← Eesti

2-14-61770/29

Obsah (8)§ 89§ 28§ 35§ 109§ 1§ 107§ 108§ 100

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-14-61770 Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2015, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar j

§ 89lg 1 alusel (koondamine).

Töölepingu kehtivuse viimane päev oli 01.03.

  1. Hageja vaidlustas töölepingu ülesütlemise. 29.11.2013 Harju Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-12-14972 rahuldas maakohus VB hagi E AS-i vastu ning tuvastas, et E AS-i ja VB vahel 04.01.1993 sõlmitud töölepingu nr 374 erakorraline ülesütlemine E AS-i poolt on tühine. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu alates 2012 märtsist kuni 2012 maini 1 965,30 eurot. Tööandja ei taotlenud, et kohus lõpetaks töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Seetõttu loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kuivõrd tööleping on kehtiv, on hagejal õigus nõuda kostjalt töötasu maksmist kokkulepitud tingimustel ja ajal. Sõltumata asjaolust, et hageja ja kostja vahel on kehtiv tööleping, ei ole kostja kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga ega ole maksnud ka kokkulepitud töötasu. Hageja leidis, et tal on õigus nõuda kostjalt saamata jäänud töötasu alates 2012 juunist kuni 20.06.2014 (mil jõustus eelnimetatud kohtuotsus, millega maakohus tuvastas kostja poolse töölepingu ülesütlemise tühisuse).
  2. Käesolevas hagis nõuab hageja saamata jäänud töötasu ajavahemiku juuni 2012 kuni juuli 2013 (k.a.) eest summas 9366,14 eurot.
  3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leiab, et ainuüksi asjaolu, et tööleping jäi kohtu kirjalikus menetluses tehtud otsuses lõpetamata, ei muuda töösuhet faktiliselt eksisteerivaks ega anna töötajale alust töötasu saamiseks. Töötasu on ennekõike töö eest makstav tasu. Hageja on tunnistanud, et pärast töölepingu lõpetamisega seotud 2

(8)kohtuvaidlust ta töölepingus ettenähtud tööd ei ole teinud. Kostja tegevusest ei sõltu mingil moel asjaolu, et kohtuvaidlus hagejaga kestis kuni
  1. aasta suveni. Maakohtu otsus
  2. Harju Maakohtu 27.02.2015 otsusega rahuldati VB hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu brutosummas 8698,17 eurot. Hagi jäeti rahuldamata 667,97 eurot väljamõistmise osas. Menetluskulud jäeti 93% ulatuses kostja kanda ja 7% ulatuses hageja kanda. Kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 370 eurot. Kohus määras, et kostjal tuleb hagejale menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
  3. Kohus leidis, et TsMS § 457 lg 1 arvestades peab kohus ka käesolevas menetluses lähtuma 20.06.2014 jõustunud Harju Maakohtu 29.11.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-1214972 ning selle otsusega tuvastatud faktist, et kostja poolt hagejaga töölepingu ülesütlemine koondamise tõttu on tühine. Kohus märkis oma otsuses tsiviilasjas nr 212-14972 selgelt, et seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine ning eeltoodust tulenevalt kohus tuvastas, et hageja ja kostja vahel 04.01.1993 sõlmitud töölepingu nr 374 erakorraline ülesütlemine kostja poolt 03.02.2012 on tühine (tl 54-62).
  4. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et töölepingu kohtuotsuses lõpetamata jätmine ei muuda töösuhet faktiliselt eksisteerivaks. Riigikohus on selgitanud, et töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (RKTKo 3-2-1-136-07 p 11). Nimetatud Riigikohtu lahendis väljendatud põhimõtted töölepingu lõppemiseks kehtivad maakohtu hinnangul ka muudetud töölepinguseaduse puhul. Töösuhte jätkumine töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tuleneb otseselt

§-st 107 lg-st 1 (RKTKo 3-2-1-73-14 p 10). Ka

§-st 108 tuleneb töösuhte jätkumise eeldus töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel. Eeltoodud viisil on hageja ja kostja töösuhte jätkumist käsitletud ka jõustunud Harju Maakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-12-14972 (tl 61-62).

  1. Hageja ja kostja vahelise töösuhte jätkumise tõttu on ebaõige ka kostja vastuväide, mille kohaselt pidanuks hagejale üheselt selge olema, et endine töösuhe ei saa jätkuda, mistõttu oleks olnud hageja poolt igati loogiline otsida endale uus töökoht. Samuti ei ole hagejale vähemalt kuni Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-12-14972 jõustumiseni 20.06.2014 etteheidetav see, et ta ei nõudnud tööandjalt (kostjalt) tööd. Harju Maakohtu otsusest tsiviilasjas nr 2-12-14972 nähtub selgelt hageja soov töölepingu jätkamiseks, sest hageja taotles nimetatud tsiviilasjas, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral kohustataks kostjat töölepingut viivitamata edasi täitma (vt tl 54-62). Hageja nõue saamata jäänud töötasu nõudes on käesolevas asjas esitatud perioodi eest enne Harju Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-12-14972 jõustumist. Kohtu hinnangul ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja soovis juba kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2-12-14972 selgelt töösuhte jätkamist. Töölepingu seadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd (RKTKo 3-2-1-136-07 p 12) ning seadusel ei põhine seisukoht, et hagejal on õigus saada palka üksnes tegelikult tehtud töö eest.
  2. Kohus selgitas, et vaatamata töölepingu seaduse muutmisele kehtivad ülaltooduga sarnased põhimõtted ka käesoleval ajal.

§ 28

lg 2 p-de 1 ja2 kohaselt on tööandja eelkõige kohustatud kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi ja maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

§ 35kohaselt tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale 3

(8)maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. Kuna kostja pidas hagejaga töölepingu ülesütlemist ekslikult kehtivaks ega soovinud ühemõtteliselt hageja tööle naasmist, siis on ilmne, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga ning kostja on vastutav hagejale töötasu maksmise eest ka töö mitteandmisel. Asjakohatud on kostja vastuväited selles, et E AS-is on käesolevaks ajaks seoses avaliku reisirongiliikluse veolepingu lõpetamisega alates 01.01.2014 üles öeldud töölepingud praktiliselt kõikide töötajatega. Käesoleva vaidluse esemeks on hageja saamata jäänud töötasu nõue perioodil 2012 juuni – juuli 2013 (kaasaarvatud) (tl 27) ning selle nõude lahendamine ei sõltu sellest, kas ja millal kostja ütles üles töölepingud teiste töötajatega, seda enam, et töölepingud teiste töötajatega on kostja väitel üles öeldud alates 01.01.2014, millise perioodi eest hageja käesolevas menetluses kostjale nõuet pole esitanud. 10. Kohus leidis, et iseenesest õige on kostja väide, et kohtuvaidluse kestus ei sõltu menetlusosalistest ja kostja tegevusest ei sõltunud asjaolu, et tsiviilasja nr 2-12-14972 menetlus kestis kuni 2014. aasta suveni. Siiski ei nõustu kohus sellega, et käesolevas asjas hagi rahuldamine ei oleks õiglane seetõttu, et kohtuvaidluse kestus ei sõltu menetlusosalistest. Riigikohtu üldkogu on selgitanud, et

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mille puhul kohaldatakse

§ 1lg-st 3 tulenevalt VÕS-i 7.

peatüki sätteid. Töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Kui töötaja saamata jäänud tulu suureneb seoses töövaidluse kestmisega, peab töövaidlusorgan (sh nii töövaidluskomisjon kui ka maa-, ringkonna- ja Riigikohus) seda

§ 109

lg 1 alusel väljamõistetava hüvitiste suuruse määramisel arvestama (RKÜKo 3-2-1-79-13). Kohus leidis, et kuigi käesolevas asjas on hageja esitanud

§ 108

järgse kahju hüvitamise nõude saamata jäänud töötasu saamiseks (tl 27), on Riigikohtu üldkogu väljendatud põhimõtted

§ 109

lg 1 järgse hüvitise osas kehtivad ka

§ 108järgse hüvitise osas.

Olemuselt on tegemist sarnaste hüvitistega, mis on suunatud töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega seotud ebaõigsuse kõrvaldamisele. Hagejal olnuks põhimõtteliselt õigus nõuda hüvitist ehk saamata jäänud töötasu perioodi eest alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastanud Harju Maakohtu otsuse jõustumiseni 20.06.

  1. Tegelikult nõuab hageja kostjalt aga saamata jäänud töötasu üksnes perioodi 2012 juuni – juuli 2013 (kaasaarvatud) eest (tl 27). Seega ei ole asjakohased kostja väited kohtumenetluse kestuse kohta tsiviilasjas nr 2-12-14972 kuni 2014 aasta suveni. Samuti tingib kostja vastutuse hageja ees eelkõige kostja poolt hagejaga töölepingu ebaseaduslik ülesütlemine ning kostja soovimatus hagejaga töösuhet jätkata, mitte aga kohtumenetluse kestus tsiviilasjas nr 2-12-
  3. Kohus leidis, et antud juhul ei ole põhjendatud aktsepteerida kostja protsessuaalselt tasaarvestust töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise osas summas 1 411,20 eurot. Töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise mõtteks on kohtu arvates tagada töösuhte stabiilsus ning võimaldada töötajat ette valmistada töölepingu lõppemiseks (RKTKo 3-2-1-172-14). Seetõttu ei oleks selle hüvitise mahaarvamine

§ 108

järgsest hüvitisest kohtu hinnangul õigustatud, sest nendel hüvitistel on erinevad eesmärgid ja tasumise alused. 12. Samas on kohtu hinnangul põhjendatud kostja protsessuaalne tasaarvestus hagejale makstud

§ 100

lg 1 järgse koondamishüvitise osas summas 667,97 eurot, kuivõrd

§-dest 100 ja 109 ei tulene tööandja kohustust maksta töölepingu ülesütlemise 4

(8)tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist (

§ 100

lg 1) kui ka töösuhte kohtus lõpetamise hüvitist (

§ 109lg-d 1) (RKTKo 3-2-1-73-14).

Arvestades eeltoodut tasaarvestas kohus hageja kasuks

§ 108

alusel väljamõistetava hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses 9 366,14 eurot (bruto) kostja protsessuaalse tasaarvestuse alusel kostja nõudega hageja vastu

§ 100

lg 1 järgse koondamishüvitise osas summas 667,97 eurot (bruto), mille tagajärjel kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele brutosumma 8698,17 eurot. Seega tuli hagi rahuldada osaliselt.

  1. TsMS § 163 lg 1 alusel jätis kohus menetluskulud 93 % ulatuses kostja kanda ja 7 % ulatuses hageja kanda. Kohus määras hageja taotlusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kostja hüvitatavad menetluskulud. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on õigusabi osutatud tunnihinnaga 68,4 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leidis, et nimetatud õigusabi osutamise tunnihind on mõistlik. Hageja on esitanud TsMS § 174 lg 10 kohase kinnituse, et hageja ega hageja eest menetluskulusid kandnud isik ei ole käibemaksukohuslane ega saa tekkinud menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.
  2. Hageja lepinguline esindaja on osutanud õigusabi kokku 6 tunni ja 26 minuti eest. Kostja ei ole hageja menetluskulude nimekirja osas vastuväiteid esitanud. Kohus leidis, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud, välja arvatatud seoses menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamisega mahus 15 minutit ja osaliselt seoses kohtuistungil osalemisega. Menetluskuludeks tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttes on need menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud, mis on seotud konkreetse tsiviilasjaga, st hagiavalduse koostamise ja edasise menetlemise kulud. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamine ja selle kohtule esitamine on menetlusosalise kohustus selleks, et menetlusosaline saaks oma menetluskulud hüvitatud. Kuna selle avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes (RKTKm 3-2-1-77-14 p 12). Osaliselt on põhjendamatu hageja esindaja poolt näidatud ajakulu 10.02.2015 kohtuistungil osalemiseks 1 tund ja 10 minutit. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis 10.02.2015 kohtuistung 48 minutit (tl 66-69). Seetõttu vähendas kohus hageja esindaja ajakulu nimetatud kohtuistungil osalemiseks 22 minuti võrra. Kokku vähendas kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu 37 minuti võrra, seega hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on 5 tundi ja 49 minutit. Arvestades hageja lepingulise esindaja tunnihinda 68,4 eurot, on hageja põhjendatud õigusabikulud kokku seega 397,86 eurot (68,4 x 5h ja 49 min).
  3. Kuna hageja menetluskuludest jäi kostja kanda 93%, siis kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele hageja menetluskulu (lepingulise esindaja kulu) kokku 370 eurot (93% summast 397,86 eurot). Hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks jääb rahuldamata 73,64 euro ulatuses (taotletud summa 443,64 eurot - taotluse rahuldatud osa 370 eurot). Kohus ei pidanud põhjendatuks sekkuda kohtulahendi seaduses ettenähtud täitmise korda ja kohustada kostjat kandma menetluskulusid MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing arveldusarvele. Kostjal ei ole toimiku materjalide põhjal käesolevas asjas menetluskulusid tekkinud, kohtu poolt antud tähtajaks (tl 69) kostja oma menetluskulude nimekirja ei esitanud. TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märkis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 5

(8)
  1. E AS esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  2. Kostja ei nõustu maakohtu viidatud Riigikohtu seisukohaga, et töölepingu lõppemise alused ja kord on sätestatud töölepingu seaduse
  3. peatükis ja töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist vormistamata (RKTKo 3-2-1-136-07 p 11). Riigikohtu seisukoht lähtub seaduse formaalsest tõlgendamisest. Samas reaalses elus esineb töölepingu faktilist lõppemist pidevalt. Käesoleval juhul oli pärast töölepingu ülesütlemist tööandja poolt töötajale vaieldamatult selge, et tema töösuhe E AS-is ei jätku. E AS väljendas nii töövaidluskomisjonis kui kohtus selget seisukohta, et ei ole nõus jätkama töösuhet isegi juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse. Samuti esitas E AS töövaidluskomisjonis taotluse

107 alusel töölepingu lõpetamiseks juhul, kui tuvastatakse töölepingu ülesütlemise tühisus. Töövaidluskomisjon lahendas vaidluse tööandja kasuks, seega puudus vajadus

§ 107kohaldamiseks.

Kahetsusväärselt jäi see taotlus Harju Maakohu menetluse käigus tööandja poolt kordamata. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et tal puudus selleks vajadus ja põhjus uue töö otsimiseks kuni kohtumenetluse lõpuni. 18. Kostja leiab, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 108

lg-t 1.

§ 108

lg 1 kohaselt töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel, kui töösuhe jätkub, on töötajal õigus nõuda kahju hüvitamist, eelkõige saamata jäänud töötasu. Võlaõiguses eeldab igasugune kahjunõue tekitatud kahju (varaline, mittevaraline, suurus) tõendamist. Kindlasti ei saa isiku töökoha kaotamist käsitleda igal juhul ja igas olukorras koheselt kahju tekitamisena. Käesoleval juhul sai hageja tööandjalt töötaja ametikoha koondamisega ettenähtud hüvitised (etteteatamistähtaja mittejärgimise eest ja koondamishüvitis). Lisaks sellele sai hageja tsiviilasjas nr 2-12-14972 Harju Maakohtu 29.11.2013 (jõustus 20.06.2014) otsuse alusel veel hüvitise kolme kuu töötasu ulatuses. Hageja esindaja väidete kohaselt on hageja käesoleval ajal registreeritud töötuna. Seega oli hagejale kindlustatud lisaks koondamisel saadud ühekordsetele 6 kuupalga ulatuses hüvitistele ka töötuskindlustushüvitis pikaajaliselt ligi 50% ulatuses tema keskmisest palgast ja samuti oli hagejal õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. 19. Kostja rõhutab, et vastavalt

-le on töötajal võimalik saada maksimaalselt hüvitisi kokku 9 kuu töötasu ulatuses (etteteatamistähtaja mittejärgimise eest maksimaalselt 3 kuupalga ulatuses ja lisaks vaidlust lahendava organi mõistetud hüvitis 6 kuupalga ulatuses). Hageja on käesolevaks ajaks esitanud Harju Maakohtule veel ühe hagiavalduse samadel alustel ajavahemikus

  1. august kuni
  2. juuni saamata jäänud töötasu 7 160,50 euro väljamõistmiseks (tsiviilasi nr 2-15-2291). Juhul, kui jõustub Harju Maakohtu käesolevas tsiviilasja tehtud kohtuotsus, on hageja kasuks alates töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisest kostjalt saamata töötasuna ja kahju hüvitisena kokku juba välja mõistetud 10 663,47 3urot (1 965,30 eurot + 8 698,17 eurot), s.o ligi kolm korda enam kui hageja soovis kõige esimeses hagiavalduses, kokku enam kui 1 aasta töötasu. Lisaks on hageja saanud töötuskindlustushüvitist ja riigi poolt töötaja koondamisel makstavat tasu. Samas ei ole hageja millegagi tõendanud, mida ta on ette võtnud uue töökoha leidmiseks (arvestades asjaolu, et

§ 108näeb ette saamata töötasu kahju hüvitamiseks) ja mida ta on teinud väidetava kahju tekkimise vältimiseks. Vastustaja seisukoht 6

(8)
  1. VB vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Samuti palus hageja jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi põhjendused
  2. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada 1411,20 euro väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning teha tühistatud osas uus otsus. Ringkonnakohus jätab 1411,20 euro väljamõistmise osas hagi rahuldamata.
  3. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles hagi rahuldati.
  4. Maakohus leidis, et kostja protsessuaalne tasaarvestus on põhjendatud hagejale makstud

§ 100

lg 1 järgse koondamishüvitise osas summas 667,97 eurot, kuivõrd

§-dest 100 ja 109 ei tulene tööandja kohustust maksta töölepingu ülesütlemise tühisuse korral töötajale nii töölepingu ülesütlemise hüvitist kui ka töösuhte kohtus lõpetamise hüvitist. 24. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjal õigus tasaarvestada ka töötajale makstud hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest summas 1 411,20 eurot. Maakohtu põhjendus, et selle hüvitise mahaarvamine

§ 108

järgsest hüvitisest pole õigustatud, kuna töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise hüvitise mõtteks on tagada töösuhte stabiilsus ning võimaldada töötajat ette valmistada töölepingu lõppemiseks, ei ole antud vaidluses asjakohane. Tegemist on samuti töölepingu ülesütlemise hüvitisega, nagu koondamishüvitiski (

§ 100lg-d 2 ja 5).

Käesoleval juhul pole hageja tööleping siiamaani lõppenud ja hageja nõuab kahju hüvitisena kogu saamata jäänud töötasu. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on kostja protsessuaalne tasaarvestus ka töötajale makstud töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatamise eest hüvitise osas summas 1 411,20 eurot. Selle võrra väheneb väljamõistetava kahju suurus ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kahju hüvitamiseks 7286,97 eurot.

  1. Ülejäänud osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
  2. Kostja väited töösuhte faktilisest lõppemisest on ainetud. Töösuhte jätkumine töölepingu ülesütlemise tühisuse korral tuleneb otseselt

§ 107lg-st 1.

Kohus oleks saanud töölepingu lõpetada üksnes tööandja või töötaja taotlusel (

§ 107lg 2).

Kostja on apellatsioonkaebuses ise märkinud, et selline taotlus jäi kahetsusväärselt esitamata. 27. Maakohus ei ole ebaõigesti tõlgendanud

§ 108lg-t 1.

Hageja on kahju hüvitisena nõudnud saamata jäänud töötasu, mille suuruse on ta esile toonud ja tõendanud. Kui kostja leidis, et töötaja on saanud seoses töölepingu ebaseadusliku lõpetamisega rohkem kasu, kui on maha arvatud, oleks ta pidanud selle kasu konkreetselt esile tooma ja tõendama. Töötaja ei pea otsima uut töökohta, kui vaidlus töölepingu lõpetamise seaduslikku üle kestab, töötaja soovib töösuhte jätkumist ja ka tööandja ei ole taotlenud kohtult selle lõpetamist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 28. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jaotas menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusele. Samal alusel 7

(8)jaotab menetluskulud ka ringkonnakohus. Kuna ringkonnakohus jätab hagi rahuldamata suuremas ulatuses kui maakohus seda tegi, teeb ta uue menetluskulude jaotuse ja jätab maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskuludest 78 % kostja kanda ja 22 % hageja kanda.
  1. Maakohus luges hageja põhjendatud õigusabikulu suuruseks 397,86 eurot, mida kostja ei ole vaidlustanud.
  2. TsMS § 171 lg 1 p 1 alusel määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
  3. Hageja esitas kohtuistungil menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile summas 527,82 eurot koos käibemaksuga, millele lisandub ringkonnakohtu istungile kuluv aeg. Hageja on apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele, istungi ettevalmistamisele ja kostja menetluskulude nimekirjaga tutvumisele kulutanud kokku 7 tundi ja 43 minutit, tunnihinnaga 57 eurot. Hageja on kinnitanud, et nimetatud kulu on kantud seoses apellatsioonimenetlusega ning hageja ja tema eest menetluskulud kandnud MTÜ Eesti Raudteelaste Ametiühing ei ole käibemaksukohuslased. Hageja taotleb, et kohus märgiks otsuses, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  4. Kostja kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole vastuväiteid hageja menetluskuludele. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ei ole ajakulu kostja menetluskulu nimekirjaga tutvumisele, positsiooni kujundamisele ja seisukoha koostamisele kostja menetluskulude kohta 1 tund ja 26 minutit, kuna kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis ringkonnakohtu istung 31 minutit. Seega on hageja esindaja põhjendatud apellatsiooniastme ajakulu kokku 6 tundi ja 47 minutit, korrutades selle tunnihinnaga 57 eurot, saame õigusabikulu suuruseks 386,46 eurot (6,78 x 57), millele lisandub käibemaks 20 % (77,29), see on kokku 463,75 eurot.
  5. Hageja maakohtu ja ringkonnakohtu õigusabikulu on kokku 861,61 eurot. Kostja peab sellest hagejale hüvitama 78 %, see on 672,06 eurot.
  6. Kostja ei soovinud apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja esitada. Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/ 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.