Obsah (6)

§ 212§ 213§ 187§ 182§ 2§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.V. esitas 02.09.2014 Tartu Linnavalitsusele taotluse sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks.
2. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjon otsustas 30.09.
3. a otsusega nr 342 mitte rahuldada I.V. taotlust sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks, võttes aluseks Tartu Linnavolikogu 11.09.
4. a määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ § 8 lg 1, § 10 lg-d 1 ja 3, Tartu Linnavalitsuse 29.12.
5. a korralduse nr 1405 „Eluasemekomisjoni põhimäärus“ p 2.1.2, Tartu Linnavalitsuse 29.12.
6. a määruse nr 20 „Sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmise näitajate, toimingute tähtaegade ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelu kinnitamine“ lisa 2 p
7. Komisjon märkis, et I.V. viibib Tartu linna asutuses Varjupaik sotsiaalmajutusteenusel ja temaga on sõlmitud sotsiaalmajutusteenuse lepingud 18.03.2013-18.09.2013, 19.09.2013-31.12.2013 ja 01.01.2014-30.09.
8. Komisjon viitas asutuse Varjupaik andmetele, mille kohaselt on I.V. korduvalt rikkunud asutuse sisekorraeeskirju ja sotsiaalmajutuslepingut ning ei ole suuteline täitma lepingulisi kohustusi ja kasutama eluruumi nõuetekohaselt. Ka tugines komisjon sotsiaaltöötaja hinnangule, et I.V. ei ole tulenevalt oma käitumisharjumustest ja terviseseisundist võimeline kasutama iseseisvalt või toimetulekuraskustes sotsiaaleluasemeteenuse saajatele suunatud tugiisiku abil eluruumi ja täitma sellega kaasnevaid kohustusi. Komisjon, arvestades olemasolevaid andmeid ja tõendeid ning sotsiaaltöötajate hinnanguid ja kaaludes põhjalikult asjaolusid, asus seisukohale, et üürnik on rikkunud majutusteenuse lepingulisi kohustusi ja ei ole olenemata nõustamisest suutnud koostatud tegevuskavas sätestatud eesmärke täita.
9. I.V. esitas 19.11.2014 Tartu Maavalitsusele vaide Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 30.09.
10. a otsuse nr 324 peale.
11. Tartu Maavalitsus jättis 10.11.
12. a otsusega nr 7-4/3020-4 I.V. vaide rahuldamata, leides, et eluasemekomisjoni otsus on õiguslikult põhjendatud ning lähtub I.V. sotsiaalmajutusteenusel viibimisel toimunud lepinguliste kohustuste rikkumise faktidest ja asjaolust, et vaatamata nõustamisele ei suutnud I.V. tegevusplaanis sätestatud eesmärke täita.
13. I.V. esitas 19.11.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta märkis, et ei ole nõus Tartu Maavalitsuse vaideotsusega, kuna vajab eraldi elamispinda, sest ta ei soovi kollektiivsete kooslustega suhelda ning kõrvalised, talle mittevajalikud isikud on vastuvõetamatud ja pole elulis-eksistentsiaalselt vajalikud.
14. Tartu Halduskohus jättis 20.02.
15. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Eluasemekomisjoni otsuses on välja toodud selle õiguslik alus ja faktilised asjaolud. Eluasemekomisjon on eelnevalt uurinud taotleja ja taotlusega seotud asjaolusid ning neid hinnates jõudnud õiguspärasele järeldusele, et taotleja ei ole võimeline sotsiaaleluasemeteenuse raames iseseisvalt eluruumi nõuetekohaselt kasutama ega täitma sellest tulenevaid lepingulisi kohustusi. Lisaks kontrollis sotsiaalabi osakonna töötaja kaebaja taotluse põhjendatust, mille raames kuulati ära ka taotleja enda arvamus. Sotsiaaltöötajate seisukohalt vajab I.V. senisest suurema toetusega sotsiaal- või hoolekandeteenusele suunamist. Kaebaja mittesuutlikkust iseseisvalt toime tulla ilmestab tema suhtes koostatud rehabilitatsiooniplaan (tl 22-27), milles on esitatud sotsiaaltöötaja ja arsti kokkuvõtted, et I.V. on vajalik suunata ööpäevaringsele erihooldusele. Lisaks on Tartu maavanem kaebaja iseseisvalt eluruumi kasutamise võimet põhjalikult kontrollinud kaebaja vaide läbivaatamise käigus, mil on selgitusi andnud asutuse Varjupaik töötaja ja Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabi osakonna piirkonnakeskuse sotsiaaltöötaja, samuti kuulati 08.10.2014 ära vaide esitaja seisukohad. Eluasemekomisjoni otsuse tühistamiseks alus puudub. 2) Kaebusest ega kaebaja eesmärgist ei nähtu, et vaideotsusega oleks kaebaja õigusi iseseivalt rikutud. Seega jääb rahuldamata ka kaebus Tartu Maavalitsuse vaideotsuse tühistamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
16. I.V. esitas 02.03.2015 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu otsuse peale, milles ta märgib, et on kategooriliselt vastu arvamusele, nagu ta vajaks mittevajalike isikute abi, vaid vastupidi, need isikud häirivad teda. Veel märkis I.V. , et igasugused kollektiivid on talle vastuvõetamatud, ta tuleb enda eest hoolitsemisega hästi toime, ilma talle ebameeldivate isikute abita, mistõttu palub tema eluasemetaotlus uuesti kaalumisele võtta ja teha tema jaoks positiivne otsus. 2
17. Tartu linn esitas 20.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta I.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja märgib, et I.V. apellatsioonkaebus ei vasta halduskohtumenetluse seadustiku (

) §-s 182 sätestatud nõuetele, mistõttu pidanuks kohus selle kaebajale

§ 187lg 3 p 7 alusel tagastama.

Veel märgib vastustaja, et kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud kohtuotsuses toodud põhjendusi, vaid on piirdunud omapoolse selgitusega, miks talle on vajalik eraldi elamispind. Kaebaja soovi osas, et kohus võtaks tema eluasemetaotluse uuesti kaalumisele, märgib vastustaja, et kohtu pädevusse ei kuulu sotsiaaleluasemeteenuse arvele võtmise otsustamine ja taotlejale linnale kuuluva eluruumi eraldamine. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsus on tehtud nii materiaal- kui menetlusõigust õigesti kohaldades ja puudub alus selle tühistamiseks. 9. Tartu maavanem esitas 20.03.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta I.V. apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja märgib, et I.V. apellatsioonkaebus ei vasta

§ 182

lg 1 p-de 5 ja 7 nõuetele, mistõttu oleks kohus pidanud apellatsioonkaebuse

§ 187lg 3 p 7 alusel tagastama.

Vastustaja leiab, et kohtuotsus on kooskõlas õigusaktide ja asja tehioludega ning kaebaja ei ole põhjendanud, millega on kohus rikkunud tema õigusi, peale selle, et jättis tema taotluse komisjoni otsuse tühistamiseks rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsus on tehtud nii materiaal- kui menetlusõigust õigesti kohaldades ja puudub alus selle tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et käesolevas haldusasjas on vaidluse all küsimus, kas Tartu Linnavalitsus on õiguspäraselt keeldunud kaebaja sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmisest.
3. Ringkonnakohus märgib esmalt vastuseks vastustajate seisukohale apellatsioonkaebuse nõuetekohasuse osas, et

§ 2

lõikest 4 lähtudes tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lõike 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Kuigi apellatsioonkaebuses esitatud taotlus „Palun võtta mu eluasemetaotlus uuesti kaalumisele ja paluks siiski minu jaoks positiivsele otsusele jõuda“ ei vasta sõnaselgelt

§ 182

lg 1 p 7 nõuetele, on apellatsioonkaebuse taotlus seostatav vaidluse esemega ning tõlgendatav taotlusena halduskohtu otsuse tervikuna tühistamiseks. Kuigi apellatsioonkaebuses ei ole selgelt märgitud ka seda, millist õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või missugust asjaolu on halduskohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ja milles selline õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine seisneb (

§ 182

lg 1 p 5), on apellatsioonkaebuse põhjal aru saadav, et kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, mille järgi ei ole kaebaja suutlik iseseisvalt toime tulema ega võimeline sotsiaaleluasemeteenuse raames iseseisvalt eluruumi nõuetekohaselt kasutama. Kaebaja suutmatusega sotsiaaleluasemeteenust kasutada on vastustajad põhjendanud ka vaidlustatud haldusakte. Arvestades kaebaja õiguslikku kogenematust ning asjaolu, et apellatsioonkaebusest on arusaadavad nii kaebaja taotlus kui ka vastuväited halduskohtu otsusele, puudus ringkonnakohtul vajadus apellatsioonkaebuse käiguta jätmiseks ja tagastamiseks. 3 13. Ringkonnakohus nõustub

§ 201

lg 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea vajalikuks neid korrata. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ega oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme. Halduskohus on otsuse punktides 9 ja 10 põhjalikult selgitanud, millistele tõenditele tuginedes ta nõustub vastustajate järeldusega selles, et kaebaja ei ole suutlik iseseisvalt sotsiaaleluasemeteenust kasutama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Tartu Linnavalitsusel oli juhtumi asjaolusid arvesse võttes õigus jätta I.V. taotlus sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmiseks rahuldamata. 14. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.02.2015. a otsus muutmata. Kuna kaebaja oli haldusasjas riigilõivu tasumisest vabastatud ning vastustajatel menetluskulusid ei tekkinud, puudub ringkonnakohtul vajadus menetluskulude jaotamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel