nõudest perioodid 09.07.–14.07.2013, 14.08.–16.08.2013 ja 21.08.–02.09.
  2. Täpsustuse kohaselt on kahjunõudega hõlmatud 102 päeva. Kõnealusel perioodil viibis taotleja lukustatud kambris vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-le
  3. Taotluses viidati järgmistele puudustele: aken ei ole nõuetekohase suurusega ning seda ei saa avada; akna ees on metallist võrestik; kuumus suveperioodil (ka rohkem kui 27ºC); ebapiisav ventilatsioon; kardinad pole lubatud; sportimisvõimalused puudusid ning päevane liikumisvõimalus piirdus ühe tunni pikkuse jalutuskäiguga 3x5 meetri suuruses jalutusboksis, kus oli kokku 5-6 kinnipeetavat; dušši võimaldati üks kord nädalas; kambris ei saanud kasutada kuuma vett; kaebaja paigutati ühte kambrisse suitsetajatega, kes suitsetasid nii kambris kui ka jalutuskäigu ajal; puudusid WC pott ja peegel; kambris puudus häirenupp. Kõvera selgroo tõttu on arst soovitanud taotlejale võimlemist värskes õhus. Kinnipidamistingimused alandasid taotleja väärikust, tekitasid temas solvumistunnet, muret, hirmu ja kaotusvalu.
  4. Tallinna Vangla jättis 01.12.2014 vastusega IA kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
  5. IA esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, mis on tekkinud tema väärikuse alandamisega ajavahemikel 17.05.–08.07.2013, 15.07.–13.08.2013, 17.08.–20.08.2013 ja 03.09.–24.09.2013, mil ta viibis kambrites, kus olmetingimused ei olnud õigusaktides esitatavate nõuetega kooskõlas. Kinnipidamistingimused ei olnud nõuetekohased järgmistel põhjustel: aken polnud piisava suurusega ning selle ees oli metallist võrestik; akent ei saanud avada ning võrestikuga kaetud õhuaknast ei tulnud kambrisse piisavalt värsket õhku; palaval suveajal ei olnud konditsioneeri ning päevasel ajal ei avatud palavuse leevendamiseks ka toiduluuke; kardinad on keelatud; sportimisvõimalused puudusid, v.a tunniajane jalutuskäik 15 m2 suuruses jalutusboksis, kus korraga viibib viis kinnipeetavat ning puuduvad sporditarbed; dušši võimaldati vaid kord nädalas; kambris puudus kuum vesi; kaebajaga samas kambris ja jalutusboksis viibisid suitsetajad; WC-s puudus istepott; kambris puudusid peegel ja häirenupp. Kaebaja suhtes rikuti VangS § 41 lg-t 1, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 3 ning põhiseaduse §-i
  7. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Kaebaja oli paigutatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks lukustatud kambrisse ajavahemikel 21.06.–08.07.2013 (kamber nr 208), 19.07.–11.08.2013 (kambrid nr 208 ja 144), 17.–20.08.2013 (kamber nr 208) ja 03.–24.09.2013 (kamber nr 236). Ajavahemikel 17.– 25.05.2013 ja 30.05.–21.06.2013 viibis kaebaja kambris nr 147, 15.–19.07.2013 kambris nr 136, 11.–13.08.2013 kambris nr 125 ning 25.–30.05.2013 viibis kaebaja kartserikambris nr
  8. 2) Vastustaja möönab, et aken pidanuks nõuetele vastamiseks olema mõnevõrra suurem, kuid see asjaolu iseenesest ei rikkunud kaebaja õigusi. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusest nr 38 tuleneb, et aken peab võimaldama ruumide tuulutamist ning tagama piisava loomuliku valgustuse. Tallinna Vangla kambrites on see nõue täidetud. Nimetatud asjaolu kinnitab ka see, et kaebaja on soovinud kambritesse kardinaid, mis takistaksid suvisel ajal loomuliku valguse kambrisse pääsemist. Kambrites, kuhu kaebaja vaidlusalusel perioodil oli paigutatud, on olemas aken ja valgustid ning seeläbi on tagatud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuetele vastav valgustus kambris. 2

(8)3-14-52723 3) Vaidlusalusel perioodil viibis kaebaja kambrites, mis asusid suletud sektsioonis ning julgeolekukaalutlustel oli piiratud akende avamine (avada sai ainult õhutusava osa, millele on paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid). Õhuvahetus kambrites on tagatud sund- ja loomuliku ventilatsiooni abil. Päikeseliste ja soojade suveilmadega on Tallinna Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes küllaldast õhutust ja sama temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vangla tegi probleemi leevendamiseks kõik temast oleneva: mõõtis korrapäraselt hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust ning püüdis sellega igapäevase töö korraldamisel arvestada; eemaldas suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase; hoidis toiduluugid kambri kõigi kinnipeetavate jalutamise ajal avatuna; andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori; õhutas kinniseid kambreid toiduluugi kaudu vähemalt kord päevas õhtusel ajal; võimaldas kinnipeetavatele üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku; lubas võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis); andis üks kord nädalas igale kinnise kambri kinnipeetavale 1,5 liitrit mineraalvett. 4) Vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 7 lg 1 kohaselt ei kuulu kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka kardinad, peegel ega häirenupp. Kehtiv õigus ei kehtesta nõudeid tualetile kinnipeetava kambris. Kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, ei ole WC-potti, vaid on nn Aasia tüüpi tualett. Kaebaja sai soovi korral tualetti igal ajahetkel kasutada ning tema füüsiline seisund ei olnud seejuures takistuseks. 5) Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebaja saab kehakultuuriga tegeleda kambris ning iga päev tunni aja jooksul värske õhu käes viibides. Nii jalutusboksis kui ka kambris on piisavalt ruumi, et enda keharaskust kasutades teha erinevaid võimlemisharjutusi. Spordiinventar puudub nii jalutusboksides kui ka kambrites julgeolekukaalutlustel. 6) Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemist graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambrites, kus kaebaja viibis, on kraanikauss ning voolav vesi. Õigusaktidest ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud sooja veega. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale soetada veekeedukann ning lisaks annavad valvurid soovi korral alates 2013. aasta veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu. 7) Kuna Tallinna Vanglas tohivad kinnipeetavad suitsetada üksnes jalutuskäigu ajal, puutus kaebaja suitsetavate kinnipeetavatega kokku üksnes sel ajal. Tallinna Vangla dokumendiregistri kohaselt ei ole IA kaebuses puudutatud ajavahemikus pöördunud vangla poole kaebusega, et tema kambrikaaslased kehtestatud korda rikkudes kambrites suitsetavad või et ta soovib suitsetajatest eraldi jalutuskäike. 8) Väärikuse alandamisena ei ole käsitatav igasugune ebamugavus, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevuses ei ilmne sellist kaebaja õiguste riivet. Kaebaja on mittevaralist kahju väitnud liiga üldsõnaliselt. Kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. 5. Tallinna Halduskohus jättis 25.03.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. 1) Akna suurus (arvestades akna ja põrandapinna suhet) kambrites, milles kaebaja viibis, ei vastanud nõuetele. Tegemist oli õigusvastase olukorraga, mis tulenes vanglahoonete ehituslikust seisundist, mitte aga vastustaja tegevusest. Piisav valgustus kambris peab olema tagatud loomuliku ja kunstliku valguse koostoimes. Praegusel juhul kompenseeris akna väiksuse kunstlik valgustus. 3
(8)3-14-52723 2) Ka kõrge temperatuur kambrites suvekuudel tuleneb vangla ehituslikust seisundist. Vastustajal ei ole võimalik muuta vangla ehituskonstruktsioone ega tehnosüsteeme. Nii sobiva temperatuuri kui ka piisava ventilatsiooni tagamiseks on vangla teinud piisavalt pingutusi. 3) VSE § 7 lg 1 kohaselt ei kuulu kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka kardinad, peegel ega häirenupp, mistõttu ei ole nende puudumine vastuolus kehtiva õigusega. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oli häirenuppu reaalselt vaja ning valvurite kutsumine muul moel polnud võimalik. 4) Kuna kaebaja viibis kaebuses käsitletud perioodidel lukustatud kambris või kartseris, olid tema liikumisvõimalused vastavast režiimist tulenevalt tavapärasest piiratumad, kuid sellegipoolest oli kaebajal võimalik kehakultuuriga tegeleda näiteks jalutuskäigu ajal. Kaebaja ei ole väitnud, et talle polnud tagatud ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. 5) Kaebaja sai korra nädalas käia duši all ning kambris oli tagatud voolav külm vesi. Seega oli kaebajale tagatud pesemisvõimalus vähemalt minimaalses nõutavas ulatuses. Kehtiva õiguse kohaselt ei pea kinnipeetava kambris olema sooja voolavat vett. Kinnipeetavatel on võimalik sooja vee saamiseks kasutada veekeedukannu. 6) Kehtiv õigus ei kehtesta nõudeid WC-potile. Nn Aasia tüüpi tualetti ei saa iseenesest pidada väärikust alandavaks. Vaidlust ei ole selles, et tualett oli muust kambrist eraldatud ning kaebajal polnud takistusi selle kasutamiseks. 7) Kaebaja ei ole konkreetselt nimetanud ühtegi isikut, kes suitsetas. Samuti ei nähtu, et kaebaja oleks vangla poole pöördunud taotlusega paigutada ta suitsetajatest eraldi või takistada suitsetamist kambris, mistõttu ei ole kahjunõue selles osas esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. IA palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kohus on valesti hinnanud tõendeid. Kaebaja poolt 25.01.2015 esitatud seisukohtadele kohus sisuliselt ei vastanud. Tallinna Vangla tegevusetus piisava ventilatsiooni tagamisel on kestnud juba rohkem kui 10 aastat. VangS § 45 lg-s 1 sätestatu, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, tähendab seda, et kambrites peab toimuma reaalne õhuvahetus. Vanglal peab olema tehniline pass, kuhu on märgitud ventilatsiooni võimsus. Vabariigi Valitsuse 30.08.2012 määruse nr 68 „Energiatõhususe miinimumnõuded“ § 10 lg-s 4 toodud tabeli kohaselt on eluruumide õhutemperatuuri piirmäär 27ºC. Sama määruse § 11 lg 2 kohaselt soovitatakse ruume jahutada akende avamisega tuulutamise teel. Määruse § 11 lg 5 p 3 kohaselt peab elu- ja magamistubades avatavate akende pind olema vähemalt 5% nende ruumide põrandapinnast. Tallinna Vangla pole märkinud, kui suur on avatava akna pind. Samuti ei ole vangla esitanud andmeid ventilatsiooni võimsuse ja temperatuuri mõõtmise tulemuste kohta. Tallinna Vangla poolt kasutusele võetud meetmed kambrites õhuvahetuse parandamiseks ja suvise palavuse leevendamiseks ei olnud piisavad. 2) Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga häirenupu osas. Kamber nr 208 on 20 m kaugusel valvurite ruumist ning nende ruumide vahel on neli koridori turvaust. Kui kaebaja lõhub kambris aknaklaasi, tulevad valvurid 3–5 minuti jooksul, muus olukorras aga ei tule nad üldse. Valvurite ruumist sellisel kaugusel asuvas kambris ei ole ka võimalik takistada suitsetamist, kuna see toimub WC-s, kus puudub valvekaamera. 4
(8)3-14-52723 3) Ekslik on kohtu seisukoht, et kaebaja võimalused kehakultuuriga tegelemiseks olid piisavad. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuses Mandić ja Jović vs. Sloveenia on märgitud, et kinnipeetavatel võimaldati jalutada 2 tundi 610 m2 suuruses jalutusboksis, kus korraga oli 30 kinnipeetavat. Lisaks said kinnipeetavad kaks korda nädalas kasutada spordiruumi ning korra nädalas külastada spordisaali. EIK leidis sellegipoolest, et vangistustingimused ei vasta nõuetele. Ka Riigikohus on asjas 3-3-1-5-10 Euroopa vanglareeglistikule viidates märkinud, et kinnipeetavatele peab tagama tõhusa võimaluse kehakultuuriga tegelemiseks. 4) Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et dušš üks kord nädalas on piisav, arvestades, et teistes kambrites said kinnipeetavad suvel kaks korda nädalas pesemas käia. 5) Kaebaja viibis 52 päeva kambrites nr 147 ja nr 208, kus oli põrandapinda kinnipeetava kohta vähem kui 3 m
  1. EIK praktika kohaselt on juba see iseenesest inimväärikust alandav. Kaebaja viibis ülerahvastatud kambrites, kus oli liiga palav. 31.08.2015 avalduses parandas kaebaja varem esitatud andmeid ja märkis, et kambris nr 147 (30 päeva) oli kinnipeetava kohta põrandapinda keskmiselt 3 m2, kambris nr 208 (32 päeva) – 2,78 m2, kambris nr 136 (4 päeva) – 3,63 m2, kambris nr 144 (11 päeva) – 7,25 m2, kambris nr 125 (2 päeva) – 7,96 m2 ja kambris nr 236 (19 päeva) – 3,15 m2 ehk keskmiselt oli 98 päeva jooksul põrandapinda 3,5 m
  2. Kui põrandapinda kinnipeetava kohta on vähem kui 4 m2, tuleb kambritingimusi hinnata kogumis.
  3. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Apellandi väited seoses ebapiisava põrandapinnaga tuleb jätta arvestamata, kuna halduskohtule esitatud kaebuses ta seda asjaolu ei vaidlustanud. 2) Apellandi viited Vabariigi Valitsuse 30.08.2012 määrusele nr 68 on asjakohatud. Apellant on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kõnealuse määruse § 1 lg 2 kohaselt kuuluvad selle reguleerimisalasse ehitatavad ja oluliselt rekonstrueeritavad sisekliima tagamisega hooned. Tallinna Vangla hooned on ehitatud enne määruse vastuvõtmist ning neid ei rekonstrueerita, mistõttu ei kuulu Tallinna Vangla hooned selle määruse reguleerimisalasse. 3) Vastustaja ei eita, et akende suurus on eluruumidele kehtestatud nõuetega võrreldes mõnevõrra väiksem, kuid kambrite aknad tagavad siiski piisaval määral loomuliku valguse olemasolu kambris. Asjaolu, et apellant on elu ja tervise juures, viitab sellele, et talle oli kambrites tagatud elutegevuseks vajalik õhuhulk. 12.02.2015 külastasid Tallinna Vanglat õiguskantsleri nõunikud. Kontrollkäigu raames vaadeldi kartserihoone olmetingimusi ja teostati kambrites õhutemperatuuri ja -niiskuse mõõtmisi. Seega kontrollitakse Tallinna Vangla tingimusi sõltumatute ekspertide poolt ning puuduste esinemisel antakse sellest vanglale teada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Vähese põrandapinna probleemi IA vanglale 25.08.2014 esitatud taotluses ega halduskohtule esitatud kaebuses ei nimetanud, mistõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sellekohased väited tähelepanuta. 5

(8)3-14-52723
  1. Kaebaja viitab apellatsioonkaebuses Vabariigi Valitsuse 30.08.2012 määrusega nr 68 ventilatsioonile ja ruumitemperatuurile kehtestatud nõuetele. Vastustaja on õigesti osundanud, et nimetatud määruse reguleerimisalasse kuuluvad ehitatavad ja oluliselt rekonstrueeritavad sisekliima tagamisega hooned. Tallinna Vangla on ehitatud aastaid enne selle määruse kehtestamist ning vanglale ei saa laiendada määruse nõudeid. Vastustaja ei eita, et suvekuudel on vanades hoonetes praktiliselt võimatu vanglas tagada sellist temperatuuri nagu muudel aastaaegadel. Vangla on selgitanud, et on olukorra parandamiseks võtnud tarvitusele mitmeid meetmeid, näiteks hoidis kambrite toiduluugid jalutuskäigu ajal avatuna ning andis igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vangla tegi piisavaid jõupingutusi, et leevendada palavusest tingitud ebamugavusi ja tagada kambrites piisav õhuvahetus. Vanglalt ei saa nõuda, et ta kambrites parema õhuvahetuse tagamise nimel seaks ohtu vangla julgeoleku, näiteks eemaldaks kambrites akendelt klaasid, nagu kaebaja on apellatsioonkaebuses ette pannud. Haldusasjas nr 3-13-70099 esitas vangla kohtule fotod kambrist nr 208, kus kaebaja viibis perioodidel 21.06.–08.07.2013, 19.07.–31.07.2013 ja 17.08.–20.08.
  2. Fotodelt nähtub, et väike osa aknast on avatav ning avatava osa ette on paigaldatud metallist sõrestik ning kambri ukse kohal on ventilatsiooniava. Seega oli kambris igal ajal tagatud vähemalt minimaalne ventilatsioon. Tallinna Ringkonnakohus pidas 19.08.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-70099 vangla esitatud materjalidele (05.08.2015 õiend Tallinna Vanglas tehnohoolduse teenuse osutamise kohta ning sellele lisatud väljavõte ventilatsioonisüsteemi tehnohoolduse tegevustest ning ajagraafikutest, mille alusel tagatakse Magasini 35 territooriumil asuvate hoonete ventilatsioonisüsteemide toimimine) tuginedes usutavaks, et vaidlusalusel perioodil (14.08.– 16.08.2013 ja 21.08.–01.09.2013) puhastati Tallinna Vanglas ventilatsioonisüsteeme. Haldusasjas nr 3-13-70099 ei tuvastatud, et kambris nr 208 oleks olnud probleeme õhuvahetusega. On tõenäoline, et teistes lukustatud kambrites, kus kaebaja
  3. aasta suveperioodil viibis, olid sarnased tingimused. Eeltoodut arvestades möönab ringkonnakohus, et suvisel ajal võis kaebaja palavuse tõttu tunda ebamugavust, kuid leiab, et tegemist ei olnud siiski sellise ebameeldivusega, mis oleks ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.
  4. Halduskohus tuvastas, et kambrites, milles kaebaja viibis, ei vastanud akna suurus Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud eluruumidele esitatavate nõuete p-le 5, mille kohaselt ei tohi akna ja põranda pindala suhe olla väiksem kui 1:
  5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et see asjaolu iseenesest ei tähenda inimväärikuse alandamist, kui koos kunstliku valgusega on kambris kokkuvõttes tagatud elutegevuseks piisav valgustus. Haldusasjas nr 3-13-70099 esitatud fotode põhjal hinnates ei saa näiteks kambri nr 208 akent (suhe põranda pindalaga 1:11) pidada sedavõrd väikeseks, et seda VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõuete tagamisel väga probleemseks pidada. Õhuaukudega metallplaat katab umbes 1/7 aknast ega takista seega päevavalguse sisse paistmist olulisel määral. Kambrites oli lisaks loomulikule valgusele ka kunstlik valgustus, mille suhtes kaebaja etteheiteid teinud ei ole.
  6. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal võimaldati vaidlusalusel perioodil käia üks kord nädalas duši all, mis vastab VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumnõudele. Kaebaja leiab, et suveperioodil on seda liiga vähe ja pealegi said osad kinnipeetavad Tallinna Vanglas suveperioodil käia duši all kaks korda nädalas. Ringkonnakohus märgib, et see, kas Tallinna Vanglas võimaldati suveperioodil mõnede teiste kambrite kinnipeetavatel käia kaks korda nädalas duši all, ei ole kaebaja õiguste rikkumise seisukohalt oluline. Halduskohus on viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-50-14 (p 34.1), milles leiti, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist avalikku õigust kasutada dušši rohkem kui kord nädalas. Haldusasjas nr 3-146
(8)3-14-52723 52259 vaidlustas IA Tallinna Vangla tegevuse selles osas, et talle ei võimaldatud
  1. ja
  2. aasta suveperioodil kaks korda nädalas dušši. Ringkonnakohus jättis 16.10.2015 otsusega IA kaebuse rahuldamata, asudes seisukohale, et vangla ei ole kaebaja inimväärikust riivanud. Kaebajale oli kambris tagatud juurdepääs voolavale veele ning sellega oli tal võimalik sooritada elementaarseid hügieenitoiminguid, samuti palavuse leevendamiseks end kraaniveega jahutada. Sooja vett oli kaebajal võimalik keeta kas isikliku või vangla käest küsitud keedukannuga. Seega asub ringkonnakohus seisukohale, et vangla tegevus sooja vee ja pesemisvõimaluse tagamise osas ei olnud õigusvastane.
  3. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kehtiv õigus ei sätesta, milline peab olema tualett kinnipeetava kambris. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli nn Aasia tüüpi tualett, millel ei ole istepotti. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud tervislikel või muudel põhjustel võimalik seda tualetti kasutada. Halduskohus tuvastas, et tualett oli ülejäänud kambrist eraldatud – järelikult oli tagatud kaebaja privaatsus tualeti kasutamisel.
  4. Kaebaja on apellatsioonkaebuses selgitanud, et tema kamber asus valvurite ruumist 20 meetri kaugusel ning seega oleks kambris pidanud valvuri kutsumiseks olema häirenupp. Halduskohus on õigesti märkinud, et häirenupp ei kuulu kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka ning elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamata jätmist saab pidada õigusvastaseks juhul, kui on tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-07, p 12). Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi konkreetset juhtumit, kus tal oli vaja valvurit kambrisse kutsuda, kuid see ei tulnud mõistliku aja jooksul. Lisaks on kaebaja apellatsioonkaebuses maininud, et kambrites oli videovalve – kui see kaebaja väide vastab tõele, oli vanglateenistusel olemas ülevaade kambris toimuvast ning hädajuhtumi korral võimalik kohe reageerida.
  5. Kaebuses käsitletud perioodil viibis kaebaja kas kartseris või eraldatud lukustatud kambris, mistõttu olid tema liikumisvõimalused tavapärasest piiratumad ning tal ei olnud võimalik külastada spordisaali. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal oli võimalik teha erinevaid harjutusi ka jalutusboksis. Kehtiv õigus ei näe ette, et jalutusboksis või kambris peaks olema spordiinventar – paljusid harjutusi saab teha ka ilma selleta.
  6. Kaebaja väitel suitsetasid tema kambrikaaslased nii kambris kui ka jalutusboksis. Halduskohus märkis, et kaebaja ei ole toonud esile ühtegi konkreetset isikut ning samuti ei nähtu, et ta oleks sellele asjaolule ajavahemikul 17.05.–24.09.2013 juhtinud vangla tähelepanu ning palunud tagada kambrites suitsetamiskeelu järgimine. Riigikohus leidis asjas nr 3-3-1-30-14 (p 11), et vanglal on kohustus tagada, et kambris ei suitsetataks, sõltumata kaaskinnipeetavate kaebustest. Seetõttu ei saa kinnipeetavale ette heita, et ta ei teatanud vanglale suitsetamiskeelu rikkumisest. 21.01.2016 otsuses haldusasjas nr 3-14-50956 märkis ringkonnakohus, et isegi kui möönda, et suitsetamiskeelu rikkujaid oli rohkem, kui vangla andmed näitavad, puudub alus eeldada, et rikkumine oli nii massiline, et võis kaebaja (IA) elukvaliteeti ja inimväärikust alandada. Suitsetamisega kaasneb tugev spetsiifiline lõhn, mistõttu ei ole suitsetamiskeelu rikkumist kerge varjata. Ringkonnakohus ei näinud viidatud asjas põhjust arvata, et vangla võimaldas kinnipeetavatel keelatud kohtades sekkumatult suitsetada. Praegusel juhul puuduvad konkreetsed andmed suitsetamiskeelu rikkumise juhtumite kohta, kuid isegi kui eeldada kaebaja väite tõelevastavust, on ringkonnakohtu 21.01.2016 otsuses märgitu asjakohane ka praeguses asjas. Samuti tuleb märkida, et kui kambris oleks olnud sedavõrd halb ventilatsioon, nagu kaebaja on väitnud, oleks vanglateenistus keelatud kohas (sh tualetis) suitsetamise kohe avastanud. 7
(8)3-14-52723
  1. 24.09.2015 otsuses haldusasjas nr 3-13-70034 leidis ringkonnakohus, et olukorras, kus jalutamine toimub ligikaudu 15 m2 pindalaga, kõrgete betoonseintega ja üksnes pealt avatud jalutusboksis, ei ole kinnipeetaval reaalselt võimalik vältida suitsetavate kaaskinnipeetavate tekitatava tubakasuitsu sissehingamist ning kinnipeetavale ei ole seega tagatud VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigus jalutada värskes õhus. Kaebaja väitel käis ta ka praeguses asjas 15 m2 suuruses boksis jalutamas ning vangla on möönnud, et kaebaja puutus jalutuskäigu ajal kokku suitsetavate kinnipeetavatega. Samas tuvastati haldusasjas nr 3-13-70034, et IA juhtis oma 16.02.2012 taotluses Tallinna Vangla tähelepanu asjaolule, et ta ei saa minna jalutuskäigule värsket õhku hingama, sest kõik kambris nr 236 viibivad kinnipeetavad suitsetavad. Selle pöördumise tulemusena paigutati IA ümber teise kambrisse. Siit järeldub, et isegi kui kaebaja ei olnud käesolevas asjas vaidluse all oleval ajal teadlik võimalusest taotleda jalutuskäiku suitsetavatest kambrikaaslastest eraldi boksis, oleks ta siiski saanud esitada 16.02.2012 taotlusega sarnase taotluse, et ta paigutataks ühte kambrisse koos mittesuitsetavate kinnipeetavatega. Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud. Kuna kaebaja ei olnud vanglat teavitanud teda vaevavast probleemist, ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused täidetud.
  2. Ringkonnakohus vabastas IA apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, mistõttu jäävad apellandi menetluskulud

§ 118lg 3 alusel riigi kanda.

Tallinna Vangla ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.