3-15-1544/24

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-15-1544 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2016, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses Euroopa Inimõiguste Kohtule kirja saatmisega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 08.04.2016 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. 01.06.2015 edastas Tartu Vangla kinnipeetav XXX Tartu Vangla vanglateenistusele tähitud kirja Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi EIK) saatmiseks. 12.06.2015 esitas kaebaja vanglale teabenõudena pealkirjastatud pöördumise (reg nr 2-5/1165-1), milles palus endale väljastada kviitung tähitud kirja saatmise kohta. Tartu Vangla 16.06.2015 vastuse nr 2-5/1165-2 kohaselt selgitati kaebajale vajadust pöörduda AS Eesti Post (Omniva) poole kviitungi saamiseks, andes selleks vajalikud kontaktandmed. 16.06.2015 esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/173-1 mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot seoses ebaõigete andmete avaldamisega. Tartu Vangla 17.08.2015 kirjaga nr 1-13/173-2 anti kaebajale 15-päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal paluti täpsustada vanglale etteheidetavat õigusvastast tegevust ning nõude aluseks olevaid asjaolusid, samuti tekkinud kahju ning millist liiki kahju hüvitamist tema nõuab. 21.08.2015 registreeriti vanglas kaebaja avaldus puuduste kõrvaldamiseks, milles kaebaja selgitab, et nõuab nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebaõigete andmete esitamise ning tähitud kirja kadumisega.
3. Tartu Vangla 21.10.2015 otsusega nr 1-13/173-6 rahuldati kaebaja kahju hüvitamise taotlus osaliselt. Tartu Vangla rahuldas kaebaja varalise kahju hüvitamise taotluse ning hüvitas kadunud kirja markide ja ümbriku väärtuse summas 3 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse jättis Tartu Vangla rahuldamata.
4. 16.06.2015 saabus kohtusse XXX kaebus seoses EIK kirja saatmisega. Kaebusele oli lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus. Tartu Halduskohus tagastas 26.10.2015 määrusega XXX kaebuse osas, milles ta taotles vangla kohustamist kehtestada reeglid, et kaebuses kirjeldatud juhtumeid rohkem ei tekiks, vabastas ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 26.11.2015 saabus kohtusse vastustaja vastus kaebusele (tl 42). 10.12.2015 saabus kohtule kaebaja kommentaar vastustaja 26.11.2015 vastusele (tl 46).
5. Tartu Halduskohus otsustas 19.01.2016 määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid menetlusdokumente. Täiendavaid dokumente menetlusosalised ei esitanud. KAEBAJA VÄITED
6. Kaebaja põhjendab, et üritas 01.06.2015 saata EIK-le tähitud kirja. 02.06.2015 tuli kaebaja kiri tagasi teatisega, et kui ta soovib saata tähitud kirja, tuleb tal kleepida ümbrikule vastava väärtusega postmargid. Kaebaja tegi seda ning kirjutas kirjale, et tegemist on tähitud kirjaga. Kaebaja edastas kirja vanglaametnikule ning palus juurde lisada, et talle toodaks kviitung, mille Omniva väljastab tähitud kirja saatjale. Kaebajale ei edastatud kviitungit vangla poolt ning kaebajale selgitati, et Omniva ei väljasta enam kviitungeid paberkandjal tähitud kirja saatmisel. Kaebaja põhjenduste kohaselt hiljem selgus, et vanglaametnik valetas. Kaebaja suhtles telefoni teel Omnivaga ning talle selgitati, et registris puudub üldse märge selle kohta, et kaebaja oleks tähitud kirja kusagile saatnud. Hiljem öeldi, et tema kiri oli olnud raskem kui ettenähtud ning seepärast saadeti kiri tagasi. Kaebajani kiri ei ole jõudnud. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju õiglast hüvitist. Kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisneb hingelistes kannatustes – teadmatuses ja ebakindluses, kas kiri jõudis ikka adressaadini. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7. Tartu Vangla vaidleb mittevaralise kahju hüvitamise nõudele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja jääb oma 21.10.2015 otsuses nr 1-13/173-6 toodud seisukohtade juurde ja ei pea vajalikuks neid vastuses kaebusele täiendavalt korrata. Vastustaja tunnistas oma eksimust ja vabandas kaebaja ees, samuti on vastustaja hüvitanud kaebajale kirja saatmisega kaasnenud kulutused ehk varalise kahju summas 3 eurot. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse jättis vastustaja rahuldamata põhjusel, et ei ole eluliselt usutav, et ühe kirja kadumine võiks põhjustada niisuguseid kannatusi, mis alandavad kaebaja inimväärikust ja õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
8. Vaidlust ei ole menetlusosalistel selles, et 01.06.2015 soovis kaebaja saata tähitud kirja Euroopa Inimõiguste Kohtule Strasbourgis, mille kohta on küll kinnipeetava kirjavahetuse kaardile (tl 26-27) tehtud märge kirja tähitult saatmise kohta, kuid mille väljasaatmise kohta puuduvad vanglal andmed ning saatmist ei kinnita AS Eesti Post.
9. Asja materjalidest nähtuvalt kinnitas AS Eesti Post (Omniva) 07.07.2015 kaebajale, et ajavahemikul 01.06.2015 –18.06.2015 ei ole tema nimelt saajale European Court of Human Rights Council of Europe registreeritud saadetisi postitanud (tl 25). Sama on AS Eesti Post (Omniva) kinnitanud ka 01.09.2015 (tl 32 pöördel) ja 15.10.2015 (tl 33) vastustes Tartu Vanglale, et ajavahemikul 01.06.2015-18.06.2015 ei ole XXX nimelt ühtegi registreeritud saadetist postitatud. Seega on kaebaja 01.06.2015 saadetud tähitud kiri kadunud, järelikult käitus vastustaja kaebaja kirja edastamisel AS-le Eesti Post (Omniva) hooletult.
10. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla 21.10.2015 otsusega nr 1-13/173-6 tunnistanud oma eksimust, vabandanud kaebaja ees ning hüvitanud talle kirja saatmisega kaasnenud kulutused ehk varalise kahju summas 3 eurot (tl 20-21).
11. Vaidlus on selles, kas kaebajale tekkinud mittevaraline kahju kuulub rahalisele hüvitamisele või mitte. Kaebusest halduskohtule nähtub, et kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisneb hingelistes kannatustes – teadmatuses ja ebakindluses, kas kiri jõudis ikka adressaadini.
12. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg-st 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. Samas ei näe RVastS ega kohtupraktika ette, et mittevaraline kahju tuleks alati rahas hüvitada. Riigikohus asus oma 06.06.2002 otsuse nr 3-3-1-27-02 p-s 13 seisukohale, et kuigi Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 25 järgi on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele, tuleb silmas pidada, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine ning et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees. Samuti on Riigikohus oma 11.12.2009 otsuse nr 3-3-1-80-09 p-s 12 väljendanud seisukohta, et väheintensiivse õiguste rikkumise korral võib kahju lugeda hüvitatuks õigusvastasuse tuvastamisega.
13. Tartu Vangla on 21.10.2015 otsusega nr 1-13/173-6 oma eksimust tunnistanud ja kaebaja ees vabandanud. Arvestades, et käesoleval juhul oli tegemist ühekordse kahetsusväärse juhtumiga kaebaja suhtes, mitte vangla pikaajalise käitumispraktikaga ning kaebaja ees on selle tõttu juba vabandatud, peaks kaebajale põhjustatud negatiivne tagajärg kohtu arvates olema sellega heastatud. Kohus märgib, et kuna kaebaja on tekkinud kahjuna väljendanud üksnes hingelisi üleelamisi, muid negatiivseid tagajärgi tema välja toonud ei ole, samuti on kirjeldatud tagajärjed üldsõnalised, seega ei saa järeldada, et saabunud kannatused oleksid erakordselt suure ulatusega. Samas ei ole kirja kadumine kaasa toonud Euroopa Inimõiguste Kohtus toimuvas kohtuvaidluses negatiivseid tagajärgi (näiteks kohtuvaidluse lõppemine). Kohtule on mõistetav kaebaja mure seoses kirja saatmise ning adressaadini jõudmisega, kuid seda ei saa pidada sedavõrd intensiivseks riiveks, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmise.
14. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ls-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on 26.10.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Pooled ei ole esitanud dokumente menetluskulude väljamõistmiseks. Seega tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik